Yosemite Valley

Yosemite Valley kujunes juba 1960ndatel aastatel maailma kaljuronijate Mekaks, mille poole palvetatakse andunult tänapäevalgi. Lisaks on on siin suurepärased võimalused trekkinguks. Kohalike legendide El Capitani ja Half Dome´i otsa saab tõusta nii vertikaalis mööda kaljut mitmepäevaste köiemarsruutidega kui ka matkates: ühepäevase või –öise jalgsiretkega saab tippu tõusta mäe laugemalt küljelt. Half Dome ja El Capitan paiknevad Yosemite´i oru erinevatel külgedel ja nii hästi, et päikeseloojangul avaneb orule imeline vaade El Capitani ja koidikul Half Dome´i tipust.

Matkatõusud Half Dome´ile ja El Capitanile kulgevad mööda ettevalmistatud matkaradu. Half Dome´i rada on korrastatum, kuid tehniliselt keerukam – viimased paarsada meetrit tuleb tõusta mööda trossredelit peaaegu püstloodis kaljul. See on emotsioonikas isegi kogenud matkameestele, saati siis nädalalõpumatkajaile.

Yosemite Valley on nii ameeriklaste kui mehhiklaste seas uskumatult populaarne. Siinsed ettebroneeritavad kohad magusaimaks turismihooajaks täituvad internetis loetud tundide jooksul alates broneerimisvõimaluse avanemisest. Ülejäänute jaoks on võimalus saada öömajakoht legendaarses laagris Camp 4, kuhu kohti ette broneerida ei saa ning hommikud algavad elava järjekorraga rangeri väravamaja ees. Meie esimesel katsel lõpevad Camp 4 vabad kohad enne kui meie järjekord kätte jõuab, teisel hommikul tuleme kohale juba varavalges– ning oleme järjekorras kolmandad. Esimese positsiooni on hõivanud näruse magamiskotiga liivatolmu sisse kerra tõmmanud vanakooli alpinist Venemaalt, tema kõrvale on oma magamisvarustuse – õhkmati, sulekoti ja isegi padja – laotanud Kanada kaljuronija, kes ärgates kougib kellavaatamiseks taskust iPhone´i. Camp4 värava ees on kõik võrdsed.

Sõna „legendaarne“ pole Camp 4 kohta kasutatud ilmaasjata. Sellel laagril pole numbri kõrval isegi nime, kuid kõik teavad seda. Piirkonna kaljumarsruutide algusse jõudmise juhised lähtuvad reeglina sellest, kuhupoole pöörduda ja kui kaugele minna Camp 4st. Enne reisi internetist infot otsides ja võimalikke plaane paika pannes põhjustas see meile parajat nõutust, enne kui taipasime tuvastada selle California outdoor-tegevuste  A ja O asukoha.

Karude kuningriik

California osariigi lipul pole karu kujutatud kaugeltki mitte ilmaasjata. Karusid jätkub siin igale poole ning Yosemite Valley on tunnistatud eriti karuohtlikuks piirkonnaks. Osariigi seadus (state law) keelab rahvusparkides lahtise toidu, näiteks jäätisega ringikõndimise, matkajate jaoks müüakse seljakotti mahtuvaid karukindlaid toidukonteinereid ning kõikjal parklate kõrval on krambiga lukustatavad raudkapid, et autodest saaks toidu välja tõsta. Camp 4-s teavitab suurim punane kiri, et pärast päikeseloojangut on rangelt keelatud hoida autodes toitu ja toiduga sarnanevaid esemeid, muuhulgas hambapastat, seepi, konservikarpe… Rangeri aknal on pildid autodest, kuhu mesikäpad toidulõhnade ahvatlusel sisse murdnud: üks karu hüppavat auto katusel, kuni see nii sisse vajub, et teine saab küüned ukse vahele ajada ja selle lahti rebida… Selle peale kadus vähemalt meil küll igasugune tahtmine midagi vähegi toidule sarnanevat oma rendidzhiipi jätta.

Karuhoiatuste mantra kordub kõigis info- ja turismibroshüürides, rõhutades kõikjal, et karud on üldiselt heasoovlikud ning soovivad ainult ränduri toitu, mitte rändurit ennast. Karuga kohtudes soovitatakse näidata end võimalikult suurena – näiteks mitme inimesega kobarasse koguneda, kätega vehkida, karjuda, kõikvõimalikul muul viisil müra teha („Ärge häbenege taguda sööginõusid vastamisi ka öösel, kui kõik teised laagris magavad“) ning loopida karu suunas kive ja oksi ja muid kättesattuvaid esemeid („püüdes samas mitte tabada pead ja nägu“). „Kui karu on teie toidu juba enda valdusse saanud, siis kunagi, mitte kunagi ärge püüdke seda tagasi võtta,“ lõpeb manitsuste rida  ilmselt eriti rumalatele või julgetele inimestele mõeldes.

Meie kohtume karuga kolmel korral. Esimesel mängib karu öösel meie telgi läheduses metallist prügikastiga jalg- või käsipalli ning suudab seda igapidi mõlkides lõpuks kätte saada paar kinnist purgisupikonservi, mille keegi on ülejääkidena ära visanud ning karu siis hammastega avanud ja tühjaks maiustanud. Sel esimesel korral ei tule meil küll pähegi toidunõusid kolkida, pigem püüame hästi vaikselt hingata ja loodame karu lahkumisele tema omal initsiatiivil.

Teine kohtumine on metsas. Käisime El Capitani tipus päikeseloojangut pildistamas ja kuna pimedus saabub päikese horisondi taha vajudes peaaegu silmapilkselt, jäid laskumistunnid pilkase pimeda peale. Laskume kottpimedas läbi miilide ulatuses laiuva tiheda kuusemetsa, kui kuuleme kõrval kahtlast raginat. Viskume teineteise kaenlasse (et ikka suurem paista) ja röögatame täiest kõrist – ja otse raja kõrval möiratab karu meile vastu... Õnneks järgneb tema möiratusele eemalduva suunaga jooksuragin, kuid loomulikult oleme pehmelt öeldes hirmunud. Järgnevad tunnid laskume igaks juhuks kivi ühes, kuuselatt teises käes… ja möirgame profülaktiliselt iga viie või kümne minuti järel. Praegu tundub see tobe ja naljakas, siis üldse mitte.

Kolmandal karukohtumisel oleme pugenud laagris varakult puhkama, et alustada öösel tõusu Half Dome´ile ja päikesetõusuks tippu jõuda (jaa, El Capitani karukogemus ei suutnud meid öisest matkamisest võõrutada). Nii magamegi oma telgis ja kuuleme alles hiljem, et suur must karu jalutanud läbi laagri…  otse meie telgi kõrvalt. Muidugi järgneb sellele jultunud intsidendile ulatuslik karuhäire: rangerid kontrollivad autode ja telkide toiduvabadust ning õhtust õhtusse jalutavad laagri ümbruses relvastatud karupatrullid. Jah, relvastatud: kui karu muutub inimeste suhtes liiga kartmatuks, tuleb ta inimeste turvalisuse säilitamiseks paraku maha lasta.

Maailma kõrgeimad vertikaalseinad

Yosemite Valley peamine ahvatlus meie jaoks olid aga muidugi kaljud. Yosemite´i kaljuseinad jagunevad laias laastus kaheks. Esiteks on sportlikud marsruudid ühest köiepikkusest terve päevateekonnani, kus lisaks erinevale pikkusele saab valida ka erinevaid raskusastmeid. Tuleb küll kohe öelda, et kergeid – USA skaalas alla 5.7 raskusastme - radu siit ei leia. Toetuspunktid on väikesed ning üha suuremat rolli hakkab mängima erinevate kaljuronimistehnikate ja/või abivahendite kasutamine.
Lühikestest marsruutidest tuntuimad on näiteks viis köietäit nõudev Central Pillar of Frenzy ning erinevad ühe-kahe köiepikkuselised tõusud Swan Slab kaljudel.

Kaljuseinte teine, ihaldatuim liik kannab nime Big Walls – lugupidamise märgiks kirjutataksegi mõlemad sõnad sageli suure tähega. Eesti keeles siis Suured Seinad – mitu ööpäeva vältavad marsruudid, kus elu kulgeb täielikult ja ainult vertikaalses maailmas. Kaljuronijate silmad löövad põlema, kui nad kuulevad nimesid El Capitan ja Half Dome, Lost Arrow Spire ja Washington Column, Liberty Cap ja Leaning Tower. Igal neist on kümneid erinevaid marsruute erinevate variatsioonide ja võimalustega.

Raskuskategooriad algavad siin valdavalt 5.10a-st. Kindlat jalgealust ei ole, ainult harva leiab suurema nuki, kus kaljuseina küljes rippumise asemel saab toetada täistalla või ehk isegi ühe kannikaga istuda. El Capitani suurim eend, kus 17 (!) köietäie tõusu järel jagub esmakordselt horisontaalset pinda ning seda lausa nelja inimese magamiskohaks, kannab ilmselt just seepärast tänurikast nime Thanksgiving Ledge.

Ronimine öömaja, köögi ja tualetiga

Elu vertikaalis nõuab hoopis teistsuguseid ettevalmistusi ning ka teistsugust varustust kui tavaline tõus, kus kindel maapind kaob jalge alt ainult lühikesteks raskemateks lõikudeks. Isegi kaljuronimise tehnilisi abivahendeid – klemme, kamalotte, ekspresse ja muid – läheb vaja mõõtmatult suuremates kogustes kui meil olemas. Oleme Eestis laenanud tühjaks Jaan Künnapi alpinismiklubi ning kõik tuttavad kaljuronijad, kes eeloleva kolme nädala jooksul oma varustust ei kasuta, kuid olulise osa tehnilist varustust ostame USAst juurde. USAst ostmisel on teinegi põhjus – hinnad on siin numbriliselt samad kui Euroopa alpinismipoodides, kuid rahaühik on euro asemel dollar. Suvise dollari madalseisu juures muutis see hinnavahe märgatavaks. Teine põhjus on muidugi turvalisus – laenatud varustuse puhul ei saa sa tema peale täiesti kindel olla, samuti ei oma omanik varustust tagasi saades enam täielikku ülevaadet sellega toimunu kohta. Nii et kõigile on parem, kui kasutatakse ainult isiklikku varustust.
Lisaks nõuavad Suured Seinad ka erivarustust, mida ühepäevastel ja sportlikel marsruutidel ei kasutata. Kaljuseinal rippudes tuleb esiteks näiteks süüa – nii et kui tahta sooja sööki teha, tuleb leida priimus, mida saab kasutada seinale riputatavana. Teiseks tuleb siin ka magada, mille jaoks on alpinismipoodides müügil spetsiaalne rippvoodi portaledge. (GoDiscoveri lugejatele on see muide tuttav Travellunchi toitude reklaampildilt.) See maksab tervelt 7-10 000 krooni ning kuna meil on sisimas kahtlus, et kas me üldse seinale ööbima jääme, piirdume odavama ja ebamugavama öömaja ehk hammockiga. Põhimõtteliselt on see kergmaterjalist võrkkiik, riputamisaasad keskel ja otstes. Ikka parem kui hiivamiskoti otsas magada, nagu märgib kohaliku keskuse Curry Village´i alpinismipoe asjatundlik müüja.

Hiivamiskott ehk haulbag ongi järgmine hädavajalik ese. Viie päeva sööki, jooki ja elamisvarustust ju kaljul balansseerides selga ei võta ning nii hiivatakse kogu varustus köie otsas jaamast jaama. Kott ise näeb välja nagu paksust libedast vakstust tünn, millele saab külge kinnitada kanderihmad – viimast selleks, et kotti seljas kalju juurde ja pärast ära tassida. Eemaldatavad peavad aga rihmad olema sellepärast, et koti küljes oleks võimalikult vähe ripnevaid asju, mis kaljukonaruse taha kinni jäädes probleeme põhjustaksid.

Omaette teema on loomulike vajaduste rahuldamine kaljudel. Kui marsruutidel käib sadu ronijaid aastas, on mõeldamatu, et kehasaadused lastaks lihtsalt alla või kaljuprakku. Suured Seinad sarnaneksid siis varsti kuivkäimlaga – ja kes ikka tahaks kuivkäimlas ronida… Yosemite´is on ka väga vähe sademeid, nii et ei saa loota ka vihma kaljutpesevale toimele. Nii kehtibki range reegel, et nii paks kui vedel tuleb tagasi alla tuua. Askeetlikumad (või osavamad) kasutavad selleks tühjakssaanud laiema suuga joogipudeleid (liitrine Gatorade pudel on juba üsna sobiv), kuid poes on müügil ka spetsiaalsed, haisu ja aineid siduva sisuga ühekordsed suletavad kilekotid. Täitunud kotid tuleb omakorda pakkida kas spetsiaalsesse tuubi või – odavam variant - tühjakssaanud veekanistritesse. Kindel ümbris on vaja selleks, et keegi ei taha ju, et õrn pakike kotis kogemata puruks muljutaks.

Kuna nii kotid kui kanister on hiivamiskotis, saab need kätte ainult jaamas. Ja kuna jaamas ollakse valdavalt kahekesi, tähendab see oma hädade õiendamist kaaslasest mõne meetri kaugusel rippudes. Peab tunnistama, et minu jaoks on paljas mõtegi sellele pikkade kaljumarsruutide ebameeldivaimaid külgi…

Lurking Fear – varitsev hirm ja kaljuüksindus

El Capitan seisab sirgelt ja vankumatult kui ehtne sõjaväelane ja tema sirgetel külgedel on kümneid ronimismarsruute. Teiste seas ka Lurking Fear – Varitsev Hirm, mida mööda tahame meiegi üritada tõusu sellele kaljuronijate unelmale. Hingepõhjas varitsev hirm muutub aga vähemalt minul tahtmiseks paaniliselt põgeneda, kui esmakordselt avaneb vaade sellele püstloodis kõrguvale hallikasvalgele monoliidile. Ma olen murtud juba enne, kui üldse ronima hakkame.

Tagantjärele võib öelda, et olin siia tulles ikka väga ettevalmistamatu. Mitte niivõrd ronimistehniliselt (seda muidugi ka), kuid just psühholoogiliselt. Ma ei osanud ette kujutada Suure Seina vaimset pinget, ootamatut kõrgusfaktorit ega tunnet, mida võiks ehk nimetada kaljuüksinduseks. See on segu täielikust keskendumisest, hirmust, väsimusest, vaimustusest ja teadmisest, et köietäie lõpus, kuhu iga hinna eest püüdled… on ainult uus köietäis. Kõik see on ettekujutamatult uus, kui oled seni roninud ainult üheköietäielisi sportlikke marsruute, mis lõpevad turvalise horisontaalse pinnaga või köie otsas laskumisega tagasi alla.

Jalgade all ei ole mitte midagi. Horisontaalne pind seal kusagil all on kahanenud lennukivaateks ning ühemõõtmeliselt vertikaalseks muutunud maailmaga ühendab sind ainult köis ja ahtasse kaljuprakku pistetud klemm. Juba enne keskpäeva möirgab päike otse lagipähe, kalju kuumab ning varju pole mingisugust. Sageli ei näe sa ka oma köiekaaslast, sest ta on kadunud kaljukumeruste taha. Ainult aeglaselt liikuv köis, mida aegamisi järele annad või sisse võtad, on sidemeks teie vahel. Sidemeks, millest sõltub elu.

Meie ronimine Lurking Feari viiepäevasel marsruudil lõppes laskumisega teise päeva õhtul. Lisaks minu ülipüüdlikkusest tingitud aeglusele sai otsustavaks ka liigne veekulu: meie ronimispäevade ilmaennustus oli 110 kraadi Fahrenheiti, nii et kohalikud kaljuronijad loobusid marsruudile minekust ning jäid ootama ilmade jahenemist. Meie siiski proovisime, kuid jõime esimesel päeval ära rohkem kui kahe päeva veevaru, nii et teise päeva õhtuks olnuksime kuival. Nii otsustasimegi, et teeme neil tulipalavatele päevadel edaspidi ainult ühepäevaseid marsruute.

Tuleb tunnistada, et tookord oli mul hea meel alla tagasi saada – kuid juba Yosemite´ist lahkudes oli selge, et kaljuronimine on tulnud me ellu, et jääda.

Kasulik kirjandus:

Yosemite Free Climbing
Yosemite Big Walls
Raamatutes on põhjalikult toodud marsruutide kirjeldused ja skeemid, juurdepääsu võimalused ning marsruudil kasutatavad tehnikad ja abivahendid.