Glacier Point Apron kaljudel asub route nimega Goodrich Pinnacle, raskusastmega 5.9R ja 7 pitchi.

http://www.supertopo.com/rockclimbing/route.html?r=yoglgood

Raskusastme juures tähistab R-täht nn. varisemise ohtlikkust.

Marsruut ise on huvitav – esimesed 2 pitchi on hästi lihtsad 5.4 ja 5.5 ning kolmas pitch on 5.7 keerukusega. Seega esimesed 3 on väga hästi ronitavad, kuid seevastu 3-st kõrgemale ronimine on huvitav väljakutse. Nimelt sealt edasi puuduvad kaljul praod, julgestuspunktid seega ronida tuleb pea mööda siledat seina.

Marsruuti alustasime kahel järjestikusel päeval. Esimesel päeval tegime 3,5 pitchi ja teisel 4 pitchi. Minul tuli esimesel päeval asjaolude tõttu esimest kolme pitchi suisa 2 korda läbida, kuid teine kord siis „ülaltjulgestusega“ (hiljem saate aru miks jutumärkides).

1 pitch 5.4, 120’ (37m)

Ronimine on lihtne ja kiire, panen rajale vaid 2 julgestuspunkti. Kuid peale seda kui Kaja hüüab „pool“, mis tähendab et 30m köit on läbi, hakkan ringi vaatama et kus pool see jaam siis peaks olema. Ronin edasi kuid ei paista jaama kohta kuskil.
Võtan raamatu välja ning uurin topo’t – selge pilt – jaam tuleb ise teha. Valin sobiva koha ja teen kolme camalotiga jaama ning julgestan Kaja üles.

2 pitch 5.5, 100’ (30m)

Kaja julgestab, mina liigun edasi. Ka see on kiire ja ladusalt kulgev köietäis. Midagi erilist siin märkida pole.

3 pitch 5.7, 100’ (30m)

Kolmas köietäis algab jaamast paremale liikumisega ning seejärel mööda vertikaalset pragu üles. Vahepeal tekib vasakule üks pragu juurde, ronin 4-5 meetrit mööda kahte pragu ja juba hakkab vasakult  paistma jaamakoht. Liigun ülespoole mööda vasakut nurka, ette tuleb kergelt negatiivne kalju, kuid selle ületamine on päris lihtne.

Veel paar sammu avatud kalju peal ja juba olengi jaamas.

Siinkohal pean märkima, et võrreldes 2. jaamaga vuhiseb siin hooti päris tugev tuul.
Varsti hakkan nägema Kaja pead ning juba ta jõuabki jaama. Vajab vaid paari juhist kuidas praost välja tulles mööda avatud kaljut jaamani jõuda.

4 pitch 5.8, 150’ (46m)

Istume jaamas ning uurime topo’t ja vaatame seina. Rada tõuseb jaama kohalt mööda kitsast pragu üles ja seejärel paremale. Siis peaks seal leiduma üks statsionaarne julgestuspunkt ning peale seda keerab rada punktiirjoonena paremale ja otse üles. Pikk on see pitch ka – peaaegu 50m.

Liigun mööda pragu üles, sein on muutunud järsemaks, panen esimese julgestuse 3m kõrgusele jaamast – enne vasakule keeramist. Liigun mööda seina samal ajal kätega praost toetades. Selgub et keegi on prakku ühe jõletuma klemmi sisse suutnud panna ning siin see nüüd seisab nagu ankur. Kasutan loomulikult.

Kaja ega jaam enam ei paista.

Jõuan prao horisontaalse osani ja märkan kõrgel prao kohal seda ainumast punkti. Kätega praost toetades tõstan rahulikult liikudes harkis jalad praoni, liigutan käsi ja keha edasi ülespoole ning toon jalad kokku. Tõusen kikivarvule ning ulatungi punkti panema.

Edasi läheb huvitavaks. Legendi järgi pean tõusma otse üles ja paremale. Teen seda.
Ühtegi pragu ei ole. Kalju on vaid mõningal moel õnar mõnest kohast. Valin igat sammu ning asetan ettevaatlikult kuid kindla peale oma jalgu nendesse näivatesse õnarustesse. Kätega hoian kaljust justkui mul oleks iminapad. Kehaga liibun-immitsen edasi. Köis peab ülikergelt järele tulema, Kaja oskab seda suurepäraselt anda. Olen liikunud 5-6m üles-paremale ja aiman 1,5 m kaugusel pragu kuhu saaks võibolla ka punkti panna.

Kuulen Kaja hüüdu „pool".

Enne arvatavat pragu muutub sein minu jaoks liiga järsuks ning eelnevalt eksisteerinud õnarused lakkavad täiesti. Tunnen kuidas sellises pingelises olukorras (silmad-käed-jalad pidevalt järgmist toetust otsimas) hakkavad käed ning jalad kiirelt väsima.

Otsustatud – hüüan kõva häälega „tõmba sisse!“ ning järgmisel hetkel teen oma esimest lendu kaljudel. 10 meetrise lennu sain.

Kaja hüüdis „kas kõik on korras“ – „jah, kukkusin vaid lahti“.

Ronisin köie abil viimase julgestuspunktini tagasi, tegin sinna laskumise ning ronisin mööda pragu Kaja juurde jaama tagasi. Puhkasin seal mõne minuti ning otsustasin et seda kohta tuleb veel proovida. Kuid siis tuleb juba konksud abiks võtta. Need aga olid alla haulbagis.

Pitch 3-2-1

Olime 100m kõrgusel – seega kui kaks 60m köit kokku sõlmida siis saan ühe korraga alla laskuda ja konksud ära tuua. Mõeldud tehtud.

Pitch 1-2-3

Kaja sebis liigse köie sisse ning oli valmis mind ülaltjulgestusega (kuna tema jäi kolmandasse jaama) tagasi julgestama.

See oli uskumatult lahe niimoodi ülaltjulgestusega minna – või ütleme peaaegu et joosta mööda seina üles. Ma ei pidanud ühtegi punkti panema ja kukkumise korral on ainult köie lõtk minu lennumaa.

Kaja tegeles hullupöörase kiirusega minu julgestamisega, kuid mul oli nii hea minek et ma olin kogu aeg köiest 3-5 meetrit ees. Ja Kaja muudkui muretses kogu aeg et ta ei jõua piisavalt kiiresti köit sisse tõmmata. Õnneks polnud see minu probleem ja seetõttu ei lasknud ma ennast sellest segada.

Aga muidugi oli see talle raske, sest proovige te ise julgestada 100m köit 12 minutiga. Kaja kurtis veel järgmiselgi päeval oma käte valu sellest julgestamisest.

Pitch 4

Algus on juba tuttav. Kuid aega võtab ikka. Jõuan selle sama sileda kohani kus enne lahti kukkusin. Mõlemas käes konksud – üks on lihtsalt ümber randme, teine on daisy chainiga vöö küljes.

Kas ma ütlesin et siin üleval hakkas tuul puhuma ? Ja muide – nüüd hakkasid suured äikesepilved siiapoole keerutama ja juba pajatasid mõned piisad.

Ronisin allapoole tagasi ning hüüdsin taas Kajale „tõmba sisse“ ja lasin ennast kukkumisse. Kuid seekord tunduvalt madalamalt kuna konksude abil sain päris palju allapoole tagasi ronida.

Oligi selleks korraks ronitud – kuna me pole kohalikud ilmaeksperdid siis meil puudus kogemus kas see äike tuleb meile peale või mitte. Kindluse mõttes sõitsime alla, sest äiksega kaljule jääda on äärmiselt mõttetu tegevus.

Äikest ega ka mingit vihma muidugi ei tulnud – seega palju õnne alla tuleku puhul. Otsustasime käia ilmateadet vaatamas ja homme siia tagasi tulla.

Teine päev, sama rada

Kuna eelmise päeva sooritusega me rahule ei jäänud siis võtsime hommikul oma haulbagi ning asusime taas samade kaljude poole teele.

Kuna tee oli selge ning vajaminev varustus samamoodi siis saime päris nobedalt kaljule. Mul oli olemas selge teadmine millistest camalotidest oma rack koostada ning lisaks on vaja kaasa võtta konksud.

Vaade 4. jaamast alla

Otsustasin racki tegemisel, et lähen marsruudile ainult vööga ning ülemise otsa (spetsiifiline varustuse rack) jätan maha.

Pitch 1-2-3

Kui vahed oleks jaamade vahel veidi lühemad olnud, oleksime mõne jaama vahele jätnud ja otse läinud, kuid 60m köiega seda teha ei saanud.

Igal pitchil kasutasin vaid kahte julgestuspunkti kuna rada oli tuttav ja tundsin ennast päris kindlalt. Endalegi väikeseks imestuseks läbisin ka kolmanda 5.7 pitchi vaid kahe camalotiga. Kumbki siis 10m vahega.
Ühesõnaga, kergel moel olime jõudnud taas kolmandasse jaama.

Pitch 4

Tegemist suhteliselt pika vahemaaga kahe jaama vahel – peaaegu 50 meetrit. Etteruttavalt võin öelda, et kogu selle pitchi peale oli võimalik panna vaid 5 julgestuspunkti.

Esimesed kolm punkti olid teada.

Kõigepealt jaamast otse üles mööda pragu vasakule – punkt, edasi oli praos üks ülikõvasti kinni jäänud klemm – teine punkt ja seejärel prao lõpupoole seal kikivarvukile tõustes kolmas punkt mis seisnes poldis ja ankruklemmis. See oli tee, mida ma läbisin samuti juba kolmandat korda.

Liigun mööda seina paremale ja üles kuni näen taas 1,5 meetri kaugusel seda arvatavat pragu. Kasutan konkse (hooking) ning ühel hetkel jõuangi kätt lõpuni välja sirutades näpud prao taha ajama. Tõmban enda keha mööda siledat kaljut edasi kuni ulatun ka teise käega praoni ning seejärel saan juba upitada ennast kõrgemale, et jalad kui kõige toekam ronimisevahend leiaksid endale stabiilse punkti.

Olin lootnud, et panen kohe praoni jõudes järgmise punkti – kuid võta näpust, see pragu ei läinud selles kohas kalju sisse vaid oli nö ainult pinnapealne. Liikusin mööda pragu 1,5 meetrit ülespoole ning leidsin koha ühele camalotile. Tegemist oli päris väikese kohaga kuhu midagi kinnitada. Kuna koht oli suhteliselt ebamäärane siis ma sain alles kolmanda TCU-ga (TCU #2) enamvähem rahuldava tulemuse. Ma ei ütle hea, kuna päris kukkumisele see ilmselt vastu poleks pidanud. See oli nö bodyweight punkt, mis väljendab antud punkti tugevust – minu kehakaalu ja natuke enam peab vastu (võin vabalt rippuda), kuid kukkumise korral tuleks suure tõenäosusega lahti.

Seega pidin olema edasironimisel jätkuvalt osav. Suunasin pilgu üles kuid ei näinud märkigi kohast kus jaam võiks asuda – pool köit sai Kaja poolt hüütu põhjal mõned meetrid tagasi läbi. Teadsin et marsruut peab minema suhteliselt sirgjooneliselt üles. Kuidas seda aga sellise kalju peal saavutada kus puuduvad täielikult julgestuspunktide panemiseks kohad ?

Silmitsesin kaljut ning edasi liikusimine oli päris aeglane, iga samm vajas kindlust. Kasutasin konksude abi kuid oli kohti kus leidsin et konksudest paremini töötab isegi lapikult kalju vastu pandud käsi.

Mulle tundus et mõnes kohas hoidis kalju minu käest kinni, kuna seda varianti et mina kaljust kinni hoian, seal polnud. Ilmselt seisnes see fenomenaalsus selles, et konks võib kergelt lahti hüpata aga käsi – eriti kui sellele veel keharaskust rakendada – lihtsalt ei libise kalju peal.

Nõnda liikudes jõudsin muudkui kõrgemale, kuni avastasin ennast ühe väikese prao pealt kuhu sain selle köietäie viimase julgestuspunkti panna. Siin nägin lõpuks ka järgmise jaama asukohta – 8m minust vertikaalselt üles ja veidi vasakule. Silman ka enne jaama olevat kaljupragu, kuhu saaksin veel ühe punkti kinnitada.

Jõudsin praoni ning hakkasin paigutama sinna mõõdu poolest sobilikku #3 TCU camaloti. Enne julgestuspunkti lõplikuks kuulutamist ma alati kontrollin selle mõne järsema tõmbega üle.  Kontrollimisel liiguvad camaloti aktiivklemmid teineteisest eemale, ehk siis jõu rakendumisel suunatakse see kahele poole kaljupragu.

Pilt mis mulle camaloti koormates avanes, oli veidi õõvastav – nimelt terve suur kaljutahvel liikus edasi-tagasi.

Mingi jama !

Uurisin seda kaljuplaati nii palju kui õnnestus ning tuvastasin, et vähe suuremal koormamisel (eriti just kukkumisel) võib tõesti camalot teha palju pahandust. Esiteks – mina kukun, teiseks – camalot tuleb lahti ja ma kukun edasi ning kolmandaks – see kaljuplaat raksatab lahti ning kukub tagatipuks mulle ja/või edasi alumisse jaama.

Olles selle riski ära hinnanud, võtsin vastu otsuse et sinna ma julgestust ei pane. Küll aga paistis see plaat piisavalt tugev kui seda koormata ülevalt alla, ehk mitte kaljuga ristisuunal nagu seda tegi camalot. Pidas vastu ja sain selle abil edasi ning mõne meetri pärast oligi jaam käeulatuses.

Peale enesejulgestust esimese asjana sussid jalast, kuna viimane pitch oli päris pingeline ja väsitav ka jalgadele olnud. Valmistasin jaama julgestamiseks ning Kaja hakkas üles tulema.

Esimene 20m oli see prao abil ronimine ning peale seda ülejäänud 30m oli sisuliselt lage kalju mõnede õnarustega. Paar kohta olid konkreetselt nii keerulised, et palusin Kajal võtta lihtsalt köiest ja ennast selle abil ülespoole vinnata. Kuniks ta jälle jalgadele toetuspunkti leidis, sain köie läbi julgestuse sisse sebida. Oli näha, et ka ülaltjulgestusega oli selle seina läbimine päris keeruline.

Tuul – tuul – tuul !

Juba minu ronimise ajal leidsin ennast situatsioonides, kus mööda kaljut vuhisev tuul oli nii kohutavalt tugev, et mul oli selge kartus kaljult allapühkimise osas. Tuulehoogude ajal ma lamandusin täie kehaga kalju vastu – särki mul seljas polnud, seega higine kõht oli samuti oluline element mis takistas mind ära lendamast.

Tuul oli selgelt üks asjaolu, miks mul selle pitchi läbimine kaua aega võttis.

Jaam 4.

Olime lõpuks Kajaga koos jaamas. Puhkasime, sõime-jõime, sebisime köied üles ja uurisime järgmise pitchi topot.

Eriti mugav jaam see polnud, asudes puhtal kujul seina peal – väike nurk ikka selles kohas kaljul oli, seega kui Kaja näiteks pikali heitis siis tänu piisava pikkusega enesejulgestusotsale ta alla libisema ei hakanud.

Uurides järgmise pitchi marsruuti, sai selgeks, et kalju jätkub samasugusena ning julgestuspunkte sisuliselt pole. Tunnetasime mõlemad seda tohutut tuult mis kõrgemale jõudes järjest metsikumaks muutus ning ma tegin otsuse, et sellise tuule ning ilma julgestuspunktideta mina sellel seinal edasi ei soovi liikuda.

Ka kaljudel peab ilus olema:

Valmistusime alla sõitma.

Viskasin köied alla, kuid tuul oli nii vali, et viis need hetkega peaaegu 90 kraadise nurga all kuskile täiesti mõttetusse kohta. Jõudes kolmandasse jaama, hoidsin seal köieotsi kinni et Kajal laskumine vähe mugavamalt sujuks.

Maapinnale jõudes olime oma selle päeva saavutusega väga rahul ning kuhjaga ära teeninud haulbagis ootavad võileivad.
Enne seda aga tegime õppesamme kaljudel, ehk proovisime kui hea on susside pidamine ja kui kaldus pinnal võib nendega veel muretult liikuda. Tulemus oli huvitav – pea 75-80 kraadise nurga all oleval seinal sai liikuda veel ilma käte abita. Pidamine oli sama hea kui talvel kassidega mööda jääd kõndides.

Goodrich Pinnacle 5.9R topo