2004.aastal käis Segajate tiim koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste ja Kaja Pino kokku neljal seiklus- või multispordivõistlusel: kõigil kolmel XDreami etapil (Ardus, Kirikumäel ja Kolgakülas) ning ühel ja ainsal X-Adventurel (Vetlas).
Tavapäraselt koosneb multisport kolmest alast: jooks, kanuu ja jalgratas. Lisaks orienteerumine, sest liikumisradu lindiga ette märgitud pole ning metsa peidetud punktid tuleb leida kaardi ja kompassi abil.
XDreamil oli võimalus valida pikema A-raja ja poole lühema B-raja vahel. Valisime A, sest eelmistel aastatel oli pika raja päev kestnud valdavalt 5-6 tundi ja see oli täiesti tehtav.
Tänavu lubati võitja aegadeks 7-8 tundi, nii et arvestasime, et ehk saame 9-10 tunniga hakkama. Etappide pikkusedki polnud hirmuäratavad: jooks 10-20km, kanuu 15-20 km, jalgratas 40-60 km. Kokkuvõttes osutusid need aga raskemaks ja aeganõudvamaks kui algul ette kujutatud, sest lisaks tuli hakkama saada mitmete lisaülesannetega.
XDreami Ardu etapil oli - vist esimest korda Eesti multispordis - pikitud võistlusalade vahele mitmesuguseid lisaülesandeid. Oli igati vahva keset rattaetappi sattuda (kuuldavasti sõjaväe) harjutusrajale, kus võistkonnal tuli ületada erinevaid planke, turnida poomidel ja platvormidel ning ronida mööda köit. Libedate jäikade taldadega rattakingade kandmine andis ülesandele lisavürtsi.
Teine ülesanne, mis hiljem palju kommentaare ja vastakaid arvamusi põhjustas, oli puzzle kokkupanek. Kes pahandas, et liiga lapsik ja vähe seikluslik, kes kirus ennast, et oli kokkupanemiseks valinud sebrapildi…
Samas oli see hea hingetõmme etappide vahel ning ehkki keskmine kuueaastane oleks pildi ehk tõepoolest kiiremini kokku saanud kui enamik võistkondi, oli ülesanne oma ootamatuses huvitav. Kes ütles, et seiklussport ainult füüsiline töö peab olema?
Suvine Kirikumäe etapp tähendas muuhulgas seda, et kella kümneks Lõuna-Eesti kaugeimasse soppi starti jõudmiseks tuli Tallinnast sõitma hakata juba pool viis hommikul. Oh, miks ei võiks suvise etapi start olla hoopis kell 10 õhtul, kui sunnitud varaärkamise tõttu niikuinii magada ei saa…?
Ehkki suveseiklus eeldanuks oma toimumisaja tõttu sooja ilma, oli suvi otsustanud AD 2004 saabumata jätta. Pool kümme näitas termomeeter Eesti lõunapoolseimas osas kümme kraadi (siiski sooja), tibutas rõsket uduvihma. Külma tõttu jäi paratamatult ära algselt plaanitud ujumisetapp, kus võistlejad pidanuks ujuma saarele kanuude järgi.
Kirikumäe emotsioneelseimateks hetkedeks said punkti võtmine võistluskeskuse juures asuva tiigi keskelt (eeldas ühel võistkonnaliikmel siiski vettehüppamist, meil võttis selle märja kohutuse endale Leivo) ning ühe võistkonnaliikme poolekilomeetrine mäest üles-alla tassimine kanderaamil (see õnnelik oli Kaja kui meie tiimi kõige kergem ja nõrgem). Ega see küll teab mis õnn olnudki: liikumatult lesides hakkas kiiresti külm ning vihmasajust märjal kanderaamil olnud veeloik imendus sujuvalt rattapükste svammpolstrisse…
Viimase punkti võtmisel võisid võistlejad ise valida, kas kihutada otse üle järve asuvat punkti võtma kanuuga või piki kallast joostes. Meie valisime kanuu, sest jalad olid juba kanged ja kanuu tundus igas mõttes lihtsam - ka psühholoogiliselt, sest punkt oli ju otse üle järve. Meie jaoks oli see õige, sest kasvatasime oma edumaad järgmise võistkonna ees, kes valis jooksu. Ent etapi võitnud Nike ACG segatiim oli saanud võidu just tänu jooksule: Rain Lond rääkis, et nähes viimase punktini juhtinud meeskonda kanuusse istumas ja teades, et kanuuetapil olid nad segatiimist kiiremad olnud, ei jäänud viimasel muud üle kui jooksu proovida. Ja õnnestuski!
Sügisese Kolgaküla etapi kirjeldust lugedes tundus, et korraldajad olid ilmselt nõuks võtnud iga järgmise etapiga võistluste taset uutesse kõrgustesse viia ning multispordi tõeliseks seiklusspordiks (adventure race) kujundada. Nii oligi sarja viimane etapp võistlejaile elamusterohkeim. Kohe üsna alguses tuli ujuda üle jõe (kuupäev oli 12.september, kuid ilm ja vesi igal juhul soojem kui suvel Kirikumäel), läbida looduslik takistusrada (üle kivide ja mahalangenud puude), mütata rabas kooritud turbaväljadel ja laugaste vahel ning hüpata üle kuivenduskraavide.
Peakraavid olid ikka nii laiad, et mõnelgi õnnestus mauhti sisse kukkuda. Sügavust oli sealjuures nii, et pikematel meestel jäi ikka pea välja :-). Kaja, kes ühel ülehüppel viimasel hetkel ümber tahtis otsustada ja mitte hüpata, ei saanud hüppehoogu pidama ja oli mauhti üle pea sees.
Kanuuetapp Valgejõel kulges Valgejõe keskusest Nõmmeveskini nagu kastemärga kiviaeda pidi: jões oli vett nii vähe, et kanuupõhi pidevalt mööda põhja kolises. Et kuidagigi sõita saaks, hüppas Leivo kanuu kergendamiseks kaldale ning jooksis Nõmeveskile, tee peal vajadusel ka ujudes punkte võttes. Kaja ja Alari ülesandeks jäi kanuu enamvähem tervelt kohale toimetada.
Nõmmeveski kanjonisse olid üle jõe tõmmatud köied. Rinnasideme ja karabiiniga tuli paralleelköitel jõge ületada ning pärast köiel haarava sõlmega kanjonist välja tõusta. Siis aga: kanuu õlale ja pool kilomeetrit piki kallast allavoolu, kosest mööda sõitu jätkama.
Nõmmeveskist Kotkani on Valgejõgi üksainus kopratammide ja vettelangenud puude risu. Voolu praktiliselt ei ole ning pidevalt tuleb kanuuga ühest kaldast teise vingerdada, et kuidagimoodigi sõita saaks. Ühes jõelookes tõstsime kanuu otsustavalt veest välja ning tassisime jõelooget lõigates üle maanina: sai kiiremini.
X-Adventure X-faktorid
Kevadine X-Adventure võistlus algas kohutava ilmaga: lausvihm ja kõigest mõnekraadine soe peletasid mõnegi võistkonna nii ära, et mitmed registreerunud starti ei ilmunud. Jooksuetapi alguses oli paras kindaid kanda, kanuus tarretasid liikmed nii ära, et jalad kanuust väljudes kuidagi liikuda ei tahtnud (vahepeal sadas vihma sekka isegi rahet!)… Jalgrattaetapp oli õnneks lühike (ca 40km) ja ilmgi läks vähehaaval soojemaks, nii et lõpuks polnud enam väga vigagi. Positiivset emotsiooni lisasid võistluse lõpus välja loositavad koogid (Kirju Kook, parim, mida ette kujutada!).
Oma nimele kohaselt oli X-Adventure koosseisus mitmeid x-faktoreid, alates sellest, et Kõrvemaal toimuvana välja kuulutatud etapp oli hoopis Vetlas (ja nagu ütles Alar, nõuab ikka väga suurt üldistusvõimet, et Vetlat Kõrvemaa koosseisu lugeda). Toredaim lugu oli ühe rattaetapi punktiga, mida mitu võistkonda võsas ragistades taga otsis ja kuidagi ei leidnud. Lõpuks, kui juba otsustati otsimine lõpetada ja tagasi minna, tuli täiesti suvalisest kohast metsast välja mees - käes seesama kadunud punkt! Nagu oleks punkt ise meile vastu jalutanud… Jäi lõpuni arusaamatuks, miks punkt äkki niimoodi hulkuma oli läinud…
Algul välja kuulutatud X-Adventure sügisetapp Otepääl jäi aga hoopis ära, sest registreerus ainult 8 võistkonda. Ei tea, kas huvilisi peletas rulluisulõik (meie võistkond jättis just sellepärast registreerumata, et kellelgi meist ei olnud tol hetkel veel rulluiske ja sõiduoskust) või oli konkureeriv XDream kõik huvilised endale tõmmanud…
Miks me seda teeme?
Ei saa salata, et vahel on võistlustel raske. Kaja lubab iga etapi lõpus, et talle aitab ja kui üldse, läheb ta järgmisel korral naistevõistkonda ja B-rajale. Aga metsas on ilus nii kevadel, suvel kui sügisel. Ja kui võistlus läbi ja võistluskeskuses pakutav supp söödud, hakkab juba hea ja tulevad meelde võistluse toredad hetked. Ning rahulolu iseendaga, et see seiklus jälle seljataga…
Ja kummalisel kombel pole keegi meist pärast pikka võistluspäeva kordagi haigeks jäänud.
Vihmasajus kanuus kügelemine, septembrikuine allikaterohkes Valgejões ja jäises soovees suplemine, higisena lõikavas tuules jalgrattal rassimine ega miski muu katsumus ei ole toonud kaasa isegi mitte nohu!
