Võistlus nimega WAR 2010 Svanetia Run.

WAR – Winter Adventure Race, kestusega 25h, mille jooksul läbisime 183km. Temperatuur stabiilselt 0…+2 ning lumesügavus keskmiselt 40-50cm.

Tiimide järjestus:

1. Mountain Loghome ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg)
2. Myrakaruds (Heiti Hallikma, Tiit Pekk, Viivi-Anne Soots)
3. Twister Ekstreem Adventure Team (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas)
…mõned Läti tiimid…
6. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Eleri Hirv)
--veel paar Läti tiimi

Start, suusad – läti värk

1. etapp oli valik – suuskadel või jalgsi. Kaptenite koosolekul ütles Normunds, et 1. etapil on 95% suusarajad ning punktid on radade ääres.

Selge valik – suusad!

Suusarajad olid fantastilised, need olid lihtsalt inimeste poolt lume sisse tallatud teerajakesed. Siin radadel sirgusid noored läti suusakoondislased: raske treeningul, kerge lahingus.

Etapi lõpetuseks oli sisuliselt esikolmik välja selgitatud, vaid järjekord vajas enne finišit korrigeerimist.

2. etapp – ratta legend, jälle natuke läti segadust

Saime uue kaardi, kus peal fragment linnakaardist, et kuidas jõuda rattalegendi algusesse.

Tiit, meie kaardiguru, võttis suuna ja panime minekut. Lähenesime juba õigele kohale kui märkame seal tiirutamas juba eelnevaid tiime – mingi jama järelikult. Teeme ka tiiru ning peame targemaks võimla juurde tagasi sõita.

Seal on meil diskussioon stiilis “kui lätis miski ei pea, siis suund peab alati, me läksime õiges suunas” - “vaata kaarti, siin on näha raudtee, me ju tulime eile samuti üle raudtee – me peaksime teisele poole minema” - “näe, ma panen kompassi peale ja vaata nüüd ise, me peame ju minema hoopis sinnapoole”…

Nii me kulutasime üsna mitu minutit kui Elo teatas äkki, et “vaadake, kaardil on nimed peegelpildis”. Selge, kogu kaart oli peegelpildis, nüüd oli lihtne.

Pean ütlema, et väga hea hanekstõmbamine.

Kuidas panna suusad rattale:

Oluline on jälgida, et suusa libisemispinnad oleks väljapoole ja et sidemed jääksid täpselt nö. raami sisse. Sellise meetodiga ei takista suusad väntamist kogu komplekt espandri kummidega kiirelt paigaldatav ja eemaldatav.

3. etapp – raketišahtid, parim osa kogu võistlusest

Taaskord valik – suusad või jooks. NB! Suusad tuli rattaetapil kaasa vedada. Seekord valisime meie jooksu. Suusatiimid (1. ja 2. tiim) võtsid loomulikult suusavaliku. Kokkuvõttes kaotasime neile antud etapi 2h20min jooksul vaid 3 minutit.

Raketišahtide juurde jõudsime teise tiimina, nägime maas Heiti tiimi suuski rohkem aru pidamata sukeldusime pealampidega esimesest võimalikust kohast maa alla.

Esimene šaht – tohutu võimas maa-alune betoon-ehitis. Turnisime ümber šahti, vaatasime kõikidesse ümberkaudsetesse ruumidesse ning suundusime esimesse kordidori. Joostes koridori lõppu, avaneb seal täht, kust läheb ümberringi võrdsete vahedega 5 koridori. Jagasime ülesanded ning asusime kammima. Ülipõnev on tegelikult sellistes maa-alustes koobastes. Kuhati on see mitmetasandiline, ehk mõnest trepist saab järgmisele sügavamale levelile.

Ühe punkti leidsime suhteliselt kiirelt üles, teise saime kätte ühe raketišahti põhjast. Õnneks oli sinna ka köis korraldajate poolt pandud, seega oli vaid veidi turnimist. Komanda punktiga läks kõige kauem. Olime omast arust kõik levelid ja käigud läbi käinud kui märkasin ühe šahti põhjas köit. Naljaks oli see, et köis oli kinnitatud šahti põhja ning oli põrandaga paralleelselt. Juhtisin ka teiste tähelepanu sellele asjaolule, kuid asi oli kahtlane. Ronisime šahti sisse ning roomasime läbi ühe düüsi, kuid köis lõppes keset düüsi ning meie tulime sama targalt teiselt poolt välja.

Olime segaduses, Tiidule aga ei andnud see köis rahu ning ronis sinna düüsi tagasi ja varsti saabuski hüüd “punkt”. Hõikasin Elo ning roomasime veelkord sinna sisse. Punkt oli nimelt düüsi lakke pandud ja esmasel ronimisel õnnestus meil kõigil seda mitte märgata.

Kui enne võistlust arutasime, et raketišahtis oleks hea Randy persetunnet kasutada, mis alati punktid esimesena üles leiab siis seekord peale analüüsi võin öelda, et meie enda persetunne oli parim. Edu oli mõõdetav teiste tiimidega võrreldes vähemalt 20-25 minutit.

4. etapp – rattaga mööda teid uhamine

Tõstsime rattalt suusad vahetusalasse.

5. etapp – veel hullem rattaga uhamine

Jõudsime spordihalli. Nüüd oli üllatus – järgmisele etapile pääseb alates kell 21:00, meie aga olime kohal 20:42.

NB! Kolm esimest eesti tiimi olid taas koos. Panime priimusele tule alla, tegime kiir-pastarooga, sõime-jõime, vahetasime riideid ja ees ootas kõige pikem trekkingu etapp.

6. etapp – trekking lumes

Heiti ja Randy tiim lahkusid, meie tiim lahkus ca 10min peale neid.

See oli sisuliselt etapp, mille pärast olid pea kõikidel tiimidel räätsad kaasa võetud. Lõpptulemusena ei oskagi ma öelda kas keegi selle etapi tegi räätsadega, igatahes esimesed kolm tiimi otsustasid seda ilma teha.

Rajal olime aga ca tunni pärast esimesed, kuna 2 esimest tiimi olid otsustanud vahelduseks viga teha. Nüüd aga otsustasime kohe ka meie ise viga teha ning lasime need 2 tiimi taas ettepoole. Paarikümne minuti järel lükkasime aga taas sõbralikult koos jälge.

Huvitav oli aga see, et olles järele jõudnud Eesti tippitiimidele läks lahti nutt ja hala, et nemad siin lükkavad jälge ja meie muudkui tuleme siis mööda nende jälge. Ja kui Tähnas nüüd järgmise punktini ise rada ei tee siis nad ei ütlegi meile kes võitis naiste 30km sõidu. Aga see nutt ja hala oli lihtsalt seiklsussportlase nali millest me sel hetkel lihtsalt aru ei saanud.

Tähnas läks ette astuma ning tõmbas oma tempoga kogu rivi pikaks.

7. etapp – suusatamine, samuti lumes ja linnas

No tõesti, me ilmselt istuks ilma eesti suusasünonüüm Tiit Pekita ikka veel seal läti hangedes. Ta oli võimeline poolemeetrises lumes sellise tempoga suusajälge tegema, et taga sai vaevalt paaristõugetega tal sabas püsida.

Puhkus

Öösel oli ette nähtud kell 5:00 – 6:00 kohustuslik puhkus. Magada, riideid vahetada, süüa jne.

Kuna aga esimesed kolm tiimi jõudsid vahetusalasse kell 2:30 paiku, ei hakatud neid sealt siis ära ajama, vaid me saime ligi 3 tundi magada.

Eksole ju õiglane, tiimid kes eriti ei jõuam saavad tund aega puhkust. Tiimid aga kes võistlevad esikoha nimel, vajavad ja saavad rohkem puhkust :)

8. etapp – fotojooks linnas

Saime piirkondadega tähistatud kaardi ning fotod, tegime 1,5 tunniga Gulbene linna vaatamisväärsustele tiiru peale.

9. etapp – pikk ratas

See oli väga huvitav etapp, kogu aeg sõitsime rattaga. 5 tundi ja 63km.

Ja ausalt öeldes mina ei tea, mida need läti tiimid seal rajal teevad. Igatahes ka kõige lähemad läti konkurendid olid valgusaastate kaugusel.

Mountain Loghome ISC võitis kindlalt ja võimsalt. Meie tiim jõudis finišisse teisena, kuid meil oli ka viimases rattas üks punkt välja jäetud. Oleks Myrakarud õigel ajal jõudnud, oleksid nad väga kindla 2. koha saanud. Üks punkt oli aga tõsiselt raske ning see röövis neilt hulga väärtuslikke minuteid ja seeläbi jõudsid nad ca 15min peale kontrollaja lõppu ja 1 punkt võeti samuti maha.

Seega, punktide mõttes olid 2. ja 3. koht võrdsed, ajaline vahe 3min 48sek. Kuid ka meie tiimile valati õli tulle ning 1 punkt võeti maha asjaolu eest, et ühes varustuse kontrollpunktis ei süttinud meie ühel rattal tagumine punane tuli. Seega vahe tuli 1 punkt lisaks sellele 3-le minutile.

Mina olen meie tiimiga ülirahul. Tempo hoidsime kõigile kohasena ning tiimisisene meelestatus oli kogu aeg plusspoolel.

Tiit: WAR 2010
Medisoft: WAR 2010 - Läti, Gulbene
Elo: 27.-28.veebruar - WAR, Läti, Gulbene
Heiti: WAR 2010- tööõnnetus, WAR 2010- liidrid