Madal, tuultele valla kivine maalapike kesk lagedat merd. Kajakate ja tiirude kisa. Piirivalvepost ja radarijaam, hiidrahn ja taamal kulgev rahvusvaheline laevatee. See on Vaindloo, Eesti Vabariigi kõige põhjapoolsem punkt. Taasiseseisvuspäeva eel külastas seda kajakisõitjate seltskond.

Vaindloo saar paikneb Lääne-Virumaa rannikul asuvast Vainupeast 26 km põhja pool. Soome mandriranda on 53 km, saartele vähem, ning vaateulatuses olevad kaljused Tütarsaared kuuluvad juba Venemaale.

Rannikust kaugel ja üksi, satub külalisi siia harva. Saare maakasutuse sihtotstarve on riigikaitsemaa ning nii kooskõlastame oma sõiduplaanid Politsei- ja Piirivalveameti Kunda kordoniga. Eelnevas kirjavahetuses ja telefonsuhtluses saame mitmeid kasulikke soovitusi ning lõpuks on piirivalvurid meie sõidu juba nii südameasjaks võtnud, et helistavad meie sõidupäeva eel ka kohaliku ilmainfo edastamiseks. See on tõesti oluline, sest reedel möllab Vaindloo ümber paras torm ning ehkki ilmateade lubab laupäevaks ilma paranemist, on üks asi internetist nähtav teave ja teine tegelik hetkeseis.
Vaindloo on üldse kuulus oma tuulte poolest. Tuule kiiruseks on siin mõõdetud 56 m/s – ja see ei olnud tipp, aga edasi ütles tuulemõõtja lihtsalt üles.

Jätkuvalt tuuline on ilm ka sel laupäeval, kui meie viieliikmeline seltskond kajakid – kolm ühest ja üks kahene - Vainupealt merre lükkab. Ilmateade lubab tuult kuni 10m/s ning ehkki kalda lähedal on laine tagasihoidlik, teavad kogenud sõitjad, et avamerel see enam niimoodi ei ole.

Võtame suuna väikesele Uhtju saarele, kuhu on Vainupealt ca 17 km. Vaindloole on sealt veel 19 km, nii et kokkuvõttes tuleb kilomeetreid rohkem kui otse sõites, kuid vahepeal saab jala maha panna ja selga sirutada ning pealegi ei ole keegi meist ka Uhtjul käinud.

Lained koguvad jõudu ning kuna tuul puhub küljelt, põhjustab see kajakitele mitmeid teravaid hetki. Meil, kes me sõidame kahese kajakiga, õnnestub meetristes lainetes korra ka ümber käia – esimest korda enam kui kümneaastase sõidukogemuse juures. Suur laine murdub otse paadi all ning seda kõrvalt näinud kaaslane kirjeldab pärast, et avanes haruldane pilt: terve pikk sõiduvahend oli hetkeks täies ulatuses õhus.

Ümbermineku järel on oluline kiiresti paati tagasi saada. Sõbrad on hetkega kõrval ja pakuvad abi, kuid oleme koostööd nii palju harjutanud, et saame iseseisvalt kajakisse ronimisega hakkama.

Ronimine kõlab lihtsalt, kuid proovige end näiteks basseinist kätega servale toetudes üles vinnata! Lisage faktor, et basseiniserv kõigub, muudab suunda ja ähvardab ümber minna ning vesi lööb üle pea… Niimoodi saadaksegi veest kajakisse!

Edasisõidu ajal lõbustame end arvutustega, kui kaugel on kajakis istudes ehk umbes meetri kõrguselt vaadates silmapiir (ca 4km) ning teeme pakkumisi hetkel kehtiva kiiruse osas (mis GPS-i andmetel kõigub sõltuvalt lainest viie ja kaheksa kilomeetri vahel tunnis).

Rodeo lainetel

Kaks ja pool tundi pärast Vainupealt lahkumist jõuame Uhtjule, täpsemalt Põhja-Uhtjule. On ka Lõuna-Uhtju ehk Sala, kividest ja klibust koosnev linnusaar.  Põhja- Uhtju on aga korraliku taimestiku ja isegi puudega, hädavajadusel saaks siin isegi telkida.

Tuleb aga arvestada, et Uhtju on looduskaitseala, kus kehtivad mitmed piirangud. Nii et ehkki mõte tormlevale merele mineku asemel kindlale maale jääda on ahvatlev, teeme saarel kiire ringi, vaatame üle vana tulepaagi (ust kaunistab venekeelne hoiatus radiatsiooniohu kohta) ja sööme kerge lõuna. Istume paatidesse mõttega, et õhtupoole lubas ilmateade ka tuule vaibumist ja napi kolme tunni pärast olemegi Vaindlool.

Kuidas me eksisime!

Uhtju tipukaril murdub valges vahus laine sellise mürinaga, et tundub kõhe sealt möödagi sõita. Siis jääb saar selja taha ning keerame paadininad Vaindloo poole. Laine on nüüd peaaegu otse vastu, mis teeb sõitmise raskemaks ja tõmbab kiiruse tugevasti alla, kuid on vähemalt turvalisem kui ennistine salakaval külglaine.

Tuul ei näita vaibumise märki ning lained ulatuvad juba paari-kolme meetrini. Kui naaberpaat laine taha kaob, pole teda hulk aega nähagi. Kajakid tantsivad lainetel nagu pöörased ning tegelikult on selle metsiku rodeo iga hetk nautimist väärt.

Enamikel hetkedel piirdub varem nelja kilomeetri peale arvutatud silmapiir mõne meetri kaugusel kõrguva lainemäega. Üles sõites pahiseb vesi üle kajaki nii tugevalt, et lööb mõnigi kord peaaegu hinge kinni. Laineharjalt alla sõites kukub paat nagu kuristikku.

Kuigi Uhtju-Vaindloo ots on ainult kaks kilomeetrit pikem kui Vainupea-Uhtju, sõidame seda lainetes kaks korda kauem ehk ligi viis tundi. Kui Vaindloo rannik hakkab radarijaama ja tuletorni kõrval selgemaid piirjooni omandama, on see ilmselt üks oodatumaid vaatepilte meile kõigile. Ja etteruttavalt võib öelda, et vähemalt minul kõigub maapind selle ületuse järel veel kaks järgmist ööpäeva… 

Vaindloo sadamakohas ootavad meid kiikriga jälginud piirivalvurid, kes ütlevad, et tahavad neid hulle, kes nii väikeste paatidega nii kõrges laines nii pika sõidu ette võtavad,  kohe oma silmaga näha ja käega katsuda. Ka suur  pruunikarvaline koer tervitab libedaid kive mööda kaldale kakerdajaid rõõmsalt kareldes nagu kauaoodatud sõpru.

Tuulte tallermaa

Milline on Vaindloo?  Sõltuvalt merevee tasemest umbes kuussada meetrit pikk ja kakssada lai, koosneb moreenist ja natukesest mullast. Rannavallidel tiirude ja kajakate pesad (Vaindloo on lindude hoiuala), paar hoonet, radarijaam, tuulegeneraator ja tuletorn. Malmist tuletorn toodi 1871. aastal siia muide Vormsilt, kuna seal jäi torn liiga madalaks. Joogivett saab kaevust ning kaevumaja on haruldase kaevuratta tõttu omaette vaatamisväärsus. Elektrit toodab diiselgeneraator, sest tuuliku juures on midagi katki.

Rannas kõrgub Eesti suuruselt neljas rändrahn, Vaindloo hiidrahn, mille kõrgus on 7,7 m. Kaunikesti järsku tagakülge mööda vonkleb üles samblast puhastatud rada – kuuleme piirivalvuritelt, et kui koer noorem oli, jooksnud ta merel paati märgates kivi otsa ning tervitanud saabujaid  ja lahkujaid „lauluga“. Sellest saanudki ta endale ka nime: Pavarotti.

Praegu on Pavarotti kaheksa-aastane ning nii poisikeselike lõbustustega nagu kivi otsa ronimine ta enam ei tegele. Tulijatest tingitud elevus paneb ta küll veel kõigil neljal jalal hüplema, kuid lahkujaid saadab ta tõsisel moel rannal istudes ja soliidselt järele vaadates.

Lisaks Pavarottile elab saarel püsiasukana kass, kelle kohta öeldaksegi lihtsalt Kass. Ilmselgelt ei ole Kassi meelest saare peremehed mitte vahetuste kaupa siin viibivad Eesti Vabariigi piirivalvurid või staažikas Pavarotti, vaid tema ise. Meiegi seltskonna vaatab Kass valitsejapilguga üle, sööb armulikult ära talle ulatatud suitsukala ja annab võimu kinnituseks Pavarottile peksa, kui too tema kala noolima tuleb.

Saarel on käinud kaks Eesti Vabariigi presidenti. 2011.aasta suvel külastas Vaindlood Toomas Hendrik Ilves ja 20.augustil 1996 Lennart Meri, kes avas taastatud mälestusmärk neljale1721. aastal Põhjasõjas hukkunud inglise meremehele. Nood olid võidelnud Rootsi liitlastena  Venemaa vastu ning sellepärast lõhkusid mälestusmärgi vahepeal kordonis asunud Nõukogude piirivalvurid.

Praegu, vabariigi järjekordse tähtpäeva eel piirivalvurite juttu kuulates teeb meele nukraks, et riik paistab olevat oma põhjapoolse kantsi valvajad justkui hüljanud. Tuulegeneraator tiksub siin tuulte tallermaal kolmandat aastat tühja ega tehta korda, vaid veetakse mandrilt kallist diiselgeneraatori kütust. Kahenädalased vahetused kodunt eemal olla on pikad ning lisatasu selle eest ei maksta. Hooned kipuvad tasapisi lagunema…

Vaatamata kõigele on aga näha, et mehed teevad oma tööd südamega ning ka paraja uhkusega. Oma mehelikul moel on hoidnud saare majapidamise korras, muru pügatuna ja remonditööd tehtuna. Eesti Vabariigi põhjapoolseim piiripunkt on kindlates ja tugevates kätes.

2011.aastal kirjutas Maaleht: „Vaindloolt pühiti presidendi tulekuks tolm.“ Nüüd on lähenemas on Eesti Vabariigi 100.sünnipäev. Kas oleks vabariigil põhjust sel puhul ka oma põhjapoolseim kants üle vaadata ja igas mõttes korda teha?

Esimesel päeval

• Vainupea – Uhtju: 18 km ja 2:45
• Uhtju – Vaindloo: 19,4 km ja 5h

Laine kõrgus merel Uhtju ning Vaindloo vahel keskmiselt 2m ja kohati ligi 3-e meetrised lainemäed.

Teisel päeval

• Vaindloo – Vainupea: 27 km ja 4:33

Suures plaanis meri suhteliselt tasane, kuid lõpus hakkas ootamatut lainet üles keerutama.

Pane tähele!

• Pikka mereületust Vaindloo saarele võib kajakiga ette võtta ainult piisava sõidukogemuse, päästevarustuse ja oskustega.
• Eelnevalt on soovitav sõit kooskõlastada Politsei- ja Piirivalveametiga.
• Kajakiga merele minnes tuleb alati teavitada merevalvekeskust.

Täname:
• Vaindloo saarel 10.-11.augustil viibinud piirivalvevahetus
• Politsei- ja Piirivalveameti Kunda kordon
• Tallinna merevalvekeskus