Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/
Start: otse sotsiaalmeediasse
Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.
Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.
Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.
21+8 km. Kus mu kepid on?
Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.
See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.
65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks
Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.
Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.
Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.
Tee seda pimedas. Pealambiga.
Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.
Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.
Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.
Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.
Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.
Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.
105 km. Naine – mäest allajooksu meister
Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.
See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.
Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.
Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.
Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.
117 km. Kaljuronimise baaskursus
Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.
Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.
Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.
Püstloodsel seinal.
Kõrgust tuleb võtta 1200m.
Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.
Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.
122 km. Viirastusega topeltmägi
Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.
Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.
Siis selgub tõde.
Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.
Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.
134 km. Võiduajamine
Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.
Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.
Nüüd!
Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.
Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.
Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!
Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.
137 km. Finiš.
Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.
Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!
Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch
Enesetunne
Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.
Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.
Epiloog
Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.
Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).
Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.
Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.
Mis on UTMB sari?
UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.
Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.
Vahetult enne starti
Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.
