Slovakkia-reis polnud kindlasti ekstreemne selle sõna tavalises tähenduses. Ent osutus, et tiitli "Täiesti hullud!" võib ära teenida ka siis, kui kaks täiskasvanut -mees ja naine - pakivad autodesse kuus last vanuses 6-14 aastat ning alustavad selle kamba ja kahe autoga reisi Slovakkiasse.

Teel, teel, teel: pisikesed Baltimaad

Kuna kummaski autos oli ainult üks autojuht ja kolm last, pidi nonstop-sõidu asemel paratamatult valima vahepeatustega ja ööbimistega variandi. Ööbimistega sellepärast, et autojuhid sõiduks vajaliku erksuse ja keskendumisvõime säilitaksid, vahepeatustega seetõttu, et lapsed vahepeal oma liigse energia välja möllata saaksid. Marsruudiplaan nägi esimeseks päevaks ette transiidi Eesti-Läti-Leedu ja ööbimise Poola alguses, teisel päeval uhamise läbi Poola ja ööbimise juba Slovakkias.

Reedel alustas Kaja autokond Tallinnast juba kell neli hommikul, et poole kuue paiku Pärnu lähistelt startiva Leivo omaga kohtuda. Eelmisel, Leedu-reisil olime sõitu alustanud reede õhtul, kuid töönädala järel läbi öö sõitmine osutus raskemaks kui arvata olime osanud ning seepärast otsustasime seekord kasutada sõitmiseks siiski päevaaega. Muidugi oli ka sellel oma miinusmärke - näiteks see, et Kaja autos pole konditsioneeri ning muidugi ka see, et eriti väiksematel lastel on päeval autos tunduvalt raskem vagusi paigal püsida kui öösel unehõlmas olles. Ent Leivo oli oma autost tagaistme välja tõstnud ning taha voodi-elutoa ehitanud, mistõttu tema kolmikul seal tavalisest autoistmest tunduvalt rohkem elamis- ja mänguruumi oli.

Pärnus tankisime autod ning kui Eesti piir selja taha jäi, oli juba tunne, et reis on alanud. Esimene ujumispeatus oli Lilaste rannas Lätimaal. Imeline laulev liiv ja soe vesi, kuid suhteliselt hooldamata ja prahihunnikutes rand. Seal sai söödud ka rannapikniku vormis hommikusöök ning juba tekkida jõudnud sõiduväsimus oli kui käega pühitud.
Riia ümbersõit oli täis nädalalõpuks linnast välja sõitjaid, liiklus tihe ja närviline. Võib küll kiruda Eesti liikluskultuuri, kuid Läti oma on sellest paraku kraad hullem - ja eesoodanud Poola omast ei maksa rääkidagi.

Leedus peatusime Läti piiri lähedases kohvikus (20km piirist), kus lapskülastajaid rõõmustab mõnus mänguväljak puust kiikuva krokodilli, jõuluvana saani, väikese seiklusraja, karusselli ja muude atraktsioonidega. Lisaks on seal talumuuseum ja isegi loomaaed, mille asukateks jaanalind, metssiga, metskits ja pruunkaru. Eriti mõnus on see koht sellepärast, et kohvikupidajatel on suhteliselt ükspuha, kas nende juures peatujad ka midagi ostavad või naudivad lihtsalt meeldivat peatuskohta. Meie käitusime lausa nahaalselt: kraamisime autost välja oma söögid ning hõivasime nendega ühe õuelaua. Ei saa märkimata jätta, et selle eine suurepäraseks lõpetuseks sai Leivo autost üllatusena välja kooruv neljakilone maasikakarp. Mmmmm, oli see vast maitsev!

… ja nii pikk Poola!

Õhtu eel ületasime Poola piiri ning mõningase ekslemise järel märgistamata, kuid sirgetel ja siledatel metsateedel asutasime end kämpingusse Giby-nimelise asula juures. Kämpingu juures oli ka järv ning ehkki puu külge naelutatud poolakeelne silt soovitas telkimise eest kuhugi kellelegi mõned zlotid maksta, jäi meil seekord küll kämpamise eest tasumata. Grillisime kaasavõetud ühekordsel grill-alusel kaasavõetud kanakoibi ning tundsime end imehästi, hoolimata isegi piirkonnas peremehetsevatest hiigelsuurtest sääskedest.

Vahemärkus ühekordse grilli osas: üllatuslikult tekitas see söega täidetud alumiiniumkarp pea igal pool elevust, kus ta välja tõime. Kogesime seda juba eelmise Leedu-sõidu ajal, kus kämpingukaaslased pidevalt meie grilli uudistasid. Huvi pärast uurisime seepärast nii Leedu kui Poola kui Slovakkia supermarketite grillisektsioonides, kuid ühekordset grilli ei leidnudki. Hei, importöörid - kas tõesti hõivamata turud?

Giby kämpingus tervitas meid nii ilus hommik, et lihtsalt valus oli kohe edasi sõita. Seepärast ujusime palju ja kaua ja hommikusöögiks hakkasime tegema pannkooke. Viimast ka sellepärast, et teise üllatusena ilmus Leivo autost neli pooleliitrist jogurtitopsi, täidetud värske maasika toormoosiga. Mmm, see oli peaaegu et veel parem kui eelmise päeva maasikad ise!

Kui kell juba üle südapäeva oli käinud, tuli siiski teekonda jätkata. Plaaniks oli marsruut Bialystok-Varssav-Radom-Krakov (kuna ma ei tea, kuidas esimese linna nime eestipäraselt kirjutatakse, oleks õige ühtne kirjapilt tegelikult Bialystok-Warszawa-Radom - Krakow), kuid kuna üks teeviit Augustowi lähistel meid Bialystoki läbimata otse Varssavi peale juhatas, otsustasime seda soovitust järgida.

Kui kolleeg Tanel Mägi eelmisel aastal Poolast läbi sõitis, võttis ta sealsed lõputud teeremondid kokku tabava fraasiga "Käsi kullas või p**** mullas" (vurad mööda äsjaremonditud teed või ukerdad liivahunnikute vahel). Ise Mont Blancile kulgedes kogesime ka meie kustumatuid teeremondielamusi meie reisikirja link, kuid nüüdseks on Poola teedel kulla-pool juba domineerima jõudnud hakata. Maanteed on üllatavalt siledad ja hea teekattega! Või mine tea: äkki on Eesti teede olukord lihtsalt vahepeal nii palju hullemaks läinud, et võrdluseks on tekkinud soodsalt tuhm taust?...

Meie esimene teevalik viis meid paraku küll maanteele, mille remonti veel lõpetada polnud jõutud. Mitukümmend kilomeetrit venisime ühesuunaliseks muudetud teedel, oodates valgusfooride taga ja tehes täppissõitu ülikitsal sõiduribal, kust mahasõidul ähvardanuks oht auto põhja lõhkuda - niivõrd sügavalt oli kõrval pinnas välja kaevatud. Ent lõpuks sai seegi läbi ning kihutasime joonelt Varssavi suunas.

Kui Kaja lapsed algul nördimusega märkisid, et siinsed autod on ilmselt suunatuledega varustamata jäetud ja kiiruspiirangute olemusest pole keegi vist kuulnudki, siis varsti olid sellised rikkumised juba nii tavaliseks saanud, et ei tekitanud enam mingit emotsiooni. Ei tekitanud varsti emotsiooni ka see, kui kaherealisel teel sõitis kõrvuti kolm või isegi neli autot.

Ja siis oligi Varssav. Loomulikult ei võtnud keegi kiirust maha ning meie rekordiks sai 40km/h alas liiklusvooga kaasa sõidetud 110 km/h. Kes oleks hakanud kiirust nõuetekohaseks alandama, sellest oleks ilmselt lihtsalt üle sõidetud! Leivo autos olev GPS ja läpakas jooksev Autoroute hoidsid meid ka õigel teel, sest ringivaatamiseks ja teeotsimiseks lihtsalt aega ei olnud.

Varssavi ja Krakovi vaheline tee oli pikk ja piinarikas. Väsitav liikluskultuur(itus) koos sõidutüdimusega polnud just parim kombinatsioon, ning nii tegime peatuse ühe jõe juures. Kohalik supelrand oli õhtulähedasest tunnist hoolimata rahvarohke, kuid kuidagi oli meil õnnestunud sattuda ametliku plaaži vastaskaldale, kus rahvast vähem.

Jõest sai ka läbi minna, sest vesi ulatus täiskasvanutel vaevalt rinnuni. Ent vool oli üllatavalt tugev, kandes jõeületaja algse sirge ristkursi asemel tugevasse diagonaali. Vastuvoolu ujumine võrdus paigalseisuga, lastel lausa tagurpidiliikumisega. Ent lõbu oli laialt, hoolimata isegi sellest, et Kreete salakavala veealuse kivi vastas jala katki tegi. Kaldal sai söödud ka õhtueine ning kuna kell lähenes juba seitsmele, hakkas tekkima tunne, et äkki me täna Slovakkiasse ei jõuagi.

Poola lõpuosas hakkas juba pimenema. Maastik muutus vähehaaval mägisemaks ning kui ühe künka tipule jõudes ilmusid silmapiirile esimesed ahelikud, ahhetas Kati vaimustunult - vaatepilt oli nii võimas. Jüri ja Ode sel ajal juba magasid ning nii jäid nad sellest esmatutvusest mägedega ilma.

Slovakkia: öine saabumine ja mudaralli

Kui "tänast päeva" võtta kella alusel, siis me tõepoolest "täna" Slovakkiasse ei jõudnud: kell oli juba kaugelt üle südaöö, kui piiripunkti ületasime. Leivo nägi viimses piiriäärses bensiinijaamas tublisti vaeva oma magajate äratamisega, et nad piiripunktis ikka ilusti istuksid nagu autos peab (ei tea ju, mida võib üks piirivalvur arvata magamisvoodiks ümber ehitatud autost!).

Ja siis olimegi Slovakkias ning hakkasime otsima Orava järve ääres asuma pidavat kämpingut. Üks kitsas liivane tee metsa vahele - vale. Ukerdame ümber pöörata ja jõuame teele tagasi. Teine, veel kitsam tee metsa vahele - vale. Jälle ots vaevaga ümber ja teele tagasi. Kolmas tee, veel kitsam ja äsjasadanud vihmast pehme ja mudane, viis lausa järsust mäest alla. "Oh kui lahe", ütles ainsana ärkvel olev Kati, kuid roolis olev Kaja mõtles pigem seda, kui "lahe" on sellest teest uuesti üles sõita.

Õnnelikult alla jõudnud, osutusime olevat üsna järve ääres. Kahel pool käänulist teed märg mets ja jämedad tüved lausa peegleid kriipimas, tee asemel puujuurikatega segi olev liiva-savilöga. Kuna ka Leivo oli arvanud, et pimedas siit enam üles sõita ei tahaks, hakkasime vaatama, kas siiski leiaks koha kuhu telki panna. Ei leidnud, kuid järve äärest leidsime kohaliku kalamehe. Vene-slovaki segakeeles seletas ta, et siin küll telkida ei saa, tuleb sõita üles tagasi ning ümber järve ringi tehes kämpinguni jõuda.

Ehkki mõte ülesviivast järsust, kitsast, käänulisest, juurikalisest ja auklikust teest oli kõhe, tuli see niisiis siiski ette võtta. Leivo oli esimene. Alguses tuli Kajal tema autot pisut tagant lükata, et libedal järsul tõusul hoo sisse saaks, kuid siis ta läks. Kiirust ei tohtinud maha võtta, sest siis võinuks auto kinni jääda või tagasi alla veerema hakata, ja nii tuli käändudest ja puutüvedest hoolimata hooga üles panna. Kaja mõtles vaikse õudusega, kuidas tema sama katsumust kordab, kuid lõpmatuks kergenduseks istus Leivo tagasi alla tulles ise ka tema auto rooli.

Pärastises kõnepruugis sai see lõik nime "Slovakkaia mudaralli", sest muda lendas tõesti kahele poole ja kõrges kaares. Leivo lapsed magasid, kuid Kati, Jüri ja Ode olid üleval ning Ode lausa kiljus kogu mudaralli aja. Kaja osaks jäi lihtsalt auto järel pikast ja järsust mäest üles joosta.

Õnnelikult üleval tagasi, leidsime ka kämpingu, kuid kuna seal tundus kõik unine ja väljasurnud (mis pole kell pool kolm öösel ka mingi ime), püstitas Kaja endale ja oma pesakonnale telgi kämpinguesisele parkimisplatsile ning Leivo puges automagalasse oma laste juurde.

Tatralandia veepark

Reisi üks olulisemaid atraktsioone pidi olema Tatralandia veepark - ning ta ei petnud meie ootusi. Suur vabaõhu-veepark liumägede, torude, basseinide, termaalvete ja palju-palju muuga neelas meid esimesel külastusel terveks päevaks ja ikka oli tunne, nagu poleks küllalt saanud.

Ostsime kohe alguses 5-korra piletid (hind täiskasvanule 1565 SK, õpilasele 1375 SK ja alla 140cm lapsele 980 SK), et ujumis- ja lõbutsemiskoht oleks kogu Slovakkias olemise ajaks olemas. Ette rutates võib öelda, et 5 korda oli isegi pisut palju. Kolmandal korral olid tüdinud suured ja viiendal korral, kui suurtel juba vaimustus tagasi tuli ning hakati mõtlema seni avastamata massaaži- ja saunamaailmade üle, nõudsid lapsed kohest äraminekut. Piletihindadega oli aga nii, et üksikpiletitega võrreldes teeks viiekorrapilet kolmandal külastusel ennast tasa ja alates neljandast jõuaks juba plussi.
Meie realiseerisime kõik oma viis külastuskorda, kasutades pärast esimest pikka päeva veekeskust teistel päevadel muu tegevuse järgse või eelse lõõgastusena.

Demänovski jääkoobas

Teisel päeval külastasime kuulsat jääkoobast. Kuna selle ees on parkimine tasuline (100SK), jätsime kulude optimeerimiseks teise auto ühe hotelli ette ja toppisime kogu oma kaheksaliikmelise seltskonna Leivo "magamisvagunisse".

Jääkoopas oli ilmselt väga hea jutuga ja humoorikas giid (seltskond naeris pidevalt), kuid kuna ta rääkis ainult slovaki keeles, ei saanud me ei jutule ega naljadele pihta. Kahjuks. Nii teamegi koopast ainult niipalju, kui koopa ees olevalt ingliskeelselt stendilt lugeda saime. Et koobastes olid elanud koopakarud, kelle suuri luid nähes olid hilisemad inimesed arvanud lohede omaks. Ilmselt selle auks oli ühe koopasuu ees "lohevärav" ehk siis Sõrmuste Isanda laadsete lohekujutistega rauduksed.

Et ei tohi häirida ega tappa nahkhiiri, kes neis koobastes elavad. Tõsi, meie kuulsime nahkhiirte kiljumist ainult lindilt, mille giid oma käes oleva puldiga käivitas.

Et koobastes on suurepärane akustika. Tõepoolest, sellesama giidipuldiga käivitati siin ja seal tuntud muusikapalu, mis tõepoiolest ülivõimsalt kõlasid.

Tõus Chopoki tippu

Reisi ühte päeva oli plaanitud ka väike mägironimine. Turismiatraktsiooniks on Madal-Tatrate kõrguselt teine tipp Chopok, kuhu ligilähedale saab tõusta kaheastmelise tõstukiga (esimene lausa diivani mõõtu ja teine tavaline kahekohaline metalltool) ning tunnikese kõndimise järel saabki end 2025-meetrise mäe vallutajaks lugeda.

Jüri suhted kõrgustega ei ole just kõige paremad (sünnist saati pole ta armastanud kõrgelt alla vaadata - mis parata, kõrgusekartus olevatki kaasasündinud omadus) ning nii suhtus ta tõstukitesse algul mõningase murega. Kuna need aga metsikuid jõnkse ei teinud ning ka maapinnast ülikõrgele ei tõusnud, kaifis ta lõpuks tõstukisõitu täiega. Ka teiste jaoks oli tõstuk pärastise muljeküsitluse alusel "the ultimate".

Ka tunnine jalgsikäik tõusuteel sujus kenasti. "Holi-boli," vahendas Kaja Kilimanjaro giidilt kuuldud õpetusi. Nimelt on Aafrikas üks sisalik, kes liigutab end üliaeglaselt, vaevalt millimeeterhaaval, ning kohalikud ütlevad selle kohta "holi-boli" (kirjapildi õigsuse eest ei tea vastutada, tegu on kuuldud, kuid mitte kirjapildis nähtud sõnaühendi kirjapanekuga). Mäkketõusul on ju väga oluline mitte end liigse kiirustamisega hingetuks tõmmata, ning miks mitte alustada õppimist juba sellel mäel.

Pärast ilma- või tont teab mis jaama tuli mäe peal pisut laskuda ning siis uuesti tõusma hakata. Nüüd viis tee juba rohuvööndist välja ning suurte kivide vahel, nii et päris mäe tunne tuli peale ka Leivol ja Kajal. Päris mäe muljet täiendas see, et ilm hakkas lõuna paiku ära keerama - päike kadus pilve taha, tõusis tuul ja hakkas kerkima udu. Ka eelmisel aastal Tatrates käies olid Kaja ja Leivo kogenud siinset hüpermuutuvat kliimat - päikseline ilm pöördus poole tunni jooksul paduvihmaks -, ning seepärast oli üsna varsti selge, et ilmariski tõttu jääb ära algselt plaanitud kiirematele ja visamatele mõeldud jätkumarsruut mööda harja Madal-Tatrate kõrgeimale tipule Dumbier (2043m).

Ehkki mägironimine ole võidujooks, võib Ode ja Kreete heameeleks ära nimetada, et nemad olid tiputähise juures esimestena. Riburada järgnesid ka kõik teised ning kõigist sai tehtud ka korralik tipupilt.

Alla kiirustamisel saatis meid tõsine mägedeilm: kerkisid pilved ja udu ning kogu ümbruskond mattus hallusse. Kui üles tulles olime saanud imetleda kauget vaadet ning nautida peaaegu kogu Madal-Tatrate jalge all olekut, siis nüüd oli jalge all ainult teerada ja mõnikümmend meetrit selle ümber. Saime tunda, mis tunne on olla pilve sees -isegi sellel kõrgusel on see Tatrates täiesti võimalik. Enne vihma jõudsime õnneks tõstukiteni ja jõudsime kiiresti alla, kus oli tuttavalt soe ja lämbe ilm nagu alati - ning ees ootas siis loomulikult veekeskus.

Parveretk Pienniny rahvuspargis

Popradist edasi on "Slovakkia paradiisiks" nimetatud piirkond (Slovenski RAJ), kuhu tahtsime samuti matkale minna. Kuid läksime selle asemel hoopis Pienniniy rahvusparki parvesõidule Dunajeci jõe kanjonis. Jätsime autod retke lõpp-punkti ja võtsime jalge alla 9 km pikkuse retke mööda Dunajeci kanjoni maalilist kallasrada - tee, mille muide olevat ehitanud itaallased kui mäeveerule teede rajamise spetsialistid.

Parved, millega Dunajecil sõidetakse, on täiesti eripärased - vähemalt mina pole selliseid näinud mitte kusagil mujal. Kõige lihtsam on neid kirjeldada ehk nii, et üksteise külge on raudklambritega kinnitatud mitu kitsast sirgete külgedega paati. Nii mitu kui neid on, nii lai on siis ka parv - valdavalt oli kõrvuti 5-6 "paati", kus sai siis ka ühes reas kõrvuti istuda 5-6 inimest. Ridasid omakorda oli 3-4 ning parve nina ehtisid kuuseoksad - ei teagi, kas kaldasse põrkumise pehmendamiseks või niisama ilu pärast.

Kindlasti ilu pärast kandsid aga paadimehed musti kintspükse ja tikitud rahvuslikku vesti. Pead ehtis must vildist kübar, mida kaunistas teokarpide rivi. Hiljem kuulsime, et kuna Dunajecist algas üks pikimaid jõeteid, suubudes Vislasse ja sedakaudu Läänemerre, oli selle läbimine auasjaks ning iga läbimise eest sai laevnik või parvepoiss õiguse kinnitada üks teokarp oma kübarale. Või, nagu ütles meie parvepoiss silma tehes, teine tähendus teokarpidel olevat mütsikandja naiste tähistamiseks.

Rääkimisest rääkides: loomulikult tekkis meil paadis taas keeleprobleem, sest giid-parvepoiss rääkis oma juttu slovaki keeles. Inglise keelt ei osanud paadisolijatest peale meie keegi. Giid arvas küll kõhklevalt saksa keeles, et äkki oskab ta mõne sõna selles keeles öelda ja ehk oleks me Kaja kooliaegse ammuunustatud saksa keele baasil isegi midagi aru saanud, kui ootamatult kasulikuks osutus hoopis hispaania keel. Nimelt istus paadis üks tšehh, kes oskas slovaki keelt soravalt hispaania keelde tõlkida, mida Kaja siis oma võimete piires eesti keelde edasi vahendas.

Keeleoskuste koha pealt oli tegelikult hämmastav, et slovakid ei osanud üldse vene keelt. Tõenäoliselt nad lihtsalt ei tahtnud seda osata, ehkki keeled olid nii sarnased, et näiteks slovakikeelsetest numbritest sai vene keele baasil tõlkimatagi aru ning ka palju muid sõnu olid ikka väga sarnased. Küll aga purssis pea igaüks pisut saksa keelt, nii et selle oskamisest oleks Slovakkias suur abi. Inglise keelest seevastu pole praktiliselt mingit kasu isegi turismipiirkondades. Isegi ingliskeelsed sildid ja juhendid, kui neid oli, olid sageli kirjavigadega ("Safe you ticket" oli näiteks üks meie lemmikuid Pienninys).

Dunajeci jõgi on 20 km ulatuses ka piirijõgi Slovakkia ja Poola vahel ning loomulikult oli siis enamik giidi jutte seotud kunagiste piiritülidega. Ning parveretk lõpeb seal, kus Dunajec otsustavalt Poola territooriumile pöördub.

Piirkond oli aga tore ja maaliline ning lausa kahju, et seal nii vähe olla saime.

Tagasitee

Tagasiteel ööbisime taas (ja taas tasuta) Poolas Giby kämpingus. Teel sinna suutis Autoroute meid küll põhjalikult eksiteele viia, juhtides meid Augustowi läbi kummalisi metsateid ja liivaseid radu. Pidasime end juba eksinuks, kuid kohal me lõpuks üllatuslikult siiski olime! Ilmselgelt oli küll tegu ühe omapäraseima lähenemisega Augustowi linnale: aga milleks sõita otse mööda siledat maanteed, kui saab sinkavonkatada sihilaadsetel liivastel metsateedel ning ekselda öösel külade ja suurfarmide vahel!

Läti üllatas massilise teeremondiga, mille ulatus eemaloldud üheksa päeva jooksul vähkkasvajana laienenud oli. Aga vähemalt on lootus, et ehk saavad ka Läti teed lõpuks korda!

Vastupidiselt sinnasõidule ei tahtnud tagasisõidul ujumispeatusi mitte keegi. Leivo ahvatlevale ettepanekule Lätis "Läheks õige ujuma?" järgnes mõlemast autost laste üksmeelne "Ei!!! Sõidame edasi!!!" Kodu kutsus…

Ja taas läks meil kokkuvõttes kõik hästi. Ei ühtegi trahvi, ei ühtegi vargust, isegi mitte ühtegi kaotatud asja! Ainult head muljed sellest laste-ekstreemsest reisist!