Swan Slab kaljudel, 2 pitchi, 180’ (60m), raskusaste kuni 5.11b.
http://www.supertopo.com/rockclimbing/route.html?r=yoswaidr
Ühel päeval selgus, et pealelõunane aeg on meil täiesti vaba, seega otsustasime ühe lühema marsruudi võtta campsite-i ligidalt.
Võtsime SuperTopo ning mõningase kaalumise järel otsustasime Aid Routekasuks, mis asus 5min jalutuskäigu kaugusel ja oli oma olemuselt selline väga konkreetne pragu üles välja.
Aid Route on allpool 5.11b ja 5.8 ning ülal muutub 5.9 kuni 5.10a raskusastmeni välja. Suurepärane väljakutse.
Pitch 1 - 5.11 - 5.8
Nagu topost näha on alla joonistatud neli julgestuspunkti ning nende järel jõuab kaljupraoni. Need alumise osa punktid oli suhteliselt sileda seina punktid – seega nõudis suurt akrobaatilist osavust et need läbida.
Kolmandale punktile riputasin jalatoetuseks slingi, see oli ainuke võimalus mul sealt edasi liikumiseks. Kui need alumised 4 punkti oleks roninud ilma selle slingita, oleks raskusaste olnud 5.11b. Ühe slingi kasutamine vähendas keerukuse 5.10 peale.
Kaljupragu ise oli hästi ronitav ning julgestuspunkte oli kerge paigaldada – peamiselt #0,75 - #2 camalotid ja paar TCU-d.
Juuresoleval fotol olen jõudnud esimesse jaama - 90'.
Sain seda kaks korda ronida – esimene kord muidugi lead-rollis, kuid teist korda ronisin selle läbi ülaltjulgestusega – küll see oli alles mõnus ja kiire – peaaegu nagu jooksukas.
Pitchi lõpus tuleb väljuda praost ning teha 2-3m traavers vasakule jaamani – kindluse mõttes ronisin paar meetrit pragu edasi ja panin ühe julgestuse kõrgemale et siis pendlina jaama sõita. Peaaegu õnnestuski – paar vabasammu tuli ikka kaljul sooritada.
Julgestasin Kaja üles. Kuna ka tema oli seda route’i enne korra roninud (tegime eelmine kord vaid sportlikult esimese pitchi), oli tal kindlustunne ülesjõudmise kohta olemas. Tuleku käigus pani ta kõigile esimesele neljale punktile slingid külge, et praoni jõuda. Pragu edenes tal suurepäraselt, vaid jaama sisenemisel tekkis väike viivitus - kuid viimaks oli ka Kajal 2-3m vaba kaljut ilusti ületatud.
Pitch 2 - 5.9 - 5.10
Vahetame Kajaga kohad ja ma liigun edasi. Või õigemini alguses tagasi prao peale ja siis ülespoole edasi.
Olin valmistunud selleks, et rada muutub raskemaks ja tegin oma racki ümber kõige väiksemate TCU-de ja camalotide peale.
Esimesed meetrid olid OK, kuid siis hakkas järjest kitsamaks muutuma. Juba oli keeruline julgestuspunkte paigutada, kuna kohad kust kinni hoida ja kohad kuhu punkt panna olid täpselt samad.
Pragu oli selline, et mõnes kohas mahtus kalju vahele kõrvuti panema vaid kaks näppu. Mõnes kohas olid kalju sees augud sellisel moel, et nimetissõrm mahtus ühte ja pöial teise auku – seega hoidsin ennast nagu klambriga seinal kinni. Ja samal ajal tuli ka punkte panna (kuna ma ei tahtnud väga pikka lendu kaljul). Seega aegajalt tuli näppudega kinnihoidmiskoht vahetada TCU vastu. Jalgadest ma parem ei räägigi – varvas tuli sellesse kahenäpu prakku pista, pisut keerata ja siis hoidis.
Alljärgnevalt suurendatud esimest fotot ning paremal on näha 2. pitchi kaljupragu, mis keerab hiljem uuesti vasakule. Näha kergelt minu pea kohal.
Rada hakkas muutuma järk-järgult keerulisemaks 5.9 -> 5.10.
Oli näha et seda pitchi polnud ammu keegi roninud – pragudes olid ämblikuvõrgud ja mõnes kohas sibasid sipelgad ringi.
Enne lõppu läks veel eriti keeruliseks, nimelt pragu oli jätkuvalt sama kitsas aga rada keeras pisut negatiivseks. See oli siis 5.10b fingers.
Igatahes üles jõudes olin endaga väga rahul, kuna mul oli kaasas 2x60m köit siis sain ühe korraga alla sõita.
Laskumisel tegin vahepeatuse Kaja juures esimeses jaamas et laskumisköied läheksid tema käeulatusest mööda. Alla jõudes oli juba pime ning pealambi valgusel lappasime köied kokku ja jalutasime laagriplatsile tagasi.
Aid Route topo
