Kui oled jooksnud kilomeetreid laussajus, teinud ööpimedas padrikus tõkkejooksu üle mahalangenud puude, karelnud koos kahe sõbraga kartulikotis, mütanud rattaga mudas ja märjas liivas, ületanud kanuuga veskitamme ning selle kõige ja palju muuga lõpuks väga rahul, siis on selge - oled käinud XDream 2005 öisel osavõistlusel.

Segased@EMT (Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino) kogunes võistluskeskusse juba kaks tundi enne starti, et pika võistluse eel autosõidust puhata ja korralikult süüa. Kuna võitja ajaks oli prognoositud 10 tundi, oli ju selge, et kerge see etapp olema ei saa.

Oma panuse ekstreemsuse tõstmisse otsustas seekord anda ka ilmataat, kes Lõuna-Eestis terve õhtupooliku tavalise sajuga vahelduvat paduvihma maha kallas. Veel kell üheksa õhtul ei väsinud aga Leivo kordamast, et küllap tuleb veel päikegi välja. Selles lootuses saigi auto pagasiluugi varjus makarone keedetud ja Tosca kooki söödud.

Stardi lähenedes näis juba, et ilmataat või Seto jumal Peko on Leivo juttu kuulda võtnud. Sadu hõrenes ja korraks isegi lakkas - kuid ainult selleks, et 5 minutit enne starti, kui võistkondadel oli aeg joonele rivistuda, uuesti taevaluugid avada. Ja kuna vahepealse pausiga oli sadu tublisti jõudu kogunud, lahistas taevast nüüd katkematu vooluna lausa valget vett. Võistluskeskusest kadus elekter ning läbi vihma lajatav jahipüssi pauk saatis A-raja võistlejad kell 22:00 jooksuetapile.

Või oli see nüüd hoopis ujumine, mis korraldajate poolt ootamatult esimeseks alaks tõstetud? Aga kuhu jäid sel juhul kohustuslikud päästevestid, mis ujumisetapil pidanuks seljas olema?

Jooksuetapp: sünergiat ja jaaniusse otsimas

Igatahes oli vihmast niipalju kasu, et kui pärast esimest punkti tuli metsa keerata, polnud enam kellelgi muret, et püüda jalgu ja riideid võimalikult kaua kuivana hoida.
Sadu hõrenes vähehaaval, kuid pilvealuse ilmaga kiskus kiiresti pimedaks. Öine orienteerumine kottpimedas metsas (kes rääkis midagi Eestimaa valgetest öödest?) oli meeleolukas. Esimese metsapunkti võtmise järel õnnestus meie tiimil järele jõuda metsa vahel vonklevale "rongile", kus vähemalt viis-kuus võistkonda läbi pimeduse punktide poole rühkis. Liitusime rongiga, püüdes võimaluse piires selle esimeses osas püsida.

Rongis liikumine oli ilmekaks tõestuseks sellele, et sünergia on olemas ning et grupi tulemus ületab alati grupiliikmete üksiku soorituse. Kuna igas tiimis oli vähemalt üks hea orienteeruja, liikus rong kiiresti ja kindlalt otse punkti peale: pidevalt jälgis ja korrigeeris keegi suunda, kõhklused ja kahtlused lahendusid ruttu ning rong pani võimsalt edasi. Kes rongist hälbis või õigel ajal punkti märkamata sellest mööda jooksis, kaotas järjele jõudmiseks palju aega. Pimedas ei näe ju korralikult maastiku reljeefi ning kõrgusjoonte järgi punkti leidmine on vaevarikas.

Pimedas orienteerumine tegi ootamatuid korrektiive võistkondade järjestusse. Meil õnnestus rajal kohata võistkondi, keda olime arvanud nägevat alles finishis - kui nad meie kohalejõudmise ajaks sealt juba lahkunud ei ole. Ent vähemalt tiim number 4 osutas oma tavapärast rõõmsameelset sõnaosavust, märkides, et kui meiega (number 29) kohtumise elaksid nad veel kuidagi üle, siis tiim 44 sabas lippamine on küll ikka valus mis valus.

Metsajooksu teine unustamatu elamus olid mahalangenud puud. Kuiva ilmaga saab muretult astuda maas vedelevatele puutüvedele, paduvihma järel on need aga põrgulibedad ning pimedas salakavalamaid neid lihtsalt ei näe. Kajal õnnestus ühel pooleldi sambla alla mattunud puule astudes poolspagaati viskuda, Alar otsustas aga ühest järsust mäest saltoga alla veereda. Leivol olid jalas orienteerumisnaelikud, mis liikumist pisut lihtsamaks tegid, aga kummalisi samme ja hüppeid puutüvedel pidi pidevalt sooritama temagi.

Ja loomulikult olid elamuseks raiesmikel ja rohus siravad jaaniussid. Või oli tegu hoopis ennatlikult õide puhkenud sõnajalgadega?

Lisaülesanded: ole täpne ja hüppa kiiresti!

Jooksuetapi lisaülesanne oli seekord seotud täpsusega. Üle soo viivat laudteed pidi joostes tuli määrata tema pikkus, iga eksitud meeter andis trahvisekundi. Laudteele tekkis jooksurivi, kus aeglasemad vahepeal teelt kõrvale astudes taganttulijad mööda lasksid. Püüdsime kiire jooksu käigus samme lugeda ning laudtee lookeid arvestada, kuid siiski õnnestus meil 300 meetriga mööda panna (hindasime laudteed tegelikust lühemaks). Viis trahviminutit tuli sealsamas ära oodata - ja on täiesti uskumatu, kui pikad võivad minutid mõnikord tunduda! Oodates hakkas kiiresti ka väga külm, nii et oli tõeline õnn uuesti jooksma pääseda.

Võistluskeskusse viival sirgel teel oli jooksueelis meestetiimidel ja nii vuhises mõnigi võistkond meist mööda, sest Kaja ei jõudnud nendega sammu pidada. Näiteks Unihh-net, kes küll möönis, et oleme neile head konkurentsi pakkunud, kasutas nüüd paraku ära oma suuremat jooksusuutlikkust ja lippas kaugele ette.

Võistluskeskuses ootas aga uus üllatus: võistkond pidi kolmekesi koos ronima suurde kotti ning niimoodi hüpates nööriraja läbima. Kunst oli muidugi selles, et tuli hüpata ühes rütmis ja koordineeritult ning ilmselt oleks see kuskil külapulmas olnud ülimalt meeleolukas seltskonnamäng. Meie tiimil õnnestus korra isegi käkaskaela ümber käia, ent teistel oli iseendaga paraku niipalju tegemist, et see lõbustus kahjuks väärilise tähelepanuta jäi. Ja ooh, kuidas pärast jooksuetappi hüppeid sooritades sääremarjad krampi kiskusid!!!

Pärast lõputuid topsitäisi teed ja mõnusalt sooja jõujooki hüppasime juba rattapükstesse ja sadulasse. Jehuu, rattaetapp on alanud!!!

Rattaga ja rattata

Rattas meie tiim tervikuna kahjuks väga kiire ei ole ja ehkki püüdsime grupis püsida, tegi gruppi vedav Arctic Sport (seesama eelkirjeldatud 4) nii kõva tempot, et Kaja üsna varsti maha jäi ja võistkonnakaaslased teda viisakalt järgi ootama asusid. Edasi jätkasime juba omaette ning tulemusi vaadates polnud tempo pimedust ja liivateid arvestades üldse mitte paha. Kui valgenema hakkas, kasvas ka optimism, ehkki pehme märg liiv polnud teekattena just sõitu soodustav tegur. Pärast võistlust tegi üks tiim kommentaariveerus koguni ettepaneku, et lisaks rattaetapi pikkusele võinuks mõõta ka keskmise rattajälje sügavust…

Rattaorienteerumise kestel nägime äkki tiime, kes täiesti ilma ratasteta metsas tuuseldasid. Mis lahti? Muidugi lisaülesanne! Seekord mäluorienteerumine - kaarti vaadates pidi meelde jätma punkti asukoha. 36-tunni võistluse kogemust kasutades asendasime selle küll digiorienteerumisega, pildistades kaardi digifotokaga maha - kaasasolevat varustust võis rajal ju kasutada. Nii leidsime esimese punkti kähku ning kihutasime kohtuniku juurde tagasi.

Ent oh seda kiirustamist! Hämmastunud kohtunik ütles, et punktis pidanuks me leidma järgmise punkti kaardi!

Egas midagi - sörkisime punkti tagasi, viies ühtlasi sinna ka ühe teise võistkonna - oi, neil vedas! Edasi olime aga tähelepanelikud ja üllatuste vastu valmistunud ning järgisime ülesandeid täpselt.

Ja üllatus-üllatus! Taas kohtusime mõne rattaetapil eest ära kimanud tiimiga number, kes olid selle lisaülesande juures metsas hänginud juba mitukümmend minutit - ning lõpp polnud veel kaugeltki käes.

Kuna tegu oli ikkagi mägise Lõuna-Eestiga, olid punktid selles ülesandes kiusakalt mägede otsa pandud. Ja need künkad, mille otsa ronida, polnud mitte lauged! Päris sageli nägi pilti, kus tiimist üks liige üles kimas ja ülejäänud mäe alla hinge tõmbama jäid. Mis seal salata, Kajagi ei roninud ühe teeäärse mäe otsa, vaid jäi koos ühe teise tiimi kahe liikmega teele. Samal ajal ragistas võsast välja kolmanda tiimi liige, vahetas teeloleva kolmikuga paar sõna, ja avastas siis, et Kaja peaks ju hoopis teises võistkonnas olema, kelle kahte liiget teps mitte silmapiiril pole, nagu ka teise tiimi kolmandat. Kuna aga ka tema enda tiimikaaslaseid veel nägemisulatuses ei olnud, ei saanud ta ebasportliku käitumise teemal pikemalt sõna võtta, vaid kiirustas parem edasi mäest üles.

Üksikud punktivõtjad - tõeline või pseudoprobleem?

Vahelepõikena võib arutleda võistluste "üksi punkti võtmise" valukoha üle, mis pärast iga võistlust XDreami arvamusrubriigis teravalt päevakorrale tõuseb. Muidugi ajab hinge täis, kui keegi jalgrattaga pikal maanteelõigul üksinda vastu uhab, nii et võib arvata, et ülejäänud tiimiliikmed on jätnud selle aasa tegemata ning kulgevad rahulikult juba järgmise punkti poole. Või kui terve lisaülesande jooksuringi teeb ainult üks tiimiliige, samas kui teised põõsas hinge tõmbavad, nagu B-rajal olevat juhtunud…

Niimoodi pole meie tiim küll kunagi teinud ega hakkagi tegema, kuid samuti pole me punkte võtnud nii, et iga tiimiliige nii-öelda käega punkti ära puutuks. Ikka on SI-pulga kandja see, kes haagi teeb ja 5, 10 või isegi mõnikümmend meetrit rohkem lippab, samas kui teised punktist sirgelt mööda jooksevad või punkti lähistelt tagasi pöörduvad. Kuna aga vähemalt võistkondade pingerea teises pooles võib öelda, et tõenäoliselt kõik teevad samamoodi, siis tiimide paremusjärjestuses see mingeid korrektiive ei tee. Pigem on küsimus tiimi sisekliimas ja omavahelises suhtluses - kas "sõrmusekandja" on nõus kogu aeg üksi teistest rohkem rügama. Võistluse lõpuks tuleb neist meetritest ju kokku päris arvestatav lisakoormus! Siis antakse SI teise kätte - või minnakse tülli, kuuldavasti on sedagi juhtunud.

Samuti ilmselt ei muudaks tiimide paremusjärjestust ettepanek, et SI võiks olla kõige nõrgema jooksja käes. Jättes kõrvale delikaatse küsimuse, kuidas kohtunikud seda nõrgimat lüli määravad, võib oletada, et tiimide nõrgimate tase ei erine omavahel tugevaimate omavahelisest tasemest. Või anda SI loosiga, satub tiimis kellele satub? Võib ju teha, kuid milleks - probleemi põhjust ("teised tiimiliikmed ei tule punktini välja") see ju sisuliselt ei lahenda. Punktist sirgelt mööda jooksevad kaks inimest ilmselt ikka, ainult jooksjad võivad olla teised inimesed.

Rattaetapil tuli korra sõita lihtsalt ühest kaardi servast teise - tuleb tunnistada, et see oli küll vastik. Mitte et punktide võtmine pikki liivaseid teid kuidagi meeldivamaks oleks muutnud, kuid väikest vaheldust oleks ehk olnud ja tee "jupitamine" punktist punktini olnuks emotsionaalselt kergem. Võib-olla oli korraldajate soov mitte suunata võistlejate rajavalikuid (mööda asfalti ringiga kaardist väljas käies või liivateid pidi kaardil püsides)? Igatahes, kui see pikk vahemaa lõpuks sõidetud sai, oli ikka kergendus küll.

Võhandu, kanuusõitja unelm

Kanuuetapp kulges mööda Võhandu jõge. Kuna kanuule tuli ümber istuda rattalt, oli ilmselge, et kanuu lõpp-punktist tuleb rataste juurde tagasi joosta - kanuuga ju üldjuhul vastuvoolu ei sõida.

Võhandu oli meie tiimi seiklusspordi ajaloos üks paremini "laevatatavaid" jõgesid - piisavalt korrastatud (ei mingeid vette langenud puid ega kopratamme!), hea voolu ja vahelduseks ka mõne emotsioone tekitava veskitammiga. Saime jõudsalt edasi ning see polnud ka raske rassimine - vastupidi, pigem kippus sooja päikese ja veevulina käes tukastus peale. Kaja proovis vaimu virge hoidmiseks rääkida Paganamaa legende Võhandu, püha jõe, vihast ja sellest, kuidas seto lauluneiu Tsolgo Maarja naistevõrgutajast Vanajuuda paljastas - aga tuleb tunnistada, et selliste pajatuste inspireerimiseks pole varahommikune kanuu siiski parim paik. Pigem hoidsid meeli erksana sõbralikud kaasvõistlejad, kes meist või kellest meie mööda sõitsime.

Seiklussportlaste vastu oli püha jõgi üldiselt armulik. Hiljem kuulsime, et ühel võistkonnal oli kanuu kõige käredamal veskitammil ümber läinud ja lootusetult ära uppunud. Meie teekonnal jäi ekstreemseimana silma võistkond, kelle kanuu lekkis ja kes möödujatelt teipi või muid parandusvahendeid palusid. Kahjuks meil midagi anda ei olnud - kõige vettpidavam asi meie kanuus olnuks kiletatud kaart, aga sellest ei raatsinud küll kuidagi loobuda. Pärast kuulsime, et kilekotti augukattena kasutades oli võistkond siiski jõudnud sillani, mille juures oli B-raja kanuuetapi lõpp ja seega võimalus kanuud vahetada. Siit aga moraal: igaks juhuks võiks meil edaspidi teibirull taskus olla!

Kurva lõpuga jalgsitetapp

Jajah - kui võitjatiim suudab SI-vahearuandeid vaadates joosta teisel jooksuetapil sama kiiresti kui alguses, siis meie kohta seda kahjuks öelda ei saa. Püüdsime küll kõigest väest, kuid väsimuse mäest siiski üle ei saanud.

Sellest hoolimata oli jooksuetapp tore, taas tänu kaasvõistlejate seltskonnale (ja loomulikult oleme ka ise vahvad kaaslased :). Ent siis jõudsime lubatud ujumispunkti, millest olime unistanud juba pikemat aega…

… ja see oli juba kinni!

Esimesel hetkel polnud sellest nagu midagi hullu, kuid siis tekkis kommunikatsioonihäire meie ja kohtuniku vahel. Lause "Võtke nüüd rattad ja sõitke finishisse" (ühele teisele tiimile oli kommentaarirubriigi andmetel öeldud koguni "sõitke otse finishisse") kõlas meie jaoks nii, et meid on nüüd rajalt maha võetud ja võistlus on meie jaoks läbi. Jah, pärast selgitas kohtunik (ikka sealsamas kommentaariveerus), et see tähendas juhendis toodud distantsi lühendamist - et saame lisaülesande vahelejätmise eest lihtsalt trahviminutid. Kohapealsest keelekasutusest me seda paraku küll mõista ei suutnud.

Piinlik intsident päädis sellega, et masendatud Kaja istus maha ja hakkas lihtsalt nutma. Mitte et see oleks olukorda parandanud, vaid motivatsioon oli vabalangemisse läinud ja selle tundega ei saanud enam hakkama… Lõpuks tirisid Alar ja Leivo ta siiski punktist minema.

Rattaalasse jõudes oli tunne siiski helgemaks läinud ja nii otsustasime - lihtsalt enda jaoks ja jonni pärast - ka rattaetapi punktid ära võtta. Arutasime veel, et tõenäoliselt pole neid veel metsast ära korjata jõutud.

Muidugi ei olnud, nii et isegi rahuliku tempoga (kuhu meil enam kiirustada ja milleks pingutada?) jõudsime kõik punktid noppida.

Tõeline üllatus tabas aga finishis. Selgus eelnimetatud fakt, et lisaülesande mittetegemise eest saanuks me lihtsalt trahviminutid - aga kuna oma mittekiirustamise tõttu jõudsime finishisse 3 minutit pärast kontrollaega, siis me ikka ei kvalifitseeru!
Jah, seekord lahkusime võistluskeskusest üsna mõrude mõtetega. Kuna esialgne info oli, et tulemuse sai A-rajal kirja 11 võistkonda 44st ja B-rajal 26 73st, siis polnud me selles osas muidugi mitte ainsad.

Aga üllatused polnud veel lõppenud. Ent halva õnne karikas nüüd täis saanud ning üllatused pöördusid positiivseks. Korraldajate otsusega said järgmiseks hommikuks tulemuse kirja kõik mitteujujad ja kontrollajast üle läinud - ka need, kes ujumispunktist saadud info põhjal jalgrattapunkte ei võtnud. Lõpp hea, kõik hea!

Ja nüüd võib korraldajatele juba siiralt öelda: aitäh vahva võistluse eest!

Lisaks pildid: pildialbum.
Veel paar sõna ajaveebides: http://leivo.ekstreem.ee/?ID=665&s=com ja siin http://kaja.ekstreem.ee/?ID=669&s=com.