Kilpisjärvi on „viimane lahke maja“ Soomes, kui on edasiminekut põhja poole.

Piirkond on mägine ning matkamarsruute saab sealt väga mitmeid luua. Mäed on üldjuhul lauged, kuid neid on tihedalt ja pidevalt tuleb üles-alla liikuda.

Mulle isiklikult meeldib selline stiil nagu meie väikesel matkaseltskonnal, et asjad lähevad paika iseenesest ja jooksvalt ilma suurema planeerimiseta. Üldkontseptsioon on lihtne – käia suuskadel Halti peal, kuid marsruut, päevateekonnad jms joonistub välja töö käigus. Ja mulle meeldib, et see meile sobib.

Tean mitmeid inimesi kes langevad erilisse stressi kui neil pole ette teada täpselt millises kohas nad ööbivad, kuhu liiguvad ja mida teevad.

Juba ammu teada tõde, et ellu ei jää mitte need, kes on suured, võimsad ja otseses sõltuvuses teistest, vaid ellu jäävad need kes suudavad kohanduda vastavalt olukorrale, olla dünaamilised ja muidugi kiired. Nagu meie matkagrupp. Kiired, sportlikud, vastupidavad.

Põhja-Soomes on palju vabakasutusega matkaonne, need on nagu meie RMK majad, kuid oluliselt paremini varustatud. Näiteks igas majas on korralik ahi, puud valmis, gaas koos pliidiga söögitegijate ootel, söögi esmatarbe nõud, voodilavatsid ja muidugi ka hari-kühvel, et enda järel maja korda jätta.

Lund oli väga palju, kohalikud ise nimetasid seda viimase saja aasta kõige ohtrama lumega talveks. Majade juures oli aru saada kui mitme meetrine oli lumekiht. Ja kui oleks olnud plaan näiteks jaanipäeval Põhja-Soome minna, siis oleks võinud suusad kaasa võtta.

Ilm oli meie sealviibimise nädala jooksul võrratu. Paistis päikest, suusatasime lühikese varrukaga, oli tõeliselt külma, oli väga tugevat tuult, lumetuisku, imelisi vaateid, valget pimedust. Teiste sõnadega, loodus tutvustas enda iseloomu kõikides võimalikes paledes.

Halti tippu minek oli läbi tuisu ja tormi. Näha oli vaid mõned meetrid enda ette ning tiputähise ja raamat kuhu sisse kanda tipuskäimise fakt, leidsime ainult tänud GPS-le. Tänu meeletule tormile polnud võimalik ka fotokat kusagile asetada, seega kasutasime võimalust päikseprilli peegelduselt kogu grupp ühele pildile saada.

Lumetorm ja päikeseprillid? Jah, kuna päevasel ajal on väga ere, tekib lumetormis niinimetatud valge pimedus ja prillid võimaldavad paremini aimata maastiku kontuure, mida muidu silmade kissitamise tõttu ei näeks. Valge pimedus on nähtus, kus sarnaselt pimedale pimedusele mitte midagi näha pole. Ainult et musta asemel on valge. Ma pole aga näiteks kunagi olnud punases või rohelises pimeduses? Kui maa on valge, ees ja taga valge, taevas valge, on ainuke võimalus suunda hoida kas kompassi või GPS-i abil. Probleem on aga laskumised kuna pole näha kas mägi on tasane, läheb sujuvalt või on järsak.

Ohtlik, väljakutsuv, tundmatu, ärev, põnev.

Pool matka läbisime mööda märgitud saaniradasid, kus lumi on üldjuhul kõvaks sõidetud ja edasiliikumise tempo igati hea. Palju põnevam on aga off-track ehk siis ise olla see kes raja loob ja üle mägede tundmatusse liigub. Seal on ka tempo hoopis midagi muud, regulaarselt tuleb vahetada nö. rajalükkajat. Sõltumata sellest, et matkasuusad on laiad, metallkantidega ja jäigad, vajuvad need inimese ja üle 24kg kaaluva seljakoti raskuse all sügavale läbi lume.

Enne matka käis põhjalik arutelu, kas võtta seljakotid või spetsiaalsed matkakelgud, kuid lõppeks jäime ikka seljakottide juurde, kui kiire ja dünaamiline liikumismeetod. Nägime ka mitmeid kelgu-inimesi, kaasa arvatud üks eestlastest koosnev matkagrupp.

Varustuse kõige olulisem komponent on muidugi suusad. Kahed suusad olid meil alt kalasaba stiilis pidamisega mis võimaldab edukalt ka tõuse võtta. Minu suusad olid täiesti siledad, seega nendega oli selgelt kohustusliku varustusena kaasas nahad, mis on erilised suusa põhja alla kleebitavad ribad ning ühes suunas olevad mikrokiud võimaldavad libiseda suusal vaid ühes suunas. Tagasilibisemist praktiliselt pole. Kuid ka edasilibisemine on takistatud kuna nahk algab otse suusaninast ja laskumistel pidi siiski kõvasti tööd tegema, et sõpradel kannul püsida. Kuid kokkuvõtteks on neist väga palju abi ja ilma oleks suisa võimatu olnud.

Parematel suuskadel on spetsiaalne võimalus panna nahk alla vaid pidamisalale jättes libisemisalad vabaks. Selline variant peaks olema veel kõige sobilikum – kombinatsioon heast pidamisest ja libisemisest.

Teine oluline varustuse osa on saapad mis peavad taluma äärmuslikku külma ning jala sooja hoidma. Suusakepid peavad olema alt suure rõngaga, soovitavalt pikendatud kinnihoidmisalaga käele ning tavalise rihmaga, mitte sellise superägeda pesaga mis on kasutusel enamikel murdmaa suusakeppidel. Matkates äärmuslikes tingimustes on vaja sooje sulgkindaid ning isegi kui need toppida läbi rihmasüsteemi, hakkavad käed kergesti külmetama kuna soojapidavad kihid surutakse kokku. Seetõttu on matkasuusal vajalik tavaline rihm ja käsi sealt nii-öelda otse läbi. Nagu väikesed lapsed.

Hea kui suusakepid on muudetava pikkusega, kuid sellisel juhul peab olema kindel mehhanismi töökindluses äärmuslikes külmunud ja jäätunud olekus.

1. päev 22km
2. päev 26 km
3. päev 20 km
4. päev 33 km
5. päev 20 km

Kokku 120 km

Fotod Assar Jõepera

22-26. märts 2014
Leivo, Taavi, Assar