Eesmärk on ületada Kuresoo ja Suitsna raba ning leida üles vanal ajal rajatud taliteed, mis viisid risti üle soo.

Aasta pikim pimeaeg on taas kord laskunud üle Eestimaa. Hilissügise aimutuid öid ning kõledat tühjust valgustas tänavu varakult maha sadanud lumi (juba 19. novembril sai käia Nõmme radadel suusatamas!) ning meie Aconcagua-seltskond siirdus 3.-5.detsembril rabamatkale.

Kogunesime Järve Matkaspordis, kus Matkaspordi sõbralik kollektiiv andis meile pidulikult üle kaks MSR Fury telki - et enne Aconcaguale minekut saaksime nende ülespanekut pimedas ja külmas metsas harjutada. Pärast pidulikku tseremooniat lobisesime ja aasisime niikaua, kuni kohale jõudis ka enamvähem otse Pariisist konverentsilt saabunud Kristjan-Erik. Meelisel selgus viimasel hetkel, et ta peab siiski tööle jääma, ja nii alustasime sõitu Soomaa poole kuuekesi.

Toril sai tehtud väike vahepeatus, vaadatud roheliselt valgustatud põrgusuud ja Tori kiriku kaitsja Püha Jüri lohetapmist (seal on üks niisugune monument). Ja siis kokkulepitud talu juurde, kus Aivar Ruukel meid juba oma bussiga ootas. Algas järgmine matkaetapp, teekond laagripaika Hüpassaarel.

Ööbimine Hüpassaarel

Aivari bussis arutasime muuhulgas ka musteimat stsenaariumi: et mis saab siis, kui omavahel rabas tülli läheme ja mõni meist ei tahagi enam mäkke tulla. Kristjan-Erik, kellel veel lennupiletit ei ole (ta liitus grupiga hiljem, kui ülejäänute broneering juba tehtud oli) kasutas kohe juhust ja lubas loobuja lennukipileti endale osta. Kui mitme inimese omad sa oled valmis ära ostma? tahtis ettenägelik Toomas täpsustada. Vat see oli alles must stsenaarium..

Hüpassaares kobisime bussist välja, külma südamega Aivar pööras bussi ümber ja jättis meid ihuüksi keset mingit pimedat platsi.

Laagrit sisse seadma hakates tõdesime, et MSR Fury telgid on tõepoolest helkuritega (nagu reklaambukletis lubatud), riitalaotud puud kahetsusväärselt märjad (mida oligi sügiseste sadude järel arvata) ning meie ise pika töönädala ja erinevatel põhjustel magamata ööde järel siiski reipad ja heatujulised (no see oli nüüd küll üllatus).

Kaja ja Airi käisid naabrimehe käest vett ja pealekauba saadud kuivi puid toomas, keetsime makarone ja teed. Keetmise oluline nüanss oli meile Hongi poolt testimiseks kaasa antud bensiinipriimus, milletaolist enamik meist varem näinudki polnud. Toomas aga pani ta üliasjatundlikult kokku ning lahutas kokkamise lõppedes ka uuesti algosakesteks, ise selle juures bensiinipriimuste skeptikute kohta vastakaid tähendusi tehes. Selle peale arvasid skeptikud omakorda, et kuna Toomasel niikuinii käed ja rõivad bensiiniseks said, võiks tema ka edaspidi priimuse operaatoriks jääda. Nii kujuneski, ehkki julgeid eksperimente sai priimusega tehtud ka teiste poolt.

Öö oli kirgas ja külm ning selge taevas võimaldas meil proovile panna oma astronoomiateadmised. Suur ja Väike Vanker ja Põhjanael said grupitöö käigus kergesti leitud, edasi läks juba keerulisemaks. Kassiopeia, Skorpion, Andromeeda ja teised ekslesid meie poolest küll täiesti kaootiliselt mööda taevast ringi - kui kõiki nimetatuid muidugi üldse põhjapoolkera taevas näha võib.

Enivei, sõltumata nimedest on põhjataeva pilt meil nüüd värskelt silmade taha vajutatud. Aconcagua kohal ootavad meid juba lõunapoolkera võõrad tähed.
Üle Kuresoo

Vaevalt oli laupäeval jõudnud ahetama hakata (nii poole üheksa paiku), kui meie juba telgist välja ronisime. Õigemini ronis kõigepealt välja Leivo, kel oli ilmselt plaan ülejäänud seltskond ilutulestikuga äratada. Kasutades käepäraseid vahendeid (bensiini, priimust ja tikke) see tal ka suurepäraselt õnnestus: ühel hetkel oli kogu telgiustest nähtav maailm tuld täis, maa põles, priimus leekis, tulelondid käisid taevani ja Leivo jooksis.

Selle peale ronisid muidugi kõik telkidest välja, et edasistest atraktsioonidest mitte ilma jääda. Ent nagu iga tehnilise seadme ekspluatatsioonis, jõudis nüüd ka priimuse käsitlemisel kätte RTFM ehk read the f***ing manual etapp, ning järgmised ilutulestikud jäid olemata. Ette rutates võib aga öelda, et iga järgmine süütamine sujus eelmisest paremini ning lõpuks olid isegi paadunud skeptikud valmis möönma, et vähemalt baaslaagri priimusena võiks käesolev bensiinikas "isegi päris hea" olla (enamat pole eestlaselt, eriti hilissügisel või varatalvel, vist võimalikki välja meelitada). Ning matka lõpuks avastas Kristjan-Erik isegi meetodi, kuidas bensiinipriimust kogu maadilma bensiiniga katmata kokku panna ja lahti lahutada.

Söök söödud, laager kokku pakitud, asusime teele. Marssisime uljalt naabermajani, pöörasime otsa ümber ja marssisime tagasi: laudtee ots osutus algavat otse meie laagri tagant.

Laudteed mööda käia oli selge lust ja rõõm, aga kahjuks pidime ühes Leivo osutatud kohas sellega siiski hüvasti jätma ja hakkama põlvini lumes kahlama. Nimelt oli tuisk üle lageda raba tuhisedes kuhjanud kogu saadaoleva lume kõrgemal rabaserval kasvavatesse sinikatesse ja sookailudesse, kus nüüd meiegi pahmisime.

Lagedale rabaväljale jõudes muutus astumine jõudsamaks, sest raba oli jääs ja suuremas osas kandis. Parimad astumiskohad olid kinnikülmunud laukad - seal sai koguni liugu lasta. Samblaväljadel ja märedel aegajalt koorik siiski murdus, nii et astuja leidis end ootamatult põlveni sees. Paar ekstreemsemat kohta ületas Toomas isegi käpuli.

Ilm soosis meid igati. Paar miinuskraadi, aegajalt piilus pilve vahelt isegi päike, samas pihustas pisut peenikest lund.

Ühtlaselt jäätunud raba ei paku muidugi nii maalilist pilti kui sügisesed punakad ja pruunid mättad mustavate veesilmadega nende vahel, aga kõnnumaist kõledat ilu oli ümberringi küll ja küll. Mõned erepunased jõhvikad lumes, madalakasvulised vettinud-väändunud puud, üksik vares üle lageda raba laperdamas…

Toonoja suitsusaunas

Plaanitust oluliselt varem jõudsime ööbimispaika Toonojale. Mahajäetud taluvare, sisselangenud hooned, metssigade songermaa sammaldunud õunapuude all. Üksik ülesehitatud suitsusaun annab aimu, et pärapõrgu paigast püütakse kujundada turismimagnetit.

Seadsime ennast sauna sisse. "Nii et sina, Toomas, lähed siis vett tooma ja pärast puid tegema?" tundis Kristjan Erik huvi. "Ja sina lähed siis otse p**sse?" huvitus Toomas vastu. Kui enne võis arvata, et meie matkaseltskonnast on puudu tujutõstev lõuapoolik, siis Soomaa-retke järel võis kindel olla, et need kaks koos täidavad selle rolli kuhjaga. ("Sattusime Kristjan-Erikuga viis aastat tagasi Leninil ühte telki ja siiamaani pole teineteisest lahti saanud," võttis selle kokku Toomas.) Aga mis eriti positiivne - kumbki neist ei kannata ohjeldamatu lobisemise all, mis paljude killuviskajate tegevuse lõpuks üdini tüütavaks muudab.

Algul oli mõte ka sauna kütma hakata, kuid plaan soikus kuivade puude puudumisest ning külalistekaustikust leitud kirjeldusest, et soojakssaamine võtab hea mitu tundi aega. No ja kuna tegu on suitsusaunaga, ei saaks kütmise ajal ju seal silmi vesistamata sees olla. Jäime lootma iseenda kütmisvõimele, ja muidugi meie armsast bensiinipriimusest eralduva soojuse peale.

Mis me seal tegime? Istusime ja rääkisime tont teab millest. Vahepeal kirjutasid Leivo ja Kristjan-Erik täis pool külalisteraamatu aset täitvat kaustikut, lihtsalt ajatäiteks. Sügisõhtud on ju pikad ja pimedad ning uni nii vara ei tule…

Hommik tervitas meid plusskraadide ja tibutava vihmaga. Avastasime, et sead on sauna ja telgi ümbruses uue tuhnimisretke korraldanud. Kuulda ei olnud sellest küll midagi, isegi mitte telki!

Nüüd juba mööda matkarada kulgesime tsivilisatsiooni poole tagasi. Ekstreemseimaks elamuseks jäi teisel pool Toonoja vilksatanud metssea nägemine ja ilmselt oma eelviimaseid hingetõmbeid tegeva lagunenud rippsilla ületamine.

Ja siis olimegi teel. Ja kutsusime Aivari autoga vastu, sest ei viitsinud enam käia seda lõputut libedat kruusateed (oma 12 km!).

Lahendamata jäänud küsimused.
1. Mis tähtkuju on see, mis koosneb neljast umbes Z-kujuliselt paigutunud tähest? Asub õhtul kella 22 paiku läänetaevas.
2. Mis oli kreeka mütoloogias ülevedaja nimi, kes sõidutas surnuid üle allilmajõe teispoolsusesse? Surnuteriigi valitseja oli Hades, jõeni juhatas Hermes, aga kes oli paadimees?

Eelinfo:

Aeg: 3-5. detsember 2004

Matkal osalejad: Leivo, Meelis, Kaja, Airi, Toomas, Aivo, Kristjan-Erik

Kohalesaamine: Autod saame reede õhtul Soomaale jõudes jätta ühe talu õue. Kohalik inimene transpordib meid reede õhtul Hüpassaarele, kus ööbime.

Mida kaasa võtta:
Tänavune raba olevat suhteliselt märjem, kui tavaliselt - seega soovitav jalanõu on pikema säärega säärik. Kes ei pelga märgi jalanõusid võib tulla ka matkasaabastega. Telkide osas tuleks omavahel kokku leppida kes kellega magab. Matka alguses teeme igaüks endale korraliku kepi - selleks siis korralik nuga vaja kaasa võtta. Kepp on hädatarvilik rabas liikumiseks.

telk 4 kohta - Kaja
telk 3 kohta - Kristjan-Erik ?

kõigil peab olema pealamp
laagrilamp - Leivo
GPS - Leivo

Söögikraam
juustu 1,5 kg, sinki 1 kg
4 leiba, 2 saia
4 pastarooga (lõunasöök)
2 pajarooga (lõunasöök)
1 kg praetud hakkliha (lõunasöök, pajaroa juurde)
hommikupuder: 4-vilja, riisihelbe
L õhtuks pannkoogid - 2 pakki pannkoogijahu
2 purki pannkoogimoosi
teed, kohvi, suhkrut, soola

Liikumisgraafik
Laupäeva hommikul alustame liikumist nii vara kui võimalik, et õhtul enne pimedat Toonojale laagrisse jõuda. Algul läheme paar km põhjasuunas ja seejärel keerame raba peale loodesse. Katsume üles leida vana talitee ja liigume mööda seda. Tee peaks olema leitav, kuna maa-ameti kodulehe aerofotodelt võis isegi mingit joont aimata. 3 km pärast keerame edela suunas ning liigume kompassi abil otse üle raba. 3,5 km liigume raba peal, siis võiksime teoreetiliselt leida üles teise salapärase talvetee, mis viib meid Toonojale. Selle tee võib siiski täiesti hävinenud olla, kuna aerofotodelt ei suutnud ma midagi aimatavat leida.
Mõlema tee kohta on olemas täpsed GPS-i koordinaadid, mis peaksid meid õigetele jälgedele juhtima.
Ööbime Toonoja külas, mis on üks omapärane, tänaseks mahajäetud külakoht. Seal rabasaarel on ainukese majana säilinud saun - kui puid leiame siis võibolla saame ka sauna teha :-)
Järgmisel hommikul pole eriti kiire....
Peame läbima 2,5 km raba ning seejärel kulgeb meie matk rohkemal või vähemal määral mööda teid kuni taluni kus meie autod ootavad.
Lõpetuseks saame sauna ning siis ärasõit kodu poole.