Slovakkiasse jõuame öösel, täpselt nagu ka kaks aastat tagasi. Pargime auto ja läheme Liptovsky Mikulase linnakese peale kolama.

Nojah, kell üksteist on linnake küll üsna väljasurnud. Paar diskoteeki veel mürtsuvad, kuid nende kangialustesse ei hakka vaatama. Läheme tagasi keskväljakule pargitud autosse ja heidame magama.

Järgmisel hommikul külastame alpinismipoode ning Leivo ostab ühest neist kaljumarsruutide raamatu. Ja saab müüjalt kaasa soovituse, et parimat kohta pole raamatusse kantud, kuid et ta võib selleni jõudmise kohta skeemi joonistada.
Joonistabki ja loomulikult läheme siis spetsialisti soovitust usaldades just sinna. Leivo on enne veel ostnud juurde mõned ekspressid, sest hoolitsev müüja on öelnud, et nende radade läbimiseks läheb neid vaja kümme.

Ee.. jah, peab taaskord ütlema. Kalju on sile nagu keskmine eestimaa põllukivi, ainult muidugi kordi suurem. Ronimise teeb keerulisemaks, õigemini ohtlikumaks tõsiasi, et esimesed kinnituskohad on maast vähemalt kolme meetri kõrgusel – nii kõrgele tuleb siis ronida julgestuseta.

Leivo on muidugi see, kes ronib. Mina vaatan all, varbad ristis, ja loodan, et ta ikka jõuab selle esimese kinnituskohani.

Jõuab. Kinnitab ekspressi ja jääb kergendustundega enesejulgestusse. Kuna edasi on sellel marsruudil juba negatiiv ning kalju ikka sama sile, sebib ta parem köie läbi ja laskub tagasi alla.

Ja loomulikult on siis aeg abivalmis müüjat kiruda.
„Miks pagana pärast ütles ta, et siin on kümmet ekspressi vaja?” nuriseb Leivo. „Minul läks küll ainult ühte tarvis!”

Naeran nii, et köis läheb sassi ja teen ettepaneku mõni kergem kalju otsida, kuid ühe-ekspressi-mees, nagu Leivo end nüüd nimetab, tahab siiski veelkord proovida. Leiame raja, mille algusse on kirjutatud 7+ (eelmine oli 9), ning tõesti-tõesti, seal kulub juba ka lubatud arvul ekspresse.

Ronimise ajal mööduvad meist kaks seljakottidega meest. Ei oska me neile tähelepanugi pöörata, enne kui nad tagasi tulevad ja midagi slovaki keeles nõudlikult seletavad. Kui me aru ei saa, võetakse appi inglise keel ning selgub – NENDEL KALJUDEL EI TOHIGI RONIDA! Ja mehed on kohaliku rahvuspargi pargivahid. Meid ähvardab mingisse kurjategijate listi panek ja rahatrahv.

Einohjah. Dokumente, mida pargivahid nõuavad, meil loomulikult kalju peal kaasas ei ole ning nii eskordivad nad meid autoni. Tee on õnneks pikk, selle kestel saab pargivahtidega jutule ning nende esialgne karmus leebub. Auto juures pannakse meie isikukoodid ja nimed küll kirja, kuid trahvist enam juttu ei tehta.

„Kas me ikka üle piiri saame, kui selles mustas nimekirjas oleme?” küsin naljaga pooleks. Pargivahid naeravad ja lohutavad, et nimekirjas olek tähendab sisuliselt seda, et kui me järgmisel korral Slovakkia looduskaitse-eeskirjade rikkumisega vahele jääme, ootab meid karmim karistus. Ja et see nimekiri ei aegu, nii et oleme seal eluaeg või selle nimekirja lõpuni.

Lõpetuseks näitavad pargivahid meile kätte ka kaljud, kus looduskaitse-eeskirju rikkumata ronida tohib.

Need kaljud on minu heameeleks ka oluliselt kergemad. On ikka, kuhu varvast toetada ja kust käega kinni võtta. Siin saan minagi radade läbimisel käe valgeks. Tõsi, mitte küll esimese ronijana, vaid turvalises ülaltjulgestuses, kui Leivo on köie üles viinud.
Õhtul istume Liptovsky Mikulase välikohvikus. Joome martinit, iiri kohvi ja veelkord iiri kohvi – ja kes maandub oma seltskonnaga meie kõrvallauda? Loomulikult müüja, kes meile seda keelatud kaljut soovitas!

Ega me muidugi enam kurjad ei ole. Pigem toimub sõbralik vennastumine. Ja õhtu lõpeb igatahes nii, et kui see kohvik suletakse, tunneb Leivo vältimatut soovi ka kangialuste diskoteekide külastamiseks. Siiamaani imestan, kuidas meil (sedapuhku minu tungival soovitusel) lõpuks sinna siiski minemata jäi.

Järgmisel päeval siirdume avastama järgmisi kaljusid, tehes enne igaks juhuks kindlaks, et need rahvuspargi kaitsealusel territooriumil ei asuks.

Kaljumarsruutide raamatus on mitmete kaljude juures märk „Kohtumine karuga”. Oleme selle üle naernud – kuid need kaljud on oma ümbruselt just sellised, et karu ilmumine tundub ootuspärane. Kaljud kerkivad keset kõrget varjulist metsa, mille alla ulatuvad päikesekiired üsna napilt. Pahaendelisust lisab vali tuul, mis puud oigama ja kiiksuma paneb ning latvadest suuri oksi alla varistab. Tuule suund on aga selline, et kalju jalamil seistes on täielik tuulevaikus, ning see lisab olustikule, kus ülalpool märatseb torm, veel tubli annuse tontlikkust.

Ilmselt pole need kaljud ka väga populaarsed ronimiskohad. Õnarused on sodi ja prahti täis ning suuremad õõnsused kaetud ämblikuvõrguga. Ronime paar korda üles ning lahkume. Kalju alt ja metsa kaitsvast varjust välja jõudes taba selline tuul, mis tahab lausa pikali lükata… Üllatuslikult on aga siinsed liikuvad õhumassid väga soojad, isegi kuumad, nii et külm selle tuule käes küll ei hakka.

Rahvarohke mägimännistatud Lõuna-Poola

Poola piiri ületame reede pärastlõunal. Kohe saame aru, et tegu oli lootusetult vale ajastusega: Lõuna-Poola kitsukesed maanteed on pungil täis nädalavahetusele sõitjaid. Katkematu autodejoru liigub mõlemas suunas keskmise kiirusega 40 km/h. Leivo üritab järske äkk-möödasõite, kuid kümne korra järel on selge: kümme korda laupkokkupõrkega riskides venime autorivis edasi lihtsalt kümme autot eespool. Ei enamat, sest kolonni lõppu ei paista ei ees ega taga.

Selline sõit on täiesti mõttetu. Lähima suure linna Krakowini on ligi kakssada kilomeetrit ja saba tundub sinnani ulatuvat. Ehkki oleme plaaninud pühapäevaks Eestisse X-Dreamile jõuda, anname alla. Põikame maanteelt esimesse söögikohta ning teeme tundidepikkuse hilislõuna. Ja sõidame hoopis Zakopane linna, mida on rändurite-alpinistide foorumites kiidetud.

Linn on tõesti kihvt. Hullult rahvarohke ja melu täis. Algul peame seda linnas toimuva folkloorifestivali süüks (oleme näinud festivali plakateid), kuid peagi saame aru, et festival tegutseb rahulikult oma nurgas ning linna(m)elu suurt ei mõjuta.

Otse peatänava ääres on väikse lauluväljaku suurune ala, kuhu pimeduse saabudes kerkib nagu maa alt hiiglaslik grillfestival. Teeme oma makaronidieedi kuhjaga tasa, andudes ohjeldamatule lihasöömisele. Kõik on nii maitsev, ja mis peaasi – üllatuslikult odav! Lubame ka siia kindlasti uuesti tagasi tulla.

Pole vist vaja lisada, et õhtu lõpeb ühe baari väliterrassil pleedidesse mähituna martinit ja iiri kohvi juues…

Ja ei saa Poolaski mägironimiseta. Kuna tegu on jälle rahvuspargiga, võtame ette ametliku märgitud matkaraja, et teha üks või kaks pooleteise- kuni kahetuhandest tippu.

Millegipärast kaob kaardil olemasolev rada tegelikkuses küll mingil hetkel täiesti ära. Matkajate hordid – neid on siin tõesti palju – ei lase ennast küll segada ja lähevad heal meelel mööda mäekülge teiselt poolt alla tagasi. Meie tahame edasi üles minna ja nii jääb üle ainult rajalt kõrvale astuda. Noh, mingi väike teeke siiski on.

Teeke viib õiges suunas, kuid jõuab mingil hetkel täiesti kirjeldamatusse mägimännitihnikusse. Mägimännid, mis Mustamäe paneelmajade vahel vaevalt põlvekõrguseks kasvavad, on siin ikka tublisti üle pea. Nende alumised oksad vonklevad madudena mööda maad ning ülemised sirutuvad takistavate kätena üksteisesse põimudes ristipõiki maapinna kohal. Neid on igal kõrgusel. Igal pool. Ja läbi sealt ei pääse.

Kuidagimoodi siiski pääseb. Omandame vilumuse võimalikult kõrgel mändide vetruvatel okstel kõndida, liikudes edasi nagu ahvid. Mitte küll nii väledalt ja tunni aja pärast oleme kõigest sellest kõrini tüdinud. Mändidest. Vaigulõhnast. Okstest. Okstest. Okstest. Esimese vabama koha – selleks on otse mööda mäekülge allapoole kulgev kuivanud ojapõhi või väikese laviini säng - ilmudes otsustame laskuda. Tõeline õnn on jõuda sellest männitihnikust kodusesse kuusemetsa, kus kuivanud oksad harjunud kodusel viisil käsi kriibivad.

Paar turnimist teele jäävatel kaljudel, ja olemegi all. Muidugi on ka siin ulatuslik grilliala ja muidugi kordame ka siin oma lihasöömisorgiat.

Ja algabki tagasitee. Selleks, et hakata mõtlema järgmisele reisile.