Pühapäevaseks marsruudiks koos Jevgeniga sai valitud taas Darringtoni lähedal Three o’clock rock kaljudel Silent Running raskusega 5.10 ning 7 pitchi (topo’l rada 36). Ütlen etteruttavalt, et 5.10 raskusega oli viimane ehk seitsmes köietäis. Ülejäänud olid raskusega kuni 5.9.
Raja nimetuse taga olevad tärnid tähistavad seda kui ilus/puhas/nauditav/hea vaatega on antud rada. Nelja tärni rada on juba väga hea ning ronimise kõrghooajal on sellistel radadel ka järjekorrad 
Tegemist oli taas slab-climbing stiiliga ning kalju oli väga ilus ja puhas.
Esimene pitch oli väga lihtne – kõigest 5.6. Võtsin selle lead’i endale ning soojenduseks sobis hästi.
Teise lead’i tegi Jevgeni ning kui jaamas kohtusime siis polnud enam unisusest jälgegi. See oli 5.8 ja nagu Jevgeni ütles, et “see pitch äratas juba korralikult üles”.
Kolmas pitch ja 5.9 minu lead. See oli antud raja kõige huvitavam ja väljakutsuvam osa. Tegemist oli rajakirjelduse järgi “heart of the Silent Running route”. See köietäis oli ühtlaselt samasuguse nurga all kulgev sile kalju minimaalsete õnarustega. Vaid jaama eel oli paar kaljupragu kuhu sai näpud pista.
4. ja 5. pitch raskusega 5.8 jätkasid sama nurga all kui 3.pitch ja olid samuti täis väljakutseid ja huvitavaid liikumisi.
6. pitchi raskusega 5.9 ja Jevgeni lead. Siin oli ette näha paar karniisist üles astumist, mis osutusid aga kergemaks kui eemalt paistis.
Minu jaoks oli nende ületus muidugi veelgi lihtsam kuna tulin teisena ja top rope annab ju julgust juurde.
Olles nüüd mõlemad 6. jaamas mõtlesime, et kas teeme viimase pitchi või mitte. Oli näha, et tegemist on eelnevatest keerukama ja mitmeid väljakutseid pakkuva köietäiega. Raskusega 5.10 a
Leidsime, et tasub ikkagi proovida ja ma läksin lead’ma. Kõrvalolev pilt on tehtud meie laskumise pealt, kuid siit on näha see karniis mis tuli ületada.
Tegelikkuses oli selle ületamine taas lihtsam kui välja paistab, hoopis keerukam oli aga kõrgemal ühe sileda seina ületamine. Seal oli ka minu selle nädalavahetuse ainuke lahtikukkumine. Nimelt üritasin liikuda julgestuspunktist paremale ühe miniatuurse prao suunas. Sain juba näpud prakku, kuid tegemist oli siiski väga madala praoga ja ei õnnestunud enam jalgu edasi tõsta ja nii ma sealt alla libisesingi. Jevgeni poolelt aga oli kõik kontrolli all seega minu õhulend jäigi vaid 3-4 meetri pikkuseks.
Teisel katsel libisesin samuti lahti, kuid siis ulatusin allalibisemise ajal viimasest julgestuspunktist kinni haarata.
Kolmanda katsega läksin otse üles ja nii sai ka see keeruline pitch tehtud.
Kuna viimane jaam oli suhteliselt ebamugav siis lappasime kähku köied ja hakkasime alla laskuma. Poole maa peal saime ühe teise tiimiga kokku ning jagasime nendega jaama.
Eksole, siit pildilt paistab täielik köiesegadus, mis tegelikkuses siiski oli normaalne ja kontrollitud köietöö.
Ühes jaamas suudavad hästi läbi saada neli 60m pikkust köit.
Alla jõudes sõime oma kaasatehtud võileibasid ja olime tehtud rajaga väga rahul. Aega kulus selle raja peale ca 6 tundi.
Suundusime läbi ürgmetsa tagasi ning ma palusin endast ka ühe puu taustal pilti teha. Huvitav mets oli. Sellise läbimõõduga puid meil Eestis küll ei kasva. Tundusid Sequoiade moodi.
Oli suurepärane pühapäev. Lisategevuseks oli veel Subaru Forresteril ratta vahetamine, kuna miski terav kivi oli sinna augu puurinud. Rattaid saime isegi mitu korda vahetada. Alustuseks vahetasime katkise esiratta selle peenikese ja ajutise vastu. Siis aga lugesin ma tagasiteel manuali ja selgus, et ajutist ratast võib ainult taha panna. Seega keerasime uuesti autole tungraua alla ning kabetasime selle ajutise ratta tagumiseks. Et oleks nagu auto manual nõuab.
