Ka siis kui me laevaga üle Soome lahe sõitsime, polnud meil veel ühest seisukohta kas autoninad Helsingist Ahvenamaa või Saimaa poole keeratakse. 19-24. juuni 2014 ehk jaanipäevane kajakimatk põhjanaabrite juures.
Otsustavaks kaalukausiks sai ikkagi viimase hetke tuuleprognoos ja mitte just laiade kogemustega kajakisõitjad meie seltskonnas.
Sel korral oli meie seltskond väga omapärase suurusega, nimelt kajakeid oli kokku 7 ning inimesi 13. Mõlemad teada-tuntud võimu ja väge omavad numbrid. Aga sellised me olime 
Jaanipäeva ilma võtab hästi kokku Riho vaade sellele. Ta ennustab parasjagu et mitu kala nad jaanipäevaks saavad, et siis kalapõrna pealt teha juba täpne järgnevate tundide ilmaprognoos. See läks tal alati täppi. Kõik kalad söödi ära.
Meelis rääkis meile igal õhtul anekdoote ja harjutas laulupeo jaoks isamaalisi laule. Aga et anekdoodid korduma ei hakkaks, pidas ta oma telefonis kogu aeg arvestust, et kellele ja millised anekdoodid juba räägitud on. Kõige suurema skoori sai muidugi Agris, kes pidi neid ka kõikide päevade vältel kajakis tema naabrina kuulama.
Kuid täiesti ootamatult aga selgus, et meil on ka teine koomik tiimis. Rasmus, keda Riho proovis korduvalt kuid ebaõnnestunult kinni keerata ja kellele me pidevalt tuletasime meelde mida ta kõike ei tohi 1. septembril kooli minnes edasi rääkida, sättis oma absoluutseks eeskujuks just Meelise.
Heaks tasakaalustavaks elemendiks olid meil tiimis “noored” Teele ja Risto. Nad tegid meile jaanipäevaks siiski väga maitsva šaslõki, vaatamata sellele, et me teise päeva vihma ja 40km pikkuse päevateekonnaga püüdsime neid endid ära küpsetada.
Agris oli aga selgelt meie vedur. Sest tema oli ainuke kellel olid väga sportlike kirjadega mütsid-vestid-püksid ning kes kogu oma jõu ammutas energiajookidest. Tänu sellele ülevoolavale energiale tuligi Agrise kajak siduda kinni “noorte” kajaki külge. Kui nüüd noored tagurpidi aerutasid ja Agris edaspidi, siis liikusid nad kokkuvõttes tiimi keskmise kiirusega. Sellest oli meile palju abi.
Jaak, kes sihtis kõiki oma action-kaameraga ja sai nõndaviisi lindi peale nii mõnegi anekdoodi, oli ka päris arvestatav kalamees. Igatahes olid nad jaaniõhtul koos Rihoga päris pikalt kadunud. Ehk neile meeldib kalal käia? See, et nad sel õhtul siiski kalatult naasid, näitab nende visadust ja tahtejõudu kala saada. Tõsiselt võetav tegija.
Meie tiimi vanade asjade tundja kultuurnik Tanel teadis peast kõiki ajaloolisi tähtsündmusi. Me näitasime talle kaljujooniseid ning dateeris need momentaalselt kerge pilguheiduga 8000 aasta vanuseks. Lisaks läbis ta edukalt telgipüstitamise ja neljakohalise telgi sisekujunduse eksami.
Juba pikki aastaid tunneme teda kui Katrin-puulangetaja või Katrin-pastakurnaja. Kuid seekord üllatas ta meid hoopis oma maalähedusega ja näitas kui hea on muldpõrandaga saunas magada.
Tütarlaps Elina, kelle kuulumist spordiringkondadesse näitab muidugi müts tema peas, ei püsinud sekunditki paigal. Küll tegi ta puid, siis süüa, järgmisel hetkel oli saunas ja siis päästis kalameeste õngekonkse meretaimedest vabaks. Temaga juba igav ei hakka – välk ja pauk.
Esimese Eesti saunamees Urmo oli kõige põhjalikumalt matkaks valmistunud. Minu küsimusele, et miks me lihtsalt rauda kajakimatkale kaasa võtame, teatas ta et see on saunaahi ning ta võtab selle oma kajaki peale. Jaanipäevane saunatiir oli aga meie sumedal suveõhtul mõnusaks soojaks vahelduseks.
Kaja töötas välja ning juurutas kajakimatkal magustoidu mille nime teab ainult Agris. Ja ühiselt saime teada, et tema ongi võlusõna “lauake kata end”. Ja lisaks oskas ta ilma kohalolekuta kõnelda. Eriti just suuremate sildade all või kaljuseinte ääres - kui hüüda seal Kaja, võisid kindel olla ta hüüab vastu.
Leivo, tema tõmbas kogu aeg ninaga ja ajas vana indiaanlase kombel vees jälgi ja leidis alati üles ka poolenisti hõõguvad lõkkekohad.
