Nelja päevaga kokku 400 km, millest 300 mööda Läti teid ja viimane ots maalilises Lõuna-Eestis mööda Aegviidu-Ähijärve matkarada.
Latgale on Wikipedia andmetel üks Euroopa Liidu vaeseimaid piirkondi ning see on olnud ajalooliselt erinevates kätes, kuid enim siiski Venemaa valduses. Seetõttu kohtasime seal sügavalt vene kultuurile omaseid majapidamisi. Neid võiks lühidalt kirjeldada kui väikesed hurtsikud koos neljast küljest suletud pisikese õuealaga.
Nii aiad kui väravad olid tihedalt üksteise vastu löödud laudadest, et ometi midagi läbi ei paistaks, värava kohal oli veider viilkatus, mis tuli selgelt tuttav ette vene muinasjuttudest. Puudus vaid sellel istuv kukk, kes iga mööduja peale mitu korda kireks. Kuurid, aidad, laudad, saunad, vetsud jms mis kõik olid aia osadeks, olid eranditult nagu sara, lipp lipi peal, tükk tõrvapappi naelaga kinni löödud, teises kohas jupp kilet või mõni muu parasjagu kätte sattunud „ehitusmaterjal“.
Oli näha, et juba ehituse valmides olid need viltu vajunud ja vajasid koheselt toetamist.
Astusime sisse juba selgelt mahajäetud majadesse ning saime aimu kuidas seal veel suhteliselt hiljuti elati ja elatakse praegugi. Kahjuks nägid piiriäärsed vene tüüpi majakesed ja neid ümbritsev küll suhteliselt trööstitu välja. Sellist kohta mida Eestis nimetatakse talupidamiseks, seal küll näha polnud.
Külastasime ühes kohas ka piirilõiku, või õigemini ühte piirijärve mille teine kallas kuulus Venemaale. Läti poolel (Euroopa Liidu piir) polnud näha mitte mingisugust taristut ega mehi. Samas üle järve Venemaa poolelt paistsid mingid punasetriibulised suured rakendused, mis meile paistsid kui kurjakuulutavad Sauroni silmad. Üks selline Sauroni silm on ka alltoodud pildil kui hoolega otsida.
Wikipedia andmetel on Latgale avaldanud 2014 aastal soovi Venemaaga liituda, kuid oma Läti kolleegidega vesteldes ütlesid nemad, et see jutt on küll täielik jama. Kõik inimesed, kaasa arvatud Latgales elavad venelased, mõistavad, mida see nende elujärjele tähendaks ja tegelikkuses seda soovi pole.
Elasime ühes toredas Läti kodumajutuses, saime enda käsutusse saunamajakese koos selle lakas asuvate vooditega. Selline majutus sobis meile ülihästi, igal õhtul oli meile saun köetud ning võisime seal istuda kuni ise ära sauna viilkatuse alla ronisime.
Positiivse poole pealt pean ütlema, et siiski linnade ümbruses olevate majakeste aiad on ilusad ja korras. Seda oli rõõm näha, et silmnähtavalt pigem vaesemasse kihti kuulumine ei tähenda automaatselt koledat majaümbrust.
Lõpetuseks pilt paljudele ilmselt tuttava sõbraliku koeraga Naha külast, Eesti kõige lõunapoolsem majapidamine.
Marsruudid: Aluksne, Ludza, Malta, Naha küla (Lõuna-Eesti).
Fotod: Assar Jõepera
27-30. august 2014
Leivo, Taavi, Assar