Kaja esimene raamat on nüüd trükist tulnud ja ka poodidesse jõudnud. Ise sain oma esmaeksemplarid kätte napilt enne jaanipäeva.
Millest see raamat räägib? 15-aastane Erle elab moodsas kärgperes, kus tuleb tundma õppida mitte ainult kasuisa, vaid ka kasuvenda. Ootamatuid üllatusi jagub ning kohanemisraskusi lisab kolimine maale suvekodusse. Heaoluga harjunud linnatüdruk näeb „teise Eesti“ eakaaslaste täiesti erinevat elu, proovile pannakse senised suhtumised ja väärtushinnangud. Kui üks uutest sõbrannadest otsustab kandideerida „Superstaari“ saatesse, pöörab see ka Erle elu pea peale…
Mul on väga hea meel, et esimesed lugejad on olnud rahul. Mu õde Karin ütles, et loeks seda raamatut heameelega ka siis, kui see poleks minu kirjutatud ning tema teismeline poeg Martin ütles midagi stiilis “Kaja raamat on ju täitsa hea”. Ja sõbranna Leitti ütles, et tundis ära nii mõnegi oma 15-aastase hingevärina, ehkki tänapäevane kontekst – näiteks suhtestaatuse kontrollimine Facebookis – oli midagi täiesti uut.
Kõige suurem rõõm oli mul aga Leivo üle, kes raamatu nüüd läbi lugenuna selle tegelaskujude ja maailma kohta oma sõpradele vaimustunud müügikõne pidas, kui õhtuse aias tšillimise käigus tuli jututeemaks esimese ja teise Eesti elu ja Leivo jutustas, kuidas minu raamat just seda nii värvikalt ja tabavat kirjeldab… Lisan kommentaariks omalt poolt, et kindlasti pole see kellegi halvustamine, pigem püüan just näidata, et ka beibe ja rullnokkjõmm on südames head ja hoolivad oma sõpradest , isegi kui nad seda hoolimist omal kombel näitavad…
Mida veel öelda? Lehekülgi on 336 (minu jaoks üllatavalt paks raamat tuli!), Apollo veebipoes on hind praegu 14,96 ja pärispoes 17 eurot. Minu kaudu saab raamatut osta ka kirjastuse hinnaga. See on hea võimalus eelkõige neile, kes on raamatu kättesaamiseks valmis minuga kokku saama 
, sest kui lisada postikulud, muutub hinnavõit nii väikeseks, et kiirem ja mugavam on tellida juba raamatupoodide veebipoest.
2012 aasta. kirjutamise aasta
Eelmisel suvel välja mõeldud, hilissügisel kirja pandud ja 1.detsembriks kirjastusse Tänapäev noorsooromaanide võistlusele saadetud jutustus krooniti eile selle romaanivõistluse esikohaga.
Ausalt öeldes oli see mulle olulisem kui ise iial arvata oleksin osanud. Tulemuste väljakuulutamise üritusel närveerisin nii, et käedki värisesid – õnneks oli Ode tulnud kaasa kätt hoidma – ning kui läksin lilli ja kirjastuse juhi Tauno Vahteri käepigistust vastu võtma, värisesid põlvedki.
Ja muidugi tuli pärast kohe intervjuusid anda. See ei tohiks minu jaoks küll uus kogemus olla, aga tõesti – mitte iialgi mitte ühtelgi intervjuul, ka mitte kõige ebameeldivamal teemal rääkides, polnud ma olnud nii sassis peaga ja endast väljas. Suu kuivas, sõnad läksid sassi, suu lihtsalt ei liikunud, mõttest rääkimata 
Alles mingi pool tundi hiljem suutsin end enamvähem koguma ja normaalset juttu rääkima hakata.
Kuna tseremoonia oli keset päeva, pidi pärast jätkuma ka tavaline tööelu. Imekombel suutsin siiski keskenduda ja edukalt üle elada ühe pika olulise arutelu, käia õhtul ühel edaspidise elukorralduse juures olulisel kohtumisel ning kodus isegi pesumasina tööle panna. Aga pool ööd ei tulnud und, mõtted muudkui kihutasid sinna-tänna…
Kõige suurem heameel oli mul lähedaste ja sõprade tunnustuse üle. Aitäh kõigile, kes te märkasite: helistasite, meili või sõnumi saatsite või isiklikult õnnitlemas käisite. Nagu ütlesin, oli see mulle endagi jaoks ootamatult väga oluline…
Raamatuarvustused
Kogun igaviku, ajaloo ja iseenda jaoks kokku erinevad blogides ilmunud arvustused minu raamatu kohta.
Veraprima: Piret on mu raamatu kohta enamat, paremini ja läbimõeldumalt öelnud kui ma ise – näiteks kahe ühiskonna vastandumise osas. Minu lemmiktsitaat selle illustreerimiseks:
“Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.”
Ja teine lemmikkatkend (pildiosa siia juurde on pätsatud Eesti Päevalehest, algselt illustreeris seal lugu väikelinna noortest, autor Ott Vallik):
“See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.”
Indigoaalane: Väga põhjalik ja analüüsiv arvustus minu raamatu kohta. Seda lugedes on mul tunne, nagu oleks arvustuse kirjutaja raamatu valmimise protsessis mu õla taga seisnud - kuidas ta muidu oskas mu taotlusi ja nende realiseerimise nõrkusi nii selgelt välja tuua.
Minu lemmikkatkendid: “Sügava eelarvamuse ja skepsisega avasin raamatu ja üllatusin positiivselt. Ma annan autorile 10 punkti originaalsuse ja raamist välja mõtlemise eest. Siiras. Normaalne. Helge. Raamatu edenedes täisnutetud taskurätikute pakk mu kõrval küll kasvas. Ja kõik polnudki nii rõõmus ja tore. Aga väga värskendav oli üle pika aja lugeda raamatut, milles oli pinge, selge konkreetne lugu ja sõnum. /…/
Öelge mulle, keegi, palun, mis meist saab? Mis saab Eestimaast ja maaelust. See on nii uskumatult traagiline, et ma lihtsalt nutsin. Ja mitte tüdrukute- naised saavad alati hakkama, vaid Ahtide, Jannode ja Ricode pärast. Autor on väga korrektne. Ta ei anna hinnanguid, ta lihtsalt jutustab loo. Loo, mida me kõik tegelikult teame, aga .. me ei oska reageerida.”
Istu mu pingile, kiika mu aknasse: Minu eriauhind läheb Maele originaalseima arvustuspealkirja eest (“Nabarõngad ja kivikesed ripsmetel ja hammastel”). OK, tegu oli eksperimendiga, kuidas klikimagnetist pealkiri loo avamist mõjutab, aga äge ikka 
Minu lemmikkatkend: “Ühelt poolt olid loosse seatud tegelased tüüpilised. Ikka juhtub leiduma mõni, kes sündinud pealtnäha hõbelusikas suus, mõni ohvrirollis, mõni hall hiireke jne. Ja teisalt siiski, ei olnud nad kõik üdini must-valged. Kes esmapilgul mõjus hoolimatu pohhuistina, sel olid selleks omad põhjused, kes mõjus kerglase üheööliblikana, sel ilmnesid viimaks sootuks teised voorused, ja samas vaimus edasi. Kes tahtis, leidis siit mõttekoha.
Mulle meeldis, et loo aluseks oli võetud reaalne Eesti eluolu. Küll kusagil suvalises Kapa-Kohilas, sest jah, ka seal elavad inimesed, neil on mõtted ja tunded ja oma unistusedki koguni. Ja mõelda vaid, ka seal võib midagi toimuda, midagi juhtuda, midagi hargneda. Mulle meeldis ka sisse toodud meediaga suhtlemise teema, läbi Superstaari saate siis. Tundub küll esmapilgul vana ja tuttav teema, piisavalt leierdatud, ent aeg on näidanud, et ikka on inimesi, kes on just nagu kuu pealt kukkunud ja saavad oma valusad vitsad varem või hiljem kätte. Äkki kellelgi jääb siit midagi meelde ja kulub tulevikus marjaks ära?
Ka noorte inimeste armastus, soovunelmate ja tegelikkuse karm kokkupõrge, vastuolulisus, oli mõnusalt olemas.”
Tikker: Minu lemmikkatkend: “Mulle tohutult meeldivad igasugu noortekad, Eesti omad on enamasti jube sünged, sestap oli ka Kaja raamat mulle eriti sümpaatne, et ta oli selline… NORMAALNE. Ja realistliku olukirjelduse kõrval jäi alatoon siiski lootustandvaks – igaühest võib asja saada.”
Ja see ei ole küll pärit blogidest ega ka mitte otseselt arvustus, aga mul on ülihea meel, et mu külavanem kirjutas mulle pärast raamatu lugemist: “ Ma isegi ei tea, mis see oli mis mind selle juures hoidis, aga ilmselt oli see üht või teistpidi äratundmisrõõm.”