Prantsusmaa kaguosas on müstiline piirkond nimega  Gorges du Verdon. See on 25 kilomeetri pikkune ja ligi 700 meetri sügavune kanjon, mida nimetatakse Euroopa üheks võimsamaks ja kaunimaks. Kanjoni põhjas voolab selle kunagi vorminud  Verdoni jõgi, mis on saanud nime oma türkiisrohelise värvi järgi (verdon – prantsuse keeles roheline) . Kuna kanjon on lähedal kuulsale Prantsuse Riviera piirkonnale, on ta populaarne turismimagnet: mööda kanjonisreva kulgev tee pakub võrratuid pildistamisvõimalusi, jõel saab sõita kajakiga ning põhjas kulgeb huvitav matkarada. Kanjoni mitmel pool negatiivse kaldega seinad ahvatlevad alla hüppama langevarjureid ning üles ronima kaljuronijaid – mõlemate tegevused on ülejäänud turistidele sama tänuväärseks pildistamisobjektiks kui kanjon ise kogu oma kauniduses.

Siit algabki meie lugu. Lugu kaljuronimisreisist Gorges du Verdoni. Reisist, mis seob omavahel hurmavaid croissante ja karedast kaljupinnast tulitavaid sõrmeotsi, väikelinna kevadist lillehurma ja 700 meetrit metsikut sügavikku.

Elame väikeses linnakeses nimega la Palud. Kuna külma kevade tõttu turismihooaeg viibib,pole kõik baarid ja tänavakohvikud veel suveks avatud, kuid kohalike poolt armastatud paigad töötavad täie hooga. Loomulikult on kohe varahommikul avatud ka kuumi croissante ja pikki valgeid saiu küpsetav pagaripood ning muud vajalikud ostud saab teha väikesest supermarketist. Muljetavaldavalt hea varustusega on kohalik alpinismipood, seda loomulikult just kaljuronimisvarustuse osas.

Ütlust “elame La Palud´s” tuleb tegelikult võtta mõningase reservatsiooniga. Tegelikult elame me autos. Universaalkerega Toyota Avensis on saanud tagaistmete asemele autopõhjakujuliseks lõigatud poroloonmadratsi ning seda autovoodit ei pargi me öösiti tavaliselt mitte La Palud´s, vaid mõne kilomeetri kaugusel - kanjoni kõrval kulgeval vaateplatvormide ja parkimispaikadega serpentiinil, mida (tegelikult küll vist kogu kanjoniäärset piirkonda) nimetatakse l´Escales. Ja me pole sugugi ainsad: voodikohtadega täiendatud erinevas mõõdus autosid pargib kanjoni äärel hulgaliselt. Valdavalt on kõik need kaljuronijad, kel soov kohe varahommikul marsruudile jõuda. Kui tutvume kohaliku kaljuronija ja kaljuronimisgiidi ...ga, tunnistab ta, et mõnigi kord, kui kodus on palav või naabrid pidu peavad, lööb ta oma voodiautole hääled sisse ning sõidab kesklinnakorterist kanjoni juurde ööbima...

Gorges du Verdon hoiab meeled erksana ning adrenaliin hakkab juba varakult kohama. Sest erinevalt tavapärasest kaljuronimisest, mil kõnnitakse kalju alla ja hakatakse sealt üles ronima, tähendab siin marsruudile minek tähendab seda, et kõigepealt pead astuma üle kaljuserva, mille all on 700m tühimik. Ronimise alustamiseks pead kõigepealt kanjonisse laskuma – ja mitte põhja, vaid raja alguspunkt on kusagil keset kaljut. Seal, kaljuronijate keeles jaamas, on kaljusse needitud tugevad poldid, kuhu end kogu oma elu ja varustusega riputada. Kuna esimesed harjutusrajad on 25-30 meetrit pikad, jääb jalgade alla ka jaamakohas mitusada meetrit tühjust.

Kuna parasjagu on prantslastest ronijad minemas marsruudile Ticket Danger (kaljuronijad paistavad marsruutidele nimesid andes silma harukordse poeesiaga!), ajame veidi jutu ning vaatame nende ettevalmistusi. Köied alla visatud ning laskumisvahend peale sätitud, on esimene liige valmis minema. Kuid ei – enne julgestuse lahtivõtmist krapsab ta veel seljakotist raamatu ning uurib seda. See teeb meile, piirkonnas kollanokkadele, esmapilgul kõvasti nalja – kuid hiljem teeme ise marsruutidele minekul samamoodi. Nimelt on esimese laskuja vastustrikkaim ülesanne jaamast mitte mööda põrutada. Seepärast ongi nii oluline visata veel enne laskumist viimane pilk raamatusse, et raiuda silmamällu rajaorientiirid ja mäletada, millise lõhe, nuki või muu kaljumoodustise juures hakata pingsalt jaamakoha järele vaatama.

Ning üldse on marsruudile laskumine tõsine tegevus, sest kui seinal avastad puuduva elemendi, on juba hilja sellele järgi minna. See pole koht, kus on võimalik tulla viga parandama ning kõik – KÕIK – peab olema perfektne.

Laskumisjaama leidmine läheb kergelt. Marsruutide nimed on enamasti kirjutatud kaljule ning nii märkamegi kohe õige nimega jaama, kus ripuvad ketid koos laskumisrõngaga. Esimese asjana panemegi läbi kettide enesejulgestused – ehk siis inimkeeli öeldes kinnitame end umbes meetriste aasadega kalju külge. Enesejulgestus on vajalik selleks, et kogemata komistamise või juhusliku tasakaalukaotuse tõttu mitte kaljuservalt kuristikku lennata. Lappame köie lahti – raja pikkus on 25m, seega saame hakkama ühe 60m  köiega. See tuleb panna läbi laskumisrõnga ning paralleelsed köieotsad alla visata. Laskumine toimub paarisköiel. Püüame teha rutiinseid tegevusi, et mitte lasta end häirida sealsamas poole meetri kaugusel olevast kuristikust.

Ühel hetkel tuleb juhtronijal Leivol siiski üle kaljuserva astuda. Laskumisel on näha mitmeid julgestuspunkte: Leivo peatub vahepeal seina uurimiseks, püüdes meenutada raamatupilti ning seda seinal toimuvaga kokku viia. Kui köit on veel 10m, hakkab ta  juba paaniliselt jaamakohta otsima. Seda ei paista! End rahulikuks sundides laskub ta veel paar meetrit – ning suureks kergenduseks näebki planeeritud jaama.

Jaam – see on kaljuronijate tõotatud maa, kuhu end kergendus- ja kindlustundega kinnitada. Kui esimene ronija jõuab – antud juhul laskub - jaama, kinnitab ta ennast enesejulgestusse. Nüüd võib teine tema julgestamise lõpetada ja ise liikuma hakata.
Teise ronija ehk minu jaama jõudmisel jõuab meile lõpliku selgusega kohale, mida tähendab siinkandis ronimine. Sest nüüd võtame ühest otsast jaama külge kinnitatud köie teisest otsast sõlme lahti – ja kui nüüd laskumiseks kasutatud köie alla tõmbame, kaob sellega meie ainuke reaalne side ülemise maailmaga. Oleme kahekesi keset kaljut. Vaateplatvormist lahutab meid viiekorruselise maja kõrguse jagu kaljut, kanjoni põhjast… ei taha isegi mõelda, kui palju. Verdoni jõgi kusagil seal all sügavuses on türkiissinine nire ning meiega samal kõrgusel liuglevad kanjoni õhuvoole kasutavad majesteetlikud kaljukotkad.

Oleme rajal Mami Nova. Selle raskusaste on 5b+, mis tähendab keskmise keerukusega rada. Uurime ümbrust. Me mõlemad teame, et väljapääs on ainult üles - ja see pole koht, kus võib lubada endale eksimusi. All haigutab tühjus ja ülespoole on näha vaid vertikaalne kaljusein. Hoolitseme, et ülesronimise julgestus on korrektne, sebime veel  veidi ning lõpuks peab esimene ronija ikka minema hakkama.

Selleks me ju siia tulimegi!

Kui enesejulgestus on lahti võetud, muutub maailm jälle konkreetseks. Nüüd on ainult kolm asja: kalju, ronijapaar ning köis meie vahel. Köis, mis esimese ronija jaoks tuleb ikka ja alati altpoolt – nii et kui ta peaks kukkuma, kukub ta kõigepealt oma viimati pandud kinnituspunktini ja siis sealt edasi teist niipalju kui oli vahemaa tema ja punkti vahel.

Kui oleme mõlemad vaateplatvormile tagasi jõudnud, tunneme ennast juba mitu korda kindlamalt ning oleme valmis ette võtma järgmised marsruudid. Nõnda jõuamegi teha ära veel rajad Opera Verticouenne (5c) ja Tarsinge L’Homme Zan (5c).

Sellega loeme oma esimese päeva kaljuronimise tehtuks. Kindlasti kuulub päevaskoori see, et kuna ronisime populaarse vaateplatvormi Belvedere de la Carelle kõrval, oleme nüüd jäädvustatud sadadele fotodele Prantsusmaast Jaapanini. Mis siis ikka.

Öösel ärkame vähemalt kümme korda, kuna näpud, täpsemalt sõrmeotsad valutavad. Siinne kalju on omapärase tiheda struktuuriga,  mis avaldab harjumatutele sõrmedele umbes samasugust mõju kui nende järjekindel nühkimine vastu kannariivi või koralli. Ka on siinses kaljus vähe suuri pragusid ja lõhesid ning väikestel konarustel ronides on vaja just tugevat näppude tööd.

Ette rutates võib öelda, et järgnevate päevade jooksul kasvab õhukeseks kulunud ja veritsevatele näpuotstele peale paks tallanahk. Nii paks, et arvuti sõrmejäljetuvastaja enam õiget sõrme ära ei tunne ning ka mobiili puutetundlik ekraan ei taha kuidagi näpuvajutusele reageerida.

***

Paari päeva pärast, kui oleme teinud juba mitmeid ja mitmeid ühe- või kaheköietäielisi radu, on aeg minna  pikemale marsruudile. Oleme taas ninapidi koos oma kolme prantslasega ning vahetame infot, kuhu marsruudile keegi suundub. Nemad kui kauem kohal olnud võtavad juba 300-meetrise ja 7a kategooria raja, meie valik on poole lühem ehk 150-meetrine Afin Que Nul Ne Meure (6a).

Seekord oleme kahe 60-meetrise köiega, kuna pikkade radade laskumisjaamade vahed on kuni 50m ning see tähendab, et kaks köit seotakse laskumisrõnga juures omavahel kokku. Kui on aeg alumises jaamas köis alla tõmmata, tuleb tõmmata sellest otsast, mille poolel sõlm on. Sõlm ju läbi laskumisrõnga ei mahu ning valelt poolt sikutades võib köie rõngasse lootusetult kinni kiiluda.
45m – 30m – 40m – 40m laskumistega peaksime jõudma raja algusesse: nagu siin tavaline, ei tähenda algus kindlat maad jalge all, vaid lihtsalt ühte punkti kaljuseinal.

Laskumisele kulub rohkesti aega, sest filmidest nähtud vuhinal toimuvaid kiirlaskumisi teha ei saa.  Juba sellepärast, et paralleelköite eneste raskus on kokku ca 8kg ning eriti laskumise alguses peab köisi päris suure jõuga tõstma, et nad läbi laskumisvahendi jookseksid. 150m laskumine koos vahejaamade tegemisega võtab kahesel tiimil aega ligi tunni.

Erinevalt eelmiste päevade radadest, kus köiepikkus oli 25m ja käsklused jõudsid kenasti kohale, tuleb enda teisele kuuldavaks tegemiseks hulga valjemat häält kasutada. Ja mis on kaljudel kõige enam kasutatav fraas? Ei, see pole “Hakkan tulema!” või “Kukun!” – see on “Ei kuu-uule!” See hüüe kaikub kaljudel ikka ja jälle kõikides maailma keeltes, mida rääkivad ronijad parajasti marsruudil on. Ei usu? Eks proovige minna 16-korruselise maja katusele ning sealt allolijale juhiseid hõigata! Aga kui on veel tuul? Aga kui allolija on nurga taga?... jah, vastupidiselt tavakujutlusele, kus kalju on sirge ning ronijad täpselt üksteise all, toimub tegelik liikumine kaljul loominguliselt ning sageli tuleb teha ka pikki põikeid horisontaalsuunas. Ka pole looduslik kalju sile telliskivisein, vaid suurte ebatasasustega.  Enamasti kaob ronija julgestajal silmist juba esimeste meetrite järel.

Sellel marsruudil tabab meid kaljuronijate halb unenägu – vihm.

Esimesed piisad langevad siis, kui esimene ronija on jõudnud eelviimasele köietäiele. Piisad on ääretult suured ning kaljule langedes märgab selline piisk ära pea rusikasuuruse ala ära. Esialgu on piisad õnneks harvad ja kaljugi nii päikesesoe, et vesi aurub praktiliselt silmapilk.

Esimene ronija jõuab jaama enne, kui kalju märjaks muutub. Teisel ronijal teeb ülestuleku lihtsamaks see, et esimene saab köit tugevalt pingul hoides ronimise juures abiks olla.

Lõpuks oleme mõlemad jaamas. Kogu taevas on ühtlaselt tume, vihm sabistab korralikult ning kalju muutub täiesti libedaks. Kätega saab haarata vaid suurematest nukkidest, siledatel kummist tallaga ronimissussidel puudub igasugune pidamine. Sellise vihmaga oleks tark mitte ronida. Välja arvatud juhul, kui sind lahutab maailmast viimane köietäis ning ilma paranemislootust ei paista. Siis tasub anda endast kõik, et see siiski ära teha.

Alguses on kalju kergelt negatiivis ja sellest tulenevalt kuiv. Siin piirkonnas ongi muide kohti, kus marsruudikirjeldused lubavad ronida ka vihma ajal. Üldjuhul tähendab see tugevas negatiivis 7 või 8 kategooria radu.

Negatiivist üle saades on kalju täiesti märg. Iga samm nõuab tohutut jõudu ja pingutust. Iga haare peab olema nagu võtaks lõuatõmbe kangist ja iga astumine nagu oleks all trepp. Iga järsem liigutus võib jalad libastuma panna.

Viimase, ebameeldivalt sileda ja järsu  astangu alla jõudes on lõpuni veel 3-4 meetrit.
Õnneks liigub üleval teisi kaljuronijaid. Muidugi saavad nad probleemist aru viskavad julgestusköie, mis ülespääsemist tublisti lihtsustab. Nüüd on meie esironija üleval  ja meid ühendava köie kaudu eksisteerib side reaalse maailmaga ka minul, kes ma veel neljandas jaamas olen.

Üleval seab Leivo üles plokksüstemi, et mind lausmärjal kaljul sisuliselt üles tõmmata Ja ennäe – mööda teed jalutavad läbi vihma ka meie sõbrad prantsalsed! Muidugi  tulevad nad appi köit tõmbama ning asi läheb päris jõudsalt.

Liigagi jõudaslt: liigse entusiasmiga tõmmatakse  mind traaversinurgas ekspressi kinni. Proovin küll nii ja naa, püüdes end isegi enesejulgestusse panna ja köiesõlme lahti harutada – ei midagi. Köis on ekspressis kinni mis kinni ja plokksüsteem ei võimalda pinges olevat köit natukenegi järgi anda. Asja ei tee põrmugi paremaks, et mehed, kes mind ülevalt ei näe ega kuule, üha tugevamini sikutades köit üha enm pingesse kisuvad.

Lõpuks, kui läbi vihmasaju ja paljude “Ei kuule!” hüüete asjalugu üles kohale jõuab, organiseeritakse laskumine ning üks prantslastest sõidab alla minu juurde. Olukorda nähes on tema esimene pakkumine köis läbi lõigata, aga ma ei raatsi ohverdada kallihinnalist poolt meetrit köiepikkust – kallihinnalist mitte niivõrd raha mõttes kui selles, kui oluliseks võivad puudujäävad sentimeetrid osutuda kriitilistes situatsioonides. Lõpuks riputab prantslane end ülevalt tulevale köiele ja kui ta seal kogu raskusega hüppab, annab pinge veigi järgi ja kolmandal hüppel õnnestub mul kinnijooksnud ekspress vabastada. Kuna traaversi tõttu on köis väikeses pendlis, saame kahekesi ka kerge õhulennu, kui lahtiplaksatanud ekspress köie vabastab

Edaspidi ollakse üleval tõstmisega tagasihoidlikumad ja jõuame koos prantslasega õnnelikult üles. Kõik hingavad kergendatult. Kõik see kokku võttis päris hea pika 1,5 tundi aega – ja selleks ajaks on jälle ka päike paistma hakanud.

Sel õhtul on seltskondlikud õlled meie poolt. Kõige üllatavama faktina kuuleme, et kui päästeoperatsioon välja arvata, ei olnudki prantslased täna roninud. Nad olid laskunud valitud marsruudi algusse, kuid see oli osutunud ülesronimiseks liiga keeruliseks. Seepärast laskusid nad edasi kanjoni põhja ning võtsid ette kahekümnekilomeetrise trekingu koos kogu oma mitmekümnekilose varustusega, et mööda matkarada kanjonist välja pääseda.