“Kas te tuule suunda ikka olete vaadanud?” ja “Kas te ikka teate, kus see ohtlik koht on?” olid kajakikunnide levinuimad küsimused, kuuldes meie plaanist sõita kolme kajakiga Osmussaarele nädalalõppu veetma.

Sest Osmussaare lähedal on koht, kus meresügavik läheb järsult üle madalikuks (Sundsteini madal on selle koha nimi) ning idatuulega kerkivad kiiresti tohutud lained: vastu veealust seina põrkuvad sügavad veemassid surutakse seda mööda hirmsa jõuga üles. Tõttöelda pani see muretsema küll, eriti kui pühapäevaks just nimelt idatuult lubas. Meie plaan nägi küll ette alustada teekonda Dirhami sadamast, mitte saarele lähimast mandripunktist Põõsaspea neemel, nii et meie trajektoor sellest ohtlikust kohast otse üle ei läinud. Ent lained, teatavasti, ei püsi ju ainult ühe koha peal.

“Meie” tähendas siis kolme paatkonda: Leivo-Kaja, Maare-Heiti, Pille-Asko. Pildil olemegi kõik kuuekesi – kuues, Heiti, on fotoaparaadiga ja tema asemel on Osmussaare tuletorn :)

Meie teekond sinna ja tagasi.

Ohtlik Osmussaare tee

On teada, et Osmussaarele minek nõuab head ilma. Seal vahepeal on Sundsteini madal, mis laeva- ja meremeeste sõnul ei võimalda igasuguse ilmaga Osmussaarele minna ja on suisa ohtlik.

Kui kaardil vaadata siis see madal jääb täpselt sinna kuhu viib meie esimese päeva punase joonega sakk. Ja milles seisneb ohtlikkus? Seal kõrval on nimelt veesügavus 50-60 m ning see tõuseb väga lühikese vahemaa järel 2,7 m peale. Seega, kui on idatuul ja meri on korralikult elama pandud, tõusevad selle madaliku juures merest lihtsalt üles suured lained-veemassid.

See töötab samal põhimõttel nagu tsunamid seal India Ookeanis, et sügavas ookeanis pole lainet nähagi ja kõik laevad tunnevad end turvaliselt, kuid kaldale jõudes tekitab tohutu laastamistöö.

Osmussaarele

Kuna Pille-Asko olid esimest korda meiega tiimis siis Pille väljendas aegajalt oma muret, et kas on ikka matkatempo jne. Noogutasime selle jutu peale.

Meri oli praktiliselt plekksile kuid me olime kindlad, et Sundsteini madala juures toimub hirmus lainemöll ja lähme seda vaatama. Tegime ümber vastava meremärgi ka tiiru, kuid mida polnud – need olid lained. Polnud lainepoegagi.

Olles selle kõige ohtlikuma koha üle vaadanud ja võisime jätkata saare suunal.

Tiir ümber saare, vaatasime mere pealt turiste, ronisime ühe pooleks hammustatud kalalaeva vraki otsas ja tulime tagasi Lõunasadama juurde campingusse. Teekond 21 km.

Saarel

Peale väikest piruka ja telgipüstitamispeatust valmistusime saarele ka jalgsitiiru peale tegema.

Kell oli vahepeal ennast juba üle 18-ne kerinud kuid ilm oli endiselt palav. Sõnavahetus aga ettevalmistuste juures oli järgmine: “oi, sa paned liibukad, kas jooksma hakkad”, “miks sa pikad riided kaasa võtad, kas nii kaua läheb või”, “Heiti, miks sul nii suur seljakott on” jne.

No ja kui me minema hakkasime siis mina mõtlesin et paar igavamat kohta võiks ju tõesti kerget sörki lasta. Nii ka ennast väljendasin ja alustasime koos Heiti ja Askoga kerge jooksuga.

Seepeale Pille aga arvaski, et “ma võtsin ühe teise paketi siia saarele tulles, ma pole tippsportlase paketi eest maksnud”.

Eks me siis rahunesime selle peale maha, sest jooksukumme meil kaasas polnud millega naisi jooksu ajal vedada.

Tiir tuli välja pikk. Algselt plaanisime kahe päeva peale selle jagada. Kuid liikudes ja kaarti lugedes vaatasin, et “kui me kabeli juurde läheme, siis lähme veidi veel ja vaatame selle suurtüki kauglaske kahuri aluse ka ära” ja kui me seal olime siis mõtlesin, et “aga vaataks siis juba selle teise torni ka ära” ja kui seal olime “siis polnud enam mõtet tagasi keerata” ja nõnda olimegi põhjatipus ning tuletorni juures väljas.

Õhtul imetlesime muhu regatti ning pidasime plaani, et “läheks käiks õige mandril peol ja peale seda tagasi”.

Tagasi maa poole

Meri oli järgmiseks päevaks natuke loksuma hakanud. Nii palju ta aga ikka ei loksunud et oleks tahtnud uuesti selle meremärgi juurest läbi sõita.

Vahepeal aga süttis meil plaan, et läheme parem hoopis otse Haapsalu poole ning palume Mamburil meid Dirhamisse autode järele tuua. Erinevaid skeeme arutades jõudsime ikka selleni et läheme otse Dirhamisse.

Üks asjaolu oli taas see, et “meil polnud ikka tippsportlase pakett võetud”.

9,3 km läbisime 2 tunniga ning keskmiseks kiiruseks ligikaudu 5km/h.

Tulemuseks on kõik päikesekõrbenud ning rahulolevad.

KAJA MULJEID

Keskmistatult olid paatkonnad ühesuguste oskustega, sest ehkki Asko oli kajakimatkal esimest korda, kompenseeris seda Pille kajakimatka abigiidi staatus. Ja kuna triatleet Asko oskab ka suurepäraselt ja pikki maid ujuda, oli potentsiaalne vetelpäästegi meil omast käest võtta.

Aga et ekstreemsusi liiga vähe ei oleks, laenasime meie Leivoga oma tavapärase Valgete Aerude (mudeli poolest Argo Mini, kajakisportlaste keeles “triikraud”) asemele Sten-Ericult sihvaka luikvalge Reval Duo. Millega käis kaasas paljulubav iseloomustus, et peaaegu kõik esmakordsed sõitjad on sellega vähemalt korra ümber käinud – see mudel on küll kiire, aga oma sihvakuse ja kumera põhja tõttu ka ebastabiilsem kui lai lamedapõhjaline “triikraud”, mis just oma stabiilsuse (ja ka odavama hinna)tõttu on levinuim matkasüst.

Laupäeval Dirhamisse jõudes oli küll kohe näha, et ohtlikke laineid ei teki ei siin ega seal ning me võime isegi oma Reval Duosse muretult sisse istuda: meri oli peegelsile. Isegi õrna pinnavirvendust polnud, rääkimata kohinast, mühinast ja lainetest. Algul rippus vee kohal ka tihe soe udu, mis aga õnneks kiiresti hajus.

See tegi meid nii julgeks, et ehkki me olime enne kindlalt kokku leppinud, et hoiame sellest sügaviku-madaliku murdejoonest kindlalt eemale ja lolli uudishimu pärast ohtlikku kohta ei roni, siis nüüd tegime kajakkidega tiiru ümber laevu madaliku alguse eest hoiatava poi. Ja oli ainult meie kujutlus, et võibolla “lainetas” sile meri seal kriipsuvõrra.

Siinkohal ongi paslik ära märkida, et tegu oli nädalavahetusega, milleks EMHI oli andnud kuumahoiatuse ning milleks lubati suve soojeimaid ilmu.

Lõunasadamas tegime lühikese peatuse. Osmussaar tundus olevat askeetlik kiviklibune, kidura rohu ja maadligi roomavate kadakatega maalapike. Selleks, et teda rannajoonelt lähemalt näha, istusime taas kajakkidesse ja tegime tiiru ümber saare.

Kui eeldada, et Osmussaar oma regulaarse transpordiühenduse ja majutus-söögikohtade puudumisega on suhteliselt inimtühi, siis on see eksitus. Vähemalt sellel ilusal päikeselisel nädalavahetusel kihutas kaater pidevalt saare ja mandri vahet, viies-tuues matkajaid ja muidu huvilisi. Valdavalt tegid nood saarel jalutuskäigu ja sõitsid siis tagasi, ent sarnaselt meiega oli ka ööbima jääjaid. (Muide, Osmussaarel ööbimisega on selline lugu, et kui ilma ära keerab – ikka see idatuule teema –, siis ei pääse üle mere ka kaater, et lõksu jäänud saarekülalisi tagasi tuua. Nii olevat Osmussaarel redutatud mõnikord lausa mitu päeva ja ööd).

Osmussaar on Eesti loodepoolseim saar, tema suurus on ca 480 ha, seega on ta Eesti saartest suuruselt neljateistkümnes. Saar on loode-kagu suunas piklik, umbes 4,6 x 1,3 km. No ja muidugi tuli meil kohe samal õhtul pärast kajakitiiru Osumussaarele ka jalgsitiir peale teha.

Saare põhjapoolsemas osas on lisaks kadakatele ja klibuvallidele ka niite ja rohumaid. On vana kabel (taastamisel), majakas, bretšad (Osmussaare Kaksikud) ja vanad külakohad. Kabeli juures on mälestustahvlid rannarootsi peredele, kes kümme sugupõlve siin elanuna nõukogude võimu eel oma kodudest lahkuma pidid.

Ja muidugi on saarel hunnitult palju maasikaid. Ja muulukaid – marju, mille olemasolust ma seni ainult teoreetiliselt teadsin. Muulukas on veidi suurem kui metsmaasikas, rohkem tohla sees ja suhkurmagus. Mmm, neid sööks veel ja veel ja veel…

Õhtu lõppes üle mere Dirhami sadamas lõppeva Muhu Väina Regati tulede saatel. Enne veel sai imetleda mõlemalt poolt saart mööduvaid purjelaevu.

Pühapäevaks oligi lubatud idatuul kohal. Lainet polnud jõudnud küll veel eriti kergitada, aga paaris kohas viskas ikka juba sahmaka üle pea ära ning külglained lõid meie tüüri (mingi uuemat sorti pehmem materjal?) järjekindlalt viltu, nii et teised paatkonnad pidid seda õigeks painutama. Muidu aga püsis meie Reval Duo lainetes ülihästi ja ümber ei läinud me seegi kord – eks tegelikult muidugi ilmnevadki selle paaditüübi eelised just lainetes.

Aga kuna eelmisel õhtul sai ilmselgelt joodud liiga palju veini, juhtus see, mis mul seni pole terve elu mere peal kordagi juhtunud – süda läks pahaks. Nii et me leppisime kokku, et Asko saab nüüd oma esimese kajakimatka kokku võtta selliseks legendiks: sõitsime Osmussaarele üle ohtliku Sundsteini madala ja tagasi tulles oli sihuke laine, et peksis paadi tüüri kõveraks ja profid oksendasid :)