Solheimstulen
Ka 5km enne kohalejõudmist ei olnud aimata, et siin võiks ka lund olla. Maa oli must ning näha oli vaid üksikuid vana lume tee äärde lükatud vaalusid.
Solheimstuleni hütt on vana ehitis aastast 30-40 ning isegi mina pidin ustest kummargil läbi liikuma, rääkimata siis Assarist ja Taavist.
Rauhellern
Esimeseks päevaks sai pandud teekond 32km ning nagu tagantjärele võib öelda, oli tegemist ka ühe meie matka raskeima päevaga. Tõusumeetreid kogunes 600 ja terve päev puhus tuul 10 ms otse vastu. Varjuda polnud kuskile ning ka teepeatusi tuli selle jokksul vaid kaks tükki. Hommikused kaasatehtud võileivad jäidki kotti. Ninade ja kapuutsiservade otstes rippusid niiskest hingeõhust hetkega tekkivad jääpurikad.
Kõrvus oli vaid tuulemüra ja kuigi me liikusime vaevalt poolemeetriste vahedega, polnud ei esimese ega ka tagumise liikujast midagi kuulda.
Rauhellern hütti jõudsime peale 8 tundi tugevat töötegemist. Kodunesime DNT hüti kodukorraga, et mis kus käib. Selgus et pesemine ning riiete kuivatusruum on üle õue kõrvalmajas ning õhtusöök on kõigile täpselt ühel ajal. Olimegi jõudnud napilt enne söögiaega. Vaadates söögisaali hõivatust, võib öelda et hütt oli praktiliselt oma mahutavuse piiril.
Õhtune arutelu teemal, kuidas teeme järgmiste päevade liikumised, kujunes oodatust aktiivsemaks. Oli mõtteid stiilis teha päevane radiaal, et õhtuks samasse hütti tagasi jõuda ja mõte et liiguks tagasisuunal, saaks järgmiseks päevaks ennustatud suurt tuult pärituulena ära kasutada.
Jätsime lõpliku otsuse hommikuks ning valisime ikka 22 km pikkuse vastutuule otsa.
Sandhaug
Hommikune suusailm tervitas meid üleni valges lumetuisus. Tähistatud marsruut läks üle mägede ning oleks teinud kokku 4-5 lisakilomeetrit, otsustasime seega endale peale rasket päeva puhkepäeva lubada ning suundusime tähistamata rajale üle järve. 10 km pärast jõudsime samuti tähistatud rajale ja oh üllatust, ka ilm oli selle aja peale muutunud oluliselt paremaks. St. Tuul oli mõnevõrra nõrgenenud.
Rada keerutas peamiselt üle suurte väljade, tõusumeetreid oli pigem vähe. Lumi oli väga tugevaks koorikuks külmunud ja suuskade libisemine seetõttu ka keskmisest parem. Pealelõunal aga oli temperatuur pöördunud nulli ümbrusesse ning seetõttu hakkas suuskade alla pakkima lumeklompe mis omakorda liikumist aeglustas.
DNT hüti lipp lehvis juba kaugelt. Erinevad ootusemõtted valdasid meid, alates soojast dušist kuni külma õlleni.
DNT on Norra turistiorganisatsioon, mis koondab enda alla 500 hütti üle Norra. Osad neist on teenindusega, st. soe maja, õhtusöök, soe vesi jms mugavused. Muidugi ka kaardimaksevõimalusega.
Teine liik hütte on nn. šelf-service hütid, kus on kohapeal olemas kõik eluks vajalik – küte, söök, magamisasemed ja kõik vahepealne eluks vajalik. Neisse sissepääs toimub spets võtme abil mille saavad endale osta DNT organisatsiooni liikmed. Nendes hüttis märgidõise ausõna peale üles et mida ja kui palju tarbisid ning selle alusel jätad sinna ka raha.
Sandhaug hütt oli samuti rahvast täis ning osa inimesi kordusid juba ka eelmisest hütist.
Mogen
Suunda, mille me Sandhaugist lahkudes võtsime, polnud veel ükski matkagrupp võtnud. Rada viis üle mägede üles ja alla ning vahepeatusena oli meil ette nähtud 13 km kaugusel asuv iseteeninduslik hütt Lägaros.
Saime esimest korda spetsiaalset DNT hüti võtit kasutada. Keetsime seal endile kohvivett ja sõime kaasasolnud lõunavõikud. Hüti sahver oli tõesti väga rikkalikult varustatud, kuid NOK-e meil kaasas polnud seega ei hakanud ja polnud ka tarvidust sealseid toiduvarusid kasutada. Aga peab ütlema, et hüti köögi varustatus oli tõesti suurpärane.
Ilm oli esimest korda päikeseline ja tuuletu ning Mogeni hütt asus all oru põhjas seega viimased 3 km oli ainult allamäge otse hüti väravasse.
Kop-kop. Kas keegi on kodus? Ei tundunud küll, igal pool laiusid kõrged hanged ja ei inimesi. Korraga aga avanes aken ning üks naisterahvas kõnetas meid. Saime kiirelt teada, et antud hütt avatakse alles nädala pärast ning et neil pole ei süüa, vett ega ka magamist meile pakkuda. Kuna ta aga juba oli meid kõnetanud, küll infoga et midagi pole, ei suutnud see info meid sealt enam eemale peletada. Ilmselt sai sellest ka kohamperenaine aru ning ütles, et tal on vaid külma õlut pakkuda. No mida sa veel hing oskad tahta sellise raske päeva peale. Tasapisi selgus, et ka ööbida on võimalik, kuid selleks pidime ühe maja välja kaevama. Kolmele tugevale mehele olimsee köömes, eriti kui veel labidas ka anti.
Asjad läksid riburadapidi aina paremaks, majas oli elekter, vesi keerati lahti ja õhtusöögiks küpsetati meile igaühele suur pizza.
Hommikusöögi ajaks kutsuti meid suure maja kööki ning tavapärase Norra hommikusöögi kõrvale rääkisime perenaisega kohaliku eluolu juttu.
Maksta sai kaardiga, nagu igal pool siin Norras, nad on loonud kõikjale suurepärase infra sularahata arveldamiseks.
Kalhovd
Hommik saab raske olema, sest kogu eileõhtune laskumine tuli nüüd tagasi võtta. Algne riietus saigi valitud kerge, et ennast tõusuga mitte täis higistada. Üleval tuli kiire riietumine teha kuna kohe oli platsis külm ja lõikav tuulepoiss.
Ka tänase teekonna keskele jäi Stordalsbu nimeline iseteenindus hütt. Kiire võileiva ja tee peatus, kuna ees ootas veel ligi 20km teelõik.
On teada, et igast sadamast võib leida ühe eestlase. Anna on töötanud Kalhovdi hütis teenindajana kaks nädalat ning tal oli igati hea meel kohata inimesi, kes räägivad temaga sama keelt.
Elu algab kevadel Suure Reedega ja hütid avatakse 1-2 nädalat enne seda. See talvine hooaeg kestab kuni aprilli lõpu - mai alguseni. Seetõttu oli ka Mogeni hütt veel suletud, kuna nemad avavad tavapäraselt vahetult enne Suurt Reedet.
Järgmine kõrghooaja periood on juuni keskpaigast kuni septembri keskpaigani.
Marbu
Tänasest teekonnast julgelt pool möödus noolsirgelt mööda kaanetanud järve. Hütt asub järve otsas ning suviti olevat siin lummav vaade.
Üldjuhul soovitavadki kohalikud suvematkaga Norras mitte liiga varakult alustada, kuna juunis voolab alles eelmise aasta lumevesi mööda nõlvu alla ja juulis on ohtrasti sääski. Seega parimaks suviseks ajaks loetakse augusti teine pool ja septembri algus. Kuigi samas on oht siis juba esimesi lumesadusid kohata.
Marbu peremees oli äärmiselt tore ja külalislahke olemisega ning oskas inimeste saabumisel kohe nende enesetunde heaks teha.
-