Läbi Euroopa tema katusele

Proloog

Euroopa kõrgeima tipu osas lähevad nii geograafide kui alpinistide arvamused tegelikult lahku: kes peab selleks Lääne-Euroopa kõrgeimat ehk Prantsusmaal Alpide ahelikus asuvat Mont Blanci (4808m), kes "laiendatud Euroopas" ehk Lõuna-Venemaal Kabardiini-Balkaarias asuvat Elbrust (5642m). Selleks, et täie kindlusega väita end Euroopa katusel käinud olevat, tuleks mõlemad tipud ära ronida. Nii võtsimegi paar aastat tagasi Elbrusel käinuna tänavu ette Mont Blanci. Oma osa mängis ka soov mägironida mõnes Venemaa ja Kõrgõzstaniga võrreldes "tsiviliseeritud riigis". Ja loomulikult mängis oma osa see, et algselt plaanitud Khan Tengrile me tänavuse tavalisest lühema puhkuse tõttu minna ei saanud…

Alpide reis kinnitas taas kord igivana tõde: ära iialgi alahinda ühtegi mäge! Mont Blanci olime pidanud lihtsalt tehtavaks tipuks, kuid ometi sai just siin kogeda kõige hullemat rajuilma, suunataju kaotavat valget pimedust ja jälgi matvat tuisku.

Autoga läbi Euroopa

Kuna teiste mägedega võrreldes on Alpid suhteliselt lähedal, otsustame seekord minna autoga. Teejuhiks on laptop spetsiaalse kaarditarkvaraga Autoroute 2002, Autoroute 2004 ja Garmin MapSource ning autole paigaldatud GPS-seade (MobiKIT). Arvuti joonistas ette parima marsruudi sihtpunkti, GPS-i abil oli auto asukoht pidevalt kaardil näha. Eriti suurlinnade tänavarägastikus oli sellest palju abi!

Alustame teed õhtul, et ööga läbi Eesti, Läti ja Leedu jõuda, hommikuks Poola piiril olla ja järgmise päevaga läbi Poola saksamaale jõuda. Lätist jäävad meelde kitsad pimedad maanteed metsade vahel (NB! Sageli puudub peateele sõidul kiirendusriba!), Leedust juba nõukaajast teada head teed (mida on vahepeal veel paremaks tehtud). Varahommikul joome imemaitsvat käsitsi valmistatud kohvi ühes teeäärses sõbralikus väikebaaris - neid on palju ja neist võiks kujuneda Leedu firmamärk, kui ainult kohviautomaatide invasiooni neisse kuidagi peatada saaks…

Poola tundub olevat üksainus suur küla. Üks 70 km/h märk järgneb teisele, vahepeal naljakad liiklusmärgid kirjaga "Wypadki", mille peal auto inimfiguuri istmikku müksab. Tüüpiliselt olid need märgid enne kohalikku kõrtsi...

Euroopa poole sõites hoiame piirangutest hoolega kinni, tagasiteeks oleme omandanud nipi: tuleb hoida tihedalt kohaliku auto kannule ning kihutada nii nagu tema. Kui ka tuled päeva ajal ei põle (Poolas pole see kohustuslik ning põlevate tulede järgi saab juba kaugelt ära tunda turisti), ei jõua tee ääres passiv politseinik välismaa autole reageerida. Kohalike kiiruseületamist vahtisid ükskõikse kalanäoga ning oli täiesti aktsepteeritav, kui 70km/h alas vaevusid kiiruse 100km/h peale aeglustama…

Poolast jäid veel meelde lõputud teeremondid siinpool Varssavit. Meie aeglusrekordiks jääb Poolas viie tunniga läbitud 300km, kus suurem osa ajast möödus ühesuunaliseks muudetud teel fooride taga oodates.

Levinuim auto Poola teedel on imetabane tilluke kandiline Fiat, mille tootmisse võtmise eesmärk oli ilmselt õigustada selle automargi lahtiseletust Failure In Automobile Technology. Igast kandist logisevad Fiatikesed hüppavad kõige ootamatumatest kohtadest teele ja võtavad oma võimsusevarudest viimast (umbes 80 km/h), ähvardades iga hetk juppideks laiali lennata.

Üldiselt aga on Poola autojuhtidel kena komme, et veokid, fiatikesed ja muud aeglasemad liiklejad sõidavad teepervel. Kohati on liikluskorraldajate arvates kahe sõidureaga kahesuunalisel teel tegelikult neli rida: üks rida kummalgi pervel (et mitte öelda kraavis), üks rida kummaski suunas keskel. Ohtlikumaks läheb asi kitsamates kohtades, kus sõiduridade arv kahaneb kolmele: kaks rida pervel ja üks keskel. Keskmist rida sõidab see, kes parasjagu sõidab. Kui keegi vastu tuleb, keerab perveritta juht, kel närv esimesena üles ütleb.

Saksamaast näeme ainult kiirteid. Kui ma varem olin suhtunud teatava pessimismiga väidetesse, et kiirteedel ei saa peatuda mujal kui spetsiaalsetes parklates (no ei saa nüüd tee ääres kinni peetud või!), siis nüüd sain oma provintslikkusest piinlikkusega aru. Neli laia sõidurida ühes suunas, parempoolseimas "venivad" 120 km/h rekkad ja autosuvilad, vasakpoolseimas vuhisevad madalad laiade kummidega sportautod… no nii vähemalt 250 km/h. Ka teisest reast möödasõiduks kolmandale keerates tuleb olla ettevaatlik: tagapeeglis täpina paistnud auto võib osutuda kohalikuks vormelipiloodiks ning hetkega kukla taga olla.

Tagasiteel sõitsime läbi Saksamaa nii, et läbisime ka endise Ida-Saksamaa. Kui keegi veel siiani kahtleb sotsialistliku elukorralduse ebardlikkuses, soovitaks tal sama teekond ette võtta. Vahe riigi lääneosaga on drastiline: kehvemad teed, Lasnamäe-tüüpi linnaosad inetute tumepruuniks värvitud majadega, hooletuse märgid igal pool ümberringi. Tegelikult oli ta küll tervikuna isegi parem kui Eesti, aga võrdlus kõrvaloleva Lääne-Saksamaaga tuli talle kõvasti kahjuks.

Ja veel: kui nii Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal kui Shveitsis püütakse teed ehitada nii, et liiklusvoog suunatakse linnadest mööda, siis Ida-Saksamaal, Poolas ja Slovakkias viis mitmerealine magistraal alati läbi kesklinna.

Shveitsis ja Prantsusmaal torkab silma, et võrreldes maasturikultuses Eestiga liigub maanteedel ja linnades väga vähe dzhiipe. Õigem oleks ehk öelda, et peaaegu üldse mitte. See-eest on erakordselt suur kabriolettide ja sportautode kontsentratsioon. Muidugi, siledatel teedel pole kellelgi tahtmist rikkuda sõidumõnu aeglase kiirendusega kohmakas maastikumasinas…

Mägedesse jõudes pilt loomulikult muutub. Zermattis on esimene asi suur Subaru esindus, mille ees Forresterid ja muud loomad kundesid ootavad.

Meie sõidul läks automatka ohukriteeriume arvestades ülimalt hästi. Ei saanud me ühtki trahvi kiiruse ületamise eest, ei lukustatud parkimiskorra rikkumise eest meie auto rattaid, ei murtud autosse sisse ega sattunud me ka ühtegi avariisse. Kiirtee makse maksime ainult Prantsusmaal (3.60 eurot pealesõidul ja 1.60 mahasõidul - jäi lõpuni arusaamatuks, miks ei oleks võinud kohe pealesõidul 5.20 maksta, aga ju seal ikka mingi mõte on - kasvõi rahakogujate tööhõive :) ja tagasiteel Slovakkiast läbi põigates (6 eurot, mille eest saanuks, kleeps esiaknal, sõita kiirteedel 2 nädala jooksul). Keegi küll meie kleepsu vastu huvi ei tundnud ega kontrollinud selle olemasolu. Ostsime ta mingist suvalisest teeäärsest tanklast, üldse mitte kiirtee lähedal - lihtsalt sellepärast, et korralike kodanikena teadsime, et siin riigis peaks kiirteedel sõiduks olema vignette.
Ja mis veel tore: kõik piirid saime ületada ID-kaardiga! See kehtis ka nende riikide puhul, mis Euroopa Liidu liikmed ei ole (Shveits). Ei mingit templilärakat passi ega piirivalvuri kahtlustavat pilku pidevast väljavõtmisest ümardunud passinurki näppides… Hakka seda kõike või nostalgiliselt taga igatsema!

Mont Blanc

Sõidame läbi Chamonix´ väikesesse armsasse linnakesse Les Houches (loe umbes nii: lö dzhüssee).  Esimene mulje on lilled, lilled, lilled! Lillekastid aknalaudadel, lillekärud poodide ja baaride uste juures, lillekastid isegi sillakäsipuudel…

Erinevalt supermarketivaimustuses Eestist domineerivad Prantsusmaal väikepoed. Värskelt küpsetatud krõbe sai (küpsetab loomulikult naabertänavas asuv väike pagaritööstus), juust, vein, vorstikesed… Meie lemmikpoeks saabki Les Houches´s üks niisugune.

Eestlasi on tänavu Alpides päris palju. Lisaks korp! Sakala alpinismiklubi grupile, kellele peaaegu oleks helikopter pähe kukkunud (SLoleht ),  on meie saabumise ajal Mont Blancilt laskumas grupp koosseisus Kaido Pähn, Tarmo Männard, Vilja Heinmets Üllar Rosenfeldt ja Aire. Kolmel esimesel on tipp tehtud, nii et saame neil õnnitlusteks kätt suruda.

Kuna nende grupp on valinud lennuki, topime osa nende raskemast varustusest auto katuseboksi ja läheme laiali. Meid ootab Mont Blanc, neid kodutee.

Oleme valinud Blancile tõusuks Gouter´ marsruudi: Les Houches 500 m- Nid d'Aigle 2300 m- Tete Rousse 3100 m- Gouter´ hütt 3700m- Gouter´ tipp 4200 - Vallot hütt 4000 - Arete des Bosses ("Küngaste Hari") - Mont-Blanc 4808m.

Les Houches´st lunastame otse oma autoparkla kõrvalt tõstukipileti (edasitagasi 12 eurot inimese kohta), maandume koos lõbusa matkajateseltskonna ja mägedeilu nautijatega ülal kohviku juures ning sõidame trammiga (Le Tramway) Nid d'Aigle´isse (taaskord 12 eurot).  Tramm vonkleb küll üle, küll läbi mäe ning kohati on tõus nii järsk, et tasakaalu hoidmiseks tuleb end tublisti viltu kallutada. Koos viimaste visamate matkajate ja teiste tipuplaanijatega väljume väikeses jaamas - õhus on juba tund liustiku jäist hingust -, upitame koti selga ja alustame jalutuskäiku Tete Rousse´i suunas. Loomulikult ülespoole.

Rada kulgeb mööda mäekülge punakal liival ja peenikesel kivimoreenil. On soe, kuid mida kõrgemale, seda sagedamini tuhiseb mäe varjust salakaval külm tuuleiil. Tete Rousse´i lähistel muutuvad need hood ka nii tugevaks, et minu laia servaga suvitajakübar - oleme ju ikkagi Prantsusmaal ja naine peab elegantne välja nägema - tuleb paratamatult asendada kõvemini peas püsiva mägedemütsiga.

Tete Rousse´i peamine vaatamisväärsus on mäeveerule ehitatud peldik. Viie miljoni dollari vaade, reklaamis seda varem külastanud Kaido Pähn. Tõepoolest: peldiku ümber olevalt platvormilt avaneb hunnitu vaade nii allaolevale orule kui Alpide ahelikule. Seda, et see jääb meie viimaseks imeliseks vaateks Alpidele, me tol hetkel veel muidugi ei tea.

Telgime koos venelastega hütist veidi eemal. Kuna venelased ei tea, et me nende keelt oskame (algul oleme nende rahvust teadmata kõnetanud neid inglise keeles, et küsida, kas nende telgi kõrval olev plats on vaba), lobisevad nad omavahel pikalt-laialt nagu keelelise eraldatuse tundega inimesed ikka (näiteks arutavad, kust maalt me oleme ja hindavad meie varustust). Sellepärast on mul selge rõõm järgmisel hommikul ülesminekule asutades (nemad jälgivad meie askeldusi põhjaliku rahuga teed juues) vene keeles sõbralikult küsida, kas nemad kavatsevad siia elama jääda. Ei, nemad tulevad homme üles, ütlevad nad naerdes ja jäävad ilmselt arutama, mida nad eile kokku rääkisid. Õnneks ei midagi hullu.

Risk või õnnemäng sellel marsruudil varitseb Tete Rousse´i ja Gouter´ hüti vahel, kus õhtupoolikul on palju allaveerevaid kive. Rada on siiski suhteliselt turvaline, rajalt eksides on lugu hullem. Suurim oht on ületades "Death gully" (Surmakuristiku) nimelist kuluaari, kust voolab alla lumesulamisoja ning kive - killustikutükkidest pallisuuruste mürakateni - veereb päeva teisel poolel päris robinal. Oja ületamiseks on fikseeritud köis, kuid kuna see läheb otseteega võrreldes suure kaarega ning võrdlemisi ebamugavalt, läheb enamik tõusjaid-laskujaid siiski otse. Kiiver on mõlema variandi puhul hädavajalik!

Üles minnes ületame selle koha varasel hommikul, mil veerevate kivide oht on minimaalne. Sellest hoolimata uhab adrenaliini verre päris tugevalt: endast sõltumatu oht kohutab. Ma tõepoolest kardan ja kergendus on suur, kui kuluaarist õnnelikult läbi oleme. Lumise kuluaari oleme läbinud kassides, nüüd võtame need jälle jalast, sest ees ootab kivi. Osad laskujad tulevad küll kasse retsides, nii et taldade alt pillub sädemeid... Tõenäoliselt on neil all üürikassid ja kontides tipusttuleku tuimus, mis väikesedki tegevused - näiteks kasside eemaldamise - viitsimatuseks muudab. Tuttav tunne pigem kannatada kui midagi ette võtta…

Algul on tee Gouter hütti tavaline kivide vahel ja moreeninõlval ronimine, aga muutub vähehaaval keerukamaks ja järsemaks. Ronimisharjutused tipnevad järsu 600-meetrise tõusuga enne Gouter´hütti. Mitmes kohas on fikseeritud köied (õigemini küll terastrossid), mille külge saab end enesejulgestusotstega turvaliselt kinni haakida. Kuna mõlemas suunas on ronijaid palju, on eriti möödumistel enesejulgestusest palju turvatunnet.  (Ja mina, lollpea, olin siiani endamisi arvanud, et enesejulgestusotsi läheb vaja eeskätt matkatehnika võistlustel, sest kohtunikele lihtsalt meeldib ümberhaakimist jälgida!)

Kui Gouter´ hütt juba paistma hakkab, kisub ilm pilve ning hakkab sadama peenikest lund. Tuul tugevneb, kerkib udu. Kiirustame edasi ja jõuame napilt enne tormi algust üles. Tuul vilistab juba nagu pöörane ja tuhistab teravat lund näkku, kui majja varjule koperdame ning tinaraskeks muutunud kotid seljast heidame.

Gouter´hütt on alati äärmiselt ülerahvastatud (registratuuris istuv rõõmus krussisjuukseline prantslane ütleb, et neil on keskmiselt 200 mägironijat 75 riigist- aga unustab öelda ja mina unustan üle küsida, et millise ajaühiku jooksul). Säilita hea tuju ja huumorimeel, soovitavad selle hüti kohta ka internetist leitud reisikirjeldused, ja möönavad: kui oled suutnud koha ette broneerida, veedad öö paremates (ent kaugeltki mitte heades) tingimustes. Kui ette broneerinud ei ole, on kaks alternatiivi: võta kaasa kogu varustus ja ööbi telgiga väljas, või maga söögitoas laudadel-pinkidel-põrandal. Meie oleme valinud telkimise ja kogu vajaliku varustuse kaasa tarinud.
Telkimine on tegelikult keelatud, ütleb seesama rõõmsanäoline prantslane. Forbidden by law, you know! Aga, lisab ta kohe silma tehes, seal nurga taga saab telkida küll, kui ma ei näe!

Nägemine nägemiseks, aga telkimiseks on ilm juba liiga rajuseks läinud. Tahvlile kirjutatud prantsuskeelne ilmateade lubab süüdvesti tuult 50-60 m/s ja tugevat tuisku (registratuuri mees tõlgib teksti vastutulelikult ka inglise keelde). Hmm. Pistame nina korraks õue ja tõmbame ruttu tagasi: terav rajuhoog piitsutab lund näkku ning rabab korralikult kinnitõmbamata kapuutsi peast. No tõepoolest ei kutsu telkima. No aga ei kutsu ka põrandal ööbimise eest 20 eurot per inimene maksma…

Istume, joome kaasavõetud kokakoolat ja vaatame tulijaid. Mida aeg edasi, seda märjemad ja külmunumad saabujad on: allpool on sadanud vihma ja üleval tuiskab üha hullemini lund. Keset põrandat paigutatakse suur radiaator, mille peal tõttavad kõik oma riideid kuivatama. Eriti kobaras on radika ümber grupp jaapanlasi, kellele siinsed ilmastikuolud ilmselt kuidagi kontimööda pole.

Teeme veel prantslasega juttu. Et äkki saaks söögitoas ööbida kaks inimest ühe hinnaga - vaadaku kasvõi mind, eestlased on ju väikesed ja raha on meil kah samavõrra vähe. No ei ole valikut, ei saa teid ju tormi kätte saata, laiutab tema käsi ja on nõus. Ja küsib omalt poolt, et äkki oleme me alpinismiliidu liikmed - siis saab veel hinnasoodustust teha. Noogutame innukalt ja ehkki klubikaarti meil ette näidata ei ole, läheb asja ette tikitud Jaan Künnapi Alpinismiklubi embleem - lumeleopard ja rahvusvaheline sõna alpinism sellel on kinnituseks piisav. Nii tulebki kahe inimese peale hinnaks vaid 11.90 eurot. Ma armastan Prantsusmaad!

NB! Siit aga mõte edaspidiseks: klubi liikmekaart võiks meil ju sellisteks puhkudeks olemas olla. (Alpinismiliidu või klubi kaart annab soodustusi ka Shveitsis, näiteks Matterhorni all, ja kindlasti veel mitmel pool maailmas.) Igal pool ei pruugi tikandi ettenäitamine ju sugugi sama efektiivselt toimida.

Hütis on ka toitlustamine (loomulikult on kõik hinnad korrutatud kõrgusekoefitsendiga ehk lihtsalt öeldes rämekallid). Õnneks on söögisaali kõrval toake, kus saab ka priimusega süüa teha. Vett tuleb kas osta või lumest sulatada (puhast lund on tänasel tormipäeval piisavalt üsna ukse all). Valdavalt kujunebki loomulikult nii, et "lääne" alpinistid on hüti kostil, endise idabloki rahvas aga askeldab oma priimuste ja kaasavõetud söögi ümber. Selle klassijaotuse põhjal on Eesti siin küll ida mis ida.

Kell kaheksa algab öörahu ning söögisaalist saab magala. Viisakad jaapanlased keeravad end mingisse krabisevasse oranzhi kattesse ja ronivad ridamisi põiki ühe seinaäärse laua alla, jalad väljas (ja muudkui krabistavad seal lakkamatult öö otsa, nagu Leivo hommikul kommenteerib). Häbematumad eestlased vaatavad, et milleks minna laua alla, kui lauapealsed on täiesti vabad, ja seavad end siruli pikkadel söögilaudadel. Osa rahvast leiab magamiseks kokkulükatud pingid, need, kellele pinke-laudu ei jätku, kolivad samuti põrandale.

Äratus on lihtne: hütis pannakse tuled kell 2 öösel põlema ning söögisaali elanikud peavad hommikusöögile tulijatele lauad vabastama. Meie teeme priimuse peal hommikupudru ning seame end teeleminekuks valmis.

Tipupäeva esimene osa, Gouter´ hütist Gouter´ tipuni, ronitakse öösel ja kõige lihtsamalt öeldes on ta pikk ja tüütu tõus lumenõlval üksikute väikeste lõhedega. Tavaliselt alustatakse öösel 1- 4 vahel, kindlasti minnakse seongus, kassid algusest lõpuni all. Teine osa tiputeest, Bosses´ hari Vallot´ hütist alates, on vaheldusrikkam, kuid nõuab korralikku kassikasutust: ribi on kohati jäine ja paljas ning lumeseinad päris järsud (kuni 60 kraadi). Abiks on kirka kaasavõtmine (meie ei võtnud, ja eriti laskumisel tundsin sellest kohati teravat puudust).

Sel päeval me küll marsruudi teise osani ei jõuagi. Ilm keerab täiesti ära veel enne, kui oleme Gouter´tipuni jõudnud: tuisk kaotab raja, nähtavus on nullilähedane. Nõutult kakerdab paarkümmend inimest nõlval ringi ja läheb lõpuks kes kuhu: kes oma arust edasi, kes tagasi. Meie üritame koos itaallastega kuhugi edasi minna. Just nimelt kuhugi, mingis enamvähem õiges suunas.

Stop! Grevasse! karjub kõige ees läinud itaallane äkki kätega vehkides. Ongi, ja päris suur, hapra lumesillaga. Esimesed hüppavad üle. Mina meenutan Betti Alveri sõnu "kuid kuristikel tantsides sulgkergusest saab sild", riputan end juukseidpidi tähtede külge ja hõljun kaalutuna lõhest üle. Taga tulev mees tahab seda järele teha, kuid on raskem või astub valesse kohta - ja on äkki puusani sees. Lõheservale kõhuli viskudes saab ta küll imekiiresti välja, aga kõhe tunne jääb sellest ilmselt kõigile. Järgmised lõhed ületame igaks juhuks käpuli.

Nõlv muutub üha järsemaks ning mul on tõsine heameel, et on pime ja ma võin küll aimata, kuid mitte näha mitmesajameetrise vabaveeremise võimalust meie all. Kass tuleb täie jõuga lumme lüüa, et samm peaks. Kui jalg veidigi väärataks… Uhh! Itaallanna meie ees ei saa üht jalga pidama, komistab, kukub…kuid tema köiekaaslane lööb kirka pidemeni lumme ja selle otsa viskudes pidurdab ta ära.

Otsustame kõik tagasi pöörduda. Seltskonnaga liitub veel paar sakslast, kes meie minekujälgi rajaks pidades on olnud meile järgnemas. Hakkab vähehaaval valgenema, kuid sellest pole midagi kasu: tekkivas valges pimeduses on peaaegu et veel vähem näha kui pärispimedas. Isegi seda ei taju, kas mägi läheb üles- või allapoole, nii et vahepeal rada tegema läinud Leivo peab matkakeppi ette viskama või lumele triipu vedama, et järgmise sammuga kogemata mitte kuristikku astuda või ninaga vastu jääseina põrutada. Rada tuleb aga uuesti teha muidugi sellepärast, et vahepeal on tuul meie jäljed täiesti nähtamatuks tuisanud.

Leivo on GPSi salvestanud Gouter´ hüti koordinaadid ning nüüd liigub kogu seltskond sõna otseses mõttes taeva ehk satelliitide juhatatud suunas. Loomulikult ei saa aga mägedes valida otseteed ning nii püüame kuidagi ühitada otsesuunda ja käidavat rada. Viimane on kaelamurdvalt raske ülesanne, kui näha pole tõepoolest mitte midagi. Oleme tulnud ka päris kaua ja kaugele - GPS näitas kõrgeimaks kõrguseks 4200 - nii et tagasitee on ka pikk.

Viie tunni pärast oleme siiski õnnelikult hütis tagasi (teel on meiega liitunud veel mõned siinseal ekslevad seltskonnad) ning Leivo on vaat et päevakangelane: emotsionaalsed itaallased näitavad kõigile, kes tipuürituse vastu vähegi huvi tunnevad, et vohh, see mees oma GPSiga tõi meid kõiki mägedest välja!!

Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui oma arvatavat liikumisteed järgmisel selgel päeval laagrist binokliga vaatleme. Kui lähedal oleme olnud püstloodis langevatele seintele ja järsakutele! Kuidas oleme kakerdanud suurte lõhede vahel! Kui järsk oli nõlv, mille lumekarniisil pimedas turnisime! …

Kuna me ei taha registraatori vastutulelikkust teist korda oma soodustuse mangumisega proovile panna ning ka ilm muutub äkki imeliselt selgeks ja säravaks, otsustame järgmisel ööl telkida. Pool päeva möödub lumemüüride ehitamise tähe all ning lõpuks on telk peaaegu nagu iglus. Muide, otse meie kõrval ongi kaks meest telgi püstitamisest täiesti loobunud ning ehtsate eskimote kombel lumekoopa kaevanud.

Pidavat olema väga soe ja mõnus! (Järgmisel päeval variseb nende koopakunst küll suuremas osas sisse, aga esmamulje on vägev).

Kuna ilm on ilus, on Gouter´sse tulijaid palju ning hütt saab ka tema kohta erakordselt ülerahvastatud. Aire ja Üllar Rosenfeldt, kes on all vahepeal ümber mõelnud ja otsustanud veel mitte koju minna, vaid uuele tipukatsele tulla, üritavad seal ööbida ja muljed on masendavad: tukkuda tuleb kusagil seina najal ning tagatipuks selgub hiljem, et kiirustava arvepidaja viga kaardimaksel on võtnud krediitkaardilt maha mitte 40, vaid 70 eurot. (Vahelepõikena ka see, et kuna Üllari ja Aire varustus sai autosse pakitud, laenasid nad puuduoleva kohapealsest laenutusest - neid on Les Houshes´s tõesti palju).

Telkida on aga suurepärane. Pärast südaööd vaikib isegi Alpide terav hootine tuul, mis kindlustatud telki püüdis sakutada. Tundub, et tuleb ideaalne tipuilm!
Küllap jagavad seda tunnet teisedki, sest juba kell kaks tundub tipu poole vonklevat kogu Alpide progressiivne inimkond. Kui meie end telgi ees köide ja kassidesse seame, möödub meist üks suur seltskond teise järel ning mäekülje traaversid kumavad pealampide tuledest. Ligi sadakond inimest tundub olevat juba enne meid teele asunud.

Lähme meiegi. Mina, kes ma olen end ikka pigem aeglaseks kõndijaks pidanud, märkan imestusega, et siin on meie köiskond üks kiiremaid. Möödume mitmest hiigelrongist ja kahesest-kolmesest seltskonnast ning jõuame sel moel vähehaaval järele neile, kellega samm klapib ja mööda rühkida pole mõtet.

Teinegi üllatus: juba tunni aja pärast on näha esimesi tagasipöördujaid. Ja neid on päris palju! Ent ei paista nad väsinud (mõned laskuvad isegi väga hoogsal sammul), ka ilm on ilus, rada kõva ja selge et sõida või hobusega… Ei tea, ei tea…
Aga taas peab paika vanameeste tarkusetera, et ilma kiida õhtul ja naist hommikul. Esialgu nii paljutõotav ilm hakkab vähehaaval tuttavalt ära keerama: tähed kustuvad, tõuseb tuul, tekib kerge tuisk.

Vallot´ hüti juurde jõudes on kergest tuisust saanud j uba keskmine, näha on vaevalt paari sammu kaugusele ning enamik koos meiega olnud rahvast otsustab hütti tormivarju ja plaani pidama minna.

Oleme meiegi juba hütti viiva redeli ees… ja pöörame ümber. Et ei viitsi köit ja kasse maha võtma hakata ja üldse võiks pigem kohe edasi minna.

See, tol hetkel spontaanselt sündinud otsus osutuski hiljem meie strateegiliseks tipuvõtmeks. Tol hetkel, kügeledes kiiresti külmetama hakkavate varvastega hüti külje all ja mitte teades, mida edasi teha, me seda muidugi ei teadnud. Oli külm ja vastik. Üksinda minema hakata kah ei tahtnud. Suund oli küll teada, aga rajast kõrvale eksimisel ähvardanuks taas võimalus hakata turnima harjamarsruudi kõrval, seekord juba oi kui järskudel nõlvadel…

Siis eraldus hüti juurest suurem seltskond, millest juba kaugelt - ehk siis eelpoolnimetatud paari sammu kauguselt - võis ära tunda kõvade mägigiidide veetava grupi. Selgesõnalised instruktaazhid, grupi kasside ja seongu range ülekontrollimine, eesootava rajalõigu kirjeldamine ja taktika selgitamine - jah, siin on mehed, kes kindlasti ka kinnisilmi teed teavad ning oma kliendid tippu viivad!

Ehkki võõrast giiditeenust pole ilus kasutada, võtame meie ja veel paar köiskonda sellele kahe mehe poolt veetavale grupile sappa. Ja edasine on juba lihtne: tuleb neil kannul püsida ehk siis mitte üle paari sammu vahet jätta. Nad liiguvad päris hea tempoga, kuid nagu öeldud, ka meie köiskond on Alpide mastaabis ülikiire. Ning kui nemad teevad joogi- või söögipeatuse, teeme seda meiegi.

Nõlvad on siin järsud ning õhukese tuisulume all kohati päris jäised. Taaskord on mul hea meel Jaan Künnapi Alpinismiklubi praktilistest treeningutest, kus Jaan sunnib algajaid tüdimuseni Pirita või Rannamõisa nõlval kõmpima, küll kassininadel, küll kuuske astudes, küll üles, küll alla. Mäletan-mäletan muidugi ka seda, kuidas olen seda "no mine kõnni veelkord, homme peavad ikka jalad haiged olema!" kunagi kirunud...

Tuul on äkiline ja tugev. Nii tugev, et paaril korral pean nõlvale püsimajäämiseks lausa käpuli laskuma. Riiete sees on soe, Ilvese tuulekindel jope ja fliis hoiavad tuule tõepoolest kehast eemal, aga piinama hakkavad sõrmed ja varbad. Pärast peatusi liikuma hakates lööb vahepeal tuimaks muutunud kätesse ja jalgadesse torkiv valu - tegelikult rõõmustav märk sellest, et sõrmed ja varbad polegi ära külmunud. Varvaste osas olen küll ise süüdi - olen siin oma ustavate Meindli saabastega, mis juba uuena pigem trekkinguks ette nähtud, minul aga on nad nelja aasta jooksul igasugust vett ja vilet näinud, nahk-vooder vana ja väsinud, õmblusedki parandatud… Enamikul on vähemalt klass vingemad saapad: valdav on La Sportiva Nepal Extreme, milletaoline ilmselt olekski õige valik, kuid näeb isegi plastikuid (mis vähemalt minu arvates on siin pisut ülepingutatud). Kindad on mul seekord küll väga head (mõtlen õudusega tagasi sellele, et Elbrusel käisin villaste käpikutega, millele tuulekaitseks peale tõmmatud presendist töökindad), aga ilmselt on köie ümber krampunud käsi suled kokku vajutanud ja külm pääseb läbi…

Kõrvale ja kaugemale ei näe midagi, aga kui kaaslase kannad pole enam silmade kõrgusel ja köis lohiseb sirgelt, tundub, et kõnnime juba peaaegu horisontaalis. Ehk siis mööda siledat harja. Ei saa ju olla, et see juba ongi SEE hari?...

Saab küll.

Ootamatult äkki olemegi tipus.

Kotid visatakse maha, korraks ununeb isegi tuul ja külm. Uhkust lisab see, et meie kümneliikmeline seltskond on sel päeval tipus esimene! Kõik kukuvad pildistama. Tõele au andes saaks samasuguse pildi küll ükskõik kus Eestimaa hommikusombuses talves - ok, ehk mitte nii jääpurikates rõivastega. Nimelt avastame nüüd, kus on pisut võimalust ka kaaslasi jälgida, et kõik on kõikjalt kaetud tuisulumest tekkinud jääga. Tuul ja tuisk on jätnud meile oma karmid jäljed.

Oleme tippu jõudnud 5 tunniga ning kell on kaheksa hommikul. Mont Blancilt avanevat paljukiidetud imeilusat vaadet Alpide ahelikule me kahjuks imetleda ei saa ning seepärast pöördume gruppi ootamata kiiresti tagasi - et saaks vähemalt mõnda aega imetleda enda ees rada iga hetkega üha tasasemaks tuiskaval lumel.

Umbes pooletunnise laskumise järel tuleb vastu veel kümmekond inimest (osad neist need, kes koos meiega Vallot´ hüti juurest giidi sabas tulema hakkasid, kuid teel maha jäid). Siis üks kahene paar, siis veel võib-olla kümmekond tulijat. Ja kõik. Tähendab, sel päeval teeb tipu umbes kolmkümmend mägironijat. Hinnanguliselt vaevalt 20% alustanutest. Karm.

Alla tagasi!

Laskumiseks kulub 3 tundi - koos vahepealse pooletunnise ekslemisega jalge alt kadunud rada otsides. Ühe järsu pooljäätunud nõlva ees on rada äkki kadunud ning laskume enamvähem õigeks arvatavas suunas ehk otse alla. Kasse kõigi hammastega jäätunud lumme trampides jõuame alla - aga rada pole ka siin ning otse meie kõrval haigutab suur lõhe. Kasside esihammastel tikime taas üles. "Küll ma tahaksin teada, mida sa praegu mõtled!" ütleb Leivo, pilguga uttu kaduvat ja seetõttu hiiglaslikuna näivat allaveeremisvõimalust mõõtes.  Ei tea, mis kujutluspilte arvab ta minu elavas fantaasias sündivat, kuid tõde on see, et mu pea on mõtetest tühi. Täiesti tühi.

Kaks meest tont-teab-mis-rahvusest (tavapärast püüdlikult hääldatud "Where are you from?" polnud nõlvaatraktsioonidel meeles küsida), jõuavad meile järele. Rada läheb siit, näitab üks neist kindlameelselt meie äsjaseid laskumis- ja tõusujälgi ega lase end veenda ka sellest, kui kuuleb, et see on meie eksirännaku tee. Laskume neljakesi uuesti alla - milline trenn reielihastele ja kassikasutusele! -, lõhest seekord mööda. Ja rada ei ole. Enesekindel mees sööstab ette, sorgib kirkavarrega siin ja seal (sissetallatud rada tunduks kõvem) ja on juba löödult tagasi pöördumas, kui heureka! Ühel selgemaks lööval silmapilgul näeb ta rada meist mõnevõrra vasakult laugema kaarega nõlvast alla vonklevat. Siit edasi arendame neljakesi koos oma parimat tempot - mis laagri lähenedes küll üha raskemaks osutub. Eriti raskeks läheb sellest hetkest, kui telk juba silmapiirile ilmub ja tekib illusioon peatsest kohalejõudmisest… aga siiski oleme lõpuks kohal.

Kohal selleks, et varsti jälle edasi minna. Toibume pisut, sööme-joome - ja hakkame telki kokku panema ja varustust pakkima. Plaan on viimaste, kella 5 paiku väljuvate tõstukitega alla auto juurde jõuda.

Osa varustust, mida tipputõusul ei vajanud, olime jätnud Gouter´ hüti seinalahtritesse. Nüüd tabab meid ebameeldiv üllatus: üks peaaegu uus Campi kiiver on kadunud. Hüti personali esindaja aitab ilmselget piinlikkust tundes otsida, aga kadunuks kiiver jääbki. Vabanduste saatel leitakse hütti mahaunustatute seast asenduskiiver: küll täksitud ja kulunud, kuid mudeli poolest tegelikult vingemgi Petzl. Ühtlasi kuuleme kinnitust oma oletusele, et tipuskäijaid oli sel päeval väga vähe: tõenäoliselt pöördusidki Vallot´ hütti tormivarju läinud sealtsamast tagasi.

Alustame laskumist, mis nüüd - väsinuna ja raske seljakott jätkuvalt turjal - osutub tõusust palju vastikumaks. Liigun järsemates kohtades kivide vahel täpselt nii kiiresti, kui mulle veel turvaline tundub (kuid peame ju tõstukile jõudma!).

Kukkuvate kivide kuluaari jõuame seekord pärastlõunal ning see koht näeb välja tõesti vastik. Oja on küll pika sammuga üle astutav, aga siiski kiirevooluline ja vääratajal jalgu alt niitev. Ja siis veel need kivid! Julgestusköie juurde ei hakka siiski minema, julgestame teineteist vastastikku üle oja. Uhh, ja ka ühtegi kivi ei kuku sel hetkel!

Alates Tete Rousse´ist muutub teekond tagajalgade tööks ning saame kiivri otsimisel ning varasemal aeglasel laskumisel kaotatud aega osaliselt tagasi teha. Jalad on küll põrguvalusad nii reielihastest kui taguotsa kandist ning varbaotstest lööb igal järsemal sammul saapaotste vastu puutudes lausa tuld välja. Oma panuse annab allapoole jõudes üha palavamaks muutuv ilm, nii et trammile jõudes olen ma tüdinud, tülpinud, väsimusest oimetu ja kogu minuvälise maailma vastu apaatne. Bonjour! naeratab aga vagunis minu kõrvale seisma sattunud prantsuse papi ja aitab mul seljakoti maha võtta. Merci, suudan kuidagi vastu pomiseda, kuid meeleolu muutub sellest väikesest abist palju helgemaks.

Tõstukit oodates käin kohviku WC-s nägu pesemas ja kraani kuivaks joomas - ja nüüd muutub olemine juba väga heaks. Seljakotid veel kuidagi tõstuki treppidest alla ja parklas auto juurde lohistanud, käib Leivo kohe meie armsas lillerohkes toidupoes. Pudel piima ja krõbeda koorega prantsuse sai, mida auto pagasiruumi serval istudes räpaste kätega murda, on sel hetkel täielik jumalate roog!

Laotame kogu oma läbihigistatud, tormis tuulutatud ja tuisulumest märgunud varustuse parkla kuumale asfaldile kuivama, mõttetus lootuses, et äkki õnnestub teda kuidagi sinna jätta ja mitte enam puutuda. Kahetsusväärselt kiiresti saab aga kõik kuivaks ja tuleb asuda pakkima. Auto katuseboks on pilgeni täis Tarmo, Kaido, Vilja, Üllari ja Aire varustust. Kuhu mahutada kõik see värk, mis praegu tänaval vedeleb?
Kuhugi ta siiski mahub ja katuseboks läheb lõpuks isegi kinni. Peab küll tunnistama, et iga kord, kui seda edaspidi sulgeda tuli, sai sooja sõnaga meie lennureisijaist sõpru meenutatud..

Päikeseloojanguks oleme juba nii energiat täis, et sõidame linna keskelt rohelusse ehk Les Houches´st üle jõe Aiguille matkaradade piirkonda. Küpsetame metsaserval miniparklas sipelgate keskel pannkooke, naudime õlut ja siidrit - ja kukume autos sügavasse unenägudeta unne.

Järgmine päev on lõõgastuseks. Võtame ette ühe viietunnise matkaraja ning teeme selle käigus ka ühe kahetuhandelise tipukese. Ilm on lihtsalt suurepärane: ei liiga külm ega liiga palav, ja tee ääres kasvavad magusad mustikad.  Ilmselt ei julge siin valdavalt liikuvad euroinimesed neid noppida: kuidas sa ikka otse maast desinfitseerimata marja võtad!... Ka allikate juures on siin igal pool hoiatavad sildid, et vee kvaliteet on kontrollimata ja ei pruugi vastata joogivee standarditele.

Matterhorn

Olles Blancist piisavalt taastunud, asume teele Shveitsi Ehkki arvuti joonistab meile lahkelt tee Zermattini, tuleb välja, et kümmekond kilomeetrit enne Zermatti on tee suletud ning edasi võib sõita ainult erilubadega. Täschi asula elatub seepärast põhiliselt parkimistuludest: kõik, kel autopikkuse jagu horisontaalset maad, on muutnud selle tasuliseks parklaks. Ning pange tähele: kui public parklas maksab auto hoidmine 7.50 franki ööpäev, saab private kohtades kordi odavamalt. Meie majutume paar kilomeetrit tagasi Randa kämpingus paljutõotava nimega Hole in One, makstes auto hoidmise eest vaid 2.50 franki ööpäevas.

Zermatti saab siit nii rongi, bussi kui taksoga. Buss ja takso on enamvähem ühes hinnas: 5 franki Täschist ja 6 Randa kämpingust, rong paar franki kallim. Põhimõtteliselt võib minna ka jalgsi, üle raudtee pöördub metsa otsetee. Meiegi plaanime algul jalgsimatka kasuks, kuid rasked seljakotid ning palav ilm sunnivad paari kilomeetri pärast ümber otsustama ning taksojuhi 5frangist pakkumist vastu võtma.

Oleme arvanud, et Täsch on viimane asustatud punkt enne kõnnumaad, kuid osutub, et Zermattiga võrreldes on ta kõigest väike küla. Zermatt oma võluvas kärarikkuses ja rahvarohkuses, elektriautode ja hobukaarikute saginas, vilgaste rätti mähitud mosleminaiste, aeglaselt taaruvate täisvarustuses alpinistide ja innukalt pildistavate turistide hordides, pagaripoodide magusas lõhnas ja kõikjal müüdava turistinänni rohkuses on oma shveitsi päritolust hoolimata kuidagi idamaine. Ning kõige selle kohal kõrgub Matterhorni klassikaline püramiid kogu oma puhtajoonelises ranges ilus… Zanzibari Stone Towni ja Amsterdami punaste laternate kvartali kõrval on Zermatt kindlasti üks linnadest, kuhu jääb reisidel tükike minu südant.

Zermattist edasi saaks tõstukiga (edasitagasi pilet ühele inimesele 39 franki), aga meie hoiame kokku raha ja teeme trenni ning tõuseme jala. Tõttöelda on see seljakottidega ikka päris kurnav teekond, ehkki tee on hea ning sportlikuks ülesjooksmiseks igati sobiv. Tipuplaanijatel soovitaks siiski see ca 400 krooni ohverdada, et ennast mitte mõttetult väsitada (kui aklimatt olemas): tõstukite lõppjaamast Schwarzeest tuleb edasi minna niikuinii jala ning see on oma kolme tunni tee.

Nagu mantra kordub kõigis Matterhorni marsruudikirjeldustes "Kõige raskem on leida õiget teed. Soovitame tungivalt kasutada kogenud mägigiidi teenuseid." Kui ka meie Matterhorni-ekspert Valdek Udris, keda nõuküsivate SMSidega pommitame, viimases sõnumis teatab: "Peamine on mitte eksida. Hoidke giidiga grupi ligi, isegi kui ta sõimab, ärge maha jääge", on kõik. Vaim murtud. Liiga selgelt on meeles Mont Blanci valges pimeduses ekslemine ja klammerdumine teise grupi külge, et uuesti võõra giidi leidmise peale lootma jääda. Sõimaku ta või mitte, ükspuha.

Me ei lähe tipuüritusele. Tõenäoliselt teeme õigesti, sest meie hommikuund häirib pidev kopterimüra: ära tuuakse eksinuid, kes on roninud sinna, kust nad enam ei edasi ega tagasi saa ning raadio teel abi kutsuvad. Adrenaliinirohke üheotsapilet helikopteri trossi otsas rippudes mäelt hütti sõiduks maksab siin aga 2000 eurot - ja meil pole isegi raadiot, millega teda appi kutsuda.

Hommikul teeme koos nelja rumeenlasega proovironimist, tõustes mõnisada meetrit laagrist ülespoole. On päris tõsine turnimine - tõesti ei kujuta ette, kuidas olnuks seda teha pimedas.  Ja alla tulles kipub rada pidevalt silmist kaduma, ehkki nähtavus on suurepärane.

Pildistame end siis selle Alpide pärli taustal ja lubame teinekord paremini ettevalmistununa tagasi tulla.

Alla tulles kolame veel ringi võluvas Zermattis, süües jäätist ja elu parimat vaniljekastmes maasikakooki ja otsides Valdekule marsruudikirjeldust üle Zmutti ribi (ei leiagi).

Laskume samuti jala, ehkki Blanci halvad mälestused on veel selgesti meeles. Aga ilmselt on jalad Blancil niipalju vatti saanud, et neid ei üllata enam millegagi: isegi minul ei jää ükski lihas haigeks ning ka varbaotsad taluvad laskumist ülihästi!

Kohtumised

Igas riigis jätavad peamise mulje siiski inimesed.

Tuleb imetleda ja imestada prantslaste vitaalsust. Aiguilles´ tipus kohtame ootamatult üht 60+ prantslast, kes ühtegi keelt peale puhta prantsuse valdamata meilt rõõmsalt kaarti küsib, kiiresti ja pädevalt meie asukoha määrab ning üldse muret tundmata, kas me temast midagi aru saame, reipalt midagi jutustab.

Pikkade Blanci päevade kestel tekkinud algelise prantsuse keele oskusega saame kahe peale siiski aru, et ta kirjeldab oma teekonda - kust tuli ja kuhu läheb, tutvustab meile silmapiiril kõrguvaid tippe ning räägib, et on kaks korda Blanci otsas käinud. Siis teeb ta meie palve peale meist pilti ning kimab kadestamisväärse kiiruga mäest alla, kadudes sama äkki kui oli ilmunudki.

Nagu eelpool juba öeldud, armusime Les Houches´s ühte väiksesse toidupoodi, mida pidas ehtsa prantsuse naeratusega ehtne prantsuse poodnik. Kõik poe aknad ja terrassid olid ääristatud lillekastidega, poe ees seisis vanker mitmekorruseliste lillekastidega - ja igal õhtul, kui mees poe kinni pani, võttis ta vooliku ja redeli ning kastis hoolitsevalt kõik oma lilled, eemaldades selle käigus ka närbunud õied ja lehed. Redelil teise korruse akna kohal - ilmselt olid samas poe peal ka tema eluruumid - kõõlumine ei takistanud teda meid märgates üle tänava viipamast ja Bonjour! hõikamast. Ning hommikuti peatusid tema poekese ees saiaauto, vorstiauto ja muud vajalikud masinad. Milline armas hõllanduslik väikelinna idüll!

Shveitsis Täschi linnakese veerel Hole in One kämpingu noorepoolne omanik näeb välja nagu mägikuurordi reklaambukletilt välja astunu (teate küll: heledapäine, mehelikult karmide klassikaliste näojooonte ja avala naeratusega). Kuuldes, et me oleme Eestist, teab ta kohe: "Oo! Tallinn! Terrre!" Eelmisel aastal on tal olnud üks eesti matkagrupp ning vajalikud oskussõnad on siiani meeles.

Mälu on tal üldse üliprofessionaalne: vaatamata suure kämpingu pidevalt vahetuvale elanikkonnale tunneb ta meid edaspidistel asjaajamistel alati ära: "Oo! Sobrad Eesti!" Zermattis, kus rongijaama ees kaarti uurime ja edasist teekonda paika paneme, kõnetatakse meid äkki selges eesti keeles. Oleme sattunud siia samal hetkel ühe Eesti turismigrupiga, ning ehkki muidu ei tunne endas erilisi rahvustundeid lõõmavat, läheb siin kaasmaalasi kohates süda tõeliselt soojaks!

Muud ettevõtmised: öine seiklus Geneves

Palavate ilmadega tekib kange tahtmine ujuma minna ning mõnekümne kilomeetri kaugusel, küll juba Shveitsis, on suur järv. Nii arutleme ühel Mont Blancilt laskumise järgsel päeval, et võiks seal ujumas käia. Kaart näitab Geneve linnas otse järve kaldal suurt SPA-de rajooni ning ehtsate maakatena arutlema lihtsameelselt, et küllap seal siis ka ujuda saab. Lähistel on märgitud ka suur parkla Mont Blanci nimelise pargi serval - selge, sinna me läheme!

Üllatus aga missugune! Mont Blanci park osutub suure, üle kuu vältava muusikafestivali toimumispaigaks. Ning parkla on hiiglaslik maa-alune autolinnak, loomulikult tasuline ka öösel (tänaval, nagu hiljem siltidelt näeme, on öösel parkimine tasuta). Kuna oleme autoga kord parkla tõkkepuuni sõitnud, peame sinna ka sisenema ning siis saab meie esimeseks mureks vahetada mõned eurod shveitsi frankideks, et auto sealt taas kähku välja lunastada ja tänavale ümber parkida. Ümber on pangahoone pangahoones kinni, aga ei kusagil öösel avatud rahavahetuskohta. Konditsioneeritud fuajeega viietärnihotelli Armani ülikonnas soliidselt hallineva peaga portjee on lõpuks see, kes 5 eurot 7 frangiks vahetab. Ja lausub kahtlevalt, et sellest summast nüüd küll parkimise eest tasumiseks ei piisa… Kuuldes, et tegu vähem kui poole tunniga, noogutab ta siiski soostuvalt: saab, saab…

Tutvudes parklaautomaadi tööga näeme küll, et see töötab ka eurodes - oleksime vabalt võinud rahavahetusmatka tegemata jätta. Jälle on juures õppetund, et enne tegutsematormamist vaata ringi, vaatle ja tutvu olukorraga.

Kui me siin juba oleme, hängime natuke muusikafestivalil, vaadates elu ja inimesi. Suurlinnade sulatusahjus kaovad rasside ja rahvuste selged piirjooned ning nii on inimesed omaette vaatamisväärsus. Heledaks ja sirgeks pleegitatud juustega neegritar (vabandust, mustanahaline!), rastapatsidega jaapanlane… Sööme elu ühe kalleima hot-dogi (60 krooni) ja sõidame Prantsusmaa poole tagasi.
No ja kui keegi veel aru ei saanud, mis linn see Geneve siis on: eestikeelsetel maakaartidel kannab ta nime Genf.

Muud ettevõtmised: Slovakkia

Tagasiteel sõidame läbi Slovakkia, et vaadata pisut ka sealset Tatrate mägirajooni. Parim selle riigi puhul on muidugi see, et hinnatase on eestlastele taskukohane. Hinnad on samas suurusjärgus kui Eestis või isegi pisut odavamad. Veedame päeva Liptovsky Mikulas, kolame alpinismipoodides ja matkame lähedalasuvale paarituhandesele mäele. Tippu küll seekord ei jõua, sest teel tabab meid selline paduvihm - siin pole tegu enam vihmapiiskade, vaid lausveega -, et läbimärgadena alla tagasi põgeneme.

Slovakkias kogeme ka lõbusaid elamusi postsotsialistlikest mõjudest. Tasulises tualetis antakse paberit ainult küsimise peale ja siis eraldatakse väärtuslikku kraami umbes 20-sentimeetrine jupp. Juurdeküsimise peale jääb peldikuhaldur nõutuks - aga saab endast siiski võitu ja annab teise samasuguse jupi veel.

Epiloog

Ühe esimese asjana, mida Eestisse jõudes kuuleme, on uudis, et Khan Tengrilt on alla tulnud laviin ja hukkunud on vähemalt 6 inimest. Eestlaste grupp pääses napilt: Priit Joosu ajas teekannu ümber ja kuna tuli uut vett keetma hakata, jäädi väljumisega 10-15 minutit hiljaks. Oli see meie õnn, et me Khan Tengrile ei läinud? Terve mõistuse järgi jah, aga ometi ütleb mingi sisemine hääl: oleks tahtnud seda kaasa teha…