Kes kajakiga merel käinud, see on tundnud kindlasti ka olukordi kus südame alt käib jutt läbi.

Mõtlen seda jutti, peale mida on adrenaliin veres ning hea meel et jätkuvalt püsti oled. On sõite mis jäävad kauaks meelde ja kus selline tunne tuleb iga teise laine korral peale.

Juhuse hooleks võib jätta selle, kas tuleb hea maasika-aasta või mitte. Merel tuleb aga võimalikult palju ette mõelda, et tagada nii enda turvalisus kui ka lähedastele teatav meelerahu.

Mis on siis kõige hullem stsenaarium – loomulikult see kui laine või tuul lööb kajaki ümber ning kallast pole käepärast, kajaki sisse tagasi minna ei suuda/ei oska, abi pole kusagilt oodata ja vesi on külm. Või tuleb peale udu, kallast pole näha, tuul pöörab ja hulbitakse kuskile avamerele.

Mida saab ette võtta turvalisuse tõstmiseks?

1. RIIETUS

Riietus saab esimese koha. Isegi kui kallas on käega katsuda ja sinna jõudmine oleks reaalne, siis merevesi on pigem jahe ning inimese keha alajahtub enne kui suudetakse kaldale jõuda. Või kui on isegi kõrval abi olemas siis võib sellegipoolest alajahtumise tagajärjel keha kangestuda ning suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida väheneb oluliselt. Siinkohal on ainuõige riietus merele mineku korral kuivhaalar ehk rahvakeeli lihtsalt kuivakas.

2. ESKIMOPÖÖRE

Üheste kajakite korral on oskus eskimopööret teha väga kõrgel kohal. Kuid turvalisust tagavate tegevuste prioriteetide suhtes on see teisel kohal. Eksimopööret oskajad suudavad ümbermineku korral pead kaotamata ja väga kiiresti end õigetpidi tagasi keerata. Kui ollakse ilma spetsriietuseta kaugemal merel, on kiire eskimopööre küll turvalisust tõstev, kuid tuule käes läbimärja ülakehaga on samuti oht alajahtumisele.

3. TEHNILISELT KAJAKISSE RONIMINE

Kajaki ümbermineku korral võib juhtuda, et pudenetakse kajakist välja (proffidel seda muidugi üldjuhul ei juhtu) või kahese kajaki ümbermineku korral ronitakse sealt ise välja. Sellises situatsioonis peab olema tehniline oskus ja füüsiline suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida. Selleks on mitmeid tehnikaid, kuid kõige lollikindlam ning stabiilsem tehnika on aerupatja kasutades. Ja see peab toimuma maksimaalselt kiiresti ning turvalisuse tagab jällegi esimene punkt ehk spetsiaalne riietus – kuivakas.

Samuti peavad olema käepärast vahendid kajaki veest tühjaks tõstmiseks/pumpamiseks. Kogemus näitab, et kõige parem vahend pole mitte poes müüdav pump, vaid kõige tavalisem pooleks lõigatud 2L Coca-cola pudel. Pumbaga väsivad käed väga kiiresti ära, kuid samas saab pumbata ka põlle vahelt. Topsikuga ei väsi käed ära, saab kiiresti suure vee välja, kuid seda ei saa kasutada põlle vahelt.

Siin asjakohane artikkel koos õppevideoga: http://leivo.ekstreem.ee/post/2013/08/08/Paastetood-merel-kuidas-siseneda-kahese-kajaki-sisse.aspx

4. SIGNAALRAKETT

Punane signaalrakett on väga hea asi ning kui seda nähakse, siis see on nagu Mayday, mayday – merepääste tuleb väga kiiresti kohale. Keset avamerd aga niisama pole mõtet raketti tõmmata – seda ei pruugi keegi näha. Seetõttu on signaalraketi prioriteet kas kõrgem või madalam sõltuvalt olukorrast.

5. NAVIGATSIOONIVAHENDID

a) kompass: kõige esmane navigatsioonivahend pole mitte GPS, vaid kompass. Kompass on mehaaniline, sellel ei saa kunagi patareid tühjaks ning see töötab ilma näppimata kõikide ilmaolude korral.

b) Paberkaart – lisaks kompassile on elementaarne omada paberkaarti veekindlas ümbrises. Koos kompassiga moodustavad need kaks asja asendamatu navigeerimise abimehe.

c) Loodete tabelid. Kui sõidetakse tugevate hoovuste piirkonnas, on eluliselt vajalik teada loodete täpseid aegu, suundasid ja kiiruseid. Seega ka see info peab olema võrdselt kaardiga operatiivselt kättesaadav.

c) GPS on väga hea vahend, aga

i) sellel võivad saada patareid/akud tühjaks (olen näinud ja isiklikult kogenud paaril korral),

ii) GPS võib katki minna (pigem väike tõenäosus),

iii) GPS võib näppimise ajal pudeneda ning ära uppuda (seda olen ka näinud).

iiii) GPS-i peab näppima, et see õiget asja näitaks – vajalik suumi panek, sihtpunkti panek, ekraanil suuna näitamine jne. See on nagu mingi vastik nutiseade mis hoiab meid 24h ööpäevas oma ohjes.

6. RAADIOSIDE JA ABI KUTSUMINE

Ükskõik, kas oled läinud ümber ja ei saa tugeva lainetuse tõttu kajaki sisse tagasi, oled merel eksinud, tuleb peale merehaigus (teatud lainerütmiga on see kerge tulema) või hakkab alajahtumise tunne tekkima – kõik need on olukorrad kus vajatakse välist abi.

Mereraadio side toimub VHF-raadioseadmetega. Kui vaja abi kutsuda, siis raadioside levib ka kohtades kus mobiiltelefoni levi ei pruugi olla. Abi kutsutakse spetsiaalsel kanalil nr. 16 ning alguses tuleb öelda kolm korda mayday, siis kolm korda oma laeva nimi – näiteks valge kajak ja seejärel teada anda oma koordinaadid ning situatsioon. See kõnelemine on vanamoodne lähenemine. Pealegi kui meres hulpida, pole see raadiojaamaga kõnelemine sugugi lihtne tegevus.

Raadiojaamade kaasaegne süsteem võimaldab kasutada digitaalset Mayday’d ehk distress call-i. See tähendab kriitilises olukorras pole vaja kõneleda, vaid tuleb vajutada ühte spetsiaalset nuppu raadiosaatjal. Selle nupu vajutuse tulemusena saadetakse välja digitaalne hädaabi kutsung (DSC) koos GPS-koordinaatidega ja ka Sinu isiku tunnusega (MMSI). MMSI on seotud konkreetse inimesega ning selle saamisel teab merepääste, et kas tegemist on kajakiga või tankeriga.

Lähim alus (purjekas, tanker, Tallink) tuleb mayday signaali saades teile appi. Ja DSC korral teavad nad täpselt ka koordinaatide järgi, et kuhu tulla.

7. MOBIILTELEFON JA ABI KUTSUMINE

Mobiiltelefon on hea vahend abi kutsumiseks, peab aga eeldama järgmisi asju: a) telefon on veekindel b) telefon on abi vajamise hetkel käepärast, mitte kajaki kokpitis, ka mitte selles väikeses mis on käepärane, vaid päästevesti taskus c) Sul on kohaliku/lähima Merepääste keskuse number kuhu helistada, ära helista sõbrale d) Sa oskad piinliku täpsusega oma asukohta kirjeldada (ideaalis GPS koordinaadid). Kajak on merel nii pisike alus, et selle leidmine ilma koordinaatideta on peaaegu nagu nõela otsimine heinakuhjast.

8. VALGUSSIGNAAL

Jõudsime uuesti signaalraketini. Kui on näha/kuulda, et abi on lähedal kuid nad pole sind leidnud – siis see on parim hetk lasta õhku punane rakett.

Teine hea mõte on omada kajaki peal stroboskoopi, see on siis selline vilkur mis plingib ja paistab kaugele.

NB! Raadiojaamade kasutamiseks on vajalik järgmine:

1. Raadiojaam, kui pädevuskoolitusel pole käinud ning raadiojaam pole registreeritud, siis võib seda kasutada Eesti seaduste kohaselt 16-l kanalil hädaabi kutsungi tegemiseks.

2. Läbida raadiosideoperaatori koolitus. Kõige esmasem koolitus SRC (Short Range Radio Operator’s Certificate). Selle koolituse läbimisel saab tunnistuse, mis kehtib eluaeg ning annab õiguse ülemaailmselt kasutada raadiojaama ka teisteks suhtlusteks, mitte ainult hädakõne.

3. Registreerida raadiojaam ja saada endale unikaalne MMSI kood. Sellel on siis mõte, kui raadiojaam, mille te punkti 1. juures soetasite omab DSC ja GPS võimekust. Näiteks Icom IC-M91D. MMSI koodi saab Tehnilise Järelvalve Ametist.

4. Registreerida enda raadioseade, MMSI kood, hädaabi kontaktid ja muu oluline informatsioon Eesti Merepääste keskuses. seda saab teha aadressil jrcc@politsei.ee

PS! Kui keegi soovib testida oma jaama ning digitaalset sidet (mis levib kaugemale kui tavaline side), siis minu MMSI kood on 827600018.