"Te ei kujuta ettegi, KUI suur mägi see on," kordas Jaan Künnap Leninile tõusta plaanivale grupile, kel kamba peale kogemuseks vaid paar Kilimanjarot ja Mont Blanci, erinevaid matku ja pihutäis Elbrust.

Tal oli õigus. Me keegi ei kujutanud seda ette. Me ei kujutanud midagi ette.

Me ei kujutanud ette, mida tähendavad kaheksatunnised päevateekonnad laagrite vahel raske seljakoti all. Me ei kujutanud ette Pamiiri igast-kandist-puhuvat lõikavat tuult, millega meie hellitatud eurooplaseihud kuni lõpuni ära ei harjunud. Me ei kujutanud ette valges pimeduses tekkivat lootusetust, nagu tammuksid tundide kaupa paigal ja teel ei tulekski lõppu. Me ei kujutanud ette ka võimalust, et keegi meist võib sel mäel oma isiklikule lõpmatusele üsna lähedale jõuda.

Teekonna algus

Meie grupp on 9-liikmeline: Jaan Künnap ise, Leivo Sepp, Boriss Musinski, Aivo Nadel, Marko Kalve, Andrus Moor, Maarika Pähklemäe, Kaja Pino ja ülelahe-vennasrahvast esindav Tapani Koivisto. Leivo, Maarika ja Aivoga oleme käinud eelmisel aastal koos Elbrusel, Borissi, Marko ja Leivoga matkatehnika võistlustel, Marko ja Leivoga 24-tunni-rogainil. Päris tundmatud on minule seega ainult Andrus ja Tapani, kui mitte lugeda tutvuseks põgusat kohtumist Karula veskis kokkutulekul.Aga ees seisab 28 ühist päeva, nii et tutvumis- ja tüdimisaega on meil kõigil omavahel küll ja küll.

Esimene etapp viib rongitsi Tallinna Balti jaamast Moskva Leningradskii vaksalisse. Moskva rong valmistab väikese pettumuse: kadunud on legendaarsed klaasid metallist ümbrises, milles vanasti tshaid toodi. Nende asemel on igavad valged eurokruusid raudteefirma logoga - kui kahju! Kui mina oleksin selle firma turundusjuht, oleks üks mu esimesi korraldusi nostalgiliste klaaside tagasitoomine vagunitesse...

Lennujaamas kohtume Elbruselt tulnud Jaaniga. Kuna rong jõuab Moskvasse hommikul ning edasilend on alles õhtul, möödub esimene päev Sheremetjevo lennujaama kõrval kaskede all peesitades. Enamik meist ei viitsi linna peale kolama minna, sest ilm on lämmatav: Euroopas inimesi tappev kuumalaine on ka Moskvasse jõudnud.

Omaette ooper on lennujaamas pagasiga. Lisatasuta võib reisija anda pagasisse ainult 20 kilo, kuid loomulikult on meie grupil pagasit kõvasti rohkem. Kuna ülekaalu kilo maksab rahvusvahelisel Moskva-Bishkek liinil 3 dollarit, tuleb laostumise vältimiseks tublisti vaeva näha. Rasked saapad ja paksud püksid jalga, jope selga... Seda kõike olukorras, kus väljas vähemalt 30 kraadi sooja! Lisaks rändab taskutesse kogu metallikola, kisselli- ja pudrupakid ning muud väikesemõõdulised, kuid suhteliselt rasked esemed. Kui pagasiametnik mujale vaatab, sokutan jope prooviks kaalule - ja see näitab 9,5 kilo! Ent kindlasti olen ma koos saabaste ja jopega ikkagi kergem kui mõnigi kaasreisija oma suvekleidis...

Samuti täidetakse lennukisse kaasavõetav käsipagas kaalukamate asjadega, nii et meie väikesed seljakotid muutuvad raskeks kui kivi. Kuidagi ei õnnestu seda elegantse kergusega üle õla heita, nagu normaalsed lennureisijad oma kottidega teevad...

Lisaks käsipagasi ja jopetaskutega manipuleerimisele tuleb tarvitusele ka ekstreemsemad abinõud, maakeeli öeldes lihtsalt pettus. Nii ongi pagasi kaalumisel ametis kogu grupp: Jaan püüab pagasiametnikuga mesijuttu ajada, Marko ja Aivo sebivad suitsukatteks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tema ümber, Maarika sahmerdab üle leti pileteid anda, mina kõõlun kaalu kõrval ning Leivo on oma saapanina kaalu alla pistnud, et platvormi vajalikul hetkel kergitada. Loomulikult on ka meie suured kotid niimoodi kaalule kuhjatud, et osad neist vastu servi kinni kiiludes kilosid vähemaks muudavad... Sünnib legend, et pärast kotikuhja kaalu fikseerimist ja ühe koti maha tõstmist kaal vastupidi igasugustele füüsikaseadustele hoopis tõuseb - aga õnneks ei pööra ametnikud anomaaliale tähelepanu. Võibolla on neil ka lihtsalt ükskõik.

Moskva lennujaamas õnnestub trikk suurepäraselt, kuid Bishkekis on ametnikud paraku teisest puust. Nende silmist sirab selge soov kas endale või oma lennufirmale raha teenida ja ilmselgelt on nad alpinistide sulitempudega harjunud. Kogu seltskond aetakse kaugele eemale, kotid sätitakse kaalule korralikus kuhjas - ning fikseeritakse ülekaal ligi 30 kilo. Õnneks maksab Kõrgõzstani siselennul ülekaalu kilo kolm korda vähem kui Moskva-Bishkek liinil, aga meelsamini oleksime siiski ka selle maksmisest loobunud...

Kõrgõzstan

Oshi linnas, mis elanike arvult on pisut suurem kui Tallinn ja Kõrgõzstanis üks suuremaid linnu, majutume staadioni kõrval asuvasse - hotelli? motelli? külalistemajja? -olgu, ütleme lihtsalt, et ehitisse. Ukse lukustamine käib siin nii, et uks tõmmatakse väljastpoolt kinni, pistetakse käsi aknast sisse ja keeratakse snepper kinni. Siis lükatakse aknapooled kokku ja käsitletakse tuba turvaliselt suletuna. Avamine käib vastupidises järjekorras: käsi aknast (loodetavasti ikka enda toa omast) sisse ja snepper lahti. Nojah. Aga pererahvas on sõbralik ja Jaan on siin ju igal aastal peatunud...

Järgmisel päeval lähme Oshi turule toidukraami ostma. Jaguneme kaheks ostuseltskonnaks, kellest kumbki kaupleb endale kärupoisi ostetava tavaari vedamiseks, ja sukeldume idamaise turu kirevusse. Makaronid, konservid, jahu, kondenspiim, riis, tatar, kommid, küpsised... Osturalli lõpuks oleme omadega täiesti läbi ja kauplemisest kõriauguni tüdinud. Maandume kahte taksosse ning sõidame kogu kotimajandusega staadionile tagasi.

Päev hiljem saame esimese idamaise kannatlikkuse õppetunni. Jaanile öeldakse, et KAMAZ, mis peab meid Oshist Atshik Tashi viima, hilineb. Kui kaua? Kes seda teab, vastatakse stoilise rahuga. Miks? Tal läheb kauem aega, kui ta algul arvas. Kus auto praegu on? Mis tähtsust sellel on, siin teda ju igal juhul ei ole. Millal tuleb? Tuleb siis kui tuleb!

Tõepoolest, kõik on nii lihtne ja loogiline, et loobume euroopalikust kärsitusest. Tuleb siis kui tuleb, ütleme endale ning lõikame lahti järjekordse arbuusi. Nii lähebki, et kuigi oleme plaaninud startida kaheksa-üheksa paiku ja valges kohale jõuda, näitab kell juba keskpäeva, kui lõpuks minema saame. Teel teeme veel turupeatuse viina-õlle ja muu eelmisel päeval ostmata jäänud kraami soetamiseks - ning siis saab KAMAZi kong meie koduks järgmiseks kümneks tunniks.

Eriti hubane see kodu just ei ole, sest Pamiiri trakt, mida mööda roomavad Hiinasse hiigelveokid vanametallikoormatega (ja kinnitamata andmetel tagasi  narkootikumidega), pole oma kvaliteedilt võrreldav Saksa kiirtee ega isegi Via Balticaga. Auto tagumises otsas istujad põruvad teeaukudes peaaegu lakke. Kõhulihaseid õpib kogu aeg pinges hoidma, ent sellest hoolimata saab juba mõne tunni pärast selgeks väljendi "kops üle maksa" füüsiline tähendus. Ainus õnnelik sellel etapil on Maarika, kel on õnnestunud end Moskva rongi tuuletõmbuses ränka palavikku külmetada ning kes nüüd, antibiootikume kõrvuni täis topituna, terve sõiduaja oma istmel õndsalt magab. Kuidas see tal õnnestub, jääb teistele küll igaveseks mõistatuseks...

Pamiir, Pamiir...

Kohale jõuame loomulikult pimedas ning seepärast avaneb vaade ümbruskonnale täies ilus alles järgmisel hommikul. Lainelised rohetavad künkad nagu Teletupsude maal, jõgi ja järvesilmad, mida lähemalt või kaugemalt piiravad kiviste tippudega mäed... ja ühes küljes muidugi Lenin, meie reisi ülim sihtmärk, hiilgamas varahommikuse päikese kiirtes kogu oma kõrguses ja laiuses... Esimest korda saame aru, et ta on ikka tõepoolest suur.

Esimese päeva võtame rahulikult. Seame ennast jurtas sisse ning teeme jalutuskäigu jõe äärde ja lähiümbruse küngastele. Kuna aga oleme 3600 meetri kõrgusel, ei ole needki tegevused esialgu sugugi lihtsad.

Järgmisel päeval jaguneme gruppidesse ja teeme aklimatiseerumiseks radiaaltõusu lähimal mäel (ca 4000m). Ülesminek on seal nagu ikka - algul rohi, siis moreen, siis isegi natuke kaljut - aga alla saab tulla mööda moreenivoolu glisseerides. Kaevud jalgadega liiva ja peente kivikeste sisse, sahistad väikese laviini liikuma ja sõidad selle pinnal alla. Algul igavesti põnev ja tore... aga kestab poolteist tundi ja lõpuks tekib tõsine igatsus sileda maa ja normaalse astumise järele, eriti kuna allpool muutub vool õhemaks ja kivisemaks ning libisemine sellevõrra raskemaks. Ja pidevalt keerutab üles peent punast tolmu, nii et alla jõudes oleme räpased nagu tolmuahvid.

Meie - see tähendab ühte gruppi koosseisus Aivo, Andrus ja Maarika ning teist koosseisus Leivo, Marko ja mina. Boriss on tema jaoks mõttetuna tunduva radiaaltõusu asemel kaubelnud Jaanilt loa minna üksi esimesse laagrisse. Tapani aga tunneb end nii halvasti, et jääb end jurtasse ravitsema.

Terviseprobleemide peale tagasi vaadates on algusest peale keegi meist pidevalt tõbine. Rongis siruli jäänud Maarika toibus pärast baaslaagrisse jõudmist, kuid et  haigeolemisel tühja auku ei tekiks, haigestusid kohe Marko ja Tapani. Oli see KAMAZi kongi akende avamisest tekkinud tuuletõmbus või Maarikalt saadud nakkus, kuid mõlemad kurdavad kehva enesetunnet ja palavikku. Ka mina, kes ma olen säravat päikest usaldades esimestel päevadel kergelt riides käinud, tunnen esimesse laagrisse mineku eelõhtul nõrkust ja külmavärinaid ning söögiisu on täiesti null.

Söögi osas õnnetuseks on meid just sel, minu jaoks kõige põduramal õhtul ühe karjuse poole külla kutsutud. Kohalik külalislahkus näeb ette külalistele pakutavat rohket  rasvarikast toitu: rasvatükkidega supp tshurpaa, keedetud lambamaks lödiseva rasvakuhilaga ning lõpuks tõhus tükk lambaliha. Midagi söömata jätta loomulikult ei tohi, see oleks ebaviisakas ja solvav. Kuidagimoodi topin endale sisse tshurpaa - püüan sellest poolt küll minu kõrvale istuma sattunud Andrusele jagada, kuid kohalikud selgitavad kohe, et ühest kausist tohivad süüa ainult abielus mees ja naine, nii et mul pole pääsu. Maksa ja rasva hammustades võitlen aga juba tugeva iiveldusega. Jumal tänatud, et selle roa juurde käib piaalitäis viina: kummutan selle ruttu suhu, neelatan kangelaslikult - ja kuidagimoodi jääbki allakugistatud rasv sisse pidama.

Vahelepõikena viinast ja alkoholist üldse. Oleme nii viina kui õlut tublisti kaasa ostnud ja kuulnud Jaanilt, et vajadusel saab seda ka baaslaagri jurtabaarist või KAMAZiga alt juurde tellida... kuid osutub, et meie grupil on alkoholiga pehmelt öeldes leige suhe. Nii jäävadki karjuste juures lonksatud viinapiaalid enamikule meist kõige tõsisemaks alkoholipruukimiseks. Jõudehetkel lahtikorgitud õlu, sageli üks pudel kahe peale, ju alkoholi alla ei klassifitseeru. Nii tulebki, et kui eelmisel aastal oli olnud tühjadest pudelitest laotud terve ring ümber jurta, siis meie lahkumisel küünib see auring vaevalt veerandini.

Esimesse laagrisse

Ei tea, kas viina ja lambarasva mõjul, kuid Lenini esimesse laagrisse mineku hommikuks on mul palavik kadunud. Tunnen end küll veidi nõrgana, kuid otsustan siiski üles minna. Marko ja Tapani on aga veel nii haiged, et jäävad baaslaagrisse.

Topin seljakotti kõik, mis vähegi vajalik esimesse laagrisse ja sealt teise viia, lisaks veel hunniku söögikraami ühisvarustusest. Eelmisel päeval startinud Boriss on juba võtnud kaasa minu suure telgi (Ferrino 4). Olen oma pakkimistööga väga rahul, kuni Jaan tuleb hindavalt seljakotte kaaluma - ning käsib minu omast asju tublisti vähemaks võtta. No mida ma siis maha jätan? Rohkem moepärast kui tegelikku vajadust tundes kougin välja paar kilo pakitoite ning kiidan rõõmsalt, et tegin koti ikka palju kergemaks.

Seda, et seljakoti kergendamise osas oli õigus Jaanil ja mitte minul, hakkan tundma üsna varsti pärast Sibulavälu poole astuma hakkamist. Isegi ilma pakitoitudeta on ta ikka... no pagana raske. Ent tundub, et teisedki on sama kangekaelsed olnud ning nüüd samavõrra oma kottide all lookas.

Laugena tunduv rohumaa ja Sibulavälu (keset rohumaad kasvavad täiesti metsikult sibulad!) tähendab üllatuslikult ligi kahesajameetrist tõusu. Sibulavälu lõpus oleva baaslaagrini jõudes teeme esimese puhkepeatuse - ning alustame tõusu paljukuuldud Rändajate kuru suunas.

Rändajate kuru hingevõtvast tõusust oleme lugenud Jüri Vilismäe reisikirjast (Lenin 2001) ning kuulnud ka teistelt varem Leninil käinutelt. Kahjuks on neil kõigil õigus olnud: esimesel korral on hing paelaga kaelas ning mööda serpentiini üles vonklev punane rada ei näi kuidagi lõppevat. Kui lõpuks siiski üles jõuame, teeme uue, eelmisest pikema peatuse. Turgutame end kommide ja shokolaadiga ning rõõmustame, et valdavalt on nüüd hulk aega tegu laskumisega: selleks, et pääseda Lenini liustiku alguse vastikuimast osast - jäärüsi ja moreeni segust - minnaksegi ringiga, üle Rändajate kuru, ning liustikule jõudmiseks tuleb pärast kuru ületamist taas kõrgust kaotada.

Ebameeldivaks üllatuseks kulgeb aga laskumistee nii lainjalt, et jääb pigem mulje lõputust küngaste otsa tõusust. Vonkleme üles-alla ning ei teagi, kas vastikum on küngastele tõus (mis on raske ja ajab hingeldama) või neist järsematelt laskumine (mis ähvardab libisemisega). Lõpuks jõuame liustiku külgmoreeni alla. Enne võrdlemisi järsku tõusu teeme taas pikema puhkepeatuse, täidame mäestikujõekesest oma tühjakssaanud joogipudelid, paneme selga soojemad riided - ja edasi!

Lenini liustik

Baaslaagrisse jäänud Jaan on meile julgustuseks öelnud, et Lenini liustikul ei ole võimalik ära eksida. Mõnes mõttes on tal õigus: kui oled seal juba korra-paar käinud, siis ilmselt küll enam ei eksi. Kuid esimesel katsel, eriti kui oled kaardi maha unustanud, poole liustiku peal laskub paks udu, algab lumesadu ja kõike seda kroonib veel äike, on eksimine tegelikult ikka täiesti võimalik. Võime kinnitada, sest tõestasime seda omal nahal.

Esimene minek üle liustiku on meie jaoks üks kõige halvema ilmaga päevi Leninil üldse. Kui järgmistel tulekutel-minekutel on siin nii soe, et käiakse lühikeste pükste ja T-särgiga, siis esimesel korral paneme selga nii fliisid kui tormijoped. (Hiljem kuuleme, et ka baaslaagris oli olnud külm - lammaste ja kitsede meelehärmiks oli maha sadanud paks lumi, mida pärast kogu meie sealviibimise ajal enam kordagi ei juhtunud.)

Kapuutsid silmini, kraed-sallid ninani, paksud kindad käes - nii astume läbi tiheda lumesaju ja tugevate tuulehoogude üle liustiku. Ka siin kordub Rändajate kurul juba kogetud reljeef: Lenin tundub koosnevat lõpututest lainjatest küngastest. See on uskumatult kurnav, eelkõige vaimselt: kuna udus ja lumesajus kaugele ei näe, loodad pidevalt, et kuskil seal ees - näe, paistab ju! - on tõusu lõpp. Ongi, aga ainult selleks, et uue künkana taas tõusma hakata. Esimesel korral ei oska ju ka tunde järgi hinnata, kui kaugel sa oled ja kui kaua tuleb veel minna...

Hommikupoolikul oleme kohanud mitmeid laskujaid ja teisi tõusjaid, kuid nüüd ei ole alla enam vist kedagi tulemas ning teised tõusjad on meist kas ette läinud või maha jäänud, nii et tunneme end liustikul täiesti üksi. Mahasadav lumi kaotab kiiresti kõik jäljed ning nii ei tea me varsti enam sedagi, kas oleme ikka õigel teel. Leivost, kel on mägedes liikumiseks mingi loomupärane, lausa kassilik vaist, kujuneb selles olukorras grupijuht ja rajaleidja. Liigume tema orienteerumistaju ja Jaani õpetuse - ärge hoidke liiga paremale, seal on suured lõhed, mis pole küll ohtlikud, kuid sunnivad lõputult sinkavonkatama - põhjal.

Kella kolme paiku päeval ilmub udusombast veel üks hiline laskuja - meie Boriss! Kuuleme, et laager on veel nii kahe-kolme tunni tee kaugusel. See on masendav, vähemalt mulle, kes ma olen juba nii väsinud, et pärast puhkepausi ei jõua kaaslase abita enam oma ränkrasket seljakottigi selga upitada. Kohe masendab Boriss mind veel rohkem, mainides rõõmsalt, et tema ei jõudnudki õhtuks laagrisse, vaid pani telgi üles, ööbis liustikul ja läks alles hommikul lõpuni...

Liustiku viimasest osast on mulle meelde jäänud põhiliselt vaevaline komberdamine - ikka edasi ja edasi, äikesekõminaga vürtsitatud lumesajus, jõukogumine lõhedest üle astumiseks, pidev õhupuudus ning õndsad hingetõmbehetked, mida ei saanud küll eriti pikaks venitada, sest seistes-istudes hakkas kiiresti külm.

Tõelise päästeinglina tundus äkki lumesajust ilmuv inimene, kes osutas, et laagrisse pääsemiseks on meil targem väike ring teha - olime halva nähtavusega siiski liiga paremale kaldunud. Tema õpetust järgides jõudsime kähku moreenile pöördumise kohta tähistava teetähiseni - ent oh õudust, siit oli laagrisse veel pikk-pikk tee! Peamine oli taas muidugi teadmatus: kus me oleme? Kui kaugele on veel minna? Kui ikka midagi ei tea ning eesmärk on kuskil umbmäärases udus, ei oska ka pingutada ega sihte seada... See kehtib muidugi igas eluvaldkonnas, kuid mägedes tunned seda lausa füüsiliselt.

Meid vastu võtva firma TourAsia telgid pidid olema otse suure risti all. Kui suur rist paistma hakkab, osutub ta olema kõige kõrgem künka otsas. Miks meid ometi niimoodi karistatakse? Püüame kõige otsemat teed mööda ristile läheneda - ja loomulikult teeme sellega hoopis pikema ringi. Peaaegu pool tundi komberdame mööda laagriplatsi äärt. See võtab viimase entusiasmi: laager on justkui siinsamas, aga minek aina jätkub ja jätkub... Mõnikümmend meetrit enne kohalejõudmist vajun täiesti lootusetu, täiesti tühjana ühe suure kivi najale. Me oleme üle üheksa tunni teel olnud ja ma ei usu enam kohalejõudmisse. Ma ei usu, et veel mõni samm selle kivi varjust välja ja meie telk paistaks. Ma ei usu, sest olen liiga palju uskunud ja lootnud nende liustikuküngaste ja lainetava moreeni lõppu ning mu vaimne jõud on täiesti otsas. Füüsiline niikuinii.

Andrus, kes kogu aeg on hoolikalt mu kannul käinud - ilmselt selleks, et ma üksi maha ei jääks -, astub nüüd minust mööda. Teised on juba ees kadunud. Veenan ennast, et telk PEAB olema lähedal, sest muidu poleks nad nii teinud, ent röötsutan edasi kivi najal, laup vastu külma kaljut.

Siis tuleb Leivo tagasi ja võtab mu seljakoti. Vabanemistunde asemel ei suuda ma aga kuidagi kohaneda liiga kerge kehaga ja ootamatult paigast nihkunud raskuskeskmega. Vangun jalgel, esimest sammu astudes tunnen end lausa lendu tõusvat - ja laskun igaks juhuks käpuli, et tasakaalu kaotades mitte mäest alla veereda. Kui ma jälle ärkan, on hommik ja olen telgis oma magamiskotis.

Kui ma vahepealse tühimiku kohta küsin, räägivad teised üllatunult, et laagrisse olin ma tulnud sirgelt omal kahel jalal ning enne telki pugemist veel hulga ühiskondlikult kasulikke askeldusi askeldanud: priimusel teevett keetnud, Borissi poolt juba püsti pandud telgi põhja alla kaitsematid paigaldanud ning muidugi ka oma seljakoti lahti pakkinud. Lisaks sellele avastan, et olen laste poolt kaasa pandud karvase talismankarukese südame kohale rinnahoidjapaela külge sidunud - võibolla kuivama, võibolla rasket hetke leevendama...

Ma ise ei mäleta kõigest sellest midagi. Mitte midagi.

Järgmisel päeval on mul taas väike palavik. Ilmselt on haigusevimm ikka sees ja sellest ka eelmise päeva jõuetus... Aklimatiseerumise huvides püüan siiski liikuda: käin vett toomas (allikas on mäe all, seepärast on veega tagasitulek esimesel korral ikka väga pikk ja palju puhkepeatusi nõudev ettevõtmine), korrastan ja süstematiseerin telgis siia laagrisse jäävat varustust. Ennelõunal hakkame alla tagasi minema.

Tagasitee tundub kordi ja kordi lühem. Kuhu on kadunud ületamatuna tundunud moreenikünkad, kuhu lõputu liustik? See tee, mida praegu käime, on ju täiesti talutav ja kergesti käidav! Ainult külgmoreenile ja Rändajate kurule tõus tundub endiselt raske, ning üllatusena tuleb pikk vahemaa Rändajate kuru punaseliivalise tõusu ja Sibulavälu vahel - minnes tundus, nagu oleks tõusu algus üsna varsti pärast kuru. Nojah, alguses olime ilmselt nii värsked ja puhanud, et ei märganudki vahemaid...

Päeva puhkame baaslaagris. Õpime plovi keetma, sööme, ravitseme ennast. Marko ja Tapani on oma haigusest võitu saanud, kuid minul, Borissil ja Andrusel ilmneb vastik kuiv köha. Mina ja Boriss võtame hingamisteede raviks tablette, kuid Andrusel löövad välja põhimõtted: tema rohtu ei võta, tabletid on kõik üks mürk puha. Algul üritab Boriss teda veenda ja sundida, kuid temagi loobub, kui kuuleb et Andrus võtab pakutud tabletid küll vastu, kuid poetab need salaja prügisse. Jaan saab Andruse lõpuks niikaugele, et ta soostub kuuma piima jooma - millegipärast ei taha ta algul sedagi teha -, kuid kõigi kõrvad on tunnistajaks, et sellest ravimeetmest jääb mägedes siiski väheks: minu ja Borissi köha väheneb kiiresti, kuid Andruse oma püsib kangekaelselt ja tundub pigem ägenevat.

Teise laagrisse (5300)

Puhkus tundub nii üürike, ning taas pakime asjad, et alustada nüüd juba tuttavat teekonda esimese laagri poole. Seekord peaksime minema esimesest laagrist edasi teise ja kui võimalik, siis ka kolmandasse.

Esimesse laagrisse minek on endiselt raske, ent siiski võrreldamatult kergem kui eelmisel korral. Loomulikult olen laagriplatsi jõudes väsinud, kuid mitte oimetu ja tühjaks pigistatud kui sidrun. Ka kohale jõuame poolteist tundi kiiremini kui eelmisel korral. Selle retke peamised meenutamisväärsused on Marko ja Tapani, kellel on see esimene kord esimesse laagrisse minna - ja kes selle võrra ju vähem aklimatiseerunud on. Poole liustiku peal lõpetab nende katsumused hobusemees, kes 35 dollari eest mõlema seljakotid hobuse selga seob ning üles viib. Seljakottideta on Marko ja Tapani minek hoopis teine ning nad kaovad peagi meil silmist.

Järgmisel hommikul hakkame kuuekesi valmistuma teise laagrisse minekuks (Marko ja Tapani on alles esimesel tõusul ja lähevad seepärast tagasi alla). Söögitegemine, pakkimine ja kohmitsemine vööde-haaratsite-karabiinide külgepanekul võtab uskumatult kaua aega... nii et lõpuks oleme laagrist ühed viimasemad lahkujad. Ega neid lahkujaid küll eriti palju ei ole: kella kuue ajal startisid esimesed grupid ning kella kaheksa paiku järgnesid vaid mõned üksikd, sealhulgas meie. Kuna eelmisel korral on enamik startinud alles kella kaheksa paiku ning ilm kisub uduseks, kahtlustame, et varaseid lahkujaid on tagant kiirustanud raadiotelefonide teel saadud ilmaprognoos, mis hoiatab ilma halvenemise eest päeva jooksul.

Ausalt öeldes pole sellele mõeldes erilist tahtmist minna. Udu muutub nii tihedaks, et pole enam näha nõlvagi, mida mööda peaksime tõusma hakkama - ja selja taha vaadates ei näe enam laagrit. Või mis laagrist me räägime: tegelikult on raske näha eeskõndijatki. Taas hakkab sadama paksu lund. Isegi algul nii kindlalt astunud Leivo lööb minekusuuna osas kõhklema.

Pisut ekseldes jõuame lõpuks siiski õigele rajaotsale. Arutame, kas minna edasi või tagasi - ja jõuame lõpuks oma arust saalomonlikule otsusele panna telgid püsti sinnasamasse. Koht on ohutu ja järgmisel päeval minema hakates võidame vähemalt tunnijagu teed! Igati vahva!

Mõeldud-tehtud. Veedame päeva telgis pikutades ning valmistame end homseks. Andruse köha muutub külmas ja hõredas õhus lausa läkastamiseks - ning tal jätkub jõudu teha otsus järgmisel päeval tagasi alla minna. Kõik saavad aru, et see on õige ja ainuvõimalik, aga vaikselt imetleme seda siiski: me pole sugugi kindlad, kas ise jaksaksime selles olukorras loobuda. Loobumine on ju mõnigi kord moraalselt mitmeid kordi raskem kui füüsilise kurnatuse ja haiguste kiuste edasiponnistamine...

Tagantjärgi vaadates on need mõttekäigud fataalsed. Me keegi ei ole veel kogenud, kui kurvalt võib lõppeda ennastületav edasiponnistamine ning tagajärjed tunduvad pigem teoreetilised kui meie silme all või meie endaga juhtuda võivad... Ent pärast selle reisi lõppu ei miski meie suhtumises enam endine...

Vahepalaks põige traadita telefonide radadele. Mägedes levivad jutud uskumatult kiiresti, ent kuna info käib suust suhu, siis alati mitte kõige õigemini. Jaanini jõuab pakivedajate vahendusel kõigepealt teave, et eestlased telgivad laagrist väljapool, ja pärast, et suure lõhe juures. Viimase osas on märkimisväärne eriti see, et ainus lõhe moodi asi meie telgi läheduses on väike liustikusulamise ojakene. Ent Jaan oli meie pärast ikka tõsiselt mures olnud ning pead murdnud, kuidas me ometi nii hullud saame olla...

Järgmisel päeval ärkame varakult, sööme kiiresti ja seame end kiiresti valmis. Köiskonna järjestuse on Jaan juba baaslaagris paika pannud: esimene Leivo, teine Boriss, viimane Aivo, vahepealsed ükskõik kuidas. Praegu on vahepealseid ainult kaks, mina ja Maarika, ning nii me viiekesi köiskonna moodustamegi.

Teel teise laagrisse on lõhed poolkinnised, servad lumega kaetud, ning suuremaid lõhesid tuleb ületada lumesildu mööda. Metallredeleid ja tugiköisi tänavu lõhede ületamiseks ei ole, sest pidevas liikumises liustik on sel aastal kujundanud end nii, et ülisuuri lõhesid ei olegi.

Paari tunni pärast jõuame etapi järseima kohani. Lõpus peaaegu 90-kraadine nõlv on kohati ka päris jääs. Paigaldatud on tugiköis ning tõuseme jumari (haaratsi) ja kirka abil. Tõusu on 40-50 meetrit, ja tuleb tunnistada, et see on päris raske. Pirita jääseinal tundus haaratsiga tõusmine toreda meelelahutusena, siin aga väsitab nii hõre õhk kui paarikümnekilone seljakott... Üles jõudes variseb enamik ronijaid kõigist gruppidest seljakoti peale puhkeasendisse, kassid sirakil.

Taas ei vea meil ilmaga. Viie minuti jooksul laskub piimjas udu ning nõlvad mattuvad valgesse pimedusse. Ent rada on hästi näha ja jätkame võrdlemisi optimistlikult teed.

Taas saab mulle selgeks, kui raske on olla teel eesmärgipäratult. Vajaksin sihti silma ees, kasvõi mõnda kivi või küngast, milleni jõudes end kohalejõudmise puhul õnnitleda ja järgmine kivi eesmärgiks seada... Udus aga ei saa aru sellestki, kui kõrge on nõlv, mida mööda parasjagu tõused. Valge lumi sulab silmapiiril kokku valge taevaga ning selles lõputus läbinähtamatus valguses on tunne, nagu tõuseksid otse taevasse - lõputult ja lõputult... Ja jälle hakkab sadama lund.

Teise laagri hüüdnimi on Praepann, aga meie kohalejõudmise ajal ta küll oma nime ei õigusta. Lõikavas tuules ja tihedas lumesajus püstitame telgid (Ferrino Highlab 2 ja McKinley Tundra 3), keedame vaevaliselt putru ja lähme magama.

Öösel algab torm. Nelja kaarega väike madal Ferrino peab tuulele kenasti vastu, kõrgemal kahe kaarega McKinleyl olevat aga tuulepoolsed kaared hooti üsna tagurpidi paindunud.

Hommikul on laager lumme mattunud. Tuul on vaikinud, ilm soojenenud. Õhk tundub rippuvat raskelt ja kuidagi uimaselt.

Leivo on esimene, kes viitsib riidesse panna ja telgist välja ronida. Mina pusin alles fliisi selga, kui ta äkki ebamääraselt hüüatab. "Vaadake!" hüüab ta siis juba selgelt. Ja mõne hetke pärast, kui olen just pea välja pistnud, eriti selgelt: "Telk kinni!" Ent on juba hilja. Enne kui aru saan, mida tähendab see kume mürin, on mu nina-suu-silmad ja pool telgiesikut peent lumetolmu täis. Vastasnõlvalt alla tulnud suure laviini saba on meie laagrini jõudnud.

Leivo kirjeldused laviinist on ihukarvu õudusest - ja vaimustusest - püsti ajavad. Esimene emotsioon, kui lumemassiiv kogu vastasnõlva laiuses liikuma hakkas, oli olnud ehmatus: hetkedega kiirust koguv laviin tundus tormavat otse laagri peale. Kuna aga kogenud venelased, kes samal hetkel ka väljas olid, rahulikult edasi seisid, oli näha, et reaalset ohtu ikka ei ole. Ning kuna laviin oli nii suur ja võimas - nagu filmis!- oli järgmine mõte olnud juba kahetsus: miks mul küll fotoaparaati käes pole! Ning siis polnud enam aega midagi mõelda, tuli keerata selg ning katta nina-suu kindaga, et mitte laviinisabas keerlevat lumetolmu sisse ahmida.

See laviin oli ainult vaatemänguline, sest laager asus turvalises kohas vastasnõlval. Ent 1991.aastal mattis samast kohast tulnud laviin enda alla terve vana laagrikoha, nii et 4 meetri paksuse lume- ja jääkihi alla jäi erinevatel andmetel 43-60 inimest. Legendide kohaselt olevat liustikul aegajalt näha nende vaime, niinimetatud musti alpiniste, kes nagu märku andes pea kohale tõstetud risatud käsi viibutavat... Mina igatahes usun seda.

1991.aasta laviini, 1974. aastal lumetormis hukkunud vene naisekspeditsiooni ja muude selle kiusliku mäe võimunäitamiste tõttu on Lenin, üks tehniliselt kergemini vallutatavaid seitsmetuhandelisi ja "suureks Elbruseks" pilgatu, 2003.aasta seisuga see mägi, millel on absoluutarvudes mõõtes kõige rohkem hukkunuid. Suhtarvudena (tipputõusjate/hukkunute suhe jms) edastavad teda raskemad ja ohtlikumad mäed, ent laipu kokku lugedes on Lenin juhtpositsioonil.

Leninile on jäänud ka vähemalt neli eestlast. Erik Reino, Tõnu Tennisson ja Priit Vürst hukkusid 1974.aastal laviinis ning 1987.? aastal jäi platool kadunuks Tiina Tamm. Kolmele esimesele on baaslaagris mälestuskivi küljes tahvel, Tiina lebab aga üksi ja unustatuna kuskil platool. Kui Jaan sellest räägib, näen mitmel ööl painajalikku und, et just mina leian tema vahastunud laiba. Ka paneb see mind kartma platoost üleminekut, nii et ükskord sinna jõudes lausa paaniliselt kompassi kontrollin. Mägedes juhtub psüühikaga kummalisi asju, sest tavaelus olen ma kõike muud kui nõrganärviline...

Plaani järgi peaksime täna jätkama tõusu ja jõudma kolmandasse laagrisse, kuid plaani paistavad nurjavat halb ilm ja lumi. Mitte keegi ei lähe üles, vastupidi: kolmandast laagrist hakkavad teise jõudma esimesed allatulijad. Väidetavalt jääb kolmas laager ajutiselt täiesti tühjaks ning tipus pole käinud veel keegi.

Veedame päeva teises laagris. Kes puhkab telgis, kes teeb ilusat ilma kasutades aklimatiseerumistõuse laagri kohal kõrguvale nõlvale. Mina valin teise variandi - ja liikumine osutub nii vaevaliseks, et esimest korda tuleb mul tunne, et äkki peaksin tipumõttest üldse loobuma. Ütlen seda ka meie rakukese mitteformaalseks juhiks kujunenud Leivole - ja saan niisuguse veenmis- ja selgitustöö osaliseks, et eneseusk on sunnitud kolinal tagasi tulema.

Järgmisel hommikul lähme alla, jättes teise laagrisse maha sõbraks saanud belglase, sakslase ja venelased, kes jäävad ilma paranemist ootama, et uuesti ülesminekut proovida. Meie siht on puhkus.

Teise ja esimese laagri vahel juhtub minuga veel üks häbiväärne lugu. Olin just Leninile tulekuks isikliku kaheksa ostnud, kuid viimasel hetkel selle millegipärast maha jätnud. Nüüd aga on minu ees järsk laskumine tugiköiega varustatud nõlval - ja mul ei tule kuidagi meelde, kuidas läbi karabiini laskuda. Lihtsalt ei tule, aju on nagu halvatud.

Oleme hakanud alla tulema kahes köiskonnas ning mina ja Leivo oleme teistest veidi ees. Leivo, kellel samuti kaheksat pole, võtab köie lihtsalt üle õla ja laskub kribinal-krabinal alla. Proovin seda järgi teha, keeran köie uljalt õlale - ja ei julge. Seljakott seljas, käed-jalad väsinud... kujutan elavalt ette, kuidas köis mul käest libiseb ja ma alla kukun. Ei taha proovida.

Nii ongi, et Leivo istub all ja ootab mind, mina istun üleval ja ootan kedagi, kes oskaks läbi karabiini laskumist näidata. Tõusjaid tuleb ja tuleb, aga kummalisel kombel ei oska keegi neist seda iseenesest nii lihtsat asja. Võibolla on ka neil samasugune ajuseisak kui minul... Lõpuks ilmub üle serva poolakatest paar, kes mulle köie kuidagi ümber karabiini julgeb keerata. Laskumise lõpuks on kõik see värk lootusetult pusas, aga elusalt olen ma igatahes alla jõudnud. Mina olen õnnelik, ent Leivo on pika ootamise pärast nii tige, et ei räägi minuga veel terve järgmise päeva. Taas kord: mägedes käitumisest võiks omaette psühholoogiaharu kujundada, sest tavaelus on Leivo vägagi mõistev ja hooliv.

Esimeses laagris leiame eest Marko ja Tapani, kes on on kaks päeva hilisema graafikuga startinud ning plaanivad järgmisel päeval teise laagrisse tõusta. Jätame nad puhkame ja siirdume alla baaslaagri poole. Ikka veel pahane Leivo kihutab ees, mina püüan tal kannul püsida, siis tulevad samuti kiires tempos Maarika ja Aivo ning kõige lõpus jalutab rahulikult Boriss. Siin on juba näha, et olemegi üksteisest mõnevõrra tüdinud.

Psühholoogilised pinged

Pikka aega ühtede ja samade inimestega koos olemine, pealegi rasketes tingimustes, võimendab omavahelisi ebasobivusi ja mittemeeldimisi samamoodi nagu hakkab ennast tunda andma pikal teekonnal kinga sattunud liivatera. Väikesed asjad, millele muidu tähelepanu ei pöörakski, võivad ühel hetkel talumatuks muutuda.

Kõhklesin hulk aega, kas alljärgnevaid konkreetseid näiteid kirja panna. On need ju minu isiklik nägemus asjast, pealegi osalistele ilmselt mitte just eriti meeldivad... Aga just näidete ja olukordade läbimõtlemine võib ehk mõnel mägedegrupil omadega paremini hakkama saada.

Üks meie grupiliige armastas jutustada lugusid oma mägedepraktikast: tundus, et ükskõik, mis meie ümber ka ei juhtuks, kohe on tal oma kogemustepagasist võtta mõni analoog. Pikapeale hakkas see ruineerima: kas tõesti pole siis midagi uut päikese all? Samuti oli tal rohkesti anekdoote. Nii lood kui anekdoodid olid tegelikult huvitavad - aga mingil hetkel tundus vähemalt mulle, et neid tuleb liiga palju. Pealegi hakkasid anekdoodid lõpuks korduma. Naersin esimesel korral südamest loo peale, kuidas vene uusrikkad restoranis kümme viina ja ühe salati tellivad ning järgmise kümne viina juurde enam salatit ei võta. Aga kui sellest innustust saanud jutustaja lõpuks nii umbes kolmekümnendat korda söögikorra eel naljatas: "Kaja, 10 drinki ja salatit pole vaja" - siis tahtnuks tal suu vägivaldselt putru täis toppida. Hmm, praegu tundub see fraas jälle täiesti naljakana...

Ka teine grupiliige paistis silma jutukusega, ainult et tema armastas rääkida iseendast - kui tore inimene ta on ja kui innukalt kõik ümberkaudsed seepärast tema eest tavaliselt hoolitsevad. Kuna need jutud (välja arvatud see, et tal on ainult punast kala sööv kass) olid vaheldusrikkad ja neile ei pidanud kuidagi reageerima, kuulasin mina neid pigem lõbuga, kuid mõnegi teise kannatus oli aegajalt katkemise äärel.

Mis aga mind sügavalt häiris, on tema kõrvalehoidumine ühistest töödest. Harva käis ta vett toomas, priimusel hommikusööki ei valmistanud kunagi. Esimesel hommikul Camp1-s võinuks sellest koguni tüli tulla. Keegi tõi vett, keegi keetis putru, keegi lappas köisi, keegi sorteeris kaasavõetavaid toiduaineid - ainult tema seisis oma valmispakitud seljakoti kõrval. "Ma kogu aeg mõtlen, et kuidas küll mina alati kõige varem valmis saan," imestas ta meie askeldamist vaadates. "Oled sa äkki mõelnud ka seda, et sa alati ainult isiklike asjadega tegeled?" küsisin mina oma kõige võltsmagusama häälega plahvatusohtlikult vastu. Õnneks jätkus temal arukust mitte vastata, sest mina sel hetkel oma emotsionaalse intelligentsusega küll hiilanud ei oleks...

Tagasi vaadates oli aga nii, et kui teda paluda ühistöödes kaasa lüüa, aitas ta alati hästi ja meelsasti. Ta lihtsalt ei märganud omal algatusel seda teha - ning minus ja võibolla mõnes teiseski tekkinud rumal trots ei lasknud normaalselt käituda ning teda pisut juhatada.

Baaslaagris olid pea kogu grupi vaenuobjektiks kolmanda grupiliikme tennised. Tennistel iseenesest polnud midagi häda niikaua, kui nad jalas olid, aga paraku pidi neid sealt aegajalt eemaldama. Ja see hetk polnud meeldiv isegi kõikvõimalike mustusearoomidega harjunud matkagrupile. Aga selle asemel, et seda viisakalt otse öelda, nügisime meie, tema lähimad jurtanaabrid, tenniseid salaja ja nina krimpsutades endast kaugemale ja kirusime omavahel. Tema ei pruukinud arugi saada, et kellelgi midagi tema tenniste vastu on... Tagantjärele vaadates jälle nagu lapsik käitumine.

Samavõrra kui võimenduvad grupiliikmete vahelised ebasobivused, saab mägedes või matkal kiirendatult aru ka iseloomude, mõttemaailma ja huumorimeele sobivusest. Inimesega, kellega on pikema retke ajal ja raskustes hea klapp, sobid tõenäoliselt ka muudes olukordades.

Tipuürituse algus:esimesse ja teise laagrisse

Taas on meil baaslaagris kaks päeva puhkust, mille kestel valdavalt sööme ja magame. Käime ka väiksel tutvumisreisil lähedalasuvas alpinismilaagris Mal, kus Jaan kunagi instruktorina töötas. Aeg oleks seal nagu peatuma jäänud kunagise hiilgeaja hetkedesse: seintel vähemalt kümne aasta vanused luitunud tapeedid, laudadel sama ajajärgu stiliseeringus rullis servadega vakstud, piljardilaud saalis... Endaga üpris rahulolev juhataja teatab, et sel aastal on Malil olnud tervelt neli klienti, eelmisel aastal oli üks. Võrdluseks: konkureerivatel, Malist hoopis hiljem tekkinud firmadel TourAsia ja AsiaMountains on mõlemal aastas 40-60 klienti...

Ja hakkamegi valmistuma otsustavaks tõusuks. Erandina varasematest ülesminekutest, kus tassisime kogu kraami ise, anname seekord ühisvarustuse osas tööd kohalikele pakivedajatele ja hobustele. Ühisvarustuse hulka mahuksid ka magamiskotid, kuid see põhjustab ootamatu probleemi: Maarika osutub loomakaitsjaks ja keeldub hobust oma 1,8 kilose magamiskotiga koormamast (see, et kogu ühisvarustus hobuse selga läheb, ei näi teda aga üldse heidutavat). "Hobusekesel on raske, mina kannan oma magamiskotti ise," kinnitab ta järjekindlalt. Kõik tormavad selgitama, et kuna hobusemehed teenivad kilode pealt, siis ega hobusekest pooltühja koormaga ikka üles ei saadeta, vaid meie puudujäävate kilode kate leitakse naabergruppide juurest. "Kas sul siis üldse loogikat ei ole!" muheleb Jaangi. Maarika aga ei lase end veenda. Lõpuks löövad kõik käega: no tassigu siis ise. Ent kõigile üllatuseks lööb ka Maarika selle peale põhimõtetele käega ja toob oma magamiskoti ikkagi ühisesse hunnikusse. Lõpp hea, kõik hea.

Andruse köha on nii hulluks läinud, et ta jääb baaslaagrisse ning loobub tipuüritusest. Tema kõrgussaavutuseks Lenini nõlval jääb seega sadakond meetrit pärast esimest laagrit, ca 4300. Matka-ja rännumehena leiab ta endale tegevust baaslaagri ümbruses.

Esimesse laagrisse jõuame seekord vähem kui kuue tunniga ning täiesti reibastena - ainult Borissil läheb kauem aega ja kohale jõudes on ta üpris kurnatud, nii et otsustab teise laagrisse mitte tulla. Tema rekordkõrguseks Leninil jääb eelmisel korral võetud teine laager ehk 5300 meetrit.

Esimeses laagris kohtume Marko ja Tapaniga, kes on vahepeal teises laagris ära käinud, seal ööbinud ja nüüd meid ootavad, et koos uuesti üles minna.

Järgmisel päeval alustamegi teed teise laagri poole. Ilm on suurepärane, päike lausa kõrvetab ja tuult praktiliselt pole. Kõik fliisid ja joped rändavad seljakotti ning mehed läbivad selle etapi pikkades aluspükstes (mis praegu tundub koomiline, siis aga täiesti normaalne). Läheme kahes köiskonnas: ühes Marko ja Tapani, teises Leivo, mina, Maarika ja Aivo.

Tugiköiega varustatud tõusu eel esineb Aivo üllatusliku avaldusega: tema läheb alla tagasi! sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja tuleb edasiminekust loobuda! Mägedeinimesed on pea kõik natuke ebausklikud ja nii ei hakka me teda veenmagi, et ta siiski jätkaks. Haagime Aivo köiest lahti, jagame tema osa ühisvarustusest kolme vahel ning saadame ta teele. Tõele au andes ei tohiks küll esimese ja teise laagri vahel üksi liikuda, kuid oleme nii esimese laagri lähedal, ilm on nii hea, rada nii hästi sisse tallatud ja ohtlikke kohti ei olnud, nii et füüsiliselt tugev ja selge mõistuse juures inimene (ja Aivo on kahtlemata mõlemat) suudab selle etapi ka üksi ohutult läbida.

Ette rutates peab ütlema, et Aivo sisetunne ei petnud. Alla jõudes algas tal nii tugev hambajuurepõletik, et veel meie tagasijõudmise ajal oli tal pool nägu kinni paistetanud. Valu ei suutnud leevendada kaasasolnud antibiootikumidki - ja ei taha mõeldagi, mis oleks temaga võinud juhtuda üleval, kus kõik haigused ja protsessid ägenevad...

Meie aga jõuame edukalt teise laagrisse. Ülesjäetud Ferrino on korras ja püsti, kuid McKinley pole tuultele vastu pidanud. Tänu Marko ja Tapani tehtud päästeoperatsioonile - plaguna pekselnud telgikate lasti täiesti alla ning seoti nööridega rulli - pääses telk õnneks kurvemast saatusest ja ta on siiski kasutuskõlblik. Tõttöelda näeb ta küll välja rohkem kinnimässitud laiba kui telgina, ning keegi on tegelnud ka laibarüvetamisega: kadunud on pooled kinnitusnöörid. Kuna praegu on ees viimane öö, kus me korralikult magada saame (kolmandas laagris 6100 peal tuleb ilmselt üsna kaootiline uni!), ei hakka me siiski end viiekesi kahte kahesesse telki pressima, vaid mehed sikutavad õnnetu McKinley repsakatega üles.

Kolmandasse laagrisse

Hommikul arvab Tapani, et tunneb end nii väsinuna, et ei taha sel päeval veel üles minema hakata, vaid puhkab päeva teises laagris. Ka Marko otsustab temaga jääda ning järgmisel hommikul vaadata, kas nad tulevad meile järgi või lähevad alla tagasi. Täna võtavad nad aga plaani tõusu Razdelnajale (6148m), et musta stsenaariumi ehk allamineku korral oleks vähemalt üks tipp ette näidata. Mina, Maarika ja Leivo võtame sihiks kolmanda laagri. Üles läheb täna 100% naistest ja 15% meestest, teeb Maarika statistilise arvutusega heameelt neile, kel sihiks iga hinna eest tõestada, et naised meestega kõiges võrdväärsed või paremadki on.

Ilm on endiselt soe ning seekord õigustab teine laager oma Praepanni-nime vähemalt 200%. Isegi särgiväel on palav. Sumpame kohati üle põlve lumes:jäljed on küll ees, kuid järsul tõusul libedaks tallatud, segi astutud või siis (minu jaoks) liiga pikad. Kuna laagri taga kõrguv nõlv on järsk, läheme algul kassidega. Õige varsti saab selgeks, et see on asjatu enesepiinamine: kasside põhifunktsioon on endale lumeklomp alla koguda (hoolimata isegi tallast) ning lumme kinni jäädes astumist raskendada. Ka kott tundub taas - üle hulga aja - ebameeldivalt raske.

Poolel teel kihutab meist mööda seljakotita Marko, kõigist õhutusavadest avatud püksid minekutuules laperdamas ja nägu naerul. Tema hoog ja energia innustavad korraks meidki. Innustavad ka siis, kui ta mõne aja pärast sama hoogsalt meile uuesti vastu tuleb ja teatab, et Razdelnaja on temal nüüd tehtud.

Aga Razdelnaja nõlv on nii-ii pikk. Ja jällegi: hoolimata ilusast selgest ilmast ei saa aru, kui kaugele-kõrgele veel tõusta tuleb. Lõpp paistab pidevalt olevat üsna lähedal, kohe-kohe käeulatuses... ja pole seda ometi. Vähehaaval hakkab kohale jõudma, mida Jaan tahtis öelda oma hoiatusega ettekujutamatult suurest mäest.

Äkki, lausa mõne minuti jooksul, kaob ere päike ning ümbrus mattub piimjasse uttu. Algab kerge lumesadu. Topime end kiiresti soojemalt riidesse ning ilmast murelikuks muutunud Leivo kiirustab ette, et laagri poole viiv rajaots tipus üles leida, enne kui see lume alla mattub. Mina ja Maarika kulgeme talle vähehaaval järgi ning kui lõpuks üles jõuame, liigume taas kolmekesi.

Laagripaigas hõivame esimese vaba telgikoha. Suurem osa lumemüüri on eelmiste kasutajate poolt valmis ehitatud ja alles, kuid sellest hoolimata on telgi püstitamine selles kõrguses ja pärast väsitavat teekonda raske töö. Tuiame pooluimaselt ringi ning telgi kindlustamine võtab terve igaviku. Kogu aja sajab ka lund ja puhub tugev tuul, nii et väljasolek on kõike muud kui meeldiv.

Maarika kurdab külmatunnet ning kui telk püsti saab, poeb kohe sisse. Ma ei mõtle sellest just kõige sõbralikumalt, sest väljas teha on veel palju... kuid kui ükskord telki jõuan, ehmatab Maarika sellega, et tal on tugev vappekülm. Kahetsen oma pahuraid mõtteid ja tunnen tõsist muret: Maarika väriseb ja vappub nii, et tal hambadki suus plagisevad.

Leivo hakkab priimust üles panema ja kohe juhtub teinegi õnnetus. Oleme üles kaasa võtnud priimuse, mille shlang on parandatud - ja just nüüd lahvatab paranduskohast leek. Priimus on kasutamiskõlbmatu ning see tähendab, et meie oleme tipuürituse eel ilma veeta ja sooja söögita.

Mitte küll lootusetult. Meie naabrusse pargib oma telgi ukrainlaste grupp ning saame nende priimust laenata. Oi, vastik on lumest lund sulatada, tahaks juba telki ja pikali - ja nii läheme kergema vastupanu teed ning sulatame lund ainult tänaseks ja sedagi nii vähe kui võimalik. Pärast muidugi kahetseme, aga tarkus tuleb ikka tagantjärele.

Leivo arvab, et Maarika peaks homme alla minema: niisuguste haiguseilmingutega on tõusu jätkamine ohtlik. Või vähemalt peaks ta jääma hommikul laagrisse ning üritama tippu edaspidi, tervenenuna. Ent Maarika tunneb end teejoomise järel juba paremini ning tahab kindlasti homme edasi tulla. Ei ole Maarikal Andruse kindlameelsust õigel ajal loobuda... Ka mina toetan teda, arvates, et vappekülmahoog tuli lihtsalt Razdelnaja-pingutusest tingitud üleväsimusest. Tundub kuidagi ülekohtune, et ta peaks katkestama, kui on juba nii kõrgele jõudnud!

Mis saab Leivo kahe naise veenmise vastu! Otsustame, et alustame homme tõusu kolmekesi ja hommikul kell kuus.

Miks ma küll Leivot ei kuulanud! mõtlen ma kaks päeva hiljem kümneid ja kümneid kordi...

Esimene tipupäev

Läbi une kuulen telgi kõrval raskete saabaste trampimist. Vaatan kella: veerand viis. Kas tõesti juba minnakse? Kuhu jäi siis jutt tõusu algusest kell kuus?

Ka Leivo hakkab end vähehaaval riidesse pusima. Kolmekesi kaheses telgis, kotid pealekauba, saab seda teha ainult ükshaaval. Iga liigutuse peale rabiseb laest sinna härmatanud lund, on kohutavalt kitsas ja ebamugav. Külm niikuinii. Aga väljas on tuulevaikne ja ei saja - nii et tipuilm.

Maarika ütleb, et tunneb end juba palju paremini ning tuleb kindlasti üles. Sööme kolme peale ühe purgi kondenspiima - priimust, et teed teha või lihtsalt lumest vett sulatada, meil ju pole. Tunnen hirmu raske veepuuduses päeva ees, kirun ennast, et õhtul ukrainlaste priimuse peal rohkem vett teha ei viitsinud - aga mis enam parata. Leivo pakib kotti karbi sprotte, natuke juustu ja pähkleid: sellest peab saama lõunasöök. Komme ja magusat võtab igaüks ise.

Leivo on juba ammu väljas, kui meie Maarikaga muudkui kohmitseme ja kohmerdame. Külma on kindlasti oma kakskümmend viis kraadi, sest kinnasteta ei saa midagi teha: näpuotsad muutuvad pea silmapilk tundetuks, kui nendaga külmade kasside vastu puutuda või kasvõi bahillide lukku sulgeda.

Ootamatuks rõõmuks näen mõne telgi kaugusel üht paari, kes priimusega sebimise on lõpetanud. Hõikan neid ja saadan Maarika priimust laenama, et pisutki vett saada. Muidugi võtab vee sulatamine aega, aga senikaua kui Maarika ja mina veel valmis pole, võib seda teha. Meie rõivastumise lõpuks saame vett kokku umbes kolm klaasitäit - vähe küll, aga ikka parem kui mitte midagi.

Kell on kuus läbi, kui lõpuks teele asume. Traversseerime Lenini hiiglaslikku ja kohati järsku nõlva mööda aina ülespoole ja ülespoole. Leivo kruvib tempo üles - nii selleks, et sooja saada kui selleks, et esimesed lahkujad on juba ligi kaks tundi ees. Oleme tõepoolest hiljaks jäänud ja tunnen end süüdi - vee sulatamise, riietumisel kohmerdamise ja varsti juba ka liiga aeglase liikumise pärast, sest tunnen, et selles tempos ma püsida ei jaksa.

Paistab, et Maarikagi tunneb sama, sest ka tema hakkab vähehaaval maha jääma. Leivo peab meid üha sagedamini ja sagedamini järgi ootama. Poole tõusu peal on selge, et nii meist küll keegi tippu ei jõua: meie Maarikaga oleme eilsest Razdelnaja ületamisest veel liiga kurnatud ning Leivo lihtsalt raiskab meid oodates aega. Pealegi pole ma üldse kindel, kui kaugele me niimoodi minna jaksame. Aga täna on ideaalne tipuilm, kuidas võib lasta seda raisku minna! Lenin on kurikuulus oma heitlike ja ebapüsivate ilmastikuolude tõttu, võibolla lähemad järgmised päevad, mis meil varuks, enam ülesmineku ilma ei tulegi... Oleme ainult kolmekesi tipuüritusel ja kui meie nüüd sangpommidena Leivo jala küljes ripume, võibolla ei saa siis keegi meie grupist tippu... Millegipärast tundub mulle väga oluline, et vähemalt keegi meie grupist tipu vallutaks: nulliring oleks tagasipöördumisel eriti piinlik.

Ehkki üksi ülesminek on tungivalt ebasoovitav (et mitte hullemini öelda), valmib mul ühel hetkel otsus: laseme Leivol minna. Pean hingeldades sütitava kõne kui vajalik on, et keegi meie grupist tippu jõuaks, annan Leivole väikse veekoguse (nii umbes pool klaasi, rohkem ta suuremast pudelist juurde kallata ei lase) - ning minu suureks heameeleks võtab Leivo meie pakkumise vastu ja asub teele.

Meie Maarikaga ronime samuti aeglaselt ülespoole. Ilm muutub soojemaks, päike hakkab paistma. Meie taktika on lihtne: läbida võimalikult kiiresti need lõigud, mis jäävad mäeveru varju, ja puhata päikesepaistes. See on hea ja mõnus.

Kolme tunni pärast jõuame tõusu lõppu. Uhke tunne on vaadata Camp3 suunas, mis paistab kui tilluke kobar kaugel all, samuti saab vaadata lagipähe eilsele piinale Razdelnajale: oleme temast vähemalt sada meetrit kõrgemal. Uus kõrguserekord!

Parandame oma kõrguserekordit veelgi, tõustes aeglaselt Camp4-ni (6400 meetrit) ja veel sadakond meetrit edasi. Tõus on nüüd palju laugem, liigume juba mööda platood. Vahepeal istume, puhkame, lobiseme, sööme kommi... Ilm on imeline, oleme pilvedest kõrgemal ning enamik Pamiiri paistab juba olevat me jalgade all. Kui tagasi mõelda, on see minu jaoks meie reisi kergemaid, helgemaid ja ilusamaid päevi.

6500 meetri kõrgusel otsustame, et me ei viitsi enam edasi minna (et end homseks mitte väga ära väsitada), ja alustame tagasiteed. Platoo peal on see lihtne, sest me ei ole eriti kaugel ja rada on hästi näha, aga hommikune tõus üllatab laskuma hakates järskuse ja ohtlikkusega. Mõni ime, et me ei suutnud Leivoga sammu pidada!

Camp3 on praktiliselt tühi, kui mitte arvestada äsja Camp2-st suuskadel tõusnud kahe ungarlasega. Nad on pikemat aega meie laskumist jälginud ning kui laskujad osutuvad kaheks rõõmsatujuliseks tibiks, kes väidavad end tulevat jalutuskäigult 6,5 peale, ei suuda suusamehed oma hämmastust varjata. Suhtlemise käigus kasutame juhust ja kurdame neile ka oma priimusemuret - ning ennäe! Kuttidel on kaasas tööriistad ja tugev teibirull ning lahtine shlang saab kindlalt metallotsa külge ühendatud. Saame ungarlastelt ka tuld (meie sütkar on Leivo kotti jäänud) ning elu muutub palju helgemaks. Sulatame lund, keedame kisselli ja teed nii praegu joomiseks kui termostesse varuks ning lähme telki pikutama. Poolvägisi sööme pisut eileõhtust külma kartuliputru ning Maarika jääb peaaegu silmapilk magama. Mina lesin niisama ning pean plaane homseks. Tänase jalutuskäigu järel on meil üsna kindel tunne, et piisavalt vara startides oleme mõlemad võimelised tipu ära tegema. Läheme aeglaselt ja rahulikult, võimalikult palju ressursse lõpuosaks hoides... Mis see meil kahel kangel tibil vähehaaval astuda! Kui ainult ilma oleks!

Pärastlõunal hakkavad üle Razdelnaja saabuma esimesed tõusjad Camp2-st. Saabub ka rõõmus üllatus Marko ja Tapani näol, kes on üleeilsest Razdelnajast kenasti taastunud ning Marko on veennud ka Tapani Camp3 tulema ja tippu üritama. Nüüd on tipuüritajaid juba viis ning nende hulgas ka Marko, kelle kohta Leivo on öelnud, et kui keegi mahajääjaist on võimeline tippu tõusma, siis just tema. Mina olen arvanud, et ka visa Boriss tuleb vähemalt Camp3sse, aga teda pole.

Kella neljast hakkan vähehaaval Leivot ootama: oli ta ju arvestanud tipuskäimiseks umbes kümme tundi. Ent teda ei tule. Ei tule ka kell viis ega kell kuus. Hakkab sadama lund, nähtavus muutub nullilähedaseks...Hakkan muretsema ning ennast süüdistama: olin ju mina see, kellele tundus väga oluline, et keegi peab tippu jõudma, ja olin ju mina see, kelle ettepaneku peale Leivo üksi teele läks... Maarika lahendab muretsemise ja ootamise probleemi sellega, et magab, nii ei saa ma südant ka lobisemisega kergendada...

Leivo tuleb lõpuks 14 tunni pärast. Omadega täiesti läbi. Ükskõiksuseni väsinud. Aitame tal kassid ja bahillid ära ning ta vajub telki istuma. Joob pool liitrit teed ja sama palju kisselli ja sama palju vett. Ütleb, et päris õiget tipuküngast vist ei leidnudki - kuskil polnud Lenini kuju, ehkki ta kõndis tundi kolm ühe künka otsast teise. Ja et just tee Lenini tippu olevat see tõeline lõpmatus.

Hiljem kuuleme veel, et söögid olevat ta tõusul kivide vahele peitnud, sest süüa ilma joogita küll ei suutnud. Tagasi tulles olevat tore näha olnud, kuidas mitmed jäljed söökide peidukoha juurde olid läinud, kuidas uudishimulikult oli peidetud asju vaadatud - ja kõik ilusti ja hoolikalt tagasi pandud. Ka olevat Leivol platoo lõpus varbad täiesti külmunud olnud, nii et ligi pool tundi oli ta päikese käes istudes pidanud oma varbaid masseerima.

Teine tipupäev

Lepime Marko ja Tapaniga kokku, et äratus on hommikul kell neli. Ärkamegi õigel ajal ja oleme õigel ajal telgist väljas. Kondenspiima pole meeles süüa, kuid võtame kaasa pool liitrit kisselli ja kommi. Söögiga ei hakka me Leivo kogemust arvestades end koormamagi.

Väljas on külmem kui eile. Muidugi seetõttu, et on kellaajaliselt varem, kuid on tõusnud ka väike tuul. Eile alustasin tõusu sulejopes, täna panen sellele ka tormijope peale. Kätte tõmban vanaema kootud villased käpikud ja nende peale suured sulelabakud.

Kasside rihmad on jäätunud nagu oleksid nad plekist. Pusin ja pusin, aga kasse alla ei saa. Kirun ja vannun. Ei aita. Lõpuks viskan kindad käest. Käed tunduvad küll hetkega jäätuvat, kuid saan siiski kassirihma kinni. Siiski on näpud nii tugevasti külma saanud, et hiljem ajavad kõik sõrmeotsad naha maha.

Võtame Maarikaga kahe peale ühe seljakoti, eeskätt sellepärast, et kui ilm soojeneb, siis oleks, kuhu liigseid riideid panna. Kaalun käes üht repsakajuppi ja pistan igaks juhuks ka selle kotisahtlisse. Kompass on taskus, nagu ka paar kortsunud väljaprinti marsruudikaardist.

Asume teele. Tõttöelda ei ole sugugi kergem liikuda kui eile, on ainult hulga külmem.

Algul läheb Maarika ette ja liigub nagu tal tavaks - kiiresti ja siis pikemat hingetõmbepausi tehes. Mina valin oma tavalise ühtlase aeglase tempo, et jõuvarusid võimalikult kauaks jätkuks. Veel ma muidugi ei tea, milleks ja kui kauaks täna neid jõuvarusid jätkuma peab..

Mõne aja pärast kohandab ka Maarika oma tempo minu omaga. Mõtlen, et ilmselt sellepärast, et ta tahab minuga koos käia. Muidugi on koos nii mõnusam kui turvalisem, pealegi pole Maarikal kompassi, mida platoo ületamisel võib vaja minna. Nii lähemegi edasi ühises tempos.

Umbes poole esimese tõusu peal läheb meist ette Marko, kohe varsti ka Tapani. Marko minek on väga hoogne ja võimas, usun seda vaadates kindlasti, et ta jõuab tippu. Ka Tapani liigub üsna kergelt ja kiirelt.

Meie Maarikaga jätkame rahulikult. Siiski möödume ühest üliaeglasest jaapanlasest ja veel paarist väiksemast grupist.

Jõuame tõusu lõppu ja Maarika kirub väsimust ja jõu lõppemist. Mina ka, sest loomulikult on tõus väsitav olnud. Arutame seda, kui väsinud Leivo eile tagasi jõudes oli ning Maarika ütleb, et eks me läheme niikaugele kui jõuame - kuni kella üheni. Olen nõus, et üle aja pole mõtet tippu taga ajama hakata: kella kolmeni üles kõndinud Leivol oli toeks GPS ja minu meelest lausa erakordne orienteerumisvaist mägedes liikumiseks, meil pole kumbagi. Siiski olen ma mõnevõrra üllatunud, et Maarika juba praegu plaanides korrektiive teeb: eile olime ju rääkinud julgelt ainult tipust. Ent ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. Ma ei küsi Maarikalt, kui tõsine ta väsimus on ja kas ta tunneb end kuidagi ebatavaliselt. Ma ei taipa tähele panna, et Maarika pole varem kunagi väsimusest rääkinud, vaid pigem püüdnud end alati tegelikust reipamana ja tugevamana näidata. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga tagantjärele vaadates on ohumärk juba sel hetkel suurte punaste tähtedega mu silmade ette kirjutatud, ainult ma ei osanud ega tahtnud seda lugeda.

Läheme edasi. Camp4-s on seekord mõned telgid. Red Fox, ju siis venelaste omad. Platool sirab ere päike, aga Tiina-teemalist unenägu meenutades kasutan üht puhkepausi kompassil asimuudi määramiseks. Õigemini kontrollimiseks, sest Leivo kompassi järgi olen juba eile selle paika pannud. Kõik on õige ja klapib.

Maarika tahab puhkepausidel istuda ja ega minulgi selle vastu midagi ole. Istumegi, ja taas jätan ma tähelepanuta selle, et varem pole Maarika kunagi niimoodi teinud. Istume isegi platoo ületamisel, kus tõus on aeglane ja peaaegu olematu. Pärast suurte kivide vahel ja järsemal tõusul ukerdades istume lihtsalt sagedamini. Maarika teeb naljaga pooleks juttu, et varsti on kell juba niipalju - kaksteist - et tuleb tagasi minna. Tegelikult on kell pool üksteist ja, tuletame meelde, tagasi pöörduma pidime alles kell üks. Nüüd ma saan aru, et Maarika moraalne jõud tippu minna on kadunud. Seda, et tegelikult on tal lõpukorral ka füüsiline jõud, ei taipa ma aga ikka veel. Ja ta ise teeb ilmselt kõik selleks, et seda ka enda eest varjata.

Maarika turgutamiseks näitan ees ja suhteliselt lähedal paistvat harja ja ütlen, et oleks lahe, kui me ikka sinna otsa jõuaksime. Siis oleksime arvatavasti umbes seitsme tuhande peal. Ja sinna pole pikk tee - natuke aega laugemat ja siis veel natuke aega järsemat tõusu. See kõlab nagu lapse meelitamine, sest tegelikult saame me mõlemad aru, et sinna on mitme tunni tee. Marsruudikirjelduste põhjal oleme ju praegu umbes 6600 peal.

Lähmegi edasi. Ühe tunni. Teise. Pool kolmandat. Oleme järsu tõusu alguses. Maarika istub kivile ja igasugune säde edasiminekumõttest on ta silmadest kadunud. Oleme jõudnud 6900-ni ning on näha, et siit edasi läheb karmiks.

Istume ja vaatame, kuidas mäetipp aeglaselt uttu mähkub. Võitlen endaga: tahaksin hirmsasti vähemalt 7000 peale minna, aga loomulikult olen ka mina väga väsinud ja allaminekumõte tundub ahvatlev. Selle kasuks räägib see, et ei saa ju Maarikat üksi jätta, selle kasuks räägib ilma halvenemine - põhjuseid allaandmiseks leiab ju alati. Samas annan endale aru, et jõuvarusid oleks mul veel mitmeteks tundideks, jaksaksin edasi minna küll.

"Kas lähme edasi või tagasi?" küsib Maarika.
"Tagasi, sest vaata, mis ilm teeb," vastan endalegi üllatuseks. Tegelikult pole see väike udu midagi nii hull ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ma nüüd siis niimoodi loobun. Aga see otsus tuli nagu kuidagi minust sõltumatult.

Silmanähtava kergendusega tõuseb Maarika allaminekuks. Pöörame ringi teadmisega, et tipp jääb tegemata. Jääb käimata ka 7000 peal. Imelikul kombel polegi mul sel hetkel väga kahju. Kahjutunne ründab palju hiljem, all, koduteel...

Imelikul kombel tahab Maarika puhata ja istuda ka allaminekul. Isegi sagedamini kui üles tulles. Aga mul pole puhkamise vastu midagi: aega on meil allajõudmiseks ju väga palju ning väikses udus, nagu öeldud, pole midagi ohtlikku. Lausa mõnus on kõndimise vahepeal hinge tõmmata ja ringi vaadata. Jõuan läbi mõelda kõik maailma mõtted.

Platoo peal on rada veel hästi näha, nii et ma ei peagi oma kompassi välja võtma. Astume ja puhkame. Puhkame ja astume. Kindlasti ületame laskumisel platood kauem kui tõusul - aga no kuhu meil kiiret?

Päästetööd

Camp 4 juures istub Maarika taas puhkama, sest varsti pärast seda on ju pikk järsk laskumine. Red Foxi telkidest vaatavad uudsihimulikud näod - mis neil aklimatiseerumise ajal muud teha, kui tõusjaid-laskujaid vahtida.

Minul on kass lahti tulnud ja kummardun seda kohendama. Kassi kohal upakil olles pigem tunnen kui näen, kuidas Maarika keha äkki lõtvub ja ta pikali hakkab vajuma.

Siit edasi on raske sündmusi täpselt reastada. Kutid Red Foxi telgist tormavad meie juurde ning enne kui ma arugi saan, on Maarika kassidest ja bahillidest vabastatud, telki veetud, lamama pandud ja hapnikumask näole surutud. Vähe sellest: hoolitsevalt püsti hoides talutatakse mindki telgini, nagu kavatseksin minagi kohe pildi tasku panna. Alles mitmete enamvähem adekvaatsete venekeelsete häälitsuste peale julgevad abistajad veenduda, et minuga on kõik korras.

Hoolitsejate telgis on terve medikamentide ja varustuse ladu. Kuni Maarika hapniku all toibub, saan mina vestluse käigus teada, et tegu on alpinistidest julgestusgrupiga, kes peavad julgestama paari päeva pärast lennukilt Lenini tippu heidetavaid parashütiste. Tegu on saate "Russki Ekstrem" võtetega - ja õnnekombel andis Maarika otsad just selle telgi ees, kus kõik vajalik meditsiinivarustus olemas.

Mehed keedavad teed ja puljongit ning leiavad seljakotist minu üllatuseks isegi vaakumpakendis viinerid. Mmm, kui maitsev!!! Viinerisöömise faktiga õnnestub mul hiljem terves meie grupis kadedust äratada.

Maarikaga on aga lood kehvad. Ta joob küll suure sundimise peale ära ühe sõjaväelise jõujoogi ja natuke vitaminiseeritud teed, aga ilma lisahapnikuta hakkab tal kiiresti halb. Pealegi algavad tal taas vappekülma hood nagu üle-eelmisel õhtul. Kahetsen kibedalt, et ma Maarika allasaatmise osas Leivole vastu vaidlesin: Maarika oleks küll ilmselt olnud ülimalt solvunud, kuid vähemalt terve...

Naabertelgist kohaletulnud arst arvab, et Maarikal on kas mägihaigus või äge bronhiit, aga tõenäoliselt mõlemad korraga. Pole just julgustav. Arutan päästjatega, et meie grupist peaks varsti tulema kaks meest tipuürituselt ning ilmselt saaksime Maarika kolmekesi alla viia. Sest alla viia on teda ju kiiresti vaja, aga üksi ja Maarika praeguses seisukorras ei saa ma sellega kindlasti hakkama. Mehed söödavad Maarikale pihuga turgutavaid tablette ning avaldavad lootust, et nende mõjuma hakates peaks ta omal jalal liikuma küll. Vahepeal võetakse raadiosaatjate kaudu ühendust ka baaslaagriga, et leida eestlaste gruppi - ja väidetavalt õnnestubki kellelgi teade edasi anda. (Ette rutates võib öelda, et lõpuks Jaanini jõudnuna kõlas teade nii, et kaks eesti tüdrukut telgivad 6400 peal ning üks neist, Kaja, ei võta jalgu alla. Kuna Jaan oli rangelt keelanud telkidega Camp4 minna, oli ta enda sõnul olnud nii tige, et plaaninud meie grupijuhiks määratud Leivol keelata edaspidi üldse alpinismiga tegelda ja valida selle asemel näiteks kujundujumine. Nii et segadust ja infomüra kuipalju, kuid vähemalt üldkujul jõudis probleem kohale.)

Telgist välja piiludes näengi lõpuks Markot tulemas: oma pikkuse ja iseloomuliku liikumisviisi järgi on ta juba eemalt tuntav. Jooksen telgist välja talle vastu. Hurraa, ta ongi tipus käinud! Tapani on aga 6900 pealt tagasi pöördunud ja praegu ilmselt juba Camp3-s puhkamas: ilmselt läks ta siit mööda siis, kui Maarikaga juba telgis olime ja ma veel välja ei vaadanud...

Teen teatavaks oma hiiobisõnumi, et nüüd on vaja Maarikat alla transportida. Igaks juhuks ei hakka ma sellest rääkides Markolt küsimagi, kuidas ta ennast tunneb ja kui väsinud ta on: on ju selge, et tipust tulles pole inimene on parimas vormis. Ka mina olen tegelikult väga väsinud. Aga pole parata, Maarikat siia jätta ei saa.

Tõmbame veel koos natuke hinge ja Maarika suudabki juba omal jõul telgist välja ronida. Venelased kinnitavad talle kassid alla, Marko annab seljakotist oma sulejope külma kaitseks (Maarika enda oma põlgavad venelased liiga õhukeseks ja nõuavad soojemat). Eeskõndijaks hakkav Marko hoiab kõndimiskeppe horisontaalasendis, et Maarika saaks neile nagu käsipuudele toetuda. Hommikul kaasa võetud repsaka seon Maarikale ümber keha, teine ots minu külge ja kätte, ning mina lõpetan protsessiooni, hoides Maarikat köies ja tasakaalus.

On see alles minek! Ülemised traaversid on küll laugemad ja mitte väga libedad, kuid Maarika vangub jalul nagu jahukott ning tema püstihoidmine on tükk tegu. Paari siksaki järel on mul nahk läbimärg ning käed ja jalad värisevad. Ma ei lasku empaatiasse ega proovi tunda end Marko nahas, kellel Maarika sisuliselt seljas ripub ja kassidega kandadel trambib. Ja minna on veel oli kui palju...

Kui oleme kolmandiku nõlva niimoodi ära kakerdanud, tuleb abi sealt kus ikka - ülevalt. Ekstreemi-kutid on meie minekut jälginud ja ilmselt otsustanud, et niimoodi me elusana alla ei jõua. Igatahes laskuvad nad kahekesi robinal meile järgi, hapnikuballoon ja medikamendid kaasas. Maarika saab taas maski pähe, hapnikuballooni kandja läheb kõige ees, teine toetab Maarikat kõrvalt, Marko saab tagumise köie. Minu rolliks jääb ette kiirustada ning Camp3-s kõik edasiseks laskumiseks ette valmistada: arsti hinnangul tuleb Maarika juba täna viia vähemalt Camp2-sse.

Poole laskumise peal saab Maarika veel täiendava adrenaliinisüsti, et ta praegused ja edasised katsumused omal jalal vastu peaks. Mina aga laskun, nii kiiresti kui suudan, Camp3 suunas.

Leivo on eilsest kurnatuna päev otsa telgis pikutanud ning endale vahepeal ainult paar teed keetnud: 6100 peal on organismilt liig nõuda, et ta kiiresti taastuks. Siiski hakkab ta kohe riietuma, et Maarika kohalejõudmise ajaks liikumisvalmis ja transportimisel abiks olla. Seletan asjade käiku ka Tapanile ja hakkan telki lahti kangutama, sest vähemalt ühe telgi peame ju Camp2-sse kaasa võtma: seal ootavasse McKinley Tundrasse me ju viiekesi ei mahu. Leivo pakib telgis kokku matid ja magamiskotid. Ülejäänud asjade järele peab keegi ilmselt uuesti üles ronima: on selge, et koos Maarikaga me kõike varustust tassida ei jõua.

Kui Maarika koos saatemeeskonnaga alla jõuab, ütlevad ekstreemikad, et aitavad meil Maarika viia Razdelnaja tippu ning sealt edasi peame temaga ise hakkama saama, sest nemad peavad tagasi minema. Küll aga jätavad nad meile hapnikuballooni, mille saame Camp2-s jätta ühte nende telki. Tühjendan kähku oma seljakoti, et oleks ruumi hapnikuballooni jaoks, ja üritan lipendavat telki kokku pakkima hakata.

Vahepeal on aga Marko ja Tapani nõu pidanud ning arvavad, et nemad jäävad Camp3sse, et homme kogu varustus järgi tuua. See tundub täiesti mõistliku lahendusena, sest kellelgi pole isu taas kord Razdelnaja tõusu läbi teha. Mõtlen küll korraks, et ehk peaks minu asemel minema Maarikat saatma Tapani, kes on juba telgis puhanud ja võibolla ka söönud ning kellest oleks rohkem kasu, kui Maarika peaks näiteks teadvuse kaotama ja teda tuleks tassida... aga samas tunnen, et ikka mina peaksin see mineja olema, mingitel segastel seletamatutel põhjustel.

Nii jääbki. Alustame Camp3st väikest tõusu Razdelnajale nii, et ekstreemikad lohistavad hapnikumaskis Maarikat (üks veab eest ja teine lükkab tagant), säästes meie jõudu edasiseks laskumiseks. Korra küsivad nad meie ülejäänud kaaslaste kohta, näivad meie taktikast kuuldes üllatunud, kuid ei kommenteeri midagi.

Vaevaliselt, kuid päris kiiresti jõuame Razdelnajale. Hapnikuballoon rändab minu seljakotti, Maarika võtab selle rihmadest, Leivo hoiab teda taga köiest ja alustame laskumist.

Kuna Maarika peaagu kogu keharaskusega mu seljas ripub ning kardan järsul laskumisel libiseda, rikun mägede kirjutamata reeglit ja laskun mööda tõusujälgi: astmetes on pidamine kindlam. Hilised tõusjad, kes meile vastu tulevad, astuvad hapnikumaskis vankuvat Maarikat nähes meie rongkäigu eest omal algatusel kõrvale ning poetavad kaastundlikke pilke ja toetussõnu.

Razdelnaja on endiselt sama järsk kui kaks päeva tagasi ja laskumine pole kerge. Jalad takerduvad paksus lumes, põlved värisevad topeltraskuse all tasakaalu hoidmisest, tõusnud udus pole ka rada näha kaugemale kui paar sammu.

Maarika käitub nagu tubli zombi. Ütled "Astu!" ja ta astub: sõnakuulelikult, masinlikult, tuimalt. Nuuksatab hoiatavalt, kui hakkab väsimusest ümber kukkuma. Tõmbab end seljakoti rihmadest hoides jälle püsti, kui kästakse, ja astub edasi. Kümme sammu ja kukkumine. Kümme sammu ja kukkumine. Nii me läheme.

Veerandi mäe peal võtab Leivo hapnikuballooni koos Maarikaga enda selga, sest ta näeb, et mina olen selleks juba liiga väsinud. Tema seljakott, mis nüüd mulle saab, on küll raskem, kuid selle küljes ei vangu poolteadvusetu inimene ning osutub, et lumenõlval pole ka Maarikat köie abil tasakaalus hoida nii raske kui moreenil: paksus lumes püsib ta ise paremini püsti. Nii jätkamegi ülejäänud tee Camp2-ni, sest mul ei jätku suuremeelsust Leivole tagasivahetust pakkuda.

"Nii jätkamegi Camp2-ni": ühte lakoonilisse lausesse mahub liiga palju. Lõputu aeglane jalg jala ette tõstmine põlvini lumes. Napid puhkepausid, kui Maarika enam üldse ei jaksa. Tinane väsimus, mis seisma jäädes ka endal kõik liikmed halvab. Maarika poolsegased palved, et tal magada lastaks. Udu, mille varjavas looris me justkui aina laskuksime ja laskuksime - jälle nagu lõpmatusse.

Siiski oleme lõpuks Camp2 kohal nõlval - sealsamas, kuhu kunagi ammu, justkui aastate eest, ühel päikeselisel hommikul koos ühe belglasega nii lootusrikkalt ronisime. Ees on viimane järsk laskumine päikesest püdelaks sulatatud raskes lumes. Hapnikuballoon saab tühjaks ning lisahapnikuta jäänud Maarika komistab peaaegu iga sammu järel ja kipub alla libisema. Vaadates teda ja paksu lund, otsustamegi panna ta liugu laskma: ettevaatlikult minnes ja vahepeal pidurdades ei lähe hoog liiga suureks ning saame alla nii, et ta kassiküüntega Leivol seljas ei ole.

Maarika korjabki kuulekalt jopesabad kokku ja istub lumme. Tõstab jalad üles, sõidab kümmekond meetrit, paneb jalad maha ja pidurdab, sõidab jälle. Meil Leivoga on raskusi tal kannul püsimisega ja pärastise veenmisega, et ta oma mugavast transpordiasendist taas püsti tõuseks, kui nõlv juba liiga laugeks ja kiviseks muutub.

Kell on kaheksa õhtul, kui lõpuks telgi juurde jõuame. Painajalik päev, mille kestel olen tõusnud 6100-lt 6900-le ja laskunud haiget transportides 5300-le, on kestnud 16 tundi.

McKinley on seekord õnneks püsti jäänud, sest tormi pole vahepeal olnud. Oleme kaasa võtnud ainult kõige minimaalsema: kolme peale kaks matti ja magamiskotti. Ühe mati ja magamiskoti saab Maarika, meie teeme teisest teki ning valmistume jopedesse ja sisesaabastesse rõivastununa ööd mööda saatma.

Leian telginurgast paki kohvi ning purgi kondenspiima. Süütame priimuse - ning tass head kanget naturaalset kohvi rohke magusa kondenspiimaga on just see, mida selle päeva lõpetuseks vaja. Uinun niipea, kui olen pea padja aset täitvale kotile pannud.

Alla!

Järgmisel hommikul tundub Maarika väga nõrk. Seepärast veedame Camp2-s kaua aega, nii kaua, et Camp3st jõuavad kohale varustusekoorma all lookas Marko ja Tapani. Teeme veel ühiselt putru, Maarika saab Rootsi grupi arstilt mõne mägihaigusevastase Diamoxi ning kui need mõjuma hakkavad, asume teele. Jaotame Tapani ja Marko kandamist osa asju omavahel, täiendame koormat Camp2-sse toodud asjadega - ja on selge, et kogu träni me kaasa võtta ei suuda. Raske südamega jätame Aivo McKinley koos Aivo ja Borissi isiklike asjadega maha, lootuses neile hiljem kedagi järgi organiseerida.

Maarika kõnnib nüüd ise ja ehkki tõus on tal endiselt vaevaline, läheb laskumine päris libedalt. Järsust nõlvast lasevad mehed ta ülaltjulgestusega alla, mujal saab ta täiesti ise hakkama. Algul nõuab ta endale selga isegi oma tühja seljakoti, mis muidu ähvardas Camp2 maha jääda, aga juba paarisaja meetri kõndimise järel on ta sunnitud seljakotist kui väsitavast lisaraskusest loobuma. See rändab nüüd Marko kõhule.

Kui ükskord Camp1 jõuame, siis oh üllatust! Seal ootab meid kogu meie grupp eesotsas Jaaniga. Ainult Aivo, kellel on ammune hambajuurepõletik välja löönud, on jäetud baaslaagrisse koduhoidjaks ja nägu valutama.

Järgmisel hommikul saabuvad ka meile vastu Jaani poolt tellitud hobused. Ühe saab endale Maarika, kelle vintsutuste rada täiendab nüüd tundidepikkune rappumine sadula külge seotuna üle liustiku ja Rändajate kuru (delikaatsete inimestena ei meenuta me talle kordagi tema jutlusi loomakaitsest ja hobusekeste vaevamisest), teise selga seotakse meie ühisvarustus. Ja algabki tagasitee.

Baaslaagris selgitab Jaan välja, et Maarika päästjate ülemus on tema ammune tuttav - ning nii saab Maarika nende helikopteriga Oshi haiglasse, ja seda täiesti tasuta. Meie sõidame tagasi järgmisel päeval vana hea KAMAZiga, kuhu seekord- oh jubedust! - on topitud peale meie veel kaheksa inimest koos kõigi oma varustusekottidega. On kohutavalt kitsas, ent õnneks läheb allasõit Pamiiri traktil kergemini ja paar tundi kiiremini kui siiatulek.

Natuke ka Maarika saatusest. Oshi jõudes läheme mina, Leivo ja Boriss teda haiglasse vaatama ja uurima, kas teda ikka homme välja lastakse. Oshi oblastihaigla paikneb kõigi oma eraldiasuvate korpustega keset suurt-suurt parki, kus lõunamaa öö pimeduses siristavad, sidistavad ja vidistavad tundub et tuhanded linnud, nii et tekib tunne, nagu oleksime sattunud dzhunglisse. Muljet soodustab see, et loomulikult pole siin tänavavalgustust. Õnneks on Leivo pealambi kaasa võtnud, nii et päris pimedas me siiski ei koba.

Leiame õige korpuse ja astume sisse. Kirju linoleumpõrand, sinised seinad, kloorilõhn... Ühes toakeses istuvad valgetes kitlites inimesed ja söövad arbuusi. Loomulikult pakutakse seda meilegi, kuni valvezhurnaalist välja selgitatakse, et siin osakonnas Maarikat ei ole.

Siirdume naaberosakonda. Ja täielik deja vu: Samasugune kirju linoleumpõrand, sama kloorilõhn, samasugused sinised seinad, samas kohas asuvas samasuguses toakeses istuvad valgetes kitlites inimesed ja söövad arbuusi. Kuuleme kohe, et estonskaja devushka (kõik naised, sõltumata vanusest ja väljanägemisest, on siin devushkad) on kümnendas palatis, kuid loomulikult ei pääse me enne tema juurde, kui oleme pisut arbuusi söönud.

Maarika on toibunud ja dushi all käinud ning ehkki ta vahetevahel jutu sekka oigab, käib vähemalt tema suu juba sama hästi kui tervena. Kuuleme, kuidas helikopter haiglalähedasele jalgpalliplatsile maandudes poiste pallimängu ära rikkus ning kuidas kirurgia ja nakkusosakonna arstid olid omavahel vaielnud, kelle kompetentsi Maarika juhtum kuulub. Maarika õnneks jäi peale nakkusosakonna staazhikam ja seetõttu auväärsem töötaja - muidu oleks tal ilmselt tont teab mida välja lõigatud, sest Oshi haigla on omaette unikaalsus. Ravimid tuleb patsiendil endal muretseda - taaskord suur aitäh Russki Ekstremi alpinistidele, kes Maarikale vajaliku oma varudest leidsid ning ka jälgisid, et kohalikud medõed neile antud ühekordseid süstlaid kasutaksid! Seintel ja aknalaual jooksevad tarakanid - õnneks on Maarika lühinägelik ega erista neid ja me ei hakka neile tema tähelepanu juhtima. Palati kõrval on WC, aga seal on pirn läbi põlenud, nii et ust tuleb lahti hoida. Remonti tehti viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi. Linad on lapitud ja vanadest aegadest meilegi tuttava Minzdrav templitega... Ent siiski on palat võimaluste piires puhas ning patsientide meeleolu tõstmiseks on seinale riputatud isegi kohaliku harrastuskunstniku maal.

Jätame Maarika tema idülli nautima ning lepime kokku, et homme hommikul tuleb Boriss kui parim vene keele ja kohaliku hingeelu tundja ja arstidega suhtleja talle järele.

Lõpp tuleb kuidagi kiiresti. Päev Oshis koos turulkäimisega - ostame kokku viltmütse ja nuge -, lend Bishkekki. Kuna lennujaamas tuleks edasilendu öö otsa oodata, võtame Leivo, mina, Marko, Tapani ja Andrus viiekesi ette väikese linnatuuri koos kohaliku rahvusrestorani külastamisega. Siis Moskva, käik alpinismipoodi Pervomaiskajal, lõuna Jolki-Palkis, ja olemegi juba taas rongis...

Me oleme harjunud pideva pesematusega. Nuuskame näpuga nina või, veel hullem, ei pane ninast väljatilkuvat tatti tähelegi. Enamikul meist on iga kolmas sõna "raisk". Kammist ja hambaharjastki oleme kuu aja jooksul üsna võõrdunud. Tere tulemast tagasi tsivilisatsiooni!

Kõrgussaavutused

Leivo Sepp - 7134m
Marko Kalve - 7134m
Tapani Koivisto - 6950m
Kaja Pino - 6900m
Maarika Pähklemäe - 6900m
Aivo Nadel - 5300m
Boriss Musinski - 5300m
Andrus Moor - 4300m