Jaanipäev ja võidupüha langesid tänavu neljapäevale ja reedele, nii et tuli meeldivalt pikk nädalalaõpp, lausa neli päeva.

Kuna tavaliselt on jaanipäeval oldud maal, võtsin rõõmuga kinni Leivo ideest veeta jaanipäev seekord teisel maal. Leedumaal nimelt. Mul on eelmise aasta kiirvisiidist Leetu (tagasiteel Mont Blanci retkelt põikasime läbi) niii positiivsed emotsioonid! Ja lastelegi mõte meeldis, ehkki Odet tuli algul natuke veenda, et ta oleks valmis maaleminekumõtte ümber mõtlema. Kati ja jüri said sellega suurepäraselt hakkama, reastades mõlema variandi plussid ja miinused, nii et plussid olid määravas ülekaalus. Ja neil oli täiesti õigus, sest reisi kestel ütles Ode mitu korda: "Nii hea, et ma ikka otsustasin tulla!"

Öine teekond Palangasse

Sõit oli plaanitud kahe autoga, ühes siis Leivo+kolm last ning teises mina+kolm last. Paratamatult tähendas see seda, et autojuhte vahetada ei saanud ning kogu tee tuli roolis olla. Kuna alustasime kolmapäeva õhtul, oli esimene ots öösel. Polnudki tegelikult väga hull, kuid vastu hommikut, nii kella kuue paiku, tuli küll jube uni kallale. Pidasime siis autod Palanga lähistel lihtsalt tee ääres kinni ja magasime tunnikese, nii hästihalvasti kui see autos õnnestus. Minul mitte väga, sest ehkki püüdsin end rooli taga kuidagi kerra tõmmata nagu koerakirp, polnud seal siiski eriti ruumi. Ja istet tagasi lükata või seljatuge alla lasta ka ei saanud, sest seal oli ju Ode oma jalgadega.

Leivo oli aga oma autost tagaistmed välja tõstnud ning tagumise osa voodiks ehitanud. Seal oli lastel muidugi mõnus magada, auto kiigutab ka nagu hällis... Temal endal sellest suurt rõõmu muidugi ei olnud, autotukastus tuli ikka rooli taga läbida.

Ode uinus autos nii magusalt, et magas maha mõlemad piirid. Läti piirivalvur vaatas teda magavana (Ode pärast naljata, et ju piirivalvur tahtis näha, kui armsalt ta magab), Leedu piirivalvur oli aga ise nii unine, et viskas vaevu pilgu passidesse.

Palanga hommikuujumine

Reisi (või automatka, nagu ütles Kati) sõlmpunktid olid Tallinn-Palanga-Neringa poolsaar-Trakai kindlus-Tallinn. Nii olimegi esimesel hommikul pärast meie kiirtukastust kohe Palangas. Balti mere pärl ja mida kõike selle linna kohta öeldakse, eks ole. Kõndisime mööda sel kellaajal veel tühja promenaadi - isegi jäätise- ja ehtemüüjad alles hakkasid oma lette püsti ajama! ja läksime randa. Leivo vaatas kella ja ütles, et pool kümme. Noh, enamvähem randamineku aeg, ja päikegi, mis meile peale paistis, oli juba peaaegu soe.

Meri oli muidugi külm ning rannas lehvis punasega ääristatud kollane lipp. Ja kuna Palanga rand on avatud avamerele (tahaks kohe öelda: ookeanile, aga see oleks Läänemere kohta ikka ülepingutatud) ning paar päeva oli olnud üsna tugevat tuult, vahutasid ranna ääres võimsad lained. Natuke üle põlve vees seistes käisid isegi 165-sentimeetrine Kati lained üle pea! Rääkimata Leivo väiksematest lastest, kelle puhul pidi juba jälgima, et laine neid kogemata kaasa ei viiks... Aga elamus oli muidugi seda väärt.

Ja kui me olime tunnikese rannas viibinud, vaatas Leivo uuesti kella ja nentis, et ikka on pool kümme. Enne oli ta kellal vaadanud õhurõhku või tont teab mida, aga igatahes mitte kellaaega :) Siis oli muidugi täiesti mõistetav, miks rand jätkuvalt veel nii tühi oli ning ehtemüüjad promenaadi äärde polnud jõudnud!

Tegelikult oli varane randatulek igati õige mõte, sest umbes poole üheteistkümne paiku läks päike pilve taha ja pilvi oli nii palju, et oli üsna selge, et ega ta sealt lähemate tundide jooksul enam välja ei tule. Jalutasime siis veel piki muuli, mis on seal tõesti suur ja pikk, jälgisime rannas toimetava linttraktori ponnistusi liivasse arusaamatut kraavi kaevates ning siirdusime visiteerima kohalikku supermarketit. Kõhud olid kõigil juba tühjad ning toiduvarusid oli vaja täiendada.

Eelmisest Leedus-käigust olid meelde jäänud igal pool laiutavad suured T-Marketid (mis olid Eesti mõistes pigem meie Maksi- kui siinsed T-Marketid), kuid seekordsel reisil ei kohanud me neid millegipärast ühtegi. Küll aga oli igal pool sama kontserni (VP Market) teine poekett Maxima, mis jagunes Mini-, Midi-, Maxi- ja Hyper-Maximaks.

Esimene variant neist saigi meie poolt Palangas külastatud - no see oli küll umbes nagu meie T-Market: kitsas, ebamugav, rahvarohke ja meie jaoks väikese kaubavalikuga. (Meie jaoks sellepärast, et artiklite nimistu oli seal küll hiigelpikk, aga enamik sellest muidugi mingi pudipadi ja ninnunännu a la kolme erinevat liiki loomakujulised küpsised). Oma ostud saime siiski tehtud, ehkki grillkana oli külm ning müüja suhtus ettepanekusse seda leti juures olevas mikrouunis soojendada pehmelt öeldes pahuralt. Soojendas muidugi, aga kättemaksuks ei võtnud kanapakki mikrouuni töö lõppemise järel sealt ikka väga mitme minuti jooksul välja. Ehk tegi see ta tuju pisut paremaks :)

Ja muidugi merevaik!

Sisseostud tehtud, sõitsime Merevaigumuuseumisse ja parkisime autod selle lähistele parklasse. Pidevalt oli autode parkimisega küll üleval teema, et paar aastat tagasi oli Leivo Palangas parkimiskorda rikkudes oma autole "rauad" saanud ning auto päästmisega oli olnud tükk tegu. Kuna aga ei randa minnes ega nüüd Merevaigumuuseumi lähistel ühtegi tasulise parkimisala silti silma ei jäänud, jätsime (küll mõningase murega) autod tänavale parkimistasu maksmata. ja ehkki paaris kohas jäid silma ka rautataud masinad, parkisime meie vist siiski õigetes kohtades - igatahes kohaliku parkimiskorraldajaga meil suhelda ei tulnud.

Merevaigumuuseumi ees ja ümber on suur park, kus pidasime ka pargipingipikniku tüüpi lõuna suure tiigi ääres. Ode eestvõttel söötsid lapsed pool leiba partidele ning Kreete eestvõttel turniti tiigist igasuguseid asju (sulgi, kive jms) õngitseda. Kuna mõlema tegevuse käigus keegi vette ei kukkunud, saime rõõmsalt jätkata jalutuskäiku muuseumi poole.

Vahelepõikena tuleb öelda, et kui tegevuste juures kasutan sõna "lapsed", siis tähendab see tavaliselt väiksemaid lapsi ehk Ramsest, Laurat, Kreetet ja Odet, mõnikord ka Jürit ja väga harva ka Katit. Temal tahab juba pigem olla täiskasvanute tegevustes ja juttudes kaasa löömas, isegi kui sel esimesel Leedu-päeval polnud ei mina ega Leivo oma parimas vormis (sõiduväsimus!)

Merevaigumuuseum oli loomulikult ilus - kõik need suurendusluupide all merevaigutükid, sees igasugust floorat ja faunat puulehest putukani ja sipelgast sisalikuni. Ja varem ma ei teadnudki, et merevaik on tekkinud lainetesse mattunud "merevaigupuu" ehk helmemänni metsadest, mille vaik merevees tardununa ja lainetest lihvituna meile tuttava moe on omandanud... Ma polnud muidugi kunagi ka mõelnud, et kuidas merevaik sündis! Oma vastomandatud harituse tõestamiseks panen nüüd aga kirja, et helmemännid kasvasid mesosoikumi ja kainosoikumi ajal igal pool maailmas (ka merevaigumuuseum esitles merevaiku nii Aafrikast kui Tiibetist ja mujalt maailmanurkadest), kuid tuntuim merevaigupiirkond on siiski 2000km pikkuna ja 500km laiune ala Läänemere ääres, põhiosas just Leedus.

Aga kui kellelgi ürgaegade ehk nende soikumite vastu põhjalikum huvi, saab lugeda nende kohta: http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/mesosoikum.html http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kainosoikum.html See jaotus mulle küll kuidagi meelde ei jää, aga kui vaja, saan merevaigu ajaloo kohta siis sealt järgi vaadata.

Ja väga huvitavalt on merevaigu kohta kirjutanud kunagine ajakiri Luup: http://luup.postimees.ee/luup/96/20/teadus1.htm

Pärast muuseumikülastust oli päev tugevas pärastlõunas ning autojuhtide uni täiesti võimatu. Paratamatult pidime korrakski, kasvõi õige pisut, magama! Mina võtsin enamvähem viisakalt telgimati ja teesklesin murul päevitamist, kuid Leivo heitis pikali otse pargipingile ning magas seal nagu väsinud rändur kunagi.

Kaua magada muidugi ei saanud, sest lapsed muutusid kärsituks. Aga ka väiksest uinakust on suur abi, ja nii jätkasime teekonda kämpingu poole päris reibastena.

Can you believe it - toilets!

Esimeseks kodukohaks Leedus sai kämping Palanga külje all, mille hiilgeajad olid ilmselt jäänud kuhugi seitsmekümmendatesse aastatesse. Lagunenud ja kooruva värviga majad, räämas dushiruum - ning muidugi tualett! Mitte ükski lastest polnud oma elus kunagi näinud ühiskondlikku WC-d, kus poti asemel on auk tsementpõrandas ja selle kõrval kõrgemad kohad, kuhu jalgadega peale astuda!!! Ülekolmekümnestele oli see muidugi tuttav nõukogude olme, mida Venemaa ja post-SRÜ riikides veel praegu ja küllap edaspidigi kogeda saab. Nende jaoks oli aga tõeline shokk teada saada, et mitte väga ammu ka näiteks Balti jaama peldikud sellised olid!

Siit lähebki taas kord põlvkondade vahe. Meie lapsed ei mäleta ega tea seda, mis nende vanematele enesestmõistetav mälestuste osa. See on umbes sama, kui meie lastena sisuliselt ei mõistnud vanainimeste juttu "esimesest Eesti Vabariigist" ja selle kui iseseisva, euroopalikuks pürgiva riigi igapäevaelu nähtustest. Ainult et nüüd on arusaamatus õnneks teistpidine: meie õhkasime, et küll oli vanaema nooruses imeline, nemad judistavad õlgu, et küll oli teie lapsepõlves jube...

Ja Kati ütles, et pärast seda ei arvagi ta Eestist enam nii halvasti - et vähemalt vetsupottide osas oleme naabritega võrreldes ülihelikiirusel arenenud :) Eks see olegi üks maailma nägemise ja kogemise võlusid, et tekivad erinevad mõõdupuud, mille olemasolugi ainult kodus püsides ehk aimatagi ei oska...

Esimene õhtu möödus suure grillimise ja söömise tähe all. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et esimesed grillrestid said küll juba pooltoorelt pintslisse pistetud, kuid ega see nende headust ei kahandanud! Edasi läks juba rahulikumalt. Jüri, kes oli esimese päeva muljetest ja merelainetest nii väsinud, et kohe telgi püstitamise järel magamiskotti kukkus, sõi oma grilliportsu ja Tosca koogi tüki poolmagavana, nii et ilma ei jäänud temagi.

Kes aga üleval püsisid, käisid Palanga promenaadil ka õhtul. Nüüd oli see tõeline turistilõks, rohkete meelelahutusatraktsioonide, kohvikute ja suveniirimüügiga. Meil polnud õnneks raha kaasa võetud, nii et piirdusime jalutamise ja vaatamisega.

Neringa delfinaarium

Teisel päeval sõitsime edasi Neringale, pikale kitsale poolsaarele, millest pool (ca 50km) kuulub Leedule ja teine pool Venemaale Kalingradi oblastile, nii et sinna ei pääse. Sõitsime küll kuni lõpuni - lihtsalt selleks, et olla ära käinud Vene piiril.

Neringa eredamaid elamusi oli aga delfinaarium. Vau, millise etenduse andsid delfiinid ja merilõvid koos oma sõprade-treeneritega! Mehe õhkuviskamine ninaga tundus neile käkitegu, samuti korvpalli kolmepunktivisked, mille tabavusprotsent oli küll kõrgem kui maapealsete tipp-pallurite oma... Pealegi olid delfiinid sõna otseses mõttes armsad, ehkki ühe kala kohta kipuvad tekkima assotsiatsioonid nagu külm, libe, emotsioonitu... Ja merilõvid olid vahvad! Suurim neist suutis mööda põrandat kulgeda niimoodi, nagu veetaks teda eest nöörist - pealtnäha ei liikunud tal mitte ükski lihas! Igatahes ma naersin ja plaksutasin nii vaimustunult, nagu oleksin ka ise veel väike ja maailm oleks veel nii uus ja ennenägematu... Tahan saada delfiinitreeneriks!!!!

Pikk tee düünides

Neringa unikaalsus on düünid - hiigelsuured tuule mõjul liikuvad luited, mille teelt on kolmesaja aasta jooksul põgenenud terved külad lausa kolmel korral. Maju olevat ehitatud siin kaheosalise uksega - kui alumine kinni tuiskas, sai ülemise luugi kaudu välja. Ja liiva alla mattunud kirikus kirikus olevat käidud kellatorni kaudu... "Üks traagilisemaid lugusid on külade põgenemine pealetungiva liiva eest," kirjeldab infotahvel. Ja seda meenutades jookseb düünide vahel kulgeval lõputuna näival tuhkkuival rajal tulikuumusest hoolimata kerge külmajudin üle selja.

Düünid on loodukaitse all ning kõndida tohib vaid märgistatud radu. Turisti hoolimatu jalg võib lõhkuda aastasadade või isegi -tuhandete jooksul moodustunud hapra taimestiku - ning hiiglaslikud düünid pääsevad taas liikuma. Kuhu siis?

Ööbimine rannal

Neringal tuli muidugi käia jälle rannas, pärast seda aga asuda ööbimiskoha otsingule. Neringal on täpselt üks kämping (international! kolme tärniga!) ning hinnad seetõttu röövellikud. Otsustasime sinna mitte raha jätta, vaid poolpiraatlikult rannal kämpida. Sest kui telkimiskeelu põhjuseks on toodud unikaalse puutumatu looduse kaitse, siis mida on kaitsta tuhandete inimeste poolt tallataval rannaliival?

Nii siis tassisimegi oma telgid, magamiskotid, matid ja toiduvarud randa. Arutades, et telkimine algab ilmselt sellest hetkest, kui telk on püsti, otsustasime siiski igaks juhuks telgi püstitamise kaugemasse tulevikku lükata ning plaanitud pannkooke praadida niisama rannal istudes. Vaatetornist jälgis meid sõbralikult rannavalve ja aegaajalt kõlas sealt ka kõva musatümps.

Kui kell oli juba südaööle lähenemas ning päikegi ammu merre kadunud, panime telgid pehmele rannaliivale üles. Öö oli nii soe, et katust polnud vajagi, ööbisime sisetelgis. Lainete müha uinutas kiiresti ning magasime segamatult hommikuni.

Hommikul osutus, et oleme telkimas nudistide rannaosal. Mingid paljad inimesed käisid ujumas, nii et pakkisime kähku oma laagri ja läksime üle luidete autode juurde hommikust sööma.

Ja kui mina tahtsin pärast minna mere äärde jogurtikausse pesema, avanes luiteservalt maaliline pilt: valge liivarand, sinine-sinime valgete vahuharjadega meri, ja paksud roosad alasti mehed veepiiril kükke ja käesirutusi tegemas. Muidugi tundus nõudepesu selles seltskonnas kohatu, nii et taandusin kähku luidetevarju tagasi ning lippasin itsitades teistega oma elamust jagama.

Kaunas ja Trakai kämping

Tagasi suurele maale praaminud, võtsime suuna Trakai poole. Olgu-olgu, vahepeatus tuli teha Kaunases, et seekord Hyper-Maxima abil taas toiduvarusid täiendada. Kuna olime poodi minnes näljased, ostsime kokku hunniku kana ja liha (grillimiseks) ning kuna Leedus on ahvatlevad magusaletid, oli loomulikult vaja osta ka üks tort. Ja ehkki Kati näol oli meil kaasas terve mõistuse hääl, kes ütles, et torti kipub alati üle jääma ja võtame pigem väiksema, sai siiski ostetud ligi kahekilone suur rammus trühvli-shokolaadi ketas. Ja Leedu kuulus torni või kuuse kujuline keeks niikuinii, nagu ka suur pehme soe leib (Leedu supermarketid küpsetavad ise kohapeal leiba!), kaks suurt saia (need kahjuks enam soojad polnud, olid varem ahjust tulnud), võid, vorsti, juustu, piima, tomateid, koolat, mahla... Käru oli igatahes kuhjaga täis.

Esimene söögipeatus oli tee ääres ühe puhkekoha ja kohviku juures, kus kohe söödav kraam näljaste hammaste taha kadus. Tort, liha ja tomatid jäid õhtut ootama.

Ööbimiskohaks leidsime kämpingu Trakai järve kaldal. Suurepärane koht! Kokkuvõttes maksime sama hinna kui esimeses räämakämpingus, kuid saime teenuse nagu Nida ülikallis kolmetärnikämpingus. Ilus hoolitsetud ümbrus, suurepärane sooja veega dushiruum, ja mis peaasi - pottidega tualetid!!!

Grillisime, sõime-jõime. Kõik lapsed käisid järves ujumas. Kati poolt argielus kasutatav sõna "kämpama" hea äraolemise ja vedelemise kohta ("Noh, mis kämpad siin?") sai siin minu jaoks täiesti reaalse, emotsiooniga täidetud sisu.

Öö oli sama soe kui eelmine, nii et taas ei pannud me telkidele teist kihti katuseks. Ent öösel ärkasin krabina peale, mida tegid vihmapiisad telgikattele kukkudes. Sööstsin välja, ning Leivogi sahistas juba telgikatet oma telgile vedades. Krabinast äraksid ka lapsed, ning unisest peast oli Jüri püüdnud mu magamiskotti äratada, et saada autovõtit ning telgikate sealt ära tuua :) Kati jõudis ka telgist välja hüpata, kuid saatsin ta kähku tagasi, sest kahekesi polnud mõtet märjaks saada - telgikate oli juba peaaegu peal.

Ammuste võitluste hõng Trakai kindluses

Hommik äratas meid algul pilvisena, kuid siis piilus pilvede vahelt ka päike ning ilm läks taas ilusaks. Lõpetasime oma meeldiva kämpamise, sõime viimase poole torti ja sõitsime Trakaisse. See kitsate tänavate, väikeste puumajakeste, aedade ja terrassidega linnake oli 600 aastat tagasi Leedu suurvürstiriigi pealinn! Praegu viitab kadunud hiilgusele ainult võimas järvesaarele ehitatud Trakai loss.

"Ainult" on muidugi halvasti öeldud. Viie torni ja tõstesillaga massiivne kindlus oma kolme kaitseringig, paksude rauduste, peaaegu meetripaksuste müüride ja kitsaste keerdtreppidega paneb lausa füüsiliselt tunnetama siin toimunud kunagiste võitluste õudu. Eriti lossi kitsas kõrgete müüridega sisehoov, viimse meeleheitliku vastupanu koht.  Palju on olnud siin surma, palju verd ja palju sõdalasi on siia jäänud... Raamatute trafaretne lause "Ja kindluse väravad andsid järele" kangastus siin elava kujutluspildina...

Vürst Gediminase poolt aastal 1321. aastal ehitatud kindlus on aegade jooksul lõhutud ja lagunenud ning nüüd taas suurepäraselt restaureeritud. Ema meenutas, et kui tema seal umbes nelikümmend aastat tagasi käis, siis kindlusse ei saanud. Nüüd ei pääsenud veel ainult tornidesse.

Mis aga Trakais pisut pahandas, oli see, et lisaks üldpiletile (8 litti täiskasvanu ja 4 litti koolilaps) tuli piinakambrisse pääsemiseks osta veel eraldi pilet (4 litti täiskasvanu ja 2 litti laps).