Autoreis Krimmi: kuus last autos, mehest-naisest rääkimata

Kui kasvatada on kuus last, muutub isegi viimase hetke pakkumistega lendamine liiga kalliks: kulud ei lõpe ju lennupiletiga, vaid kogu kaheksaliikmeline kamp tuleb lennujaamast ka edasi liigutada. Seepärast on sellise seltskonna parim viis reisida väikebussiga ja meie elamusterohkeim sõit on viinud Krimmi.

Põlvkondade veelahe

Kes mäletab hõbepaberisse pakitud sulatatud juustu, suitsuräimi, shokolaadita kohukesi, kaljaautot, grillkanaputkasid ning laualapilõhnalisi pelmeenibaare?

Krimmi nõuka-hõnguline olme on täiskasvanutele peaaegu et nostalgiline, lastele aga lõputu üllatusallikas. Hobuvanker kiirteel! Lada! Sinised aknaraamid! Kilomeetripikkune kalaturg! Arbuusimüüjad!
Kempsu, mis seisneb betoonpõrandasse tehtud augus koos astmetega kahel pool, olid kõik kogenud õnneks juba varasematel reisidel.

Nõuka-hõngulist olmet tasakaalustab aga imeline Must meri, kuumusest hõõguvad mäed ja salapärased kanjonid – Krimm on igati külastamist väärt!

Sõitsime Krimmi autoga ning tundub, et varasemate reisikirjade hirmujutud igal sammul pistist võtvatest (liba)politseinikest ei pea aastal 2007 enam paika. Meid ei peatatud teel kordagi, samuti ei nõutud legendaarset Krimmi sissesõidumaksu.

„Kutsun miilitsa!” ähvardab tanklatöötaja

Krimmis tuleb (taas)harjuda, et igal teenindajal on õigus sinu peale häält tõsta. „Mitte puutuda!” käratab müüja kaupluses, kuhu oled vaevalt sisse astunud. „Kutsun miilitsa!” ähvardab tanklatöötaja, kui keeldud paberile kirjutamast oma krediitkaardi PIN-koodi. Viimane, muide, on kõikjal korduv konfliktiallikas. Kui üritame väidelda, et ükski pank maailmas ei luba öelda võõrastele PIN-koodi, tuleb vastuseks edasist diskussiooni välistav: „Siin pole maailm, vaid Ukraina!”

Must meri ja Jalta ööelu

Võib püüda ette kujutada ülerahvastatud randa, kus inimesed lebavad kiviklibul külg külje kõrval – aga päriselt seda siiski ette ei kujuta. Jalta rannas pole isegi nii palju ruumi, et plätusid jalast võtta! Iga vabanev lapike tuleb koheselt hõivata ja hakata oma areaali vaikselt laiendama. Võit saabub, kui oled katnud saunalina suuruse platsi. Meri on aga imeline: soe, väga soolane ja üllatavalt puhas – viimast kinnitab ka kuni alustassisuuruste millimallikate rohkus rannavees.

Igal õhtul on Jaltas uhke ilutulestik. Kella kümne paiku siirduvad igast kandist peaväljaku poole rahvamassid: on pidu ja bänd, aga rohkem käiakse vist siiski niisama jalutamas ja ennast imetlemas. Naised on näinud tõsist vaeva enda üleslöömisega – nii tõsist, et noorema põlvkonna eestlased väidavad neid välja nägevat nagu prostituudid. Vanematele taas äratundmisüllatus: mis ajal see nüüd oligi, kui välismaalased Eestis aina imestasid, et siinsed naised on ka argipäeviti nii meigitud ja superseksikalt riides…?

Mägi-Krimm võlub kuumuse ja ootamatustega

Ai-Petri mäe otsa saab autoga mööda serpentiine või tõstukitega. Muidugi ka jalgsi, aga 20 kilomeetrit tõusu 35-kraadises kuumuses pole just parim viis päeva veeta. Mäe otsas saab degusteerida ja osta kohalikku portveini ning süüa idamaise hõnguga tshaihanaades. Suurem turistilõks varitseb paar kilomeetrit eemal – suveniiriturg turistidele pakutavate meelelahutustega, kohale on veetud isegi… kaamelid.

Suure Kanjoni (olevat Ameerika nimekaimu üllatavalt sarnane minikoopia) matkarada on oluliselt keerulisem, kui euroopaliku trekkinguga harjunu oodata oskaks. Rada lõpeb Nooruse Vanniks kutsutava allika juures, mille looduslikus, ligi kolme meetri sügavuses basseinis saab kümnekraadises vees karastuseks kümmelda. Mitteametlikult võib veel mõne kilomeetri edasi minna – kuni kanjon aina ahenedes täiesti kitsaks muutub. Edasiminek tähendab aga tõsist turnimist kivistel kaljudel ning mitmemeetrise sügaviku ületamist mööda mahalangenud puud. Meie õnneks ei saja – märjaga olnuks see kaljune-kivine marsruut kindlasti ebamugav ja isegi ohtlik.

Mangup-Kale kindlus asub 584 meetri kõrguse mäe tipuplatool. See umbes ruutkilomeetrine ala on ligipääsetav ainult ühest küljest – mujal langeb alla püstloodis kaljusein. Tõus on kuum ja ootamatult raske (ega me ometi oodanud eurolikke matkaradu?), kuid varjulisemas metsaosas üllatab vana kalmistu, kus luuderohtu mattunud puud ja segiläbi pillutud heebrea kirjadega hauatähised moodustavad tontliku atmosfääri. Laastatud surnute linn…

Ülemine platoo on kõrbekuum. Preemiaks avaneb aga ahhetamapanev vaade ümbruskonnale ja järsule kaljule otse jalge ees (ärge eeldage piiret!). Näeb mäe sisse ehitatud mungakloostrit, kivisse raiutud meeldivalt jahedaid koobaselamuid ja muidugi Viimast Kindlust – säilinud müüriosasid, mis annavad aimu kunagisest võimsusest.

Vaimude Orgu jõudmiseks tuleb taas ronida kõigepealt mäkke. Mingil hetkel avastad end in-middle-of-nowhere üüratute kivitahukate vahel ning – suure musta mägilinnu karjatus kõrvus - tunned keha ümber mähkuvat mäetipu otsa takerdunud niiskeid pilvi. Või ongi need juba vaimud…? Või on see hoopis falloste mets?

Omaette vaatamisväärsus on Krasnokamenka –Austraalia Red Stone´i kohalik väljaanne. Üksik massiivne punane kalju – monoliit vist siiski mitte – tekitab mööda selgroogu jooksva vaimustusvärina. Ja on koondanud enda ümber aktiivse kaljuronimiselu, sest Krimm on ka kaljuronijate paradiis.

Kui asfalt sulab linnas…

Krimmi kuumuses ei sula asfalt mitte ainult ise, vaid sulatab ka autokumme. Lõbustame end aruteluga märkide üle, mis sätestavad teatud soojakraadide juures veokite kiirusepiirangu, kui… soss! Meie buss hakkab vänderdama ja kisub kahtlaselt kraavi poole. Tee, nagu tellitult, on selles kohas ka järskude pervedega. Kuidagi saame siiski pidama ning saatuse armulikkusena tuhiseb ka tagant tulev veokikolonn mööda alles siis, kui oleme juba teelt kõrvale saanud.
Järgmine tund kulub väiksematel lastel teeäärses õunapuuvõsas päikese eest varju otsides ning teistel bussi ratast vahetades. Väsinud ja tolmused on lõpuks kõik ühtemoodi.

Piiril saab veeta tunde ja tunde

Ukraina-Poola piir on Euroopa Liidu eelpost ning Poola sisenemist võetakse ülitõsiselt. Tähtsaim dokument on papist lõigatud kupong, kuhu tuleb kirjutada autonumber ja inimeste arv ning hakata järjest templeid koguma. Ainult Kafka või Orwell suudaks seda õhustikku adekvaatselt kirjeldada! Kui tembeldatud kupongi kuue ja poole tunni (!) pärast ära anname, jääme juhmistununa ootama - mida veel? „Sõitke edasi!” röögatab piirivalvur – nii et stiilipuhas lahkumine Ukraina pinnalt.

Ühes kohas peavad kõik reisijad end ära näitama, teises niisama autost välja ronima, kolmandas ei tohi autost mingil juhul väljuda. Õige käitumisviis selgub muidugi alles siis, kui oled selle vastu juba eksinud.

On kohutavalt kitsas. Ühe pöörangu juures jääb bussi lahtiununenud lükanduks kõrvaloleva Lada põrkeraua taha kinni ja vajub eest ära. Johhaidii, see kah veel…

Ladast ronivad välja kurjade nägudega mehed. Nähes aga lapsi täis bussi, kehastuvad  nad ümber abivalmiduseks ja Lada pakiruumist leitakse kang, millega uks siinidele tagasi tõsta. Lahkume õlalepatsutustega ja sõpradena. Sest tühja sellest Lada kriimustatud nurgast, see oli ennegi mitu kõksu saanud!

Mis saab Krimmist mõne aasta pärast?

Kindlasti mõjub tormiliselt lähedase Sotshi olümpialinnastumine. Kinnisvaraarendus käib Jaltas juba praegu täie hooga ning teede ääres on levinuimad reklaamid ehituspoodide omad. Jalta üürikorteri 80ndate aastate olme asemele teeb omanik ilmselt varsti euroremondi, tänavapealse grillkanaputka omanik avab europärase restorani („Kokk Euroopast!” on praegugi söögikohtade võimsaim müügiargument) ning pelmennaja asemele tuleb hamburgerit pakkuv kiirtoidukett. Ja loomulikult muutub kõik kõvasti kallimaks, sest kuurordipotentsiaali ning siia tikkuvaid maksujõulisi kliente on Krimmil tohutult.

Käige seal enne seda ära. Soovitan.