Kuna eelmise aasta Hiiumaa laidude retkest jäid ainult head mälestused, otsustasime sõitu tänavu veidi teistsuguse marsruudiga korrata. Osaliselt oli muutunud ka seltskond: lisaks eelmise aasta Valdekule, Leivole ja mulle liitusid retkega Riho (kes küll retke kestel sai uue nime Priit), Katrin ja Lea. Lisaks seltsis meiega uus kajakk, Leivo uus ühekohaline WK 540, kes ilmselt saab selle retke järel endale nime “Lainetel tõttaja”.

Viimane asjaolu oli ka põhjuseks, miks “Valged aerud” sai seekord mehitatud naiskonna ehk minu ja Leaga. Kohtusime Leaga matka alguses esimest korda elus - kuid mõnikord lihtsalt läheb nii hästi, et sõidustiil, tugevus, elutunnetus ja huumorimeel sobivad niimoodi kokku, et võid leida inimese, kellega teinegi kord rõõmuga ühte paati istuda. Igas mõttes.

Esimese päeva plaan nägi ette sõita Rohukülast alustades Sõmerist ja  Kumarist mööda ning Kõrgelaiule. Algses plaanis olid edasi variatsioonid sõita pärast puhkust edasi Saarnakile või Hanikatsile (kõikide külastamise load olid muidugi kenasti olemas), kuid Kõrgelaiule jõudes, kui seljataga oli juba 33km, teatas Valdek: “Matke mind siin koos saarega!” – ja kuna keegi seda teha ei jaksanud, jäimegi sedapuhku kõik koos hoopis Kõrgelaiule telkima. Etteruttavalt peab ütlema, et paraku me edaspidi polnud nii altid Valdeku kogemuse ja soovituse järgi talitama, mistõttu reisi viimase päeva märksõnaks saigi pealkirjas tsiteeritud ja palju kasutamist leidnud mõte “Küll see Valdek ikka on tark mees!”

Aga esialgu oli kõik kena. Telgid püsti, söögid söödud, tegime ka jalutuskäigu kõrtsi, ajasime matka- ja muidujuttu ning kobisime pimeduse saabudes magama. Enne veel otsustasime, et anname kohalikule kolmetärnihotellile oma ekspertgrupi soovitusel veel ühe tärni juurde.

Hommikul tundus küll põhjust kahetseda, et me edasi ei sõitnud: lakkamatult ladistas vihma, nii et Hanikatsi või Saarnaki majades olemine tundus mõttena kordi mõnusam. Aga elu peamine kunst on, nagu õpetas juba vana hea Carnegie, oskus teha kätteantud sidrunist limonaadi. Nii otsustasime meiegi – seejuures erinevate telkkondade vahel konsulteerimata – et kasutame vihmast hommikupoolikut pikemaks magamiseks. Kuni Riho nii umbes südapäeval kõrvaltelgist helistas: “Peaks vist sööma minema ja siis vaatame, kas magame edasi?”

Nii hull lugu siiski polnud, sest vihm jäi juba järgi. Kella kaheks sai ka hommikusöök söödud ning siis – praktiliselt enne kukke ja koitu – olimegi juba merel.

Hanikatsi tervitas meid põldmarjade, viinamäetigude ja lambakarjaga.

Lambad, tõsi küll, olid ka Kõrgelaiul, kuid märksa väiksemas koguses. Eelmisel aastal Martaks ristitud väidetavalt kummitava perenaise maja oli endises heas korras ning muidugi sai meenutatud ka möödunudaastast Valdeku seletamatu kadumise ja kaevukukkumise- mõtte lugu. Tänavu täiendas Riho seda sellega, et kui Valdek korraks silmist kadus, soovitas Riho kohe vaadata, kas kaevul ikka on kaas peal – sest kui Valdek oleks kaevu kukkunud, siis vaevalt ta endale kaane peale tõmbaks… Aga kõik oli jätkuvalt korras, Valdek ilmus kohe uuesti välja, käisime ära tuuliku ja muidugi ka Rootsi kunni haua juures. Viimane oli täiesti samasugune kui aasta tagasi, kuid tuulik oli ajahambast räsituna kaotanud ühe tiiva ning ülesronimisredeli ja tema sisse olid pesa teinud vaablased.

Riho ja Leivo kandsid viisakate meestena hoolt ka Marta eest, viies talle pööningule tema voodi päitsisse väikese öönapsi. Ja Leivo vaatas läbi fotoobjektiivi tõtt oma suurima hirmu ämblikuga.

Edasine masterplan nägi ette põiget Kaevatsile, kuid laidudel palju käinud Valdek arvas, et tema ei viitsi seda otsa kaasa teha. Et läheb parem otse Saarnakile ja paneb sauna põlema, see tähendab küdema.

Tagantjärele vaadates näitas seegi Valdeku tarkust, sest tagasi tulles oli vastulaine päris suur ja tüütu, aga kuna me lühikesest otsast tingituna sellega kergesti hakkama saime, tekkis julgus juba ennastki targaks pidada. Pealegi oli Kaevatsi hobusekari (loendasime kaugelt kokku 23 looma) võimas ja vaatamist väärt, eriti kui nad jooksuhoos lakkade ja sabade lehvides üle kadakate hüppasid. Täitsa kohe nagu preeriafilmis, kui muidugi preerias oleks kadakaid.

Saarnaki saun oli kuum ja mõnus, õhtu tähistaevane ja soe. Seda üllatavam oli hommikune ootamatult sügisjahedaks keeranud tuul – mis aga ei takistanud meid jäämast oma plaani juurde, et võiks Saarnakilt otse Rohukülla tõmmata. Linnulennult 26 km, mis see siis vastutuulest ja –lainest hoolimata ära ei ole! Ainult Valdek arvas, et tema läheb juba Heltermaal maha ning sõidab üle mere valge inimese kombel praamiga, kuum kohvitass ühes ja õllepurk teises käes.

Ehh, jah. Esimesed 7 km läksid muidugi kergelt. Hiiumaa ja Kaevatsi vahel läbi mere kulgev autotee oli ülimadala veetasemega ning seal madalas solberdades hakkasime arutama, kes kellele peaks teed andma, kui autoteel kohtuksid näiteks kajakk ja auto. Või kui teel on jalakäijad ja kõrval ttuleb kajakk… Ja ennäe – kus jalakäijast räägid, seal ta ongi! Läbi mere asutus Kaevatsi poole neljaliikmeline seltskond! Väga lahe vaatepilt oli: inimesed keset merd.

Edasi enam nii lahe ei olnud. Lained olid nii suured, et eessõitev kajakk kadus lainemüüri taha, tuul virutas otse vastu, laine kastis mõnigi kord üle pea ja kiirus kahanes vahepeal 3km/h-ni. Leivo hoidis seltskonna moraali üleval sellega, et teatas iga kilomeetri järel, palju veel sõita on jäänud. Vist juba 15 kilomeetri peal oli Riho see, kes esimesena välja ütles: “Küll see Valdek ikka on tark mees!” ning sellest peale sai kõigil  iga kilomeetri läbimise kinniskujundiks laevatekil kuuma kohvikruusiga mõnulev Valdek. Õlle olime valmis suuremeelselt unustama: õlle nautimiseks oli meil lihtsalt liiga külm.

4km enne lõppu tegime peatuse: Rukkirahu tundus päikesesäras liiga ahvatlev, et temast niisama mööda sõita. Päikesesäras saareke osutus paraku lõikavtuuliseks, nii et peatuse märksõnaks sai Katrini hammastelõginal pakutud “S-s-s-s-okolaadi t-t-t-tahad?” – muidugi olime kõik ikka täiesti lõdisemas. Kajakipõlle alla sooja saada tundus pärast lühikest sirutust jälle täiesti ahvatlev.

Aga muidugi on raskused selleks, et neid unustada. See viimane pikk ja külmetav vastutuule-ületus saab kindlasti just selleks legendiks, mille järgi seda reisi mäletama jääme.