Eellugu. 23.detsember 2003

Talvealguse õhtul, mil Põhja-Eestit vapustas viimase aja suurim lumetorm, istusid neli inimest tavernis kamina paistel. Väljas ulus tuul ja vihistas lund, autod olid ummikute tõttu kesklinna veerde maha jäetud - aga nemad olid laotanud lauale Soomaa kaardi ja tegid plaane mõne päeva pärast algavaks kanuumatkaks.

Esimene päev. 27.detsember 2003

Matka alguse varahommik oli oli kanuumatkaks sama paljulubav kui plaanimise õhtu. Torm ja pakane olid möödas, kuid Tallinnast startides valitses autoakna taga Eestimaaa tüüpiline jõulu- ja jaanipäevailm: +7 kraadi ja paduvihm.

Pärnumaale jõudes näitas aga loodus oma armulikumat palet. Vihm lakkas, ja ehkki madalal kihutavate tinaraskete pilvede all tundus juba kell pool üksteist taas hämarduma hakkavat, toimus vähemalt asjade mahalaadimine ja kanuude jõe äärde transportimine nii, et vähemalt ülevalt märga ei kallanud.

Me ei ole ainsad matkalised. Oksa laagriplatsil oli telkimist ja hommikusööki lõpetamas jalgsimatkajate seltskond ning kuuleme, et metsas pidi olema ka Kommer oma poistesalgaga. Nii et elu metsas kui palju!

Meie marsruut algas Lemmjõelt Oksa vaatetorni juurest. Sealt pidime mõlama Raudna jõkke, ööbima Karuskosel, sõitma järgmisel hommikul mööda Raudnat Halliste jõkke ja sealt edasi Navestisse. Esimesel päeval 15, teisel 17, kokku 32 kilomeetrit. Algselt olime plaaninud küll lühemat marsruuti, kuid Soomaa tuntuim "sookoll" Aivar Ruukel soovitas telefonikonsultatsioonis: praeguste veeolude juures on õigeim alustada Oksalt, muidu saab retk liiga ruttu läbi. Meie matka esimesel päeval pidi Aivar sellepärast kodus ilmselt ohjeldamatult luksuma, sest tema "praegused veeolud" oli meil hiljem korduvalt hea sõnaga meenutamiseks hammaste vahel.

Algus tundus aga paljutõotav. Soomaal oli algamas "viies aastaaeg" ning teeäärsed luhad olid toredasti vee ja jää all. Kui autojuhid Leivo ja Kristjan läksid masinaid lõpp-punkti ära viima, tundus ootama jäänud Kajale ja Jürile seepärast igavesti vahva mõttena matkata mööda lähedast laudteed eemal paistva kõrgema põndakuni. Kolmveerand teest läbitud, vajus aga laud läbi õhukeseks osutunud jää ning kahel seiklejal said jalad põlvini märjaks juba enne kanuusse istumist. Peamine on aga tujul mitte langeda lasta: kähku leitakse lohutus, et hea, et tegu pole enam lastega, muidu saadaks kindlasti pahandada.

Kui sokid kuivaks väänatud ja saabastest vesi välja kallatud, jõudsid Aivari auto peal tagasi ka sohvrid ning kanuuetapp võis alata. Kaldaäärses jääs oli põikipragu, millesse sai esimene kanuu ettevaatlikult sisse lükatud, kohe järgnes ka teine - ja olimegi veel!

Katsumuste algus: 5 km Lemmjõel

Vett jätkus mõnesajaks meetriks, kui ees oli esimene jäätakistus: käänukohta vooluga kandunud jäätunud lumesulp. Sealt läksid kanuud veel mõlade jõul jääd purustades suhteliselt kergesti läbi. Järgmise käänaku juures oli jää aga juba nii paks, et esimene paatkond oli sunnitud selle lõhkumiseks kirkad appi võtma: mõlaga tagudes ta enam ei purunenud. Kirkade jõul pääses vesi aga sealgi voolama.

Loomulikult ainult järgmise käänakuni. Seal ei aidanud jää vastu enam ka kirkaga tagumine: lendasid küll üksikud jääkillud, kuid jäämass oli nii paks, et kirkade otsad jäid kõvasti kinni ning jää püstloodis oleku korral võinuks juba jääronimist proovida. Aga kuidas seda kanuudes läbida? Loominguliste katsetuste käigus sündis uus meetod kanuu liigutamiseks kirka jõul ehk horisontaalne jääronimine kanuuga: kirka terav ots lüüakse ees tugevalt jäässe ja kirkavarrest hoides tõmmatakse kanuunina nii kaugele jääle kui võimalik. Kanuu raskuse all jäälahmakas murdub ning kanuu vajub vette tagasi. Paar meetrit jälle liigutud!

Liikumisviisi auks sai esimene kanuu nimeks jäälõhkuja Tarmo ning millegipärast arvasime, et kanuude omanikele ei tasu ehk nimevahetuse tagamaadest lähemalt rääkida. Tagumine kanuu solberdas jäälahmakate vahel tema kannul nagu tubli jäävangist päästetud aurik. Ent temagi põli polnud kiita: paks jää kriipis ja kratsis ka tagumise kanuu külgi.

Ühel hetkel otsustas Leivo kui hulljulgeim jäässe toppama jäänud kanuust välja astuda, et reisiseltkonnast veidi kaugemalt üle jää paraadfoto teha. Hoolimata süüdistustest enesealalhoiuinstinkti täieliku puudumise kohta ning soovitustest püüda unikaalne kaader täpselt jääst läbi kukkumise hetkel, realiseeris ta oma plaani. Paar ebakindlat sammu kanuust eemale - ja jää kandis!

Selle julgustüki najal küpses ka teistel plaan kanuudest välja tulla ning neid mööda jääd edasi lohistada. Mõeldud-tehtud. Taas oli ületamatu kasu kirkadest, mis jäässelööduna kanuuvedajaile tõmbeks vajaliku pidepunkti andsid. Kahetsusega tuli nentida aga kanuumatkaks hädavajalike kasside kojuunustamist: jalad kontakteerusid jääga peaaegu olematu hõõrdeteguri vahendusel. Unistasime kassidest ja saabaste talvekummidest - kuid kuidagimoodi siiski liikusime soovitud suunas.

Suhteliselt vaevaline oli see minek küll. Kanuu lohistamine paksemal kaldajääl, jää õhenedes vupsti kanuusse jäälõhkuja Tarmo tehnoloogiat kasutama. Jälle jääle ja jälle kanuusse, jääle ja kanuusse, jääle ja kanuusse... Ja uskumatu! Vahepeal paarkümmend meetrit vaba vett! Siis jälle Tarmot tegema, jälle jääle...

Kahe tunni ja kolme kilomeetri järel tegime lõunapausi ja meenutasime taas kord soojalt "praeguseid veeolusid". Ehkki võileivad, kuum tee ja Jägermeister tuju, mis ennegi üldse all ei olnud, uutesse kõrgustesse tõstsid, tuli tõdeda, et plaanitud vahemaad sel päeval läbida ei jõua. Küpses alternatiivplaan leida enne pimeda saabumist telkimiseks sobiv plats ja jääda laagrisse. Ning loomulikult helistada Aivarile - aga üldse mitte selleks, et vahetada temaga mõtteid praeguste veeolude kohta. Plaanisime paluda tal meile autoga laagripaika järele tulla ning kanuud maismaad pidi suurema jõe Raudna jäävabasse vette transportida.

Ööbimine Mulgi Heinamaal

Aga enne tuleb muidugi laagripaika jõuda. Veel tunnike möödub jääd lõhkudes ja kanuud lohistades - ning vasakul kaldal hakkab paistma Mulgi heinamaa laagriplats. Veidi solberdamist kes kuidas, ja maabumegi otse laagriplatsi juurde viival kõrgemal maanteel (kõik teed Soomaal on muust maastikust targu kõrgemale ehitatud). On isegi peldik ja taamal ka puukuur või sara puudega - aga paraku on plats ise suuremas ulatuses vee all. Lõpuks leiame enamvähem kuiva telgialuse samal maabumise kruusateel. Kuna tee teine ots suubub vette, otsustame, et kes siin öösel ikka sõidab, ning asume telki püstitama ja lõket tegema.

Lõkkealguse pilpad saab siitsamast metsapuude kuivanud okstest, tõsisemate halgude järele tuleks aga mõnekümne meetri kaugusele puukuuri minna. Lihtne öelda, aga kui kuuri lahutab teest loksuv vesi? Osutub, et kanuu täidab hästi ka Soomaal asendamatu haabja kohustusi: vabatahtlikult puuvedaja ametisse asunud Kristjan mõlab pladinal kuurini ja tuleb paaditäie puudega tagasi. Riida ülemine osa on õnneks kenasti veest välja ulatumas.

Helistame Aivarile ja kuuleme, et tema ise on kodust ära, kuid isa on kindlasti valmis meile hommikul üheksa paiku järgi tulema ning meid autotsi koos kanuudega Karuskosele viima. (Meenutame, et Karuskosele olime plaaninud jõuda mööda vett ja esimese päeva õhtuks!).

Priimusel valmiv makaroniroog tundub jõuluaja maitsvaima õhtusöögina, eriti kuna kõrvale jätkub Jägermeistriga teed ja punaveini. Grillime lõkkel vorste (samuti jõuluaja parimaid) ja kuivatame samas kõrval sokke. Aegajalt manitseb keegi, et hommikul peame vara tõusma, sest isa tuleb ju meile järele. Vana hea Freud leiaks siit palju tõlgendamisainet: neli täiskasvanueas inimest pimedas metsas, kelle meeltes on pidevalt isa kuju.

Telgi külge on õnneks vilkuv rattalatern kinnitatud, muidu võiks küll mööda teed valele poole minema hakata, kui ladistama hakanud vihma sunnil telkipugemiseks läheb. Magamiskotti jõudes uinume peaaegu silmapilkselt.

Hommikul hakkab kellegi telefon vastikult piiksuma. Kell on kaheksa ja peaks telgist välja ronima: varsti on ju isa siin. Ent me ei kiirusta, vaid kuulame mõtlikult öösel tõusnud tuule kohinat puulatvades. "Äkki helistaks isale ja paluks tal pigem lõunaks tulla?" pakub Kristjan täiesti arukalt. "Ja laseme end siis kohe lõpp-punkti ja sauna viia," täiendab Kaja ahvatluste jada. Tunnetame valusaid käe- ja õlalihaseid ja mõistuse häält - aga ei ole siin tegu mõistlike inimestega. "Tore, et vähemalt on soe ja valge!" õhkab Jüri õnnelikult, kui hakkame end lõdisedes ja käsikaudu riidesse toppima.
Riides ja telgist väljas, muutub enesetunne palju paremaks. Mõningase üllatusena tunnistame peaaegu telgiääre kõrvale loksuma tõusnud vett, kuid ei lase end sellest palju segada, vaid hakkame asju pakkima ja priimustel putru-kohvi keetma.

Magamiskotid on rõsked, telk märg ja porine - aga kuum kohv saab kohe valmis ning singiviiluga Rännumehe leib maitseb imehea. Sööme ja koristame pisitasa. Pool kümme on laager ikka veel laiali, kui Leivo äkki märkab, et isa jääb hiljaks. "Ja meil on ometi ammu kõik valmis!" reageerivad ülejäänud kooris. Üksmeelne naerulagin.
Isa saabub pikap-Nivaga, mille katusele leiavad koha kaks kanuud ning kabiini neli kaasõitjat. Soojas autos ja kõhutäie peale kipub uni vägisi kallale, ent isa oskab Soomaa inimestest, kobrastest ja suurveest nii huvitavalt juttu vesta, et kõigi silmaluugid jäävad avatuks. Meeli ergastab ka savilössine rööplik tee: hiljuti on käidud Soomaa viimastesse taludesse elektriliini vedamas ning suured masinad on urbseks muutunud tee lootusetult lõhkunud. Samavõrra on nad lõhkunud ka suvel siin käinud jaapanlaste soovi, et paik, kus tehakse iidseid haabjad ja elatakse sõluvalt ürglooduse ja suurvee rütmist, alatiseks elektrivalgusest puutumata jääks. Ilus soov - aga korraks tulevate-minevate võõraste ürgromantika ihaluse rahuldamiseks terve aasta pimeduses elada...?

Teine päev, 28. detsember. Raudna-Halliste-Navesti jõel

Raudna jõgi on vabast veest tulvil. Nii tulvil, et üle Karuskose ripssilla enam kuiva jalaga ei saagi: rippsilla otsa juurde viiakse üleminejaid kanuudest, sest jõgi on vallutanud kogu kaldaäärse luha.

Siitmaalt algab kanuumatk oma tavapärasemas mõistes. Ehkki harilike kanuumatkade õrna roheluse asemel ääristavad kaldaääri külmalt raagus puud ja hõre lamandunud kulu ning sooja päikese asemel paitab meie põski kõle talvetuul, liigume siiski vee peal ja aerude jõul.

Aga mitte ainult! Kuna tuul on päris tugev ja puhub valdavalt tagantpoolt, proovivad mehed kõigepealt teha tuule püüdmiseks käilakuju, st seista laialiaetud kätega kanuus püsti. Peagi otsustatakse, et see pole veel piisav ning lahti saab rullitud üks magamismatt. Kanuud seotakse ninast ja sabast katamaraaniks kokku (muide, eks proovige järele teha! nad on ju keskelt kõhukad!), vanade indiaanlaste kombel tõuseb ühes kanuus Leivo ja teises Kristjan püsti ja hoiavad kumbki ühest magamismati nurgast. Paadi ninasse seotus GPS mõõdab voolu ja tuule jõul liikuva sõiduvahendi liikumiskiiruseks kuni 5 kilomeetrit tunnis! Ainult voolus ulpides kulgesime 3 km/h, nii et võit purjest on tuntav.

Puri on küll tore, aga niisugusel kujul ka ohtlik: üks tugevam tuuleiil oleks seisjad peaagu tasakaalust välja viinud, mis tõenäoliselt oleks lõppenud ka kanuu ümberminekuga. Seepärast loobutakse indiaanlaste kanuusõiduasendist ja võetakse tavapärasel viisil istet. Ka nii õnnestub purjega hästi tuult püüda, nii et peaaegu tunni liigume aere liigutamata. Siis sunnib paigalolekust kontidesse hiiliv külmatunne jälle füüsilise rassimisega tegelema, pealegi oleme märkamatult jõudnud Halliste ja Navesti ristumiskohale, ning viimased mööda Navestit kulgevad kilomeetrid on paraku vastutuult.

See ongi meie kanuumatka kõige elamustevaesem osa, kui mitte lugeda elamuseks kiiresti tekkivat tüdimust aerudest, laisa vooluga laiast igavate kallastega jõest ja vastutuulest. Ent siis oleme kohal!

Tõmbame kanuud jõest välja, teeme oma arust viimsed ponnistused enne autodeni jõudmist ja sauna sõitmist... ja avastame, et Leivo autol on tagumine kumm tühi. Nii täiendab retke lõppu rattavahetamise odüsseia. Et see oleks täielik, osutub, et valuvelgedel põhiratta poldid ei sobi plekkveljel asendusratast hoidma ning Kristjani auto neljalt rattalt tuleb igaühelt üks polt kriisiabiks maha keerata.

Mõnus suitsusaun, mis meid lähedal Leivo tädi juures ootab, ning sealse lahke perenaise poolt pakutud priske kõhutäis on kõige selle peale õndsuse tipp.

Ent oh häbi! Juba Tallinna poole sõites tuleb äkki meelde, et kellelgi polnud meeles ei Aivarile, tema isale, Leivo tädile ega üldse kellelegi matka jooksul kohatud inimestest head jõuluaega soovida!

"Aga kuidas saabki seda meeles pidada, kui sul on kanuu autokatusel ja ladistab vihma," mõtiskleb Leivo. Otsekui tema sõnade kinnituseks hakkavad auto esiklaasile taas trummeldama rasked vihmapiisad. On jõuluaeg 2003.
___
Kanuumatkal käisid: Kristjan Tiik, Leivo Sepp, Kaja Pino ja Jüri Saarma.
Idee autor: Leivo Sepp
Kanuud laenutasid: Elioni Spordiklubi ja Matkasport