“Vahel tundub, et tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud…” See lauluke pole populaarne mitte ainult kaasahaarava viisi ja armastatud esitajate tõttu, vaid ka seepärast, et aegajalt on igaüks meist niimoodi tundnud. Kes rohkem, kes vähem, kes harvemini, kes sagedamini – aga oleme. Ja isegi kui me kohe mitte kuidagi ei taha oma hinges nõustuda vähenõudliku filosoofiaga tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt … siis tõele näkku vaadates on enamik meie midagimuudtahtmisi veelgi vähemad, sest enamasti on nad täiesti ebamäärased.
Mina pole kunagi olnud kantritüdruk, aga ometi kannavad minu kahekümnendates eluaastates kirjutatud ning nüüd kogumikus “Vastassuunavöönd” taasavaldatud jutud just sedasama määratlematut “vahel tundub, et tahaksin midagi muud” igatsust. Tüdrukud ja naised nendes juttudes tunnevad ebamäärast sisemist rahutust, minnatahtmist ja millegi muu igatsust.
Muide, tore kõrvalepõige. Ürgajal, mil internetti polnud olemaski ning telekastki tulid saated mitte 24/7, vaid kindlatel kellaaegadel, tuli endale ise meelelahutust otsida. Mina ja mu õde Karin lõbustasime end teismeeas sellega, et ütlesime üksteisele ägedalt kõlavaid pealkirju ja teine pidi selle põhjal loo jutustama. Just nii sündis kunagi jutt “Kui hüään naeris”. See õe öeldud pealkiri (tegelikult näpatud silma alla sattunud vanalt lasteraamatult) jäi millegipärast aastateks meelde, koos kiirkorras tekkinud süžeega igavlevast tüdrukust, kes… no muidugi, ootab elult midagi muud. Aastaid hiljem tippisin pähe keerlema jäänud loo kirjutusmasinasse - ja veel hulk aastaid hiljem sai sellest mu jutukogumiku avalugu.
Milline neist juttudest mulle endale kõige rohkem meeldib? Nimilugu “Vastassuunavöönd” on kindlasti kõige terviklikum ja õnnestunum (selle ja “Täiusliku mängu” kohta olen, muide, saanud omal ajal palju just meestelt tulevat kiitust, mis minu jaoks oli üllatav, sest ise olen oma jutte ikka padunaistekateks pidanud) , kuid subjektiivselt võttes tekitasid uuesti üle lugedes minus ihukarvu püsti tõstva tunde “Röövkass” ja “Soovide täitumise öö”.
“Soovide täitumise öö” baseerub mu hirmuunenäol. Kui külma sõja hüsteeria tähe all möödunud lapsepõlves olin kartnud tuumasõda, siis üheksakümnendate aastate noore emana kartsin samasuguse nimetu hirmuga maffia tänavatulistamisi ja autopomme, mis kogemata võivad mu lapsed tappa. Praegu tunduvad need hirmud veidrad, olid tegelikult ka tollal (no ei olnud see 90ndate Eesti ju mingi Chicago), aga ometi nägin ma pidevalt unes, et mu noorim laps on sel kombel surma saanud. Kui suutsin valada selle ängi positiivse lõpuga kummituslikku loosse, sain ka unenägudest vabaks.
“Röövkass” aga on lugu pealtnäha õnnelikust pereemast, kel on kaks toredat last, traditsioonilistest pereväärtustest hooliv mees ja kelle elu läheb aina paremaks ja paremaks… aga kes salamisi, nii et ei suuda seda endalegi tunnistada, igatseb hulkuva kassi vaba ja ohtuderikast elu. Ma olin selle loo, eriti tema lõpplahenduse, täiesti unustanud, ja nii suutis see mind tõesti raputada.
Aga mina ise? Olin ma nende juttude kirjutamise ajal õnnetu ja elasin juttudes välja oma salajast rahulolematust?
Ma ei tea.
Sellesse aega tagasi vaadates mäletan piiritut õnnetunnet oma kolmest lapsest, vahvaid sõpru, ema-isa ja meheema (mulle ei meeldi sõna “ämm”, sest see kannab meie keeles mingit negatiivset energiat) armastavat tuge, usku oma abikaasasse ja meie tulevikku…
… aga jah, ometi tahtsin ma veel midagi.
Pidin ju tahtma, muidu poleks mu elu ilmselt nii läinud, nagu ta läinud on?
“Kui elu annab meile magusa saia, tahaksime me korraga mõlemat: see silmapilk ära süüa, aga ka homme külalistele pakkuda,” filosofeeris kord üks mu tolleaegne sõbranna. Naersime, aga tegelikult oli tal sügavalt õigus. Veelgi enam: me tahtnuks sellest nädala pärast ka saiavormi teha!
Ning sügavas südamesopis olime tegelikult veendunud, et see kõik on kuidagi võimalik. Peab ju olema!
Mina olengi suure osa oma vastandlikest igatsustest realiseerinud. Küll haigetsaamise ja haigettegemise hinnaga, küll ennast igas suunas lõhki käristades – aga olen.
Ja ma loodan, et “Vastassuunavööndist” enda jaoks tuttavaid tundeid leidvad tüdrukud ja naised jõuavad kord samasugusesse nende jaoks õnnelikku ja rahulikku sadamasse.
Raamatu kirjutamisest
Olen paar viimast kuud tegelenud huvitava ja peab ütlema, et üllatusi toova asjaga: süvenenud enda kahekümne aasta tagusesse mõttemaailma.
Nimelt on mu elupõline sõber Epp, antud hetkel küll kirjastaja rollis olles, mulle ammu peale käinud, et võiks minu eelmise aastatuhande üheksakümnendate aastate alguses kirjutatud jutud uuesti välja anda. Mõni aasta tagasi, kui see esimest korda jutuks tuli, ma veel puiklesin, ehkki Epp nägi ära suure vaeva ja otsis suure osa neist ise juba raamatukoguarhiividest välja. Meenutuseks: 90ndail valitses suuresti veel kirjutusmasinate ajastu ning ilmunud asjad ilmusid ainult paberkandjal. Ei mingit guugeldamist, puhas käsitsiotsing, mida ei teinud põrmugi lihtsamaks see, et osa jutte avaldasin (ma ei teagi, miks) varjunime all. Aga ma polnud siis vist veel väga valmis oma kunagistele loomekatsetustele peale vaatama, võibolla pigem isegi häbenesin neid. No umbes nii, nagu täiskasvanuks saades kiputakse mingil hetkel tulle pilduma kõike puberteedieas tehtut. Isegi kui Epp (kelle kõhutunnet ma sellistes asjades usaldan) seda väärtuslikuks arvas või nii mõnigi teine aegajalt märkis, et luges kuskil taas kord läbi minu juhuslikult näppusattunud vana jutu ja et miks ma neid enam ei kirjuta…
Aga kui Epp tänavu varakevadel taas seda teemat meelde tuletas, olin ma vahepeal kas oma varasema mina suhtes leplikumaks muutunud või siis sõna “raamat” suhtes suure osa aukartusest minetanud. Sest raamatu ilmutamine on tänapäeval juba nii tavaline, et ei pea enam suurt põdema selle pärast, kas sel ikka on igavikulist väärtust.
No ja last, but not least: lugesin Epu kogutud portsu läbi ja olin meeldivalt üllatunud. Sel kirjutajal oli mõnigi kord päris äge vaatenurk ning tema lugudes oli ajastikupärast hoolimata midagi püsivalt eksistentsiaalset. Tema lugusid oli tõepoolest huvitav lugeda!
Ütlen siin meelega “tema”, sest praegu on mul siiski raske samastada end selle verinoore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma unelmaid ja änge öösiti köögilaua taga kirjutusmasinasse peksis. Aga midagi temast on minus kindlasti alles. Temata poleks ma see, kes ma praegu olen, ja igatahes saan ma temast tänu nendele juttudele nüüd ehk pareminigi aru kui ta ise tollal seda suutis.
Ning lisaks on praegu juba piisavalt aega mööda läinud, nii et lugude ajastikutruudus hakkab tasapisi miinuse asemel plussiks muutuma.
Nii et jah.
Kuskil enne jaanipäeva ilmub Petrone Prindilt suvelugemiseks kogumik “Vastassuunavöönd”.
Raamat erinevatest juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti Vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, töökuulutustesse kirjutati nõuded „hea väljanägemine ja vanus kuni 25“, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil ning laste saamine võrdus karjäärirongist väljaviskamisega. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside-valgete tossude-jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei. Kõik see peegeldub enamal või vähemal määral ka minu juttudes.
Ja just selline olin mina ise nende juttude kirjutamise ajal.
