Alljärgneva loo eesmärk on inspireerida teid tegema võimatut.
4. august 2018 toimus Tallinnas täispikk IRONMAN Tallinn võistlus.
Kordame üle, Ironman tähendab järgmisi distsipliine:
- 3,8km ujumine
- 180 km rattasõit
- 42km jooksmine
Tegemist oli mu esimese Ironmaniga ja kogu selle spordi tegemisks kulus aega 11h 51min.
Kuidas siis mul enda arvates läks?
UJUMINE, kuidas on võimalik seda üle 2 tunni teha
Kui meil viimati toimus Microsofti kontori triatlon, mille käigus pidime Trummi välibasseinis 100m ujuma, siis mina läbisin selle distantsi viisil, et lükkasin kätega ees vett kahte lehte laiali ja tegin vesikõndimist.
Andes selgelt endale aru oma erakordsetest ujumisvõimetest, registreerisin ennast samal ajal Tallinna Ironmanile, kus jalad põhja ei ulatu ning ujuma peab 4km.
Ei teagi, täitsa LOLL olin, a võibolla oli täiskuu või mõlemad korraga.
Kui esimest korda basseinis ujumas käisin 2017 detsembris, siis 25m läbimise järel pidin puhkama enne kui tagasi ujusin. Mõnikord vajasin ka ujumisraja keskel rajapiiret, et mitte ära uppuda. Ma ei suutnud uskuda, et üle 25m kunagi suudan ujuda.
Kui esimest korda avavette, Trapiauku läksin, siis esimese 10m järel läbipaistmatus vees ja taimedega võideldes valdas mind nii kohutav paanika, et olin valmis kõigele käega lööma. Kaja vaatas kaldalt mu armetut võitlust nende veetaimedega, haledat kaldale ronimist ja mu mehelikkusest polnud sel hetkel midagi järel.
Ironman Tallinn: Päästke mind juba ära ja viige kaldale!
Vee temperatuur oli minu kella andmetel 14, kuid paljudel näitas kell ka 13 kraadi. Jalas Sealskin sokid, kalipso all oli eraldi pikkade käistega sooja pesu särk ja peas kaks ujumismütsi. Ma olin ikkagi valmistunud ujumisekspeditsiooniks nagu filmis “Mehed ei nuta”.
Esime 200m peal olin kolm korda paanikas ja ujusin meritähte – see tähendab et keerasin selili ja ja lihtsalt lebasin elutult. Mõtted olid stiilis: “päästke mind juba ära ja viige kaldale”.
Päris mitu ujujat muide võttis vaevaks võistluse ajal märgata minu seisukorda ja nõnda küsiti nii inglise kui eesti keeles et kas kõik on korras. EI OLNUD!
Keerasin vahepeal õigeks ja ujusin 10 tõmmet krooli ning siis uuesti selili ja tähekest. Sedasi möödus mu elu kõige pikem 500m. Aga pärast tuli neid veel.
Mis siis juhtus?
Kuna ma hingasin üle kolme tõmbe kordamööda kahele poole, ei saanud ma piisavalt hapnikku ja seetõttu ka paanikahood. Ma polnud treeningutel kunagi ühele poole ehk üle kahe tõmbe hinganud. Ühel selgemal meritähe hetkel sain aru, et mul on kaks võimalust 1) laotun nagu morsk kellegi kajaki peale ja lasen end kaldale toimetada või 2) proovin uutmoodi ujuda – hingates ühele poole.
Ennäe, ühele poole hingates kadus paanika ja hapnikku oli ka piisavalt. Tekkisid aga järgmised probleemid, minu ümber polnud ühtegi ujujat ja prillid olid läbipaistmatud seega olin nagu pime kana ja mul polnud aimugi kuhu peaksin ujuma. Ja suunda ei oska ka ühele poole hingates hoida.
Küll aga oli selge, et paigalseismine on tagasiminek. Ujumisliigutsi tehes toimub vähemalt progress, kas siis edasi või tagasi või merele. Vahepeal tunduski, et näen mereväravaid ning ma lihtsalt lootsin, et ma kuskile avamerele ära ei kaoks.
Ajuti leidis pime kana tera ja siis teise.
Päike kerkis taevasse ja ma muudkui ujusin ning ujusin. Õppisin päikest kompassina kasutama, et selle järgi orienteeruda sadama akvatooriumis. Teisi ujujaid, support kajakeid, SUP-e, puna-kollaseid poisid jms. väikest pudi-padi ma lihtsalt ei näinud.
Ja nii möödus mu elu seal vees. Neetult halva maitsega on meie Tallinna laht, isegi karu ei joo seda.
Kuna teisi ujujaid enam polnud, siis kohtunike vile oli alati mulle mõeldud ja tähendas seda, et liikusin ilmselt täiesti vales suunas.
Korra sattusin sõna otseses mõttes kaldale, suurte kivide otsa. Muidugi oli kohe esmaabi platsis kes oli kindel et ma tahtlikult sinna ujusin ja päästmist vajan.
EI, ma ei vaja PÄÄSTMIST!Tõusin kaldal püsti, uurisin kuhupoole edasi liikuda ja uuesti vette.
Suur aitäh ühele kajakimehele, kes mõistis empaatiliselt mu olukorda ning ta ütles, et sõidab 2 meetri kaugusel mu kõrval ning ma saan tema järgi suunda hoida. Sedasi möödus mu viimane kilomeeter.
Teisel pool kõrval sõitis esmaabi paat, valmis mind päästma ja ilmselgelt üllatunud, et “kes see hull on, et nii kaua siin külmas vees ja päästmist ei vaja”. Olgu külm või mida iganes, aga nüüd teen ma selle jama igaljuhul läbi. Enam te mind päästa ei saa!
Pean tunnistama, et finiši-sillale ronides tundsin end kui mollusk, kes sinna lihtsalt laiali vajus. Vaarudes ajasin end püsti ja hakkasin litsa-lätsa vahetusala poole jooksma.
Kõhuga, mis merevett täis ja see polnud just mingi energiapomm, pidin jooksuga vetsu tormama, et mitte triibuliste pükstega rattasse minna.
RATTA alas oli järel ainult üks ratas, võtsin selle. Oli minu oma.
Ja ratta esimese 80km jooksul taandus ka kõhuvalu.
Hakkasin kohe hoolega geele sööma, sest sõit tuleb pikk ning jooks ka veel. Lisaks oli taskus neli kodust paksu võiga juustusaia. Need maitsesid hea.
Kallas vihma, oli päikest, oli äikest – ja mitte vähe 
Oma esialgsest eesmärist, sõita rattas keskmiselt 190W, jäin ikka üsna kaugele (avg:150W ja IF:0,646). Eesmärgiks sai hoopis alla 6 tunni sõita, mis ka õnnestus.
JOOKS tuli lõpuks täitsa kenasti, maratoni aeg 3:40
Toitusin regulaarselt kõigest mida laudadel leidus: geelid, spordijook, cola, vesi, soolaleib, suulakurk, banaan, apelsin ja lihtsalt soolavesi.
Tempo püsis, enesetunne oli hea ja nii saigi minust IRONMAN.
Pildil koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega, kes sai Ironmaniks 10min enne mind. Palju õnne!
Mõned erksamad hetked:
* rattas vaatasin, et üks vanamees käsi välja sirutatud, tahab minuga patsu lüüa, pidasin seda targemaks mitte teha. Ja hea et ei teinud, sest kui temaga kohakuti jõudsin, oli tal peaotäis kirsse ning ta küsis “kas kirsse soovid”. Oioi kui piinlik, kui ma patsu löömisega kõik tema kirsid oleks laiaks löönud.
* ratta lõpp, läbi Stroomi ja pelgulinna. Tee ääres elas üks erakordne vene vant võistlusele kaasa. Röökis kõva ja ilmselgelt purjus häälega “давай-давай”. Aga peamine oli see, et samal ajal lehvitas ta suure kaarega Eesti lippu! KIITUS!
* jooksu alguses hüüdis keegi hea inimene “Leivo, käed käima!”. See oli hea ja vajalik.
* äikesetormi ajal olid rattapunkti tüdrukud kolmekesi ühe pisikese laua alla kobarasse pugenud (armas vaatepilt)
Sõbrad-toetajad. kallis Kaja elas mulle mitmel pool kaasa, Assar hea sõna (“puusad ette!”) ja pildiseeriaga. Ja vanalinnas muidugi Jarek ja Mallor. Rattas nägin ka vilksamisi Tanel Saameret, kuid tema mind ilmselt mitte. Dan, kes jõudis mind Vääna Jõesuus ära oodata ja tee ääres ergutada. Viivi ja Kait, kes olid samuti tulnud jooksurajale hulludele kaasa elama. Yukoni paadiparner Andres Kaju, kes ujus minust täpselt 2x kiiremini, oli rõõmus kui nägi et ma juba jooksurajale jõudsin.. Ja veel paljud tuttavad ning spordisõbrad, kes raja ääres ergutasid ja kaasa ealsid.
Kas lähen veel sellele karnevalile: jah.