September on Lapimaa kajakimatkaks parim aeg. Valdavalt päikeselised ilmad, kaldaid värviv ruska ehk Lapimaa suve imekiire üleminek talveks, sääsevabadus ja plusskraadides temperatuur. Isegi vihm ja kõrvu peast puhuv tuul on tagantjärele pigem kirsiks tordil.

Kajak autokatusel, sõidame reedel öölaevaga Soome ning enamvähem peatusteta roolides jõuame laupäeva hilisõhtuks Ivalo juurde Ukonjärvi kämpingusse. Siit on plaan  sõita kajakiga Inari järve idapoolset serva pidi põhjatippu ja sealt läänepoolset kallast pidi tagasi, nii et kokku tuleb 250-kilomeetrine üheksapäevane retk.

Ilmaprognoos lubab sooja 2-10 kraadi. Päikesevalgust on 12 tundi päevas, ilmad valdavalt pilvised ja võib sadada vihma, mõnel päeval isegi lund (maha jääb see siin küll alles oktoobris). Tuule kiiruseks lubatakse 2-4 m/s ning tuule eeldatava suuna järgi peaksime sõitma põhjatipuni taganttuules, tagasi tulles saab aga tuul olema valdavalt vastu.

Kümnepäevane ekspeditsioon püsiasustuseta piirkonda tähendab kogu varustuse kaasavedamist. Nii kajaki esimene kui tagumine pakiruum on täis toitu, riided paiknevad veekindlas kotis sõitjate jalgade juures, telgi ja magamisvarustuse kinnitame (samuti veekindlates kottides) kajaki peale. Kuhugi tuleb mahutada veel saapad, matkapliit, gaasiballoonid, fotovarustus, köis, päästevahendid, õng, varuaer… Kuna Inari on Soome puhtaima veega järv, ei pea õnneks kaasa võtma joogivett.

Isegi täislastis liigub meie „Lendav Hollandlane“ (WK-640) vees kergelt ning oskuslik paigutus vähendab ka koormast tingitud ebastabiilsust. Küll aga on 120-kilost kaalu tunda  kajakit vette ja kaldale tõstes. Kuna Inaril pole tegu maabumisega laugetel liivarandadel, vaid kaljul ja kivide vahel, on tõsta vaja rohkem kui küll. Kardame, et kandenöörid ei pea vastu või et mina ei jaksa sellist raskust ühe käe otsas tassida. Nii lisame varustusse 120-sentimeetrised slingid, mida ümber kajaki nina- ja tagaosa pannes ning ise kaksiratsa kajaki kohal ühes taktis astudes saame kandmisega edukalt hakkama.

Retke turvajaks saab kohalik giid Sakari, kes registreerib meie sõidu ja kellele igal õhtul kell kaheksa saadame sõnumi teekonna edenemisest. Mobiililevi peaks olema igas meie ööbimispaigas, ehkki mõnel pool tulevat Sakari sõnul  selle püüdmiseks üles kaljule ronida. Lepime ka kodustega kokku, et sideseanss on õhtul ning et muul ajal on – muidugi akude säästmise eesmärgil – meie telefonid välja lülitatud.

Veele ja teele!

Pühapäeva lõunaks on varustus pakitud ning auto kämpingu parklasse paigutatud. Päike paistab, sooja on õhus ligi viisteist ja vees kümme kraadi. Siiski poeme põhjamaisel retkel hädavajalikesse kuivülikondadesse (GoreTex Kokatat Expedition), mille all on spordipesu. Jalga lähevad surfisussid. Peopesasid vabaks jätvad neopreenist aerutamiskindad, buff ja müts on sooja ilma tõttu kajaki panipaigas. Taga istuva navigaatori ees on kajaki peal GPS, merekaart ja kell.

Ukonjärvist väljasõit tähendab kitsast kaljude vahel kulgevat kanalit, kus isegi kajakiga tuleb hoolsalt meremärke järgida. Tegelikult tuleb seda ka mujal, sest lisaks veest välja kõrguvatele kaljudele üllatavad Inaril hiigelsuured kivimürakad ka veepiirist allpool. Ehmume tõsiselt, kui keset mitme meetri sügavust vett kaapab tüür äkki millegi vastu ning üle parda vaadates näeme end libisevat üle hiigelsuure kivi, mille kohal vett vaid nii palju, et kajak napilt üle pääseb.

Esimesel päeval sõidame 20 km, tehes poole peal vahepeatuse jalgade sirutamiseks. Siin ja seal kuuleme mootorpaatide müra: on pühapäev ja oleme asustatud kohtade läheduses. Järgmiste päevade vaikuses paneb iga selline hääl juba üllatunult kõrvu kikitama.

Ränduri viietärnihotell

Päevamarsruudid on plaanitud sellised, et jõuda ööbima Metsähallituse (Soome vaste meie RMK-le) tasuta kasutatavasse autiotupasse, mida oleme pidanud matkahütiks. Juba esimesel õhtul Jääsaaril kogeme, et hütt on küll vale sõna, pigem on tegu täiusliku puhkekompleksiga. Hoonetekompleksi kuulub põhimaja (ahju,  gaasipliidi, naride, laua-pinkidega), puukuur, suveköök ning enamasti ka tulemaja pinkidest ümbritsetud lõkkekohaga ning koiraparkki koerarakendile magamiskoha rajamiseks.

Tore traditsioon on igas majas olev Vieraskirja, kuhu külalised kirjutada ja joonistada saavad. Reisi jooksul kaheksas majas külalisraamatuid lehitsedes leiame eestlaste kohta sissekandeid niipalju, et 26.märtsil 2012 on Pisteril ööbinud suusataja Timo Tallinnast ning samal kevadel on üks eestlaste seltskond käinud mootorpaadiga Pedäjasaaril grillimas. Nüüd siis meie, kajakiga.

Õhtul istume oma tänase kodu lävel, kuulatame vaikust ja vaatame Lapimaa sügise sündi.  Õige ruska pole veel kaugeltki käes ja vaade on valdavalt roheline, mõne üksiku kuldse laiguga. Tänase päikeselise päeva järel tundub kümnekraadine vesigi piisavalt soe ja karastatud Leivo käib ujumas, mina piirdun jalgupidi vettemineku ja näopesuga.

Aga muutused on siin kiired, juba mõne nädala pärast on ju oodata lund. Kui päike looja läheb, muutub tänagi kiiresti kargelt külmaks.

Vasikaseljal kepsu löömas

Teise päeva hommikukohvi joome paadisillal, soojendades end paarikraadises karges õhus päikese käes nagu sisalikud. Vesi suliseb vaiksetes lainetes, öö jooksul juba kollasemaks tõmbunud mägedele avaneb ei-tea-mitmemiljoniline vaade.

Esimesed 10 km mööduvad päikeses ja kerges taganttuules. Lõunapeatuse teeme Kaamassaaril ning edasi tuleb juba üks pikem sõiduots: 22,4 km ilma vahepeatuseta minekut, sellest 5 km lageda vee ületust saarte varjust väljas.

Kepsakas laine käib üle kajaki nina ja eesistuja põlle, kajak tantsib lainete rütmi otsides. See on hea harjutus homseks, mil ootab ees Inari kõige ohtlikum osa Vasikkaselkä ehk Kàlbàjääpi (siin on kohanimed nii soome kui saami keeles), mille tuulise ilmaga läbimise eest Sakari meid korduvalt hoiatas. Vasikkaselkä on igas suunas laialt tuultele avatud ja tõstab kiiresti ohtlikku  lainet. Täna on tuul vaid kuni 4m/s, kuid homseks lubab tuule tugevnemist ja nii jääme Kärppäsaaril magama heites natuke murelikult homset ootama.

Hommikul otsustame varakult teele minna, kuna ilmateade ütleb, et tuul päeva jooksul tugevneb. Ja kihutamegi ühe jutiga üle 20-kilomeetrise peljatud Vasikkaselkä.

On 5-6m/s taganttuul ja ehkki veeväli juba rahutult lainetab, on sõit suhteliselt turvaline. Ja kiire! Kohati on kajakinina lainet läbides kuni esimese põlleni üleni vee all ning veemass lööb eesistujal vaat et hinge kinni: läbime laineid nagu allveelaev. Laineharjale saades kihutame aga surfaritena ning kohati on kiirus nii suur, et täislastis kahese  paadi tasakaalus hoidmine viskab adrenaliini pahvakutena verre ega  luba ühtegi ettevaatamatut liigutust.

Närvi hoiab püsti seegi, et ka keset laia sügavat Vasikkaselkät on salakivid. Veest välja ulatuvate ümber vahutab ja kohiseb vesi nagu karidel, salakavalamad peidavad end vaikselt vee all. Nagu oleks keegi pildunud hiigelrahne sügavasse vette! Ühelt kivilt  saame „Lendava Hollandlase“ alla sügava kriimu, õnneks aga on järgmine laine meie poolt ja tõstab hooga edasi. Laineorgu sõites ei tahtnuks küll selle kiviga kohtuda!

Ajaliselt lühikese, kuid keha ja vaimu pingutava päevatöö järel ööbime Pisteri majas. Kased on juba kuldkollased, vaade märgatavalt sügisesem kui kaks päeva varem. Õhtud lähevad aina jahedamaks ja nii teeme õhtul kaminasse tule. See pole küll suurem asi, sest kamin on lahtine ja ajab suitsu sisse, aga hoolimata suitsusauna-emotsioonist teeb tulesoe olemise hoopis hubasemaks.

Ülevedamine

Neljas sõidupäev oli retke pikim nii ajalt kui kilomeetritelt. Kajaki lükkame vee peale hommikul kell kümme ja lõpetame kümne tunni ja 51 km järel Suolistaipale majas. Tegelikult plaanisime küll telkida Inari põhjatipus (39 km), aga…

Aga kõigest järjekorras. Tänase päeva üllatus on, et suur ja lai Inari on kohati vägagi kitsas. Kui hommikul teele asume, viib marsruut meid üle Vasikkaselkä sabaotsa. Laine kepsutab rohkem kui eile ja on tihedam, aga õnneks, nagu öeldud, on läbida ainult sabaots. Siis aheneb Inari Küüneljärviks (Kõõnjäljäu´rr) ning vesi muutub madalamaks. Tänavu on eriti madal, sest pea terve suve pole sadanud ning Inari veetase on ca 60cm tavalisest allpool.

Esimesest madalikust saame kajakiga ettevaatlikult üle sõita. Edasi peame aga neljal korral ronima jäisesse vette, et kajakit kividest mööda ja üle vedada. Kolm kitsust sarnanevad pigem kärestikujõele kui järvele, sest vesi tormab kitsas kivises sängis meeletu kiirusega meile vastu. Võitleme vooluga ja vedamist ei tee sugugi kergemaks ebaühtlased kivid: kivi otsas oled vees põlvini, kivi taga aga juba vööni või rinnuni. Kiidame oma kuivakaid, mis vett ligi ei lase, aga külm hakkab ikka. Esialgu ei lase olukorra uudsus ja adrenaliin külma märgata, hiljem, tülpinuna, ei aita enam seegi.

Kui viimane kärestik on läbitud, jääb Inari põhjatipuni 8km. Sõidame mööda järveosa, mille nimi on Čue´lsjäu´rr. Hakkab sadama külma vihma ja keerutab tugeva tuule, mis näib puhuvat igast suunast. Kui Leivo märkab, et vee kohal on tuul tagant, aga pilved tormavad meile juba vastu, on põhjust karta tuule järsust pööramisest tekkivat lainemöllu. Põgeneme ühe saarekese taha tormivarju. Suunda muutev tuul sakutab madalaid Lapimaa kaski ja surub neid maadligi, kuid õnneks on tugevad puhangud ainult tuule pööramise ajal. Edasi puhub ainult mõõdukas vastutuul ja lainedki ei võta enam hoogu.

Sajab aga endiselt ja temperatuur langeb. Põhjatipu laagripaika jõudes oleme läbimärjad ja külmunud ning ka siinne soine, mahajäetud prügi ja lagunenud varjualustega koht tundub telgipüstitamiseks päris masendav. Lõdisedes keedame vaevu varju andvas püstkojas kuuma mustikakisselli, sööme mõned võileivad ning otsustame, et sõidame hoopis edasi. Või õigemini tagasi: 15 km mööda teist järvekallast lõunasse liikudes saame ööbida järgmise sõidupäeva vahepeatuseks plaanitud majas. Unistus ahjus praksuvate puudega kuivast toast kaalub üles kajakisse istumise ebamugavuse ja tuulise sõidu raskuse.

Jälle ootavad ees kivised veekitsused, kuid neist saame üle kajakist välja tulemata. See on hea, sest tunnen end kiirest sõidust hoolimata alajahtununa ega taha mõeldagi uuesti vette ronimisele.

Otse ööbimiskoha eel on künkake kuiva maad, millest paadid tuleb üle vedada. Selleks on vette ulatuvad raudteerööpad ja nende peal trossi otsas liikuv raudratastel „vagun“, millele paat panna. Vagun tuleb mööda rööpaid vintsist üles vedada, kuni ta saarekühmu ületanuna teisel pool juba omal jõul künkast alla vette veereb. Vintsime paadi läbi tiheneva pimeduse üles, lukustame hammasrattad vagunit künka tipus hoidma ja kanname asjad kajakist sealsamas asuvasse majja. Leivo teeb klaasuksega ahju suure tule, nii et lisaks saab tuba ka valgeks. Soojus ja valgus võivad olla kirjeldamatu nauding!

Hommikul näeme kajaki peal juba esimest jääkirmet. 

Vastutuulelaev

Viienda päeva teekond näeb ette vahepeatuseta 24-kilomeetrise sõidu, sest sobivaid peatuskohti lihtsalt ei ole. On kerge vastutuul, päike, rahulik ja peaaegu uinutav minek. Et midagi ikka juhtuks, röögatab taga istuv Leivo äkki täiest kõrist: „Koska meillä on kivinen maa!“, nii et ma ehmatusest aeru käest pillan ja kajaki peaaegu ümber ajan. Tänaseni ei suuda ma Metsatöllu kontsertlindistust, kus see fraas pärineb, seda hetke meenutamata kuulata.

Ööbime jälle Pisteri majas. Ilm on nii karge, et isegi Leivo ei taha siin seekord ujuma minna. Eelmise korra suitsusauna-elamusest õppust võtnuna teeme kamina asemel tule ahju, et tuba soojaks saaks.

Öösel tuul tugevneb ning hommikul on selle suunda vaadates selge, et kuuenda päeva 33-kilomeetrise teekonnaga tuleb tegemist. Tuul on sõidusuunale otse vastu: see pole küll ohtlik, kuid saab kindlasti olema vaevarikas.

Ongi. Pärast 13 km rassimist teeme peatuse tillukesel Pahtasalmensaarel, soojendades priimusel eilseid makarone (süsivesikud!) ja keetes kohvi (soomlaste legendaarne kohvilembus on ilmselt meilegi külge hakanud). Ees on ju veel tervelt 20 km.

Vastutuul on nii ränk ja edasijõudmine nii vaevaline, et teeme 10 km pärast Rautukutusaaril veel teisegi puhkepeatuse.  Randumine on tugevate lainete ja ülijärskude kallaste tõttu keeruline, kuid lõpuks leiame vaikse abaja, kus ka paati ei pea päris püstloodis kaljule tõstma.

Kui lõpuks ööbimiskohta jõuame, on sooja on 12 kraadi ja ilm jätkuvalt karge. Aga Leivo otsustab, et oleme juba piisavalt lõunasse jõudnud ja läheb ujuma.

Puhkepäev

Seitsmes päev toob teenitud puhkuse enne pikemat spurti tagasiteel. Päevateekonnaks saab 14 km. Vaatame Lapin Kultat - kõik kased on juba eri toonides kuldsed ja ka kaldaäärne rohi hakkab kolletuma-, kuid kullale annavad uue värvinüansi mustika- ja sinikavarred. Need hakkavad võtma punast tooni, nii et mägede peal on punaseid laike. Ruska on kah kohe-kohe kätte jõudmas!

Öösel tõuseb nii tugev tuul, et ärkame selle peale üles ja Leivo sööstab päästma välja nöörile jäetud põllesid ja päästeveste. Õnneks pole midagi minema lennanud ja vastu hommikut tuul ka vaibub, nii et saame plaanitud moel edasi sõita.

Ürgse kultuuri saared

Kaheksandasse päeva jääb kahe erilise väikesaare külastamine. Esimene, Hautuumasaari on surnute saar umbes 1100 hauakohaga. Vanimad on ammu aastasadade ajahõlma ja kanarbikku kadunud, värskeimate raudriste vaadates tekib aga õõvastav tunne, et tegu on olnud väikelaste surnuaiaga: ristikirjad on järjest „Pekkä 1903-1903“ ,  „Martti 1901-1902“ ja nii edasi. Lõpuks leiame eelmise sajandi alguses 70-aastaseks elanud Sofia ja millegipärast on kergendav teada, et see on matmiskoht nagu matmiskoht ikka, kõikidele eri vanuses inimestele.

Hautuumasaari on eriline ka selle poolest, et tema ümber on kivide asemel liivarand – ja mitte kuldne, vaid roosa. Jah, siin on roosa liiv! Ja roosa mitte ainult pinnalt, vaid ka jalaga sügavamale kaevates. Liivarannast järgmine vöönd on roosadest või linnumunakirjutest ümmargustest kividest, alles siis tulevad siinsete saarte tavaline raudkivi, samblik ja kanarbik. Muidugi ei tohi siin telkida ega lõket teha –saar on rangelt muinsuskaitse all.

Teine ürgjõuga saar on Ukkonsaari ehk Äijjih, mis tähendab vanameest või vaarisa. Välispidiselt teeb selle eriliseks tema kõrgus: kui tavaliselt on Inari saared pigem lamedad kühmud, siis Äijjih kõrgub merest peaaegu püstloodis  30 meetri kõrgusele. Läheneme saarele põhja poolt ja see tähendab lisaks järskusele ka imelist värvimängu: saarte põhjaküljed on juba täies ruska-ehtes, samas kui lõunaküljed näitavad sügisvärvide sekka ikka veel ka rohekaid laike.

Seegi saar on muinsuskaitseobjekt. Külastajate vastuvõtmiseks on paadisild ja tipus olevale vaateplatvormile viib trepp. Ent kajakist on praeguste madalate veeoludega sillale saamine paras väljakutse! Teeme tiiru saare kivisesse tippu ja imetleme vaadet. Siis turnime taas sillalt kajakisse ja sõit jätkub.

Muide, Äijjih juures saab münte või ehteid vette visates endale soodsaid tuuli paluda. Meil midagi käepärast ei ole ja nii jääb annetus tegemata. Ent vanamees on sellest hoolimata heatahtlik ja jõuame edukalt Petäjäsaarile.

Viimane pingutus

Järgmisel päeval tõdeme, et oleksime siiski pidanud Äijjihi jaoks mõne ohvrianni leidma, sest viimane 24 km  Petäjäsaarelt Ukonjärvi kämpingusse möödub vastutuulekoridoris. Nii kui Petäjäsaari varjust nina välja pistame, tahab tuul aeru käest ja kõrvad peast viia. Arvame, et tegu on teravate puhanguliste iilidega, aga peatselt saame aru, et see on üksainus püsiv iil. Kuna tegemist on kitsa saartevahelise koridoriga, siis suurt lainet tuul ei tõsta, küll aga on maadlemist aeru hoidmisega. Kui tuul aeru enne vettejõudmist viltu lükkab, rakendub tõmbama hakates kogu kajaki edasiviimiseks suunatud energia hoopis kajaki ümberajamisele. Meie õnneks siiski ümber ei käi, aga ohtlikke hetki tekib mitmeid. Emotsionaalselt on see päris kurnav, mida tund edasi, seda enam. Närvikõdi lisab laveerimine suurte kivide vahel, mida raskendab otse näkku sirav päike.

Mis on veider kogu selle tuhiseva ja vihiseva tuule juures: see liigub ainult mööda vett, puud kahel pool on täiesti liikumatud. Välja arvatud need, mis teiste seast välja ulatuvad, näiteks neemenuki peal: neid räsib ja sasib tuul samamoodi kui meid vee peal.

Vastutuule tõttu tundub tagasitee pikk ja on ikka tegemist, enne kui tuttava meremärgi juurest Ukonjärvile viivasse kanalisse saame pöörata. Kanal, mis esimesel päeval tundus kitsas ja ohtlik, tundub nüüd, pärast oluliselt keerukamate olude läbimist lai nagu laevatee ( mida ta õigupoolest ju ongi). Ja see Ukonjärvi kämping oli kah muidugi tehtud järve kaugeimasse otsa... aga kohale me lõpuks siiski jõuame.

Sõidutabel