Olime saanud kogemuse päästetöödelt, kus päästmist tehti lõpuks juba vaid sellepärast, et nii tundus lahe.
Võtsime ette järgmise eesmärgi, milleks oli lead position õppimine. Valisime kirjade järgi lihtsa raja, kuna esimestel kordadel pole väga lihtne ronida üles nii, et köis tuleb ainult altpoolt.
Aega meil oli, seega valisime rajaks 200m kõrguse Free Tibet nimelise marsruudi.
Free Tibet 6a, 200m
Free Tibet marsruut on eriline seetõttu, et seda alustatakse alt. Ehk tuli sõita Refuge De La Maline hüti juurde ning sealt 1h trekingu kaugusel oli raja algus. Kõrvaloleval pildil on näha poolik puu mis on kive täis, selle kõrvalt läheb olematu rada Free Tibet marsruudi algusesse.
Esimesed pitchid pidid olema lihtsamad, seega sai Kaja endale kogu leadimiseks vajaliku varustuse ning mina pea kuklas teda julgestama.
Peale kolmandat ekspressi, teel neljanda suunal muutus kalju aga siledaks ning näitas oma hambaid. Küll proovis Kaja nii ja naamoodi, kuni selleni välja, et edasi ronida polnud kusagile ning tagasi ronimine tundus veel ohtlikum.
Selline kaljul seiklemine annab aga päris tugeva moraalse löögi, seega kaugel polnud see, et me oleks pidanud sealt üldse tagasi minema. Väljakutsed aga on toredad, seega ütlen etteruttavalt ära, et tegelikult tegime oma tavapärases rollijaotuses raja siiski lõpuni.
Esimesed pitchid läksid suurepäraselt ja olidki päris kerged. Siis oli vahepeale mõni keerulisem koht, kuid 6a raskuskategooriat kannab marsruut ikka seetõttu, et viimase pitchi lõpus on üks päris korralik negatiivne astang.
Kuna Kaja vajas kosumiseks kindlustunnet, et kõik ongi nii lihtne, ei hakanud ma sellest astangust talle varem rääkima.
Alles eelviimases jaamas näitasin talle kust läheb meie rada ning et seal ülal, kus meie peade kohal paistab üks katuse moodi asi, sealt peame üle ronima.
Ka siin oli meil seljakotid kaasas (tossud jms hädavajalik kraam). Jätsin seljakoti ning kogu liigse kola jaama, et oleksin suuteline sealt katuseräästast üles minema.
Mida lähemale räästale jõudsin, seda suuremaks ning järsemaks see osutus. Päike paistis, kalju oli kuiv ning kõik kohad haakisid imehästi. Seisin mõnda aega räästa all ning panin paika strateegiat, kuidas sealt üles saab. Käsi sinna – jalg sinna – seejärel teine nukk ja nii edasi. Kohati tundus päris keeruline hinnata vahemaid – nimelt suurt rolli mängib see kui täpselt ma suudan ära hinnata kalju ning enda pikkuse. Ehk tegemist on sentimeetrite mänguga – stiilis: kui mu jalg on seal, üks käsi seal siis teise käega pean ulatuma järgmisest nukist kinni.
Sest kui ei ulatu, tuleb luua uus plaan ning hakata seda kohta uuesti ronima.
Minul õnnestus teise korraga see negatiiv ära ronida.
Seejärel tõmbasin kotid köiega üles, et Kaja saaks samuti maksimaalselt kerge kandamiga ronida. Ja loomulikult tuli ka tema sellest negatiivsest astangust üles. Igaks juhuks riputasin talle jaamast ka ühe pika slingi vastu, kuid seda vajas ta ainult lõpus enese jaama tõmbamiseks.
Lahe rada oli tegelikult. Ülemisel pildil raja viimase pitchi jaam. Siit edasi vahetasime tossud ning trekkisime ülevalt kaudu tagasi Refuge De La Maline hüti juurde.
