Nad on edukad eraettevõtjad, suurfirmades edevate ametikohtade pidajad, mainekate ülikoolide tudengid, magistrandid ja doktorandid, teadlased, kunsti- ja loomeinimesed, koduperenaised, ajakirjanikud, kooliõpilased - ühesõnaga läbilõige kogu eesti rahvastikust. Kuid kindel on üks - halli ja igavat "keskmist eestlast" nende hulgast ei leia. Ja kindlasti on nad kõik ka natuke hullud: terve mõistusega inimene ei pühenda oma puhkust ju sellele, et loksuda palavas bussis kolme päevaga läbi kogu Venemaa, võtta turjale 20kilo kaaluv seljakott ning ronida kõige ilusamal suveajal mägede hõredasse õhku lõikava tuule ja külma kätte.

Jaan Künnapi Alpinismiklubi viis tänavu Kaukaasiasse 79? inimest, kellest enamikul oli plaan tõusta Euroopa katusele - 5642 meetri kõrgusele Elbruse läänetipule. Tõsi, katuse osas võib vaielda - erinevates tõlgendustes, mis on ja kuhu ulatub Euroopa, loetakse selle maailmajao kõrgeimaks tipuks ka Alpides asuvat Mont Blanci (4807m). Kuid kuna Elbrus on kõrgem ja seega auväärsem, kipub alpinistide seas peale jääma "laiendatud Euroopa" kontseptsioon ning seitsme maailmajao kõrgeimate tippude arvestuses peetakse valdavalt silmas Elbrust. Kes tahab aga päris kindel olla, et on Euroopa katusel ära käinud, võib loomulikult mõlemad vaidlusalused tipud vallutada.

Katsumuste algus: buss

5.juuli varahommikul on taksojuhtidel tööd ja leiba: ühest kui teisest linnaotsast saadakse pagasiruumi suur seljakott ja muudki träni ning sõit läheb Heina tänavale. Seal seisab kaks suurt bussi, pagasiluugid ootavalt avali. Algab "Võimatu missioon nr.2": reisiseltskonna kottide-kastide-keppide-kirkade-kanistrite bussi mahutamine. Mõnevõrra lisab lootusetuna näivale ettevõtmisele lootusrikkust see, et igaühe "Võimatu missioon nr.1" - kodus toapõrandale kuhjatud varustuselademete kottitaltsutamine - on samasugusest esialgsest lootusetusetundest hoolimata mingi ime läbi siiski edukalt lõppenud.

Ime juhtub selgi korral: kõik asjad mahuvad kuhugi ära. Ja kui enam kuidagi ei mahu, siis natuke veel ikka mahub ning lõpuks võivad bussijuhid pagasiluugid kinni lüüa. Ka buss on säilitanud oma kandilise kuju, hoolimata optimistlikest ennustustest, et tema küljed selle laadungi mõjul ümmarguseks paisuvad.

Saabub pidulik hetk: Jaan pistab lähimatele meestele pihku shampusepudelid ning naistele plasttopside toru. Korgid lendavad pauguga naabruses asuva hüljatud mänguväljaku rohuvõpsikusse, need, kellele topse jätkub, saavad paari sõrme jagu kihisevat jooki, lüüakse reisi õnnestumise nimel kokku - ja bussidesse!

Buss saab meie koduks järgmiseks kolmeks päevaks ja kaheks ööks, nii et tuleb end võimalikult mugavalt sisse seada ja talutav pinginaaber valida. Bussidesse jagunemise on Jaan & Co suurema segaduse vältimiseks juba targu ära teinud: ühte bussi on määratud algajad ja esimest korda Elbrusele minejad, teise omavahel suuresti juba tuttavad "tegijad". See jaotus määrab ära ka busskondade iseloomu: teises möllatakse-trallitakse algusest peale, esimeses kulub tutvumiseks ja kohanemiseks aega.

Esimene peatus on Tartus, kus Vanemuise mäe alla on juba terve alpilaager üles löödud - bussi start Tallinnast venis. Pakkimisime kordub: ka tartlaste kimpsud-kompsud leiavad endale koha. Kaks ime ei jää kolmandata ning ka järgmises peatuskohas, Võrus, mahuvad peale nii pakid kui inimesed ja sõit läheb reipalt Venemaa poole.

Kui Eesti piiri ületamine läheb suhteliselt libedalt, siis Venemaale nii lihtsalt ei pääse: piirivalvurid rabavad nõudmisega kõik asjad bussidest välja võtta. Kõik - see tähendab ka pagasiruumi pressitud toidukastid, seljakotid, kirkad... Bussi sees olevad esmavajalikud asjad ja kolme päeva toit niikuinii.

Piirivalvuri sõna on seadus ja nii kehastuvad bussiturismiks kohastunud alpinistid ümber pakikandjateks: seljakott selga, teine ja vajadusel kolmaski kott kätte või kõhule, toidukasti saab edasi nihutada jalaga. Selgub, et asjade käsitsi tollist läbi kandmist on tõesti hädasti vaja: haigutust maskeeriv tolliametnik ei viitsi ekraani poole vaadatagi, kui kõik see kraam läbi valgustatud saab. Väike lohutus on, et tühjades bussides tegutsev narkokoer olevat teinud oma tööd kiiduväärse põhjalikkusega.

Esimene öö bussis ei tundugi eriti kohutav. Nagunii oled kaua üleval, rüüpad veini (või mida iganes) ja tunned rõõmu alanud reisi üle. Ka liikmed pole veel kanged, tagumik bussiistme kuju omandanud ja jalad paistes. Nende lihtsate rõõmude üle, tõsi küll, esialgu veel rõõmustada ei oska - nende tegelik väärtus selgub hiljem...

Kui öörahu saabub, veeretavad esimesed ettevõtlikumad end bussipõrandale - saab selga-jalgu sirutada ja tavapärases horisontaalasendis silma looja lasta, ehkki esialgu tundub ehk imelik teiste kandu-varbaid imetleda. Ka ettevõtlike pinginaabritel on kergem, sest saab end kahel istmel kerra tõmmates öö mööda saata. Ülejäänud seavad kaelapatju ja peatugesid, kohendavad jalgu mugavamasse poosi ning tukastavad oma istme piires. Ühtviisi peavad sellega hakkama saama 160sentimeetri kanti kasvuga väikesed naised kui kahele meetrile liginevad laiaõlgsed mehed...

Hommikul ärgates on esimene asi aknast suunaviitasid piiluda. Jess!!! Oleme jõudnud juba Moskva lähistele! See tundub nii uskumatu töövõiduna, et mõnigi on valmis bussijuhte kallistama minema.

Venemaa hakkab iseloomu näitama

Euroopaliku liikluskultuuri poole pürgivas Eestis oleme harjunud, et trassipolitsei võib sind peatada ainult liikluseeskirjade rikkumise või põhjendatud kahtluse korral ning politseinikke näeb suhteliselt harva. Venemaal on teeääred täis pikitud lahtishifreerimatut kirja DPS kandvaid miilitsapunkte, kus pea igaühes miilits välismaist numbrimärki märgates saua tõstab. Kontrollitakse sõidumeerikuid ja dokumente, nõutakse mingit marsruudikaarti... Kogenud bussijuhid hoiavad õlled külmas, sest harvad pole juhused, kus korravalvurid otsesõnu Eesti õlut küsivad. Isegi margiteadlikkus on kõrgel järjel: teatakse nõuda Saku Rocki ja Premiumi, aga nende puudumisel lepitakse ka teiste pakutavate valikutega.

Moskva juures satume ka esimesse tõsisemasse liiklusummikusse: ühtäkki on ees paistval viierealisel peateel liiklus seiskunud ning loomulikult toppab see ka kõrvalteelt peateele sõidu. Ootame bussides. Viis minutit, kümme, viisteist... Esimesed suitsumehed lähevad välja suitsu tegema, mittesuitsetajad niisama jalgu sirutama. Siis läheb liiklusvoog äkki uuesti liikvele. Kuna osad jalasirutajad on bussist üsna kaugele kõndinud, tuleb bussil mõne aja pärast tee äärde neid peale võtma tõmbuda. Ja juhtub see, mida arvata: mitte keegi ei lase bussi vahele. Õnneks on buss piisavalt suur: sõidame mööda teeperve, kaldudes aeglaselt vasakule sõidurea suunas. Ent Moskva lähistel pole mitte liiklus, vaid võitlus: endiselt ei lase keegi bussi vahele, vaid äärmine sõidurida kaldub suure bussi survel pisut järgmise poole, see omakorda järgmise poole ja lõpuks moodustub neljarealisele teele sujuvalt viies, lisarida. Ruumi tee laiuses ju on, miks seda siis mitte kasutada! Ei saa siiani aru, kuidas bussijuhtidel õnnestus selles kaoses lõpuks ikkagi rida vahetada - ja veel korduvalt.

Ka liiklusummiku põhjus selgus peatselt. Eespool seisis keset teed miilits, kes pealtnäha täiesti suvaliselt ühe liiklussuuna või teeosa kinni pani ning siis mõnda aega seal valitsevat tühjust nautis. Usutavasti oli tema tegevusele ka mingi ratsionaalne seletus, kuid bussiööpäevaga juhmistunud tavamõistusele tundus see küll hoomamatu.

Üha ülespoole kerkiv temperatuur muudab naha higiseks ja kleepuvaks. Bussis ei jõuta kuidagi konsensusele, kas hoida katuseluugid lahti ja püüda jahutuseks sõidutuult, või panna luugid kinni ja loota konditsioneeri peale. Proovitakse üht- ja teistpidi ning ühine arusaam on, et vahet polegi: jahutust võib tuua ainult öö.

Enne ööd jõuame aga ? jõeni ning kõlab maagiline sõna: ujuma! Oh seda õnne, ja ei loe kõige vähematki, et enamikul on ujumisriided pakitud seljakoti sügavaimasse soppi ning koos sellega bussi kõhtu. Seljast lendab viimnegi hilp ning kohalik ontliku moega jõeäär omandab eestlaste massilise invasiooni tõttu hoobilt nudistide plaazhi ilme. Kuna peatus on pikem, peame jõe ääres ka ühe söögikorra - ning kohalikud mehed ei raatsi kogu selle protseduuri kestel kuidagi rannal kõhutamast loobuda, lootes ilmselt mass-striptiisi kordumist. Eh, brat, asjata!

Teine bussiöö on esimesest vaevalisem ning ridade vahel lebamise pärast läheb juba vaikseks võitluseks. Ainus lohutus, et see jääb hulgaks ajaks viimaseks...

Bussisõidust jäävad meelde veel teeäärsed turud, kus kaubitsetakse läbisegi kuumade pirukate ning mootoriõlidega, täispuhutavate ujumisrõngaste ja -delfiinide ning pidurivedelike, karvaste mänguasjade ja jäätisega. Tõsised tegijad tunduvad olema MAZ ja KAMAZ: pea iga müüja on pidanud auasjaks paigaldada oma platsi ette käsitsi maalitud sildi, mis teatab, et siin müüakse mingeid tarbeid nimetatud automarkidele.

Mida lähemal sihtpunktile, seda enam hakkab märkama hiljuti Lõuna-Venemaad rüüstanud üleujutuste jälgi. Sillad on kannatada saanud või täiesti kadunud, hädapäraselt taastatud ülesõidukohtade juures seisab sõjaväepatrull, kelle voli on otsustada, kas see liiklusvahend võib sillast üle sõita või mitte. Paaril korral peabki buss ringi tegema, et läbitava sillani jõuda - miks nii, teavad ilmselt ainult patrull ja vanajumal taevas, sest samast sillast, mille juurest buss tagasi saadetakse, roomavad takistamatult üle näiteks ehituspaneelidega koormatud haagisega veoautod...

Üleujutuste tõttu jääb tegemata ka teine lubatud ujumine: kohas, kus varem oli ujuda saanud, on jõgi otsustanud suurvee võimsusvaru kasutades sängi muuta... ja ujumiskohta enam pole. On suur mäslev vetevool ja väike, kirjeldamatult vastiku savipõhjaga lombike selle kõrval, kus jalad vajuvad püdelasse savisse nagu lehmasitta. Lepime looduse stiihiaga ja ujumine jääb ära.

Terskoll ja Observatooriumi külastus

Kõigi nende ringsõitude tõttu jõuame sihtpunkti plaanitust hiljem - öösel. Veel enne Terskoli teeme aga peatuse narsaaniallikate juures. Tõttöelda on see algajatele paras katsumus: sulle öeldakse keset lõunamaist pimedust, et võta nüüd pudel ja mine narsaaniallikaid otsima, kuid sinul on esiteks pealamp kättesaamatus seljakotis, teiseks ei tea sa, kuhu poole minema peab ning kolmandaks pole sul aimugi, milline see allikas peaks olema... Koperdad teiste, loodetavasti teadjamate järel mingist trepist alla, eksled sihitult mingit platsi pidi ringi ja heureka! märkad punkti X kogunevat õnnelike lambiomanike hulka. Ongi allikas! Ja pisut eemal teine! Katse-eksituse meetodil saab selgeks ka see, kummas on parem vesi, pudelid saavad täidetud ja sõit jätkub Terskolli suunas.

Tagantjärele tundub uskumatu, et kuigi esimesel ööl saab laager püstitatud pimedas, leiavad kõik oma telgile selle õigeima ja sobivaima koha, mida jäävad kasutama kõikidel järgnevatel Terskolli-tulekutel.

Kui bussisõidukatsumus läbitud, ei ole siiski võimalik kohe Elbrusele tormata. Esimesel Terskolli-päeval võetakse aklimatiseerumiseks ette tõus 3050 meetri kõrgusele. Päevaplaanis kannab see nime "Jalutuskäik Observatooriumi künkale" ning Jaan lubab lahkelt, et "käite selle paari tunniga ära". Õnneks leidub varemkäinuid, kes liigset indu jahutades tagasihoidlikult mainivad, et Jaani paar tundi tuleb nii umbes kolmega korrutada. Nii ongi, nagu pärast välja tuleb: koos tipusistumise ning vahepealsete loodusvaatluste-puhkuspeatuste-kosesuplustega võtab käik pea terve päeva. Aga tore tunne on küll!

Cheget

Järgmisel päeval võetakse ette proovitõus Chegeti (3560m) tippu. See peab juba näitama, kellest saab Elbrusele mineja ja kellest mitte - marsruudi läbimise järel tuleb endale mõttes tõsiselt otsa vaadata ning oma füüsilise ja vaimse jõu varusid uuesti hinnata.

Chegetile saab tõusta kaheetapilise tõstukiga: esimene etapp viib x meetri kõrgusele (kes mäletab, asendagu x numbriga), teine veel 400 meetrit ülespoole. Soovituslik, kuid rangelt vabatahtlik on kõndida teine etapp jalgsi. Soovitust järgib umbes kolmandik grupist: aeglaselt astudes polegi see nii hirmus ning ka pärast jõuab tõstukiga tulnud grupikaaslastega sammu pidada.

Chegeti marsruut sisaldab kõndimist mööda kivimoreeni, kergemat kaljuronimist, laskumist lume- ja rohunõlval. Viimane tundub sõnades kerge, kuid tegelikult on üks ohtlikumaid - järsul rohunõlval libisedes pole kusagilt kinni haarata ning kukkumine-veeremine võib lõppeda kaugel all. Samuti on rohus peidus palju rusikasuurusi lahtisi kive, mis hooletu astuja talla all veerema võivad pääseda. Koolifüüsika mäletajad võivad välja arvutada, millise kiiruse selline kivi mööda mäekülge kulgedes kogub - igatahes niisuguse, mis võib inimesesse augu lüüa. Sellepärast tuleb kivi veerema pääsemisel kõigil märkajail "Kivi!!!" karjuda ning allpool olijail selle peale silmapilk üles vaadata. Muidugi mitte selleks, et kiviga ilusti otsaette saada, vaid et tema liikumissuunda hinnata ja vajadusel teelt kõrvale hüpata.

Võimalike ekstsesside puhuks on Jaan kõigile pähe tagunud raudse reegli: kogu grupp ootab ära viimasedki rohunõlvalt laskujad. Sest kui näiteks eelviimane tulija jala nihestab ja teda on vaja alla kanda, peab piisav hulk kandjaid käepärast olema.

Lumenõlval laskudes saab harjutada glisseerimist - libised saapataldadel nagu minisuuskadel ning kiiruse suurenedes pidurdad hoogu kirkaga. Pärast tüütuvõitu vantsimist tundub see meeleolukas ja lõbus, kuid liiga hoogu minna ei tasu siingi: kes ei suuda kiirust talitseda ning pidurdub kivihunnikus (tulemuseks küll õnneks ainult sinikad), kes teeb auku sõites sellise salto, et seljakottki minema lendab, kellel hakkab valusalt tunda andma kunagi murtud küünarnukk.

Chegetil juhtub ka esimene tõsisem tervisehäire - üks grupi noorimatest liikmetest kuumeneb rohunõlval laskudes üle ja nõrkeb. Järgmisel päeval on tubli tüdruk küll taas energiline ja jalul, kuid Elbrusele-minejat temast siiski ei saa.

Proovitõus Elbrusele

Kui vaim ja füüsis pärast Chegeti ütlevad, et on jõudu ja tahtmist Elbrust üritada, ootab ees veel üks aklimatiseerumistõus - seekord juba Elbrusele endale. Tuleb kokku pakkida kogu oma laagrivarustus, võtta kaasa kahe päeva toit ja kolida 4200 meetri kõrgusele baaslaagrisse Prijut-11. Järgmisel päeval tuleb sealt tõusta Pastuhhovi kaljudele (ca 4600 meetrit) ning laskuda uuesti Terskolli, et anda organismile päev puhkust ning minna siis, kõrgusega kohanenult, uuesti otsustavale üritusele.

Kuni 3800 meetrini saab sõita tõstukitega, mis viivad üles turiste, talviseid mäesuusatajaid-lumelaudureid ja muid mägedeilu imetlejaid. Jaan mainib mokaotsast, et loomulikult võib valida ka jalgsimineku - ja leidubki üks sportlik hull, kes leiab, et tal jääb muidu koormust väheks ning seepärast on hädasti vaja täislastis seljakotiga astuma hakata. "Jõua siis infotunniks kohale!" hõikab keegi talle järele, kui ülejäänud grupp end tõstukisappa seab. Mees võtab märkust tõsiselt ning kui grupp üleval pärast laagri püstitamist ja söögikeetmist infotunnile koguneb, ilmub üldsuse heameeleks ka tema - nojah, veerandtunnise hilinemisega.

Kes kunagi pole Munamäest kõrgemal käinud, ei kujuta ette, mida tähendab kõrgustes mõnisada meetrit tõusu. See on aeglane ja vaevaline astumine, puhkepeatused ja hingeldamine. Esimesel, proovitõusul Prijuti jõudes valutab paljudel pea, ajab iiveldama või muututakse hüsteeriliselt lõbusaks. Telgi püstitamine, mis all üldse teona ei tundunud, on nüüd lõputu pusimine sassiminevate nööride ja käestkukkuvate vaiadega. Mõnekümne meetri kaugusele lumesulamisojale vee järgi minek tundub nii vaevalisena, et nõuab tõsist kaalumist, kas tasub seda üldse ette võtta või on lihtsam priimuse peal kohapealset lund sulatada. Ka kõik asjad on astunud omaniku vastu vandenõusse, kadudes kohe käestpanemise hetkel ja ilmudes hiljem kõige ootamatumatest kohtadest - ei saa ju võimalik olla, et inimene ise konservikarbi põuetasku paneb ja seda põhjalikust otsimisest hoolimata enne ei märka, kui uuesti all ollakse!

Mõned tunnevad end siiski nii hästi, et lähevad Jaani juurde kauplema, kas ei võiks hakata kohe samal ööl tippu minema - mis sinna alla ikka tagasi kolistada ja hiljem uuesti tulla. Kuna kõik agarad-ogarad on Elbrusel esimest korda, siis kaubale ei saada - "ei tasu liiga palju korraga ette võtta," arvab Jaan diplomaatlikult, kuid lubab kavala näoga, et järgmisel päeval võib Pastuhhovi kaljudest siiski edasi kõndida, näiteks kella üheteistkümneni, nii kaugele kui keegi selleks ajaks jõuab. Ette rutates võib öelda, et kui Terskollis tagasi olles üritajatelt küsitakse, kas nad oleksid samal ööl minema hakates tippu jõudnud, on aus vastus, et ega ikka ei oleks küll.

Pastuhhovidele minek pole just ülejõukäiv, kuid siiski märkmisväärne jõu- ja energiakulutus. On näha, et enamik mõtleb vaikse õudusega sellele, et tipuööl tuleb see osa teest läbida pimedas - ning pärast veel tunde ja tunde edasi minna. Tipust tagasituleku peale ei taha veel mõeldagi - pärast Pastuhhovideltki laskumist kukutakse poolsurnult telki puhkama.

Puhata ei saa aga kaua, sest ootamatult kaob eredalt lõõsanud päike ning kerkivad ähvardavad pilved. Kibekiiresti tuleb laager kokku pakkida ning asuda tagasiteele - "Alla, nii kähku kui saab!" liigub suust suhu. Ja kiirustamisel on alust: tõuseb udu, mis iga hetkega aina tiheneb. Nähtavus on kõige rohkem paarkümmend meetrit, nii et raja tähistamiseks maasse löödud paarimeetrisi vaiu on raske eristada. Tõstukiteni jõudmine tundub tõelise kingitusena - tõstuki peal pole enam oluline, kas näed eesminejat või mitte, peaasi, et märkad jaamas õigel ajal maha tulla ja uuele ringile ei lähe. Kõlab naljakalt, aga tõepoolest - jaam kerkib piimajst udust täiesti ootamatult ning alles siis, kui seal juba kohal oled.

Kiirustava allatulekuga teenime ka Jaani noomituse. "Jätsite viimased üksi udusse tuterdama," pahandab ta. "Keegi ei vaadanud, et osad jäävad üksinda või paarikaupa ei tea kuhu. Lugege nüüd üle, kas kõigi telkkonnad on koos!" Tõepoolest, alles nüüd tuleb meelde vaadata, kas tagakõndinu ikka on järele jõudnud ja alles. Uhh, jumal tänatud, on!

Terskollis järgneb päevaplaani kohaselt saun ja bankett. Puhtakssaamine tundub tõelise õnnistusena ning pidutsemine kohalikus edevaimas baaris (nimetu, kuid katusekuju järgi ristitakse see Kupliks või Kooreks) on teretulnud vaheldus.

Järgmine päev sarnaneb pesukarude kokkutulekule: terve jõeäär on täis kividel kükitajaid, kes midagi innukalt käte vahel nühivad ning laagriplatsil oleks justnagu purjed heisatud: kõik puudevahed kannavad täislastis pesunööre. Sest mis seal salata: alles siis, kui ise oled puhas, hakkad tundma oma läbihigistatud riiete mustusehaisu.

Vabal päeval on võimalik tegelda ka kaljuronimisega: Terskolli-lähistele kaljudele seatakse köied ning soovijail on võimalus oma oskusi täiendada. Eriti populaarseks see atraktsioon siiski ei osutu - enamik tõlgendab päevaplaani punkti "Puhkus kaljudel" oma suva kohaselt ning valdavalt rõhuasetusega esimesel sõnal.

Esimene tipuüritus: kuidas me Elbrusel ei käinud

Ülejärgmisel päeval on ees taas tõus Prijuti ning laagri püstitamine. Ja sealt plaani kohaselt öösel edasi tipu poole - nii kuidas keegi jaksab.

On pühapäev ja see tähendab plaanimatut takistust - Elbrusele tõusvate turistide hordi. Tõstukite juures on lausa rahvamassid - järjekorraks ei saa seda kaootilisele Browni liikumisele sarnanevat tõuklemist ja tõmblemist nimetada.

Selgemast selgem on see, et eestlased jäävad lõunamaisematele temperamentidele trügimiskunstis alla. Muidugi ei soosi ka suured seljakotid oskuslikku poetumist läbi inimhulga, kuid ilmselt on hajaasustusega maal elaval rahval ka geneetilises koodis mingi rüselemist koordineeriv geen puudu. Igatahes möödub meist ja meie vahelt üks seltskond teise järel. "Keerame kassid väljapoole!" käratab lõpuks keegi kannatust kaotades, kui järjekordne punt ("U nas tolko desjat vzroslõh i tri detei!") meist mööda vagunisse trügib.

Lõpuks on kogu grupp siiski esimesest ja teisest tõstukist üles saanud - ja avaneb õudustäratav pilt. KÕIK eelmiste vagunite täied ootavad kolmanda tõstuki ees! Levivad jutud, et kolmas tõstuk on katki, kuid kuna täit kindlust selles siiski ei ole, ei viitsi keegi ka jalgsi minema hakata.

Oodata tuleb kaua, kuid ooteaega täidab imemaitsvate hitshinõde (lihaga või juustuga täidetud rasvased pannkoogid), tsheburekkide (rasvas küpsetatud lihapirukas), mantõde (midagi suurte pelmeenide laadset, serveeritakse hapukoorega) ja kohukeste söömine.

Aga imede ime - proovitõusust on kasu olnud! Kõik jõuavad viimase tõstuki juurest laagripaika ligi tunni varem kui eelmisel korral, nii et isegi viivitus tõstukitega saab osaliselt tasandatud. Ka telgi püstitamine edeneb oluliselt paremini kui eelmisel korral, söök saab valmis sama kiiresti kui all ning asjade kadumise vastu on õpitud tõhus nipp - pista kõik käestpandav oma magamiskotti. Kui vaja, saab "Täidetud magamiskoti" nimelist panipaika süstematiseerida ja käepärasemaks muuta juba alammenüüdega nagu näiteks "Täidetud müts", mis sisaldab eriti väikseid ja kergesti kaduma kippuvaid esemeid.

"Pistate nina kell kaksteist telgist välja ja vaatate, kas tähed paistavad," on Jaani viimased õpetussõnad järjekordsel infotunnil. "Kui paistavad, võite minema hakata. Kui ei paista, vaatate kell üks uuesti. Kui ikka ei paista, siis kell kaks. Viimane aeg minemahakkamiseks on kolme paiku."

Öörahu saabub kell kaheksa. Rahuks on seda küll raske nimetada, sest õhtu eel tõusnud tuul tugevneb üha ning toob kaasa lumesaju. Telk laksub ja teravat lund rabistab hooti vastu katust, kuid peamine und rööviv asjaolu on küsimus - saab üldse minna või mitte?

Südaööl on nina telgist välja pistmatagi selge, et väljas on lumetorm ning tähtede otsimisel pole mõtet. Sama kordub kell üks, kuid tuul tundub juba raugevat. Pool kaks ärgatakse äkki vaikuse peale: tuul on vaikinud ja lumesadu läbi. Viimastes väikestes iilides helisevad kirka otsa riputatud kassid õrnalt nagu kõige kaunimad tuulekellad ning tähed siravad kõrgele tõusnud taevas eredalt nagu... noh, ütleme, et nagu tähed. Hurraa!!!

Hõiskamiseks on siiski vara. Esimesed telgist väljajõudnud on tunnistajaks, kuidas tähed aegamisi, kuid järjekindlalt tuhmuvad ning kogu ümbrus aeglaselt udusse mattub. Järgneb diskussioon mineviku-oleviku segavormis: "Kas näed tähti?" "Jah, nägin. Aga kas sina näed?" "Jah, mina ka nägin." Usinamad sätivad siiski igaks juhuks priimuseid üles, pudru magamiskotis hoidjad on juba stardivalmis. Suust suhu levib aga jutt, et minekut ei tule - Jaan ei lubavat. Ning tegelikult ütleb ka enda minekuhasardis säilinud terve mõistuse raas, et sellise uduga minna ei tasu. Lootus sureb aga teadagi viimasena ning viimased lootjad seisavad, üks jalg minekuvalmilt õhus, oma telgi ees veel poole kolmeni öösel.

"Pole viga, hommikul võime uuesti minna Pastuhhovi kaljudele," teeb keegi lohutuseks võllanalja. Ei tundu üldse naljakas, on kurb ja pettunud tunne. Kui oled ikka harjunud sellega, et sinu pingutusi kroonib edu - õpid eksamiks hoolega ja saadki maksimumpunktid, töötad sihikindlalt ja saadki ametikõrgendust, pühendud projektile ja see õnnestubki -, siis tundub äkki ootamatult ebaõiglane, et oled tipputõusuks vaimselt ja füüsiliselt valmistunud ... ning sa ei saa minna. Ei saa. Lihtsalt ei saa. See, et sa ei saa proovidagi, tundub palju valusam kui proovida ja mitte üles jõuda.

Kassid kirka otsas helisevad endiselt, aga nüüd tundub see pigem leinamuusikana. Kuidagi jääd siiski magama. Ja loomulikult ei lähe sa hommikul üles Pastuhhovidele, vaid nii kiiresti alla tagasi kui võimalik.

Õhtul on kogu laager natuke norus. Erksamad algatavad reipa ühislaulmise, mis tõesti aitab mõtteid kõrvale viia ja optimismi säilitada (pole ju mõtet norutama jääda, see ei muuda nagunii midagi ning pealegi on nelja päeva pärast võimalik uus tipukatse), kuid löödumad poevad telki enda, mägede ja maailma üle järele mõtlema. Mõnelegi on see esimene kannatlikkuse ja ebaõnne õppetund.

Roheline Hotell

Lohutuseks on vahepealsed päevad, mil ilma paranemist oodatakse, puhkuseks Rohelises Hotellis. See on ilus roheline org - peaaegu oaas - mägede vahel, kuhu viib hingematvalt kaunis ja natuke ohtlik mägirada tormitseva jõe kaldal. Enne mägirada on muidugi tavaline tõusutee, mida mööda saaks sõita ka autoga, paar shashlõkisöömiskohta ning muidugi piirivalvurid. "Piiritsoon. Sisenemine lubadega" hoiatab eelnevalt üks käsitsimaalitud silt. "Miinid", teatab lakooniliselt teine, palgist löödud tahutama puutahvlil ja otsapidi suvaliselt maasse torgatud. Igaks juhuks ei hakka me siiski kontrollima, kas sildi taga üle tee veetud traadid ja hoiatuseks lisatud konservipurgid ka tõelisi miine tähistavad või on tegu niisama butafooriaga.

Piirivalvurid nõuavad lisaks grupi nimekirjale ja loale ootamatult ka grupiliikmete isikut tõendavat dokumenti. Paljudel pole seda kaasas - passid korjas Jaan kohe Terskolli jõudes mingil otstarbel kokku ja need on endiselt kurat-teab-kus hoiul, autojuhiluba või ID-kaarti aga üldjuhul mägedesse kaasa ei vea. Ka passikoopia on valdavalt laagripaika jäetud. Mõningase läbirääkimise järel lepivad piirivalvurid sellega, et need, kellel mingit dokumenti pole, lihtsalt teatavad oma nimed ning piirivalvurid kontrollivad, kas ta on nimekirjas. Pärast loetakse kogu grupp hoolega üle, et ikka arv klapiks ning öeldake, et laskumisel peab samuti kogu grupiga korraga tulema.

Tipupäev

Pärast Rohelises Hotellis veedetud puhkust oleme taas valmis Elbruse tippu üritama. Kui uskuda kogenud Enoki tarkust - kolm päeva on siinkandis ilusat ilma ja kolm halba -, peaks ka ilmataat meid seekord soosima: tipuüritus peaks olema ilusa tsükli teises päevas. Täis lootust, pakime taas oma laagri ja tõuseme kogenult, juba kolmandat korda, Prijutti.

Sel ööl pole kahtlust, kas tähed paistavad või mitte: nii erksat tähistaevast näeb harva Eestimaa selgeimatelgi talveöödel. Kuupaiste on nii hele, et laterna või kassisilma järgi pole väljas talitades mingit vajadust. Minekuärevuses jääb puder suus ringi käima, kassid alla - ja start!

Kõik on juba piisavalt kogenud üleskõndijad, et valida kohe alguses oma tempo ja õige samm. Minejate rivi hargneb pikaks, moodustuvad esimesed kooskõndivad grupikesed. Tagantpoolt tulijate jaoks siravad kõrgemalejõudnute kassisilmad tähtedega võidu.

Esimesed paar tundi on suhteliselt vaikne. Vähehaaval hakkab aga kerkima vihatud tuul ning keerutama ka väikest lund. Kui enne on kõndides tekkinud palavustunne pannud mõtlema, kas mitte riietega ei saanud üle pingutatud, siis nüüd kaob liigne kuumus kehast ning sõrmed-varbad hakkavad enda olemasolu meelde tuletama.

Mis sunnib terve mõistusega inimesi südaööl üles tulema ning lõikavas tuules vaevaliselt jalga jala ette tõstes ülespoole rühkima, ainult selleks, et minna nii kõrgele, kust enam edasi minna ei saa, ja siis uuesti alla tulla? Sama tark on ilmselt küsida, mis ajab rähnipoja puu otsa... Ent kirumisi ja kahetsusi on kindlasti palju.

Miks, kurat võtaks, ei ole ma Eestimaa soojas juulikuuöös mõnusalt oma kallima kaisus? Niuts, mu sõrmed on külmast nii jäätunud, et ei saa õieti liigutadagi... Kui vaid selle f***ing tuule saaks kinni keerata!!! Hakkaksin nutma, aga ei saa: siis lähevad põsed ka jäässe... Krt, ootamatu tuuleiil lükkab või pikali! Appi, kass tuli lahti ning kui ma seda nüüd kiiresti kinni ei saa, lähevad teised eest ära ja ma jään ihuüksi siia pimedasse külma ja tuule kätte...

Külm ja tuul heidutavad niivõrd, et traaversilt pöörduvad mitmedki tagasi: jõuvarusid veel oleks, kuid lõikav külmatunne tahab hinge võtta. Kes edasi läheb, ootab päikesetõusu nagu pääsemist.

Kui tähed taevas kahvatuma hakkavad ning ilm vastavalt sellele valgeneb, tekib uus hingamine: tundub, et nüüd saab kõik minna ainult paremuse poole! Tõsi, külm läheb päikesetõusu eel veel teravamaks ja tuulgi tugevamaks, aga vähemalt on varsti valge...

Sadulasse jõudes paistab eespool päikeseviir. Heameelega istuks ja puhkaks natuke, võibolla ka jooks lonksukese ja sööks tüki shokolaadi... Ent veepudel, mis sai kergemeelselt seljakotti pandud, on siiatuleku jooksul põhjani külmunud ja shokolaad kivikõva. Ja üldse: kui sul on suured kindad käes, on asju kotist ja taskust pea võimatu kätte saada, kindaid käest võttes osutub see aga täiesti võimatuks: varemgi külmast kohmetud käed jäätuvad silmapilkselt. Tundub, et targem on edasi minna: eespool terendab elupäästjana päikeseviir.

Minu samme on siiani aidanud seada vana hea marsiviis "Lili Marleen": ümisen seda mõttes, muidugi mitmeid kordi aeglasemalt kui peaks, ja pean vahepeal puhkepause. Mida ülespoole, seda sagedasemaks pausid lähevad. Kõige hullemas kohas pean saavutuseks, kui suudan järjest astuda pool rida, see tähendab siis kolm või neli sammu. Ikka nii, et Kasar/mu ees/ täna/val - paus ja hingeldamine keppide najal -, vaik/sel kõnni/teel - paus ja hingeldamine... Ja siis ikka see tuul! Mäenuki tagant väljatuhiseva tuulehoo mõjul vangub tavaliselt terve rivi kõndijaid sammukese vasakule või paremale - see neetud tuul tundub puhuvat igast kandist, nii et ei oska end isegi kuidagi talle vastu hoida. Või lajatab hinge kinni lüües otse näkku. Kõige hullem aga, et tuulehood löövad sammurütmi sassi: vähemalt mina ei ürita tuulehoo tipphetkel astuda, vaid eelistan keppidele naaldudes vaiksemat hetke oodata. Aga samm on siis sassis ja lauluga tuleb otsast alata. Ma tõesti ei tea, mitusada korda ma oma "Lili Marleeni" alustasin...

Mäe varjust päiksesse jõudmine on tõepoolest pääsemine: kapuutsi varjust välja ulatuv nina tundub silmapilk sulama hakkavat, käedki soojenevad vähehaaval. Paraku peab niikaua päikeseprillideta kõndima, kuni sõrmed on piisavalt soojenenud, et taskust prille kätte saada: öösel ju tumedaid klaase ette ei pane ning nii said need taskusse sokutatud. See oli viga, sest praegu kiiskab liustik päikesega võidu ning pean kõndima enamvähem kinnisilmi. Lõpuks ometi tunduvad sõrmed piisavalt liikuvana ning saan pimestatuse likvideerida. Siiski maksab see hiljem kurjalt kätte, sest silmad kipitavad ning laskumise ajal hakkab tunda andma ka silmadest lähtuv terav peavalu. Siit moraal ja õpetussõnad: prillid paelaga kaela, kust nad kergesti kätte saab!

Ja ongi tipuhetk. Kohal. Tubli.

Esimesed emotsioonid tulevad mõni hetk hiljem.

Et ilus on. Ja et peaks pilti tegema.

Isegi tuul läheb mõneks ajaks meelest, ehkki siin on ta erakordselt tugev ja vilistab tõepoolest igast kandist.

Meie, kes me korraga üleval oleme - kuus inimest - jagame omavahel tipurosinaid, tipuviina ja tipukomme. Istume natuke. Toimub vastastikune pildistamine.

Ja lähmegi alla. Sest on ikka kuradima külm.

Eufooriat võib igaüks tunda enda sees, aga välja seda eriti ei paista. Mina tõtt-öelda ei tunnegi midagi erilist. Ei olnud mul tipus südamest tulevat tahtmist võidukarjet kuuldavale tuua ega kirkat viibutades ringi karata - nii, nagu tavaliselt kujutatakse ette inimesi tipus käituvat. Muidugi on hea vastutulijaile edu ja jõudu soovida ning nende väsinud õnnitlustes mõnuleda... aga see on ka enamvähem kõik. Lisaks vaikne rahulolu iseendaga ja veider tänutunne mäe vastu. Kuna Elbrus on minu jaoks teine kõrgtipp, olen selle veidra tuimusega juba harjunud, kuid esimesel korral tegelesin ikka hulk aega sellega, et end kuidagimoodi "hetke erilisust" tundma panna. Nüüd enam ei viitsi: salvestan mälupildi ja tean, et tegelen sellega edaspidi.

Neli inimest lähevad edasi idatipule. Korraks mõtlen, et läheks ka... aga ikka ei lähe. Päev hiljem on sellest neetult kahju, aga meenutan kogenud kolleegi õpetust: kõik otsused, mis mäel tehtud, on tolles ajahetkes õiged - ning all nende pärast põdeda pole mõtet. Ju mul poleks siis jätkunud jõudu ja energiat teist, ehkki madalamat tippu teha.

Idatipu aemel tuleme alla, taas igaüks oma tempos. Ja kui oleme Prijutis paar tundi puhanud, otsustab meie neljaliikmeline telkkond sinna mitte ööbima jääda, nagu algul plaanis, vaid kohe telgi kokku panna ja Terskolli laskuda. Paljud - eeskätt need, kes tippu ei jõudnud - ongi seda juba teinud.

Tagasi!

Terskolli on vahepeal jõudnud Ullu-Tau alpinismilaagris olnud ning ümber Elbruse matkanud. Vahetatakse muljeid, saunatatakse linnasaunas (kus vastupidiselt kuuldustele on soe vesi täiesti olemas). Suuremaks pidutsemiseks on Elbruselt tulnud liiga väsinud, nii et lohutame end mõttega - bankett toimub homme, ja poeme telkidesse.

Kuna Jaan on jäänud Prijutti - osad Ullu-Tau seltskonnast siirdusid meie laskumise päeval tippu tegema ning kuuldavasti tahtsid osad tagasipöördunudki järgmisel ööl uuesti üritada - , siis sisustavad allolijad oma päeva kes kuidas. Valdavalt toimub puhkamine-päevitamine, kolatakse ümberkaudsetel küngastel, käiakse Chegeti turult viimaseid sokke-viltmütse-kampsuneid ostmas.

Õhtul on laagris saun - seekord ainult külma veega! - ja lõpubankett Kuplis. Ärasõit on kell 3 öösel.

Tagasisõidust väärib meenutamist ainult kaks hetke: Pamiiri edasi minevale Jaanile head aega ütlemine Sheremetjevo lennujaamas ning varahommikune ujumine, kus higihaisune ärabussinud rahvas kell pool viis jõkke sööstis. Muidu aga oli see üks kannatuste rada lõõskava kuumuse, DPSi ja harvade helgemate hetkedega jalasirutus- ja turupeatustes. Mõni imeheana tundunud rasvas küpsetatud pirukas, paar jäätist bensiinijaamast, harjunud asjadetarimine läbi vene tolli...

Ja saigi Elbrusel käidud.