USA loodusest teavad kõik Yellowstone´i rahvusparki ja Suurt Kanjonit, kuid kui sihiks on kaljuronimine, saavad lemmikuteks Devils Tower (Wyomingu osariik) ja Yosemite Valley (California).
Viimases veetsime terve nädala, vaheldumisi kaljuronides ja matkates.
Devils Tower, müstilise auraga mägi
Devils Tower (1558m) on iidsest vulkaanipurskest sündinud torn keset tasandikku, tõepoolest vaimudepärane oma ootamatus kummituslikus esilekerkimises. Meie nägime esimest vaadet temale hämarduvas õhtus, mil torni ülemine otsa peitus tupruvatesse pilvedesse ning sihvakas monoliit tundus hiiglaslikuna, ulatumas otse taevasse. See oli kummastav, äärmiselt müstiline ja peaaegu õudne vaatepilt – kui püüda tekkinud emotsiooni abitute omadussõnadega edasi anda.
Devils Toweri eripäraks on mäekülge pidi alla nõrgunud laava hangumisel moodustunud sümmeetrilised tahukad. Need on keskmiselt 40 meetri kõrgused ning laiuselt sellised, et kätega ümbert kinni võtma ei ulatu.
Devils Toweri tekkeloo kohta räägib indiaanlaste legend, et maa oli aidanud hiigelsuure karu eest põgenevaid lapsi ning nad oma turjal kõrgustesse kergitanud. Tahukad on selle legendi järgi tekkinud vihase karu küünejälgedest, kui ta mööda mäekülge üles ronides aina alla tagasi libises.
Kui märksõnaks on indiaani legendid, ei mõju üllatavalt, et Devils Tower on indiaani hõimude jaoks püha mägi. Juunikuus käiakse siin palvetamas ning vältimaks põlisameeriklaste (nii kõlab poliitiliselt korrektne väljend indiaanlaste kohta) konflikti kaljuronijatega, on sel ajal Devils Toweril ronimine keelatud. Fototuristide, mootorratturite (neid kihutab Wyomingu teedel ohtrasti) ja New Age´i kummardajate voolu ei peata aga miski ning ehkki igal pool on väljas kirjad, et palvetajaid ei segataks ning käitutaks lugupidavalt ja mõistvalt, tundvat mõlemad pooled end sel ajal häirituna. Meie viibisime Devils Toweril augustis, mis palavusest kuumava kaljuseinte tõttu ronijate jaoks enam tippaeg ei ole, kuid muud rahvast vooris jätkuvalt hordide kaupa. Loomulikult olid nad kõik ameerikalikult avatud ja uudishimulikult ning kaljuronimisvarustuses inimesed on neile püsiv huviobjekt: koos nendega tahetakse pildistada ning loomulikult peab igaüks oma kohustuseks küsida, et kas te tõesti ronite seda seina mööda üles. Võib ainult kujutleda mediteerida püüdvate indiaanlaste nördimust, kui nendega samamoodi käitutakse...
Devils Toweril ronijad peavad end rahvuspargi keskuses registreerima, märkides ära valitud marsruudi, alustamise kellaaja, oma autonumbri ja kontaktisiku, kellele teatada õnnetusjuhtumi korral. Marsruudilt tagasi jõudes tuleb samal moel oma naasmisest teada anda – lihtne ja loogiline turvasüsteem. Autonumber on vajalik aga selleks, et kaljuronijate autodel lubatakse kauem parkida kui tavaturistide omadel.
Devils Tower on pikkade marsruutide harjutamiseks ideaalne kalju. Pealtnäha siledad tahukad on parajalt karedad, mõnusate nukkide ja toetuspunktidega. Samuti saab tahukate vahel ronida sel moel, et toetada üks jalg ühe, teine teise tahuka vastu – osavamad kuni spagaadiasendini välja – ja kordamööda jalgu liigutades üles nihkuda. Sekka muidugi erinevas laiuses pragusid, siledat kaljupinda, kaminaid – kõike, mida ühel suurepärasel kaljul ronijatele pakkuda. Algaja ronija jaoks on psühholoogiliselt hea ka see, et pidevalt ei pea rippuma köie otsas vertikaalses maailmas, vaid iga köietäis lõpeb tahuka peal horisontaalsel platsikesel. Turvalist seismisruumi on siin kahele, üksi jaamas olevale julgestajale jagub toetuspinda istumisekski.
Siinsete köietäitega saan mina esimesed praktilised kogemused kogu kehaga praos ronimisest (ja teadmise, et laskumisköie seljale kinnitamine pole hea mõte, sest ühel hetkel jään selle köiepuntraga kitsasse prakku lihtsalt kinni), kiilumistehnikatest ja külgkoormamisest. Järgmisel päeval on kõik, absoluutselt kõik lihased haiged – esimene ronimine on olnud oskamatuse tõttu liigselt jõudukulutav. Eriti valusad on katki hõõrdunud sõrmenukid (isegi talk, mida pidevalt näppudele panin, ei aidanud), nii et edaspidiseks saavad soetatud tugevast nahast, äralõigatud sõrmeostega kindad. Eriti on neist abi näiteks käe prakkupistmisel ja rusikasse surumisel. Horisontaalses maailmas tuntakse seda naljatlevalt ahvilõksu nime all, vertikaalses maailmas on tegu praos pidepunktiks muudetud rusikaga.
