Czech Adventure race 2010: http://www.adventurerace.cz

17. – 22. 8. 2010. Koht: Ledeč nad Sázavou

Tiim: Ekstreem Adventure - Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi, Viivi-Anne Soots

Avajooks: 20km

Stardipauk anti Ledeči linnakese peaväljakult ning esimene etapp oli 20km pikkune soojendusjooks mööda linna ümber asuvaid vaatamisväärsusi. Kuna punktide järjekorra sai vabalt valida siis viimaseks jätsime lossi, kus arusaadavalt ootas meid lisaülesanne ronimise näol ning pool-peidetud kohtadest punktide leidmine.

Esimese jooksu ajal olid meil peal ronimisvöö, üks kaheksa ja karabiin. Kuna edasi startisime pikale rattaetapile, oli mõistlik püksid vahetada – ja kes veel ei tea siis rattapüksid peavad olema vastu ihu. Nii me seal keskväljkul välgutasime oma pallikesi. Lisaks oli vaja panna ka vaseliin, seega peale pükste vahetamist jäi mulje, et kõik (ka Viivi) katsuvad üle kas kõik vajalik on ikka alles.

Ratas: 120km

Alustasime keskmise tempoga, ilm oli soe ja kohe alguses üle kuumeneda polnud mõtet. Reigo tegi kaardilugemisega otsa lahti ning varsti selguski, et olime siiski liiga kiiresti mäkke tõusnud, kuna nüüd vastutulevasse külakesse poleks me küll pidanud jõudma. Väike asi.

Igatahes jõudsime edukalt järgmisse vahetusalasse, olime 10. positsioonil, milleks oli ujumine-kanjoneering-ujumine-kaljuronimine. Ujumisse tuli minna kanjoneeringul vajamineva vöösüsteemi kaheksa ning karabiiniga. Ja kui mõnel Tsehhi võistlusel on olnud pikad ujumised ning siis on kummimadratsid abiks olnud siis käesoleva korralduse juures olnuks suhteliselt võimatu neid kasutada.

Kanjoneering-kaljuronimine

Üks lahedamaid elemente kogu võistluse jooksul oligi käesolev etapp. See kulges mööda vahutavat jõesängi, mis oli kohati ehk vaid põlvini, kuid kohati pidi ujuma. Oli tarvis nii vahutavast kosest mööda köit alla sõita kui teises kohas jälle mööda kaljuseina läbi purskava vee ülespoole minna. Tõesliselt lahe elamus. Seda etappi korraldab Tsehhis juba aastaid üks ja sama mees ning pistab, et ta teab mida teeb.

Kaljuronimisel etapil pidime kahes erinavas kaljusektsioonis ronime läbi kõik rajad. Alati oli meil instruktorile kaks küsimust: milline on kõige raskem ja kergem rada. Kergeime sai endale Viivi ning raskeim tuli minul ronida. Vahepealsed pidid siis omavahel Reigo ja Tom jagama.

Ja tegemist on p_ä_r_i_s kaljuronimisega, selles mõttes et ilma spetsiaalse ronimissussita neid läbida oleks üsna võimatu. Õnneks aga saime kõik omavahel jagada ühtesid ronimissusse, va. Viivi, kes kõige kergema raja sai ka tossuga tehtud.

Ratas

Tagasiteel võistluskeskusse tuli läbida üks rattaetapp “mööda sinist joont”. See oli ütlemata äge, kuna tegelikkuses nägi see välja järgmiselt, et 50m metsas juurikasingleid ja siis ratas õlal läbi jõe. Uuesti metsa ja taas läbi jõe. Ja nii lugematu arv kordi – mulle isiklikult selline rattaetapp meeldis.

Rattaetapi lõpetasime 9. positsiooniga.

Trekking/rulluisk: 65km

Nagu me ennustasime, jäi see pimeda peale. Ja et kõik nüüd kohe alguses ühtemoodi asjast aru saaksid kogu uisk toimus kõige tavalisematel maanteedel ja tänavatel. Teepikkuseid arvestades uisutasime vähemalt 2 korda rohkem kui trekkisime, kuid ajaliselt tuli sellel etapil trekkingut suhteliselt palju.

Kui rattas on teised tiimid meist keskmiselt kiiremad siis uisus ning eriti trekkingus oleme jällegi meie tunduvalt kiiremad. Antud etapi lõpetame kolmanda positsiooniga.

Kanuu/uisk: 60km

Selle etapi peale olime pannud suured panused. Nimelt analüüsides kaarte, teeolusid ja meie võimekust võtsime vastu otsuse, et jagame tiimi kaheks.

Viivi saab väga vastutusrikka ülesande ning võtab uiskudel lenneldes kõik punktid ja jõuab iseseisvalt peaaegu kanuu lõppu – ehk kaljuronimisse.

Meie seevastu – kolm tugevat meest – paneme kanuud kärudele, uisud alla ning teeme seiklusspordis ajalugu. Ehk minu teada pole siiani kanuuetappi veel uiskudega läbitud. Aga see mis nüüd juhtuma hakkas, on juba peaaegu ise terve raamatu paksune seiklus.

Üks kanuukäru ette, teine taha, kanuud üksteise peale ja minekut. Esialgu oli tarvis need tirida mäkke läbi juurikase metsa. Kusagil poolel metsateel purunes esimene käru. Me aga olime ettenägelikud ning saatsime Tomi tagavarakäru järele. Senikaua vedasime Reigoga kanuud ükshaaval asfaldi suunas. Seal panime oma kaadervärgi uuesti kokku ja lootsime et kohe hakkab hull andmine. Vaja veel ainult ühest künkast see värk üles lükata.

Kõik valmis – hakkasime minema – küll tõmbas paremale viltu ja siis jälle vasakule viltu. Ja nüüd olid jälle rihmad ära vajunud. Tegime taas ühe pingutamise, julgestasime kanuurattaid jne. Võtsime vastu otsuse, et kui sellest künkast üles saame siis lähme edasi. Mõeldud tehtud – hakkasime sisi minema. Ei saanud aga 5 m edasi kui kõikide pilgud väljendasid täielikku lootusetust. Uisk me alla ei saanudki.

Võtsime selle jama lahti ning peitsime kanuukärud jms mittevajaliku varustuse metsa kuuse alla ja lükkasime kanuud mäest alla jõe poole.

Reigo istus üksi ja mina ning Tom võtsime kahekesi. Mina kui kogenud sõitja ning tüürija istusin taha.

Aga no sellist tiirutamist pole ma enne näinud. See oli ikka tõeline naljanumber kuidas me Tomiga esimesed kilomeetrid kohapeal tiire tegime.

Igatahes vool muutus tugevamaks ning sõita oli täitsa mõnus.

Meie teele jäi hulgaliselt kärestikke ja tamme kust võis julgelt üle sõita. Kanuud olid sellisest tohutu paksust plastikust, rasked ning olidki mõeldud kõikjalt läbisõitmiseks.

Vahepeal tegime kontrollkõne Viivile ja andsime talle meie “edusammudest” teada ning ka eeldatava kohalejõudmise aja. Selgus et ka tema elu polnud meelakkumine, mõned punktid olid justkui hoolikalt ära peidetud ning pidi kasutama PT-d nende leidmiseks.

Kaljuronimisse jõudsime 10 min peale Viivit, seega väga hästi ajastatud. Arvestades seda, et meie alguse kanuu-jama peale kulus ca 2h olime oma praeguse 4. positsiooniga väga heas graafikus.

Kaljuronimine

See oli ilmselt üks rakemaid etappe kogu võistluse jooksul. Igaüks pidi ronima 2 rada. Viivile kõige kergemad ja mulle kõige raskemad. Üks rada mida ma ilma  lahtikukkumata ära tegin, oli sinna 6b kategooria kanti. Igatahes tegemist oli keeruliste radadega. Ja supertulemus on see, et kogu meie tiimi peale oli ainult üks lahtikukkumine, mille trahviks oli üle jõe ja tagasi ujumine. Vool aga oli seal meeletult kiire, st. 1m ujud, 1m viib vool ära. Seega kummagi ujumisega tuli 50m mööda kallast lipata.

Trekking/uisk: 80km

Kuna me võtsime kaljuronimist ikka mõnuga ja trahviringe ei tahtnud teha (kuigi need oleks kiiremad olnud), siis trekking/uisk etappi alustasime 8. positsioonilt. Seega me liikusime väga suurtes piirides oma kohtade osas, mis on ilmselgelt ebareeglipärane sellistel suurtel võistlustel.

Lõpuks sai kanuu läbi ning taas jalga armsad uisud.

NB! Uisud olid muidugi kõikidel täiesti läbimärjad, kuna need loksusid kogu sõidu vältel kanuupõhjas. Seega uisusvammist väljus mitme tunni vältel vett. Alguses oli probleem sellega, et vesi valgus täpselt ratta peale ja tegi selle libedaks.

Ja taas jäi uisk/trekking öö peale. Kuid meie oleme päris kõvad uisutajad, seega hakkasime kaljuronimises kaotatud kohti vaikselt tagasi tegema.

Kohalikud sõitsid 72-76-ste ratastega ning meie 100-ste vastu ilmselgelt nendega ei saa – eriti veel tavalisel krobelisel/auguliselt maanteel.

Muidugi lisandusid siia mõned suurepärased orienteerumisotsused, kuid mõned ka mitte nii suurepärased. Igatahes olime tiimide arvestuses taas selgelt tõusuteel. Lõpetasime selle pika etapi 4. kohaga. Taas väga hea sooritus meie tiimi poolt.

Ja nüüd väike viga

Võistluskeskuses olime lubanud endale 1h und, kuid segaste asjaolude tõttu venis see 2h pikkuseks mida oli ilmselgelt väga palju.

Egas midagi, kiiresti riided selga ja karges hommikuöös rattale. Ees ootas ujumine kohalikes järvedes ning siis 200 km ratast.

Ujumine

See etapp saab minu poolt laheduselt teise koha kanjoneeringu järel. Väikesed, mäetööstusest tekkinud maalilised järvekesed oma püstloodsete kaljuseintega. Paljudesse oli kusagile seina siise mingi suur ornament tahutud – silm, kõrv, nina …

Ja sellel etapil oli kõige rohkem riietumist – ujusime paljalt nagu porgandid, Viivil olid ainult lihaskaitse värvilised kleepsud säärtel.

Ujuda tuli ca 9 korda erinevates järvedes. See oli tõesti ilus ja muidugi kargelt karastav. Ujumise lõpetasime 7. positsioonil, mis tulenes muidugi meie magamajäämisest ja 3,5h pikkusest peatuses võistluskeskuses.

Ratas: 210km

Oi, niipalju polegi ammu järjest sõitnud. Üks väga huvitav punkt.

Nimelt tšehhid olid kunagi aastaid tagasi üle ühe suure järve otsustanud ehitada 4 realise kiirtee. Lõhanud mäge ja ehitanud silda. Kuid sinnapaika see miskipärast jäigi. Ja nüüd selles kohas tohutu võimas ja korralik sild, mis lõpeb keset järve. Jättis sürrealistliku mulje.

Hästi palju tõuse ja laskumis.

Enne lõppu tegime 5min pikutamispeatuse, mille käigus avastas Viivi, et ta padjaks on nõgesepõõsas – aga see tundus väga hea ning liigutada polnud tahtmist.

Finiš

Lõpetasime 6. kohaga. Aega kulus kokku 64h, läbisime 560km ja tõusumeetreid tuli kokku 10 000.

Soovisime üksteisele õnne ning ristisime Viivi ja Tomi ära “Suurteks Seiklussportlasteks”. Sest 3 ööpäeva kestev võistlus liigitub juba suureks.

Lõpetuseks

Kas oleksime võinud olla eespool?

Magamise etapp oli meil 3,5h pikk – see oleks võinud olla maksimaalselt 1h.
Kanuujama etapp oli 2h, see oleks võinud olla 0,5h
Teine kaljuronimine oleks võinud trahvide võtmisel olla 1h (praegu oli 1:45)

Kokku oleksime puhtalt mitteliikumisest saavutanud ajalise võidu 4:45, mis oleks andnud meile 3. koha. See oleks ei tule sellest, et oleksime pidanud kiiremini liikuma, vaid puhtalt otsustest ja mõnest rumalast juhusest.