5 pitchi (köietäit) kaljumarsruut raskusastmega 5.9 Yosemite rahvuspargis. Middle Cathedral kaljudel.

http://www.supertopo.com/rockclimbing/route.html?r=yomccent

Pilt on Central Pillar of Frenzy algusest suunaga El Capitani peale.

See on suurepärane marsruut mis võimaldab ronida pea kõiki Yosemite seinadel ette tulevaid kaljuronimistehnikaid.

Enne kaljudele minekut riputame oma haulbagi klemmiga kalju külge, et kaitsta seda kohalike oravate eest kes teevad kiirelt lõpu peale kõigele mis lõhnab toidu järele. Karud on teine oht, kuid ma pole kindel kas antud meetod karude eest kaitseks.

1. Pitch 5.9 (30m)

Esimesed meetrid on lihtne ning julgestuspunkti panen 4m peale. Edasi liigun pool meetrit nurgast välja avatud kalju peal oleva prao peale 3 meetri ronimiseks. Seejärel tagasi nurka ning mõne meetri möödudes muutub pragu nii laiaks ja sügavaks, et käed-jalad põhjani ei ulatu, seega tuleb uus stiil – kogu kehaga praos ronimine.

Siinkohal pean ütlema, et veepudel mis oli kinnitatud selja taha tuli ümber tõsta külje peale et saaksin kasutada kogu oma keha praos ronimiseks. Ülesliikumine oli pisut vaevaline, pressisin käed praos kahele poole, lasin jalgadelt pinge ning nihutasin neid üles ja siis vastupidi. Hoidsin jalgadega ennast üleval ja nihutasin keha edasi. Kuna prao põhjani ei ulatanud siis seega polnud võimalik ka vahepealseid julgestuspunkte panna.

Prao kitsenemisel muutus ronimine mugavamaks – jalgadega õnnestus ennast hoida üleval sellisel moel et varvas-kand mahtus täpselt hoidma, kuid käte puhul oli vaja panna nö. kaks rusikat korraga prakku.

Järgmise julgestuspunkti panek oli raskendatud, kuna käed olid valdavalt üles poole ja kitsas praos oli neid suhteliselt ebamugav alla varustuseni liigutada.

Kasutan 99% ulatuses ainult camalote kuna nende panek ja mahavõtmine on kiire.
Camaloti panek: vaatan ülespoole nii kaugele kui käsi ulatub, hindad saadaoleva prao laiuse, upitan käe racki peale ja peaksin suunama ka pilgu hetkeks sinna et võtta õige suurusega camalot – kuid võta näpust – pead ei saa praos keerata. Kuna rack on süstemaatiliselt üles ehitatud ning ma tean täpselt et paremalt poolt kolmas #2 camalot siis teen seda käsikaudu. Paigaldan julgestuspunkti ning ronid nii palju edasi kuni sealt on võimalik julgestusköis läbi panna.

Enne jaama ronin praost välja ning sooritan mõned meetrid vabaliikumist kaljul jaamani jõudmiseks. Haaran jaamast ning esimese asjana kinnitan enesejulgestuse ja hüüan alla „enesejulgestus!“.

NB! Kogu sellise tegevuse juures on ülioluline roll julgestajal (Kaja) kes peab ära tabama hetked, millal mul on vaja hästi kergelt köit järgi saada (kiire vabaliikumine kaljul) ja millal vaja mind päästa.

Esimene jaam on suhteliselt ebamugav, seega panen endale enne Kaja julgestamist istumisaluse ja riputan ronimissussid jaama (ka varvastele kulub puhkus ära).

2. Pitch 5.9 (30m)

Esimesest jaamast teise suunas võetud pilt.

Rada keerab mööda avatud kaljut vasakule ja seejärel otse üles mööda pragu. Kuni järgmise jaamani on esimeses pooles tegemist nn. fingers praoga ehk ronida aitavad näpud ja varbaotsad.

Tõstan enne minekut oma racki ümber, et kiiremini kättesaadavad oleksid TCU-d (väikesed camalotid) ning FCU camalotid suurused #0,3 - #1 (laiemad camalotid, kuid peenematele pragudele).

Kaja alustamas 2. pitchi ning esimeses jaamas on näha jaapanlane.

Lähen liikvele, esimese julgestuspunkti ekspressi näol panen jaama ja järgmise vaid paari meetri kaugusele prakku. Jaamast lahkudes on esimestel julgestuspunktidel oluline roll, et kukkumine ei rakenduks julgestajale ning jaamale katastroofilisel moel.

Alljärgnev on puhkeasend vertikaalsel kajlul. Põlved toetumas vastu seina ja varbad vabalt kõlkumas.

Ronimine läheb enam-vähem ladusalt – vaheldumisi saab kasutada praos käsi-jalgu. Mõnus rada otsejoones üles, panen ca iga 3m järel julgestuse. Mõned kitsamad kohad on sees (nn. two-fingers), need võtavad veidi aega.

Poole raja peal märkan all järgmist tiimi (hiljem selgub et jaapanlased, mees ja naine), kes valmistuvad esimeseks pitchiks.

Jaam on mugav ning võtan vaid sussid ära, istun kaljule ja julgestan Kaja üles.
Kaja jõudmisel teise jaama on jaapanlane jõudnud juba esimesse jaama. Me ei lase ennast sellest segada ning teeme oma tempoga edasi.

3. Pitch 5.8 (40m)

Jaamast otse üles vaadates oli kohe aru saada, et lihtne see pole. 6m kaugusel jaamast terendas väga selge negatiivne astang. Mitte lihtsalt negatiivne ronimine vaid nii 1m laiune 90kraadine negatiivne karniis  mis tuli ületada sealt läbi kulgeva prao abil.

Uurisin veel marsruudikirjeldust - ainult otse mööda pragu üles ja raskuaste 5.8. Ette rutates võin öelda et tänu sellele negatiivsele astangule oli minu jaoks see keerulisem kui eelnevad 5.9 köietäied.

Kuna pragu laienes siis tõstsin taas racki ümber ja panin valmis kõik oma suured camalotid #1-#4 kõiki 2 isendit, kokku seega 8 julgestuselementi.

Läksin liikvele ja peale paari julgestuspunkti olingi astangu all. Ligemalt vaadates selgus, et katus mu pea kohal on kaheosaline, ehk siis aste oli osaliselt nurgaga väljapoole. Vaatasin ja analüüsisin strateegiat antud koha läbimiseks. Paigaldasin alt üles ühe #3 camaloti ja ronisin selle abiga edasi – ühel hetkel tundsin, et olen väga krampis ja üle astme nii ei jõua. Tulin viimase julgestuspunktini tagasi, puhkasin ja analüüsisin teist korda seina.

Siin on paista see negatiivne karniis mille ületamine õnnestus teisel katsel.

Suundusin uuele katsele – lisaks esimesele negatiivile pandud cam-le panin ka teise – vaevalt pool meetrit esimesest edasi. See aitas mind palju, nii et suutsin saavutada istuva positsiooni moel, et selg oli vastu kaljut surutud ja poolenisti väljasirutatud jalad toetasid teiselt poolt kaljupraost. Selle tehnikaga õnnestus astmest üle saada taas normaalse vertikaalse prao peale.

Enne üles saamist oli veel üks peaaegu kukkumine. Käed olid rusikasse vajutatult kaljupraos, kui jalgade alt libises kalju ära – nii ma siis hetkeks kõlkusin seal rusikaklemmide peal.

Ronisin meetri jagu astangust edasi, paigaldan järjekordse julgestuspunkti ja vaatan üles.

Selge, mingi jama on tulemas !

Nimelt üles vaadates sain aru kus asub järgmine jaamakoht, kuid sinna oli veel ca 25m ja mul oli järel vaid üks #4 camalot. Nõnda – kõik siiski polnud veel läbi – minust 3m kaugusel paistis praos üks kinnikiilunud ja mahajäetud camalot ning sellest omakorda edasi 4m kaugusel paistis teine. Loomulikult on sellised asjad väga ohtlikud kasutada, kuna puudub igasugune kindlustunne nende seisukorra kohta.

Kuid see oli mu ainuke võimalus ennast järgnevalt julgestada.
Ronimine ise oli suhteliselt laias praos, ehk siis rusikad ja terve jalalaba mahtusid kordamööda kaljuprakku. Kasutasin neid vahepealseid mahajäetud camalotte ja hoidsin oma viimase #4 camaloti edaspidiseks. Viimase 15m lõigu jagasin mõttes kaheks, ehk panin julgestuse 7m peale ja 8m kuni jaamani ronisin ilma vahepealse julgestuseta.

Vahepeale märgin et antud pragu oli väga sügav, kuid mitte nii sügav et põhi poleks paistnud. Seal põhjas oli erinevat laadi varustus - köiejuppe, slinge jms kuid mis kõige toredam - nägin seal hiirt ringi sibamas :)

Mõistmiseks – kui oleksin enne jaama lahti kukkunud, oleks mu lend olnud 16-20m. Kuni 20m tuleneb köie venimisest.

Kaja ronib kolmandal pitchil.

Kaja iseloomustamas järjekordset ronimistehnikat, mille käigus käed-jalad kaljupraos.

Panin enesejulgestuse ning peale jaama tegemist valmistusin Kaja julgestama.
See köietäis polnud ka Kajale väga lihtne – eriti just selle negatiivse karniisi läbimise tõttu. Kaja oli üles jõudes väga väsinud olemisega, vaatasin teda ning peale puhkust otsustasime alla sõita.

Palusin Kajal jaama nr. 2 pidama jääda (kuigi seal olid ka parasjagu jaapanlased). Ise laskusin edasi jaamani nr. 1 kuhu ootasin ka Kaja järgi. Köie allatõmbamisel takerdus viimase ots kusagile kaljuprakku ning jäi sinna lootusetult kinni. Õnneks olid japsid veel teises jaamas ja aitasid sikutada ning „thanks god“ – köieots vabanes.

Kaja laskub parasjagu Central Pillar of Frenzy pealt.

Laskusime maapinnale kus juba järgmine grupp (venelased) alustas sama marsruuti. Selgus et neil jäigi seal kolmanda pitchi peal üks camalot kaljuprakku kinni ja nad läksid seda ära tooma.

Jaapanlased tegidki ainult 2 pitchi ja laskusid ka koheselt peale meid alla.

Igatahes olime oma päeva ja tegevusega selleks korraks väga rahul. Olime õppinud palju uusi tehnikaid ja teinud ära vaheldusrikka ning meie jaoks keerulise marsruudi. Aega kulus 6 tundi.

Central Pillar of Frenzy topo