Võtsime ette marsruudi nimega Ticket Danger,pikkusega 200m ning raskuskategooriaga 6c.

Kuna sellel rajal meil fotokat kaasas polnud siis kõrvalolev pilt on sama rada lihtsalt hiljem kõrvalt võetud.

See marsruut jäi mulle meie saabumispäeval hästi meelde, kuna vaatasin/saatsin teele ühe tiimi antud rajale. Meie is Kajaga läksime tookord lihtsalt 1-pitchi köiepikkusi harjutama ning aukartus hinges vaatasin Ticket Dangeri mehi kes kusagile kaugusesse kadusid.

Nüüd siis oli kord meie käes, nüüd olime meie need “Ticket Dangeri mehed” kes vaateplatvormilt kusagile vertikaalsesse sügavusse kadusid.

Ja täiesti tavapärane oli juba see, et viimase asjana enne laskumist võtan kätte raamatu, et laskumismarsruudis kindel olla.

1 pitchi laskumine on kõik OK, kuid teise jaama suhtes oleme juba veidi nihkes, samas pole sellest laskumisel midagi. Kolmanda köietäie lõpus näen ühte kolmest prantsuse tiimi, kes samuti läheb alles marsruudile – tundub et ka Ticket Dangerile. Otsin õiget jaama, kuid ei leia seda – valin taas ühe teise vahejaama.

4 laskumine läheb pikalt, isegi nii pikalt et köieotsad tunduvad kohe-kohe katsuda (60m). Hõikan siis prantslastele, kellega ma olin parasjagu samal kõrgusel, et kus jaam võiks olla. Nemad ütlesid, et nemad on selles ainukeses ja õiges jaamas. Sinna aga rohkem ei mahtunud seega pidin edasi otsima – lasin seina peal pendlit ühele ja teisele poole ning märkasin üht sobilikku jaama veidi allpool. Köis ulatus, seega laskusin jaama ning mõne hetke pärast järgnes Kaja sinnasamasse.

Hindasime asjaolusid, suhtlesime kümmekond meetrit eemal pesitsevate prantslastega ning teeme otsuse, et köit alla ei tõmba, seega hakkan mina nö. ülaltjulgestusega tagasi ronima. Sama muide teevad ka prantslased, vaid selle vahega et neil on ainult tugiköis üleval ja seega kasutavad nad kohati šumari abi tõusmisel. Sein on siinkohal üsna järsk.

1. pitch

Hakkasin tõusma, sein ei pakkunud just palju tuge aga edasi oli võimalik liikuda. Imelik oli natuke ronida moel, et köis tuleb kogu aeg ülevalt :-)

Kajal oli julgestamine muidugi suhteliselt raske, kuna ülemine jaam, kust ta läbi julgestas asus ca 55m kõrgusel, seega kui ma ronima hakkasin oli köie pikkus minuni ca 110m (üles-alla). Ehk ega selline pikkus just väga palju tuge ei paku, see on ikka suhteliselt vedel olemine. Lahtikukkumisel veniks selline köis minu raskuse all päris mitu meetrit allapoole.

55m ronida on päris palju, ca poole peal leidsin ühe väikese jaamakoha, sättisin end sinna konksuga mõneks minutiks puhkama. Uurides rada ja seina jõuan järeldusele, et see jaam kust meie köied alla tulevad, on halb variant üles minekuks. Sealt edasi lihtsalt muutub sein veelgi siledamaks kui see on siiani olnud. Seega teen otsuse ronida parempoolsesse jaama, ehk sellesse kust ennist prantslased alla laskusid. See on seotud suure riskiga, kuna mida lähemale jaamale, seda suurem õlg tuleb minu julgestusse sisse ning lahtikukkumisel tekib korralik pendel. Kaja kadus nö. silmapiirilt juba peale esimese 10m ronimist. Seega meie suhtlus muutub aina keerulisemaks.

Suhtlus kaljudel

Juba otsenähtavuse korral on 55m peale käskluste hüüdmine keeruline ning pidevalt peab kordama fraasi “ei kuule”. Kui aga kalju keerab, või on kumer ja kõigele lisaks on ka näiteks tuul, muutub partnerile käskluste arusaadavaks tegemine väga-väga problemaatiliseks.

Kõige sagedamini hüütav fraas, mida muide on väga hästi ka nurga taha kosta, on “EI KUULE!”.

Kui tahate ise proovida, kui hästi kuuleb 50m pealt teineteist, siis tehke alljärgnevalt. Üks jääb alla, teine läheb Õismäe 16-kordse maja katusele ning vaatab sealt üle serva alla. Proovige omavahel suhelda. Peaaegu õnnestub. Nüüd aga läheb alumine ümber majanurga ning ülemine astub ühe sammu katuseservast eemale – kas te ikka veel saate omavahel suhelda? See on sama kõrgus, mis meil pikematel köietäitel.

Liikumine kõrvaljaama

Olles liikunud enamvähem kaha jaama keskel asuva marsruudi peal, pean hakkama viimaks tugevalt paremale hoidma. Püüan allapoole hüüdes Kajale selgeks teha, et ma liigun jaama ning ta peab köit järele andma, mitte sisse tõmbama. Sest alt vaadatuna oleks ju igati mõistuspärane, et köit on vaja ainult sisse tõmmata kuna ma peaksin ju otse jaama minema.

Tuul oli puhanguline seega õnnestus peale paari hõikamist Kajale asi arusaadavaks teha. Liigun paremale – ja oh õnne – kalju sees on paar julgestuspunkti enne jaama, seega väga suurde pendlisse ei satu kui suudan nendeni jõuda. Visalt, aga lõpuks õnnelikult jõuan jaama.

Mõtted jaamas

Kui tavaliselt on jaama jõudes esimene asi “enesejulgestus, jaam valmis teha, köis sisse sebida, kaaslase julgestus valmis panna” ja tavaliselt peale käsklust “enesejulgestus” võtab Kaja minu julgestamise lahti ning ootab et ma hakkan köit sebima. Siis seekord on kõik teisiti.

Mul oli jaam valmis, enesejulgestus peal, kuid Kajale ma seda ei hüüdnud sest tema ei tohtinud tegelikult veel minu julgestust lahti lasta.

Ühesõnaga, ma pidin välja mõtlema selle, kuidas ma saan Kaja üles julgestada.

Selge oli see, et ma pean liikuma mööda kaljut meie esialgsesse jaama ja seal köie sõlme ümber panema. Sest praeguses situatsiooni poleks mul võimalik Kaja julgestada kuna sõlm jääb teise jaama.

Plaan A

Seega tegin esimese plaani. plaani eelduseks oli see, et ma mingil juhul ei võta lahti enda küljest meievahelist köit. Sest kui siin seina peal midagi kindlat on, siis selleks on mind ja Kaja ühendav köis ja see peab olema ALATI vähemalt kolmest punktist kinni – 1) Kaja küljes, 2) minu küljes ja 3) alumises või ülemises jaamas.

Panin siis köie jaamakarabiinist läbi ning otsustasin minna mööda köit traaversis esialgse jaamani. Hea plaan. See oli vaid vaja nüüd kuidagi üle nende kaljude Kajale selgeks teha. Nimelt ta pidi hakkama mulle köit järele andma, vastavalt sellele kuidas ma liigun esialgsesse jaama.

Üle kivide ja kändude sain talle arusaadavaks tehtud korraldused, et mul on vaja köit järgi anda. Sest köiepikkuse järgi pidanuks Kaja arvama, et ma olen jaamas ning ta võib minu julgestuse lahti võtta – aga nüüd tuleb hoopis mingi imelik ja allpool päris kindlasti arusaamatu tegevuskava.

Hakkan liikuma, kõik sujub päris kenasti, hoian köiest kinni ja Kaja laseb köit järgi, vahepeal liiga kiiresti siis röögatan midagi, siis jälle aeglasemalt. Enne esialgsesse jaama jõudmist aga muutub tõusunurk nii teravaks, et ma ei suuda sealt puhtalt köie abil üles tõusta ning seega jõuan veel vaid Kajale läkita üle kaljude kõmiseva sõnumi “tõmba sisse!”. Ise samal ajal mööda köit allapoole liueldes. Eemalt vaadates ei tundunud see tõusunurk sugugi nii terav…

Ronisin taas teise jaama ning mõtlesin plaan B peale. Muide, vahepeal oli esimene prantslane jõudnud ca 8m minust allpool olevasse jaama. Seega kui ma oleksin sealt päris pendlisse lennanud, oleksin selle prantslase kaljult pühkinud.

Plaan B

Uus plaan. Kuna tõusunurk on tugev siis oleks vaja tugiköit. Mõeldud tehtud, seesama põhiköis saab tugiköieks. Pean muutma oma kontseptsiooni, et enda küljest köit mitte lahti võtta ja seon köie jaama. Julgestusots ümber tugiköie ja teine julgestusots koos Mini Traxioniga (tõusuabimees) köiele, kuna šumare meil sellel rajal kaasas polnud.

Lisaks mõtlesin, et kuidas Kajale antud situatsioon selgeks teha, nii et asi oleks turvaline. Kuna kuuldavus oli ikka ülikehv, ei hakanud ma talle edastama sõnumit, et “seo minu julgestusköis jaama”. Ma poleks saanud olla 100% kindel kas jaama saab õige köis ja õigest kohast. Seega andsin talle lihtsama sõnumi millest saab igal juhul hästi aru - “julgesta mind kõvasti!”.

Kuna kuuldavus on nagu on siis palusin alati tal korrata käsklust, et kindel olla. “Kõvasti julgestamine” tähendab alati seda, et köis hoitakse maksimaalselt pingul ja seda võib ainult enda poole tõmmata ja mitte mingil juhul välja lasta.

Need kõik on tegevused, mis väljuvad kaugelt tavapärasest kaljuronimisest ning nõuavad täielikku keskendumist teineteisele ja kogu tööle. Asudes 0,5km kõrgusel vertikaalsel seinal, ei tohi eksida ühegi komponendiga.

Sellega oli mul olemas igatahes tugiköis ja võtsin taaskord ette teekonna esialgsesse jaama, nüüd muidugi edukalt.

Esialgses jaamas

Panin enesejulgestuse, läkitasin sõnumi, et Kaja annaks köit järgi ja panin esimese asjana endale põhiköie taas vöösse.

Järgmisena andsin käsu julgestus lahti võtta, kuna ma pidin köie sõlmeni üles sebima. Sebisin köie üles, kinnitasin mõlemad pooled jaama, võtsin sõlme lahti ja tegin selle uuesti teisele poole jaamapunkti.

Nüüd andsin taas käsu julgestus peale panna. Mul endal oleks seal pea teadmatusest vist ammu krussi ja halliks läinud, et mis seal üleval viimane tund aega üldse toimub – pidevalt: julgesta, anna järgi, ära julgesta, kukun, jnejne.

Täielik susser-vusser. Ainult mitte minu jaoks.

Igatahes Kaja pidi taas hoidma köit pingul nii, et sõlm oli jaamas ja mulle tekkis allapoole nö laskumisköis. Seda oli mul vaja, et mõistlikul moel teise jaama taas jõuda. Panin laskumisvahendi peale ning sain mitu meetrit sõita ja siis hakkasin end pendlisse lükkama kuni ühel hetkel oli nurk nii suur, et võtsin laskumise maha ja läksin oma esialgset tugiköit mööda teise jaama. See koht kaljul hakkas mulle juba päris selgeks saama nii et kolmandal korral oli suhteliselt ladus ronida seda traaversit.

Kaja jaoks jätsin traaversi peal julgestuspunktidesse ekspressid-abilised.

Uus jaam

Lõpuks ometi saabus Kajale kauaoodatud teave – ENESEJULGESTUS! See väike sõna tähendas seekord erakordselt palju. Seda sõna polnud me kasutanud juba viimased poolteist tundi, sest nii kaua võttis kogu see asi aega. See sõna tähendas, et lõpuks ometi on üleval kõik valmis.

See sõna tähendas Kajale, et ta võib julgestuse maha võtta, vööle panna ning kohe hakkab köis kerkima (ehk mina sebin seda sisse) ning möödus vaevalt minut kui juba ma olingi valmis ja hüüdsin teise käskluse “julgestus valmis”. See tähendas Kajale, et jaama võib maha võtta ning saab lõpuks ülespoole hakata tulema.

Kui Kaja oli üles jõudnud siis umbes samal ajal oli ka kolmene prantslaste tiim meist 8m allpool olevasse jaama kokku jõudnud.

Marsruudi jätkamine

Suhtleme prantslastega ning saame teada, et me mõlemad arvame end olevat Ticket Dangeri marsruudil, kuid ühel meist peab siiski vale tee olema.

Näeme ülalt kuidas prantslastel pead koos uurivad marsruudikirjeldust, sama teeme ka meie.

Kuna kogu selle jama peale olen ma päris väsinud – nii moraalselt kui füüsiliselt, uurin võimalusi kuidas saaks mõne kergema raja pealt üles. Tundub, et ronides ca 20m paremale, peaks leiduma üks 5c rada praeguse 6c asemel. Seina uurides aga seda ei paista, seega lähen seekord kindla peale välja ning jätkan Dangeri rajal ülespoole. Pitch ei ole väga pikk, ca 25m kuid see eest keeruline ja väsitav.

Jõuame Kajaga järgmisse jaama ning näeme, et prantslastel on ka ilmselt päris raske olnud (keegi nendest muide karjus vahetpidamata seina peal kui tema kord oli ronida). Me küll ei näinud aga ilmselt ta kukkus lahti mõne korra või midagi sellist. Seda et neil raske on olnud, näeme sellest, et nad on samuti otsustanud selle nö. 5c raja peale minna ja turnivad nüüd kuskil vahepealses olematuses.

Kõige raskem pitch

Järgmisest pitchist üles minek algab kohe kerge negatiiviga ning kukun kohe alguses juba lahti. Istun siis konksus ja kogun jõudu uuele minekule. Teisel minekul vaatasin käed-jalad ette ära ning sain liikuma, olin juba peaaegu siledal kui vasak käsi tõmbas kuskilt kivi lahti. Röögatasin “kivi!” nii kõvasti kui suutsin ning ilmselt said ka prantslased sellest kohe õieti aru, kuna nad ei hakanud kaelad õieli ülespoole vahtima vaid ootasid kuni kivi vihisedes neist mööda lendas.

Edasi viis tee mööda aimatavat pragu kuni see lõppes taas ühe negatiivse piirkonnaga. Olin eelmisest tõusust veel väsinud, puhkasin ja uurisin rada. Lugesin täpselt ära kuhu panen järgmise 5-6 sammu jooksul käed ja kuidas plaanin ületada antud tõusu.

Keskendusin ja olin valmis minema. Andsin Kajale märku, et köit järgi annaks ning tegin oma sammud nagu plaanisin. Siis aga ei olnud korralikult kaljut käte jaoks ette näinud ja kuna jalgadel puudusid kohad kuhu toetuda, lendasin nagu prantslane kõva hüüdmisega mööda kaljut alla.

Sebisin ennast tagasi julgestuspunkti konksu otsa puhkama ja uut plaani tegema.

Kätega oli lihtne, teadsin esimesed 5-6 sammu ning olin ära näinud ka ülemised 2-3 kohta. Selge oli aga see, et ilma jalgade abita lendan ka järgmine katse ajal siit alla. Seega uurisin kaljut, et leida kasvõi vähimgi kumerus kuhu jalgu panna. Ja mis seal salat, täpselt ühe varba jaoks üks vaevumärgatav nukike leiduski.

See väike jalanukk sai mu plaani õnnestumise aluseks.

Nüüd taas kogu oma jõukontsentratsioon ühte minutisse ja tehtud. Tegemist oli situatsiooniga kus puudusid jalakohad ning tuli lihtsalt kätega kordamööda nö. lõuga tõsta.

Üleval

Möödus tegelikult veel mitu tundi enne kui päris üles tagasi jõudsime. Samuti nägime, et ka prantslased polnud leidnud endale kergemat teed ning tulid täpselt meie jälgedes ja samadest jaamadest üles.

Olime rajal olnud 9 tundi, käes oli õhtu ja meil oli kahepeale kogu päevaks 2 liitrit vett kaasas.

Olime väga väsinud kuid õnnelikud ja rahulolevad kogu selle raja läbitegemise järel.

Ja siis teatas kapten: “Ticket Danger’iga me lõpetame oma Big Wall’i siin, Lõuna Prantsusmaal, homme on vaid aktiivne puhkus ja siis asume tagasiteele”.