Seiklusvõistlusel http://www.arcticcircle24.com/ osalesid Eestist 2 tiimi: Team Leivo (Leivo Sepp, Randy Korb, Heiti Hallikma) ja Team Vaude Estonia (Silver Eensaar, Rain Eensaar, Riho Roopõld).

Ette rutates ütlen kohe ära, et Vaude tuli 3. kohale ning Team Leivo 5. kohale.

Kuidas me rahulolevatena 5. kohaga lõpetasime?

Võistlus koosnes viiest etapist:

Etapp: Rootsi ja tagasi
Etapp: Töömehe toimetamised
Etapp: Tagasi tsivilisatsiooni
Etapp: Vaade Pellole
Etapp: Viimane võitlus 6412501

Rootsi ja tagasi

Esimese lisaülesandena tormas meie esivõistleja Randy koos ülejäänud tiimide esindajatega jõkke ning tõi sealt välja hulpiva 0,5L CocaCola pudeli kirjaga 29, kust leidsime esimese etapi kaardi.

Selge, algatuseks oli vaja kanuuga väikesel jõepiirkonnal risti-rästi kühveldada. EMIT (ehk üks igavene kobakas nn. SI-pulk) oli Randy käes seega tema jooksis sisse-välja, ümber-ringi.

Seejärel keerasime nina Ruotsi kunni poole ning kühveldasime koos teistega allavoolu minekule. Ees ootas 3km pikkune üllatusjooks mille käigus tegime sõbralikult koos Vaudega üllatuslikult 14 min viga. Üks punkt oli tee äärest nähtav ainult teisest suunast joostes. Kuna seitse esimese otsa tiimi said selle punkti peatumatult kätte siis ma arvan nad jooksid nii, et üks vaatas paremale, teine vasakule ja kolmas jooksis selg ees ning vaatas tagasisuunal paremale-vasakule.

Saime viimaks rulluisud jalga, kepid kätte, EMIT rändas Leivo näppu ning teele. Esimesse punkti minnes oli mul ees üks tütarlaps, kes pidi olema väga kõva suusataja tavaelus (ilmselt kõik soomlased on), sest mul oli ikka kõva tegu et temast mööda libiseda. Temal olid 90mm rattad ning suusakepid, minul 100mm rattad ja samuti kepid, kuid pelgalt keppidega tõugeldes ma tast mööda ei saanud. Enne punkti suutsin ta siiski maha raputada aga punktis olime taas koos, sest teate – ma ei suutnud seda EMIT-t kuidagi sinna pesasse õiget pidi saada. Aga õnneks oli tegemist toreda girliga kes mu EMIT-i õiget pidi pessa surus.

Siinkohal pean ütlema, et krobelisel ja veeloikudega kaetud asfaldil oli suusakeppidest palju abi. Ja mida punkt edasi, seda ladusamalt sujus mul iseseisvalt EMIT-i kasutamine.

Tegime veel mõned rulluisu tiirud, kohtasime oma Support Crew-d (ehk eesti keeles support kräu – Kaja, Maare). Nemad muidugi ei saanud sugugi aru, et mis meil viga on ja miks me alles 8-10. positsioonil oleme.

Siis aga jätsime Rootsiga hüvasti ning mõlasime tagasi Soome poole. Seekord siis 6 km ülesvoolu, mis sugugi väike polnud. Kui rootsi pool üllatas meid ennist ühe punktiga siis nüüd mõtlesime kõiki teisi tiime üllatada. Ja see läks meil korda.

Nimelt ühte kanuupunkti hiilisime nii osavalt ümber saare, et hiljem kõik ülejäänud tiimid üllatusid, et kuidas me jälle neist tagapool oleme. Soome tagasi jõudes ning rattale minnes olime isegi Vaudest tagapool :-)

Ratas ja jooks

Teise lisaülesande käigus jooksis Heiti mööda kaljut üles ning pidi siis kibekähku mööda köit alla järve laskuma ja tagasi ujuma. Võta aga näpust – esiteks tuli üleval Vaude järel laskumise järjekorras seista ja teiseks arvasid julgestajad soomlased, et Heiti ei tea laskumisest midagi ning teda tuleb turvaliselt 10cm kaupa alla julgestada. Seega mõnusast köiesõidust jäi alles aeglane tiksumine. Õnneks tagasi ujudes võis köie lahti võtta ning siis ei takistanud tema liikumist enam miski.

Samal ajal oli meil Randyga mõnus tegevus käsil, jagasime armulikult kõikidele lõpututele lapimaa sääskedele süüa. Vaude määris end samal ajal Offiga kokku, me küll agiteerisime neid, et nende väikeste kotikeste sisu on pigem söömiseks aga nad ei võtnud meid kuulda.

Siis toimus huvitav ala, jalgrattaga legendorienteerumine. Stiilis: Keera vasakule mäkke, sõida mööda kivist (muide nende mäed on kive paksult täis), keera kõvera männi juurest alla (kõik männid olid seal metsas kõverad), kui oled soo algusesse jõudnud siis keera ümber ja vaata tagasi, märkad ühte paremale keeravat teed, möödu majadest (see oli kõige loomingulisem koht, nimelt majade asemel olid kümnekonnast lauast koosnevad kokku vajunud ja vaevu metsast eristuvad osmikud) jne. Igatahes tegime selle Randy juhtimisel suurepäraselt ära.

Ja siinkohal tulebki see moment, millega Vaude on meile ühe punkti sees, nimelt sattusime legendorienteerumise tagasiteel nendega kokku ja andsime väga otsesed vihjed punkti leidmiseks. Meie vihje kasutamise tagajärjel jõudsidki nad kolmandale kohale finišis.

Seejärel ootas meid ees lugematul hulgal tõuse ja laskumisi, üks vahepealne orienteerumisjooks ning jõudsimegi vahetusalasse, kust pidime asuma taas kanuudele.

Töömehe toimetamised

Nüüd algas aga seiklus. Nimelt vahetusalasse olid meil saadetud söögid-joogid ja järgmiste etappide kaardid. Kohapeal selgus aga, et meie vahetusala kott pole kohale jõudnud.

Korraldajad sebisid imekiiresti meile kamba peale ühe 1,5L pudeli CocaColat ja püüdsid ka muul moel abivalmid olla. Kogu raja suurimaks abiks meie isikliku support kräu poolt oli aga sel hetkel kohal olemine. Kaja jooksis 3:50 min/km  bussi poole ja sama kiirelt sealt võileivamaterjalidega tagasi. Ja siis võlusid nad Maarega meile imekähku uued võikud, korraldajad leidsid ka õnneks sama kähku meile uued järgmiste etappide kaardid.

Kuigi me olime siinkohal täiesti veendunud, et meil on veidi aega ja et küll varsti Vaude ka jõuab, selgus meid sel hetkel šokeeriv tõsiasi, et nad olid just kanuusse läinud. No kuidas see sai nii olla??? Nad olid ju pidevalt 10min taga. Hiljem selgus aga, et nad olid ühe rattalõigu läbinud ratas õlal, meie samal ajal mööda korralike teid tulistanud.

Nüüd olime siis oma kanuu väljumisega 7. kohal. Ees ootas 12,5 km, millest pool oli kahe järve peal ja teine pool neid ühendava ojakese peal. Vot see oli alles lahe jõgi, nii kitsas ja käänuline et vaevu mahtus mõlemalt poolt mõlaga tõmmata, kuid samas võrdlemisi kiire vooluga.

See aga toimus öösel kell 2 – pimedas? Oh ei, päike paistis ja peegeldus mäekülgedelt.

Vahepeal ronisin oma keskmiselt kanuupositsioonilt maha ja jooksin kaldal, et kanuu paremini üle kivide libiseks.

Järgmine oli 22 km jooksu, sinka-vonka kanuu algusesse rataste juurde tagasi.

Tagasi tsivilisatsiooni

Jõudes oma 2h20min kanuu ja 3h50min jooksuetapilt tagasi vahetusalasse, oli ka meie kadunud kott vahepeal sinna jõudnud. Pakkisime kaasa geelid-batoonid ning lahkusime kiirelt edasi.

Sõtkusime rattad järgmise orienteerumisjooksu poole. Siin võtsime nö aja maha ja tegime ka mõned vead. Enne jooksu algust oli vahe 15min st. sama mis 8 tundi tagasi, kuid seda orienteerumislõigukest tegime täpselt 53 minutit kauem. Vaude aeg 1:07, meil seevastu 2:00. Küll see tsivilisatsiooni jõudmine pidi ikka raske olema.

Vaade Pellole

Selle etapi näol oli tegemist lühikese (~9 km) ja suhteliselt kerge orienteerumisjooksuga. Selle jooksime 50 minutiga läbi.

Vaid üks tipp pesitses enne viimast laskumist ja ülla-ülla, seal oli meid taas support kräu ootamas.

Pean ütlema, et nad olid üldse igal pool ja igal ajal olemas, ehk väga tubli kiitus meie toetajatele Kajale ning Maarele.

Viimane võitlus

See koosnes kahest alast. Rulluisuga jõe kõrval 12km ülesvoolu ning kanuuga allavoolu finišisse tagasi.

Kõik meie konkurendid olid eespool veidi liiga kaugel (4. koht oli 20 min enne meid) ja tagantpoolt polnud kedagi enne 1h tulemas, seega finišispurt oli pigem näiline.

Igal juhul saime kiita, et kõige kergema ja tempokama sammuga lõpetajad olime. Enne meid finišeerujad olid tulnud jalad harkis komberdades.

____________________

Väga lahe võistlus oli. Mulle meeldis sellisel moel ja intensiivselt pingutada. See polnud enam segavõistkonnaga kerge matkake vaid oluliselt tõsisem liikumine koos eesti seiklusspordi eliidi hulka kuuluvate tegijatega.

Kõikide võistkondade liikumisteid saab vaadata siit lehelt: http://jatko.vpalvelin.com/~pekvari/java/index.php?javaid=41
Seal saab analüüsida oma tulemusi.

Support Kräu lugu: Arctic Circle24 ehk polaarjoone taga supportkräud tegemas

Maare tehtud pildivalik asub siin: http://heiti.planet.ee/index.php?idPage=10258

KAJA MULJED KÕRVALT VAATAJANA

Väidetavalt millalgi meie pulmas olid Leivo, Heiti ja Randy kokku leppinud, et suvel minnakse koos Soome võistlema. Mingil udusel moel olin ma sellest tegelikult teadlik, aga polnud sellele hetkekski aktiivselt mõelnud enne, kui 36-tunnikael sõites Heiti äkki teatas, et nad on Arctic Circle ootenimekirjast võistlejate listi pääsenud. No ja tegelikult ei mõelnud ma sellele aktiivselt isegi siis, kuni Leivo umbes nädal tagasi nõudlikult küsis, et kas ma ikka tulen koos Maarega neile support crew´d ehk maakeeli supportkräud tegema.

Muidugi sebisin siis kähku oma asjad niimoodi, et sain minna.

Nagu nimigi ütleb, toimub Arctic Circle võistlus põhjapöörijoone lähistel, täpsemalt sellest veel edasigi. Tänavune võistluskeskus oli Lapimaa piirilinnas Pellos – piirilinnas siis selles mõttes, et kohe sealsamas oli Rootsi piir. Vaadake kaarti – see on ikka väääga ülemises servas juba. Paljud Soome kaardid, muide, lõppevad Oulu kandis – ilmselt peetakse seda siis viimaseks tsivilisatsiooni verstapostiks :)

Sõiduvahendiks oli Chrysler Voyager, kuhu sisse sai pakitud kuus inimest ja nende asjad. Pakkimisel oli kasuks suur katuseboks ja kolm ratast said auto taha raamile.

Kuus inimest? Jah, lisaks eelnimetatud kolmele võistlejale (ah jaa, nende võistkonnale nime valides oli Heiti kuritarvitanud oma registreerija-staatusega kaasnevat eelist ja pannud kirja Team Leivo :) ja kaheliikmelisele supportkräule reisis Lapimaa poole Team Vaude Estonia esindaja Riho. Tema võistkonnakaaslased ühitasid võistluse perereisiga ning kulgesid Soome omasoodu. Riho ratas oli õnneks nendega kaasas, sest sellele olnuks Chrysleri sees või väljas küll juba raske kohta leida.

Helsingist Pellosse joonistas GPS 860-kilomeetrise teekonna. Ja võib kohe öelda, et ehkki Chrysleris oli kuus autojuhti, tegi Heiti raudmeest ja sõitis mõlemad otsad üksi. Ja praktiliselt peatusteta, sest kui me ühel hetkel hakkasime arutama järgmise peatuse võimalikkust, tuli rooli tagant imestunud tagasiside “Ega me siis ometi ei hakka iga 250km järel peatusi tegema?” :)

Nii palju siiski peatusi tuli, et saime korraks põhjapöörijoonel kinni pidada.

Kuna mina, Maare ja Riho polnud seda varem ületanud, lubasid ülejäänud kolm vana põhjahunti meid nüüd ristida ehk siis sarnaselt ekvaatoriületuse kommetele pöörijoone alt läbi tõmmata. Selle peale hakkas Riho arutlema, et kas ikka üldse tasub peatumisele aega raisata… Õnneks aga meil vedas, sest põhjapöörijoon oli märgistatud kõrge tähisega ja saime selle alt hõlpsalt läbi lipsata. Valge joon oli tõmmatud ka asfaldile, nii et saime mööda pöörijoont lausa kõndida.

Polaarpäev ja kesköine päike

Viimased kolmsada kilomeetrit lubas Randy pidevalt, et kohe algab tundra, silmapiirile tõusevad maalilised sopkad ja üle tee longivad põhjapõdrakarjad – aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lapimaa selle nurga/laiuskraadi loodus oli suhteliselt sarnane Eestile – kasemets, põdrakanep, okaspuud. Ainult kive paistis juba teelegi palju, ehkki ka Kesk-Soomega võrreldavat graniiti siin polnud.

Küll aga oli õigus Lennart Meril, kes “Hõbevalges” põhja poole liikumise imest rääkides tõi välja selle, et juba lühike sõit Eesti laiuskraadilt põhja poole mitmekordistab astronoomilist efekti päeva pikkuse osas, samas kui samavõrra lõuna poole liikudes jääb muutus praktiliselt märkamata. Nii saime meiegi kogeda Lapimaa polaarpäeva, kus hetkekski pimedaks ei lähe. Kui ühel hetkel on pilved roosad ühelt poolt (päike “loojub”), siis juba hetke pärast teiselt poolt (päike “tõuseb”). Ja isegi kaardi lugemiseks polnud võistlejatel hetkekski lampi vaja!

Selline vaade avanes näiteks kella kolme paiku. Öösel, mitte päeval :)

Aga pimedus on meile sisse kodeeritud ja mitte kuidagi ei kohanenud me oma hinges siinse püsipäevaga.

“Peaks ikka niimoodi kohale jõudma, et saaks telgi valges püsti panna ja loodame, e siis ka ei saja…” (Teel Pello kämpingu poole edasisi tegevusi arutades)

“Kui see etapp jääb pimeda peale, teeme rajavalikud ringi mineku kasuks, et pimedas mitte eksida.” (Mehed rada plaanides)

“Meie omad jõuavad siia juba suures pimedas...” (Supportkräu vahetusalas oodates)

Ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi järgneb siis kohe laks otsa ette ja tõdemus: “Siin ei lähegi ju pimedaks!”

Omaette veider on ka päikese asetus hilistel õhtu- ja öötundidel. Keegi küll teadlikult ei mõtle, et kui päike on otse läänes, siis peab ta olema madalal – aga ometi miski meis teab, et nii peab see olema. Sellepärast ongi imelik tunne vaadata kell üksteist õhtul päikese poole, mis on läänes ja … kõrgel. No lihtsalt on midagi valesti!

Soome seiklusspordi eripärad

Soomes (ja tegelikult ka mitmel pool mujal) on tore komme anda kaardid võistlejatele kätte varakult, juba pikki tunde enne starti. Nii saavad kõik oma tegevusi ja liikumist plaanida (pildil teeb seda Team Leivo) ning komplekteerida kaste, mis vahetusaladesse ette saadetakse.

Teine tore komme ongi see vajamineva varustuse ettesaatmise võimalus, nii et kogu vajaminevat kraami ei peagi läbi pika võistluse kaasas kandma nagu Eestis kombeks. Tõsi, me ikka imestasime, et mida küll need soomlased sinna tohutustesse kastidesse panevad – võistlusel, kus võitja ajaks on plaanitud 22 tundi ja kontrollajaks 36 tundi… Aga muidugi on see väga mugav ja vabastab kaalumisest stiilis “kas ma ikka topin seljakotti veel ühe võileiva igaks juhuks või selle sooja pluusi”.

Kolmas ülimalt vahva asi oli see, et naistele oli plaanitud oma rada. Reeglina (kui seda kinnitavad erandid kõrvale jätta) ju naised meestega võrdset kiirust pikkadel võistlustel ei hoia ning ikka jääb natuke mitte-päris-tunne, kui keset võistlust naistetiimi rada lühendatakse, midagi ära jäetakse või otse finišisse saadetakse… Siin oligi naistele tehtud lühem ja kergem rada, eeldusel, et naiste võitjad finišeeruvad meestega enamvähem samal ajal. See, muide, vabastaks korraldajad ka auhindamise painest, kus kolmandat kohta saavat naistetiimi pikematel võistlustel mõnikord lausa tunde oodatakse… Idee Eesti pikemate võistluste korraldajatele, ma arvan!

Neljas toredus oli see, et võistlejatele anti kaasa GPS-seade ning nende liikumist positsioneeriti algul võistluskeskuses, pärast finišialas näidataval kaardil. Seda oli tõeliselt huvitav jälgida – eriti siis, kui lühiraja tiimide punktid programmeeriti korraks koos liikuma. Muuhulgas tuli välja näiteks ka see, et lühirajal juhtinud tiim tõmbas kolmel korral otse läbi keeluala – ei tea, kas neil läks meelest, et GPS on kaasas või olid nad nii nahaalsed, et isegi see ei lugenud :)

Viies eripära, seda küll pigem negatiivse poole pealt, oli käepärase väikese SI asemel kobaka EMITi kasutamine. No see oli ikka paras klots! Suur ja ebamugav juba peale vaadates.  Võibolla on tõesti tõsi legend, et omal ajal müünud Eesti orienteerumise eestvedajad ka siin korraks kasutusel olnud emit-süsteemid Soome maha, et saaks ise SI peale üle minna :)

No ja otse loomulikult oli tore see supportkräu kaasamise võimalus. Tõsi, supportkräudele oleks võinud müüa/anda võistluse kaarte, sest praegu mässasime õigetesse kohtadesse jõudmise nimel küll fotokasse mahapildistatud kaardi, GPSi kui ruudulisele paberile joonistatud liikumisskeemiga. Aga kohale me igatahes jõudsime ja GPSi eest läheb kümme tugrikut Maarele, sest mina polnud Leivo poolt hiljuti ostetud GPSi isegi õieti käes hoidnud, kasutamisoskusest rääkimata – aga Maare möllas nuppude ja kaartidega nagu vana kala.

Võistluse naljakaim hetk

Arctic Circle´i (ja tegelikult vist kogu minu nähtud seiklusspordi ajaloo) naljakaima hetke eest võlgneme tänu Soome ühele tugevaimale (või lausa kõige tugevamale) seiklussportlasele Jannele. See juhtus lisaülesande punktis, kus ühel tiimiliikmel tuli kas ujuda või ühemõlalise kummipaadiga sõuda järves oleva poini ja võtta seal punkt. Teised pidid samal ajal läbima kohustusliku varustuse kontrolli.

Ühel hetkel märkasime teisel pool järve kihutavat üksikut ratturit. Liikus see rattur väga kiiresti, nii et pühapäevasõitjaga kindlasti tegu ei olnud – aga kui ta oli võistleja, siis miks oli ta üksi? Arutlesime Maarega selle veidra nähtuse üle, kui metsast ilmus nähtavale Janne – lõug rinnale surutud, puujuurtel hüpleva ratta lenks raudses haardes, ise üleni üksainus keskendumine. Viskas ratta maha, kuulas punktikohtuniku juhised edasise tegevuse osas ära, kahmas päästevesti ja oli – ikka sama keskendunult ja pühendunult - juba vette sumamas, kui kohtunik ta peatas.

“Kuule, aga kus teised on?”

Nüüd vaatas Janne esimest korda enda selja taha. Üle vasaku õla . Ja üle parema õla.

Mitte kedagi olnud.

Janne näol peegeldus kirjeldamatu hämmastus ja üle järveranna kaikus fraas, mille emotsiooni lihtsalt ei saa sõnades edasi anda:

“Vvvvoi v****u!!!”

Sest tõde oli selles, et ta oli oma kaaslased nii süsiks sõitnud, et nood olid tol hetkel vähemalt kilomeetri kaugusele maha jäänud :)

Ilmselt oli see emotsionaalne hoop nii suur ja kaaslased tõesti omadega nii läbi, et mõne aja pärast nende tiim –alguses pika puuga juhtinuna – seekord võistluse katkestas.

Eesti meeste tee

NB! Alljärgnevas võib esineda vigu, sest kirjutan seda öösel, värskete emotsioonide baasil ja toeks pole ka ühtegi võistluskaarti, millelt oma mälu kontrollida. Vajadusel hiljem parandan.

Eks võistlusest oskavad osalejad ise kõige paremini kirjutada, kuid supportkräu vaates kulges veealadega alanud võistlus algul mõlemal Eesti tiimil väga hästi.

Üks tore nüanss. Kuna Soomes on kanuud kaheistmelised ja kolmanda jaoks tuli ise lisaiste kaasa võtta, olime Team Leivo heaks teinud kohalikus aiandus- ja kodutarbepoes sisseostu madala plastmassist järi näol. See oli täpselt nii kõrge kui kanuu keskosas pardaid ühendav peenike laud, nii et istumiseks igati sobiv. Aga kuna keskmiseks istujaks oli oma tiimikaaslastest niigi pikem Randy, sarnanes nende kanuu kaugelt vaadates viilkatusega majale – keskel oma kõrgel taburetil trooniv Randy, ees ja taga kanuuservast tublisti madalamatel istmetel Heiti ja Leivo.

Järgmiseks läksime võistlejaid ootama rulluisupunkti. Ootame ja ootame, vihma hakkab sadama ja ronime autosse. Vaatame fotokast senitehtud pilte ja lobiseme, kui äkki kõlab selja tagant vali klobin ning kaks tiimi, kelle numbritki ei jõua märgata, tuhiseb suusakeppidega hoogu andes meie auto tagaklaasist mööda.

Nüüd tundis supportkräu end küll oma ametis kergelt läbikukkununa. Kui palju tiime võis vaiksemalt olla meist juba mööda kihutanud…? Pöörasime vähemalt auto teistpidi, et saime läbi esiklaasi tänavat jälgida. (Jah, tänavat – uisutada tuli mööda autoteed, mida muidugi ei olnud liikluseks suletud. Ainult väike A4 suuruses mustvalge silt hoiatas juhte rulluisutajatega kohtumise eest – kusjuures etapp toimus juba teisel pool Rootsi piiri, aga silt oli soomekeelne :)

Oli tükk tühja maad, kui tuli “porukka” ehk mitu tiimi koos, varsti nende järel – meie nähtutest kuuendana – juba esimene segatiim. Aga kus on meie omad??? Juba siit läbi lipsanud või alles tulemas, kohe alguses nii taga?

Olidki taga. Metsas ühe punktiga oli läinud kaua aega Esimene sats, kes selle punkti koos õnnelikult kätte sai (kaks hilisemat esimese ja teise koha tiimi nende hulgas), oli aga rebinud juba pika edumaa.

Seda kõike kuuleme muidugi alles hiljem, tol hetkel saame konstateerida ainult fakti, et Team Leivo tuleb meie arvestuste järgi vist 9. ja Team Vaude 13.kohal – viimaste jaoks ei olnud karedal-krobelisel teel keppidega uisutamine just võistluse trumpala. Kui mööda sama teed tagasi tullakse, otsustavad nad ühest kepipaarist kui uisutamist ainult segavast faktoris loobuda ning viskavad Riho kepid supportkräule autosse pakkimiseks.

Järgmisel korral kohtame oma supporditavaid lisaülesandel, kus ühel tiimiliikmel tuleb joosta mööda kaarduvat nõlva karjääri taga kõrguva järsu graniitseina veerle, sealt vette laskuda ning üle järve ujuda. Selle ülesande võtab endale Heiti ning saame tunnistajaks tema valjuhäälsetele nördimusavaldustele, et julgestaja köit piisavalt kiiresti järele ei anna. Aga eks julgestajal oli enne silma ees olnud võistleja, kes ilmselt esimest korda laskumisülesannet sooritades püüdlikult kätega köiest hoidis (kaugelt tõesti tundus, et lausa mõlema käega, st ise üldse laskumisvahendeid kasutamata – aga kauguse tõttu võisime siin muidugi ka eksida). Siia punkti jõuab Team Vaude Team Leivo ees mõneminutilise vahemaaga ja lahkub samamoodi.

Edasi tuligi eelpool Jannega seoses kirjeldatud poipunkt, kuhu taas jõuab eestlastest esimesena Team Leivo. Oli olnud taas üks keeruline punkt ja kui see oli leitud, oli just õigel hetkel olnud kohal ka punkti piirkonnas tuulanud Vaude, kes selle keerulise punkti nüüd kiiresti võetud sai. Noh, vähemalt sai head tehtud just rahvuskaaslastele :) Seda kuuleme muidugi kah alles hiljem.

Võistluse ajal kulgeme aga edasi vahetusalasse, kuhu pidanuks jõudma kõigi võistlejate kotid. Just “pidanuks”, sest Team Leivo oma saadeti korraldajate poolt eksikombel lühiraja vahetusalasse… Supportkräu on vahetusala läheduses küll autoga varakult kohal ja isegi aitab järsust liivasest mäest üles lükata Volvot, mis püüab järelkärul sinna neid kotte vedada… aga no ei tule pähegi kontrollida, kas Eesti tiimide kotid ikka on korralikult kohale jõudnud. Tšillime autos tublid paar tundi, enne kui pika raja esimesed võistlejad lõpuks saabuma hakkavad. Ja hopsti! ühel hetkel on kohal Vaude. Meie lugemise järgi kuuendal positsioonil!!! Rabistame end autost välja ja vahetusalasse, et neile nende poistsiooni teatada ning vajadusel abiks olla. Viimast nad küll ei vaja, kuid kuues koht tuleb vist motivatsiooni tõstva üllatusena ning vahetusalast kiirustatakse kähku edasi. Nad näevad ka väga heas seisundis olevat – ei väsimust, ei vaevusi ei paista kõrvaltvaatajale.

Vahepeal oleme aga vaadanud ringi ka Team Leivo koti järele – ja seda pole! Ja kui korraldajad oletavad, et äkki läks eksikombel lühiraja alasse, ongi juba kohal viiendal kohal olev võistkond ja kohe nende järel ka meie omad. Nende jaoks on nüüd kaks emotsionaalselt halba laksu – kotti koos toidu ja veel hullem, järgmiste etappide kaartidega, ei ole ja Vaude on metsas teinud parema rajavaliku ja neist märkamatult mööda saanud. Aga nad tulevad mõlemaga imeväärselt hästi toime, abiks korraldajatelt vabanduste saatel saadud suur Coca-Cola ja meie poolt autost kiiruga kohale taritud varusöök. Vehime kiirustades võikusid teha ja väikese viivituse järel saab ka Team Leivo vahetusalast taas teele asuda.

Tuleb küll tunnistada, et kanuud kandes tunduvad nii nende näod kui sarnanevat surnumatjate omale ehk siis sel hetkel erilist optimismi ei kiirga. Liigset masendust ja pessimismi küll kah mitte, nii et võibolla see ainult tundus meile nii – meile, kes me tulime soojast autost ja mõtlesime, et kuidas nad nüüd siis külmas öös edasi võistlevad ja sooja puljongit, mis pidanuks kotis ootama, nad kah ei saanud :) Tegelikult teame küll, et võistluse käigus ei tundu sellised olukorrad üldse nii koledad, pigem on kõrvaltvaatajatel hullem…

Igatahes ootame nüüd kontrollivalt kohal nii kaua, kuni eksirännakule sattunud kott valest alast ära tuuakse. Täidame veel võistlejate rattapudelid ning siirdume siis kämpingusse mõneks tunniks magama. Meestel on sel ajal ees raskeim, “Töömehe etapiks” nimetatud etapp rajast – kanuu ja pikk jooks.

Uuesti kohtume hilishommikul, kui võistlejad saabuvad rattaga võistluskeskusse ja lähevad väikesele jooksule ja edasi rulluisuetapile. Vaude on tõusnud neljandale kohael ja vähe sellest – ehkki kolmanda koha tiim on saabunud võistluskeskusse pikalt enne neid, ei saa nad siit kuidagi minema. Üks nende tiimiliige vaseliinitab-kreemitab oma hargivahet ning ka muidu läheb neil kuidagi kaua, nii et võistluskeskusest lahkub kolmas koht vaid loetud minutid enne Vaudet. Ja kuna nad liiguvad vaseliinitamist vajanud probleemi tõttu üpris vaevaliselt, on suur võimalus, et Vaude (alloleval pildil veel vahetusalas varusid täiendamas) neist mööda läheb. Jääme pöialt pidama.

Aga kuhu jääb siis Team Leivo? Paistab, et väike moraalikaotus on siiski toimunud või siis on väsimus võimust võtnud: kui vahetusalast lahkuti ca 20min pärast Vaudet, siis nüüd on vahe rebenenud pea tunniseks. Siis nad siiski saabuvad – viiendatena, kohe kannul kuuendal kohal olev tiim, kes eelmisest vahetusalast küll enne neid minema sai. Siit lahkuvad nad praktiliselt teineteise kannul.

Oleme natuke murelikud. Võtame Heiti ja Leivo rattad – võistlejatel pole neid enam vaja - ning läheme finišialasse jälgima, kuidas jalgsietapp kulgeb. Olgu kiidetud GPS ja võistlejate asukohtade kuvamine avalikul ekraanil! Näeme, et Team Leivo venitab vahet kuuenda kohaga aina suuremaks. Leiame lähima punkti, kuhu minna ka asjaosalistele endile rõõmusõnumit kuulutama – ning leiame nad nii kiiresti jooksmas, et suudame vaevu kannul püsida :)

Etapile nimega “Viimne võitlus”, mis sisaldab 12km rulluisutamist ning kanuuga 12,5 km tagasi sõitmist ja finišit, lähevadki nad kuuenda koha ees kenakese edumaaga. Supertööd on aga teinud Vaude, kes ongi kolmandaks tõusnud ning neljanda koha hoidjad kaugele selja taha jõudnud. Tõttöelda tekib juba tunne, et ka Team Leivo võiks umbes tunniajase kaotusseisu neljandale kohale tasa teha – nii ettevaatlikult edeneb tolle tiimi liikumine. Aga kuna viimane etapp on kanuu, on see ka ärahõõrdunud hargivahe korral kergemini tehtav kui oleks jooks või veel hullem ratas – nii et mehed võtavad kannatuste palgaks igati ära teenitud 4.koha Team Leivo ees, kes finišeerib neist veidi vähem kui pool tundi hiljem. Kuuendale kohale jääb tiim, kellega Team Leivo viimasest vahetusalast koos väljus – vahe aga on lõpu eel kasvanud juba tunniajaseks.

Lõpuprotokollis on vahe 4. ja 5. koha vahel küll mitte 26, vaid kõigest 21 minutit. Nimelt võeti ühe etapi kolmel kiireimal läbijal preemiana ajast maha vastavalt 15, 10 ja 5 minutit ning Team Leivo teeniski selle viieminutilise preemia. Ning “Viimse võitluse” etapi läbisid nad paremuselt lausa teise ajaga – saavutus, mille ka  Team Vaude tegi 3. ja 4. etapil. Nii et mida edasi, seda paremaks meie mõlemal tiimil hoog läks!

Lõpetuseks lihtsalt üks lahe pilt – vaat sellistel mägedel sõideti võistluse ajal jalgratastega!

Leivo muljed võistlusest on siin. Aga ärgu ta seletagu midagi, et “see võistlus polnud mingi segavõistkonnaga matkamine” – muidu orgunnin talle järgmiseks võistluseks kaaslasteks Viivi, Mareti, Ruti, Elo või Pilvi – vaat siis alles tunneb, mida veel segavõistkonnaga võistlemine tegelikult tähendab :)