Kes korra on Alpides käinud, see sinna ka oma südame jätab. Alpid on imelised – piisavalt väikesed hinge kinni võtvate tervikvaadete võimaldamiseks ning piisavalt mastaapsed aukartuse äratamiseks. Puhtad ja selgepiirilised, lumekaljulised ja alpiaasalised – sinna lihtsalt peab ikka uuesti ja uuesti minema.

Seekordsel Shveitsi Alpide tuuril oli minu ja Leivo siht teha aklimatiseerumiseks tõus Rimpfischornile (4200m) ning pärast seda võtta ette kuulus Matterhorn (4400m), mille klassikaline kaljupüramiid on paljude Euroopa mägironijate unistus. No ja loomulikult teha palju ja kõike muud, mis tee peal ette jääb.

Teekond

Kahe aasta tagusest Alpi-reisist jäi teekonnal positiivselt meelde auto magamiseks kohandatud tagaiste. Tollase Toyota Avensise asemel sobis samaks otstarbeks suurepäraselt ka Mazda 6 – ainult et kuna istmeid ei saanud välja võtta, vaid alla lasta, jäi kõrgusruum magamisaseme kohal Avensisega võrreldes väiksemaks. Pehme Univast ostetud ning auto mõõtude järgi parajaks lõigatud poroloon täitis madratsi aset ning tagas pikutajale magusa une. Ning loomulikult hoidis kokku ööbimiskulusid, sest auto sai ju parkida tasuta parklatesse. Porolooni hind sai kindlasti kuhjaga tasa.
Marsruut viis läbi Läti-Leedu-Poola-Saksamaa. Huvitavaimateks hetkedeks said auto kiiruskatsed Saksa kiirteedel. 1,8 liitrise mootoriga mahtuniversaal, millel pealegi boks katusel, küll kihutamisauto ei ole, kuid kiirusetunde sai siiski kätte küll.

Toitu oleme kaasa võtnud võimalikult mõistlikes kogustes, arvestusega vajaminevat kohapeal juurde osta. Sellest hoolimata jõuab juba autosõidu ajal tüdida kaasavõetud spagetiroast.

Sõitsime taas läbi Genfi, sihiks eelmisest korrast tuttav Les Houches ja Chamonix. Lihtsalt sellepärast, et need on nii armsad… Kolasime päevakese alpinismipoodides ning teekond jätkus taas tuttavasse kohta, Randa kämpingusse Zermatti all. Omanik, kes väitis end meid mäletavat, uuris vastutulelikult infot Rimpfischorni olude kohta – ning juba lähebki asjaks…

Rimpfischorni peal

Rimpfischorni teekonda alustame kämpingulähedasest Täschi asulast. Viskame täisvarustuses seljakotid selga ning hakkame päikeselõõsas mööda matkarada ülespoole astuma. Kuna plaanime auto juurde tagasi jõuda alles nädala pärast, tuleb kõik vajalik – toit, magamisvarustus, telk ning riided nii orgude palavuseks kui tippude pakaseks kaasa võtta. Kuna seljakoti maht seab omad piirid, tuleb ruumi säästmiseks pikad püksid jalga panna – õnneks saab neid küljelt õhutuseks avada.

Matkarada lõpeb Täschalpes (kõrgus ca 2500), kus matkaturistide kosutuseks on kohvikud ja väliterrassiga baarid. Ja väike modernne kirik, kus saab lugeda oma palved. Siit edasi lähevad juba ainult mitte-turistid ehk siis tõsisemate mäeplaanidega inimesed.

Täschüttes (kõrgus ca 2700) saavad mäevallutajad ööbida ja süüa ning siin kohtutakse ka oma giididega. Meie ei tee küll midagi sellest: ööbime kaasavõetud telgis hütist mõnisada meetrit eemal, keedame taas kord spagette ning plaanime tõusu omal käel. Kuna mäekaardile pole märgitud tipumarsruuti, palume ühel mäestikupäikesest põlenud näoga giidil seda meile näidata.

Üles läheb 6-7 tundi ja alla marsruudi keerukust arvestades 5-6, arvab giid, vangutades pead meie kavatsuse kohta kogu varustus tiputeekonnale kaasa võtta, et teiselt poolt mäge laskudes veel samal õhtul Zermatti jõuda. Seega lühendame oma plaani, kavandades öömaja küll teisel pool mäge, kuid vaid poolel Zermati-teel Fluealpe hüti juures (ca 2700m).

Hommik algab kell 3. Nagu mägedes ikka – tipputõusu tuleb alustada varakult. Mis aga meie kui kõrgemate-külmemate baaslaagritega harjunutele täiesti ootamatu, on väljas valitsev ootamatu soojus.

Soojus on muidugi suhteline mõiste. Rohi on jääs ja veepudelil kerge jääkirme, aga kindlasti pole see võrreldav tavapäraste tipuhommikute ränkade miinuskraadidega.
Paraku paneme end vana harjumuse najal liiga paksult riidesse. Pikk pesu, minul ka dzemper, peal tuulekindel jope ja püksid. Muidugi hakkab juba mõnesaja meetri järel tapvalt palav. Teeme peatuse, vabastades end jopest ning avades pikalt püksisäärte küljelukud.

Paari tunni pärast jõuame liustiku äärde. Ilm muutub nagu nõiaväel: liustiku jäises hinguses tarretuvad käed külmakohmetusse ning külm rõskus hiilib mööda märga selga üles. Kähku jope selga, müts pähe ja kindad kätte! Ühtlasi tuleb siin panna jalga kassid ja peale vöösüsteemid, sest üle lõhedega kaetud liustiku tuleb liikuda köies.
Liustik on pikk ja seetõttu väsitav, kuid mitte tehniliselt keeruline. Vähehaaval hakkab valgeks minema ning esimesed päikesekiired kuldavad mägede – sealhulgas ka Matterhorni – tippe. Meie teekond kulgeb paraku Rimpfischorni päikesealusest küljest, nii et veel tunde ja tunde on lõikavalt külm. Ja kui jõuame päikesepaistesse tipuharja alla, hakkab üle mäe puhuma jäätav tuul.

Koos meiega on sel marsruudil umbes 15 inimest. Üks kolmeliikmeline köiskond vaatab hindavalt meie kogu-varustuse-kotte ning arvab, et sellise kandamiga ei liiguks nemad siin poolt meetritki. Noh, küllap nad liiguksid, kui vaja oleks, kuid tuleb tunnistada: 20-kilone seljakott on tundide jooksul muutunud ikka väga raskeks. Kadedusega vaatame kergete tipukottidega kulgejaid, kel kandamiks vaid jook, varukindad ja natuke sööki.
Seni oleme liikunud matkakeppidega, kuid paarsada meetrit enne tippu muutub tõus nii järsuks, et tuleb kirkad välja otsida. Liigume ülespoole 60-kraadisel lume- ja jäänõlval, minekut kergendavad eelnevate päevade ronijate poolt sisse taotud astmed.

Ja kuna meil pole täpset marsruudikirjeldust, eksime rajalt, kus tuleks liustikult kaljudele keerata. Kuna astmed jätkuvad mööda jääd ülespoole, jätkame meiegi.
Liustik lõpeb ja alustame kaljumarsruuti. Võtame kassid alt ning turnime edasi nii kiiresti, kui rasked kotid ja järsud ohtlikud seinad vähegi lubavad. Loomulikult oleme köies ning julgestame teineteist üle kaljunukkide.

Kuni ronime end kinni üsna tipu alla. Edasi on järsk negatiivis sein nagu katus meie kohal – sealt juba edasi ei lähe, vähemalt mitte nende seljakottidega.

Üleval on kuulda hääli ja teiste ronijate hõikeid. Hindame, et tipust lahutab meid vaid üks köiepikkus – aga nagu öeldud, siit seda ronitud ei saa. Korra plaanime, et jätame seljakotid enesejulgestusse kalju külge ja proovime. Kaalume ka minna alla ja otsida õiget kohta kaljudele pööramiseks. Õnneks võidab Leivos mõistuse hääl – õnneks sellepärast, et siit edasi ronimine oleks ohtlik ning uue raja otsimine ajakulukas – ning otsustame alla minna. Kuna Rimpfischorn polnud meil eesmärk omaette, vaid ainult aklimati-mägi, võime vabalt selle viimase köiepikkuse tegemata jätta ning plaanitud moel teiselt poolt alla minna.

Tõsi, algul on minul küll vihapisarad silmis. Enda peale, sest mina olin see, kes ees minnes õiget rada ei leidnud. Leivo aga suhtub sellesse humoorikalt ja mõistvalt, isegi lohutavalt. Shit happens!

Marsruut Fluealpe poole sisaldab rohkem kaljusid ja vähem liustikku kui Täschüttest tulles. On päris järsku turnimist, kuid hullem on tüdinemine sellest lõputust kivi- ja kaljukuhjatisest. See ei ole keeruline, kuid pidev. Lausa lõppematu. Ja loomulikult vägaväga väsitav.

Kurnav päevateekond on kestnud 12 tundi, kui lõpuks väsinuna saame tinaraskeks muutunud kotid seljast heita ja laagrisse jääda. Keedame lähedasest järvest saadud veega spagette (huvitav küll, miks need enam kohe üldse ei maitse?) ning poeme telki. Uni saabub silmapilk.

Marmottide rajal

Järgmine päev on kerge ja mõnus. Hommikul magame kaua – laiskust aitab vabandada see, et kuni ennelõunani tuleb taevast peenikest vihma ja tillukesi raheterasid. Kuhu sa sellise ilmaga ikka lähed! Kui uni otsa saab ja kõht tühjaks läheb, sööme magamiskottides mõnuledes shokolaadi. Mmm, kodust kaasa võetud Kalevi metsapähklitega piimashokolaad on lihtsalt taevalik!

Vähehaaval ilm selgib ja isegi telk hakkab kuivama. Ronime mõnuledes välja, keedame putru ja kohvi. Teele asume ligi lõuna paiku, aga minna pole täna ka palju.

Kulgeme mööda marmottide raja nime kandvat matkamarsruuti. Marmotte, eesti keeles ümisejaid või koopaoravaid, on ümbruskonnas tõesti palju. Pole vaja isegi eriliselt hiilida või luurata, et neid naljakaid olevusi näha saada. Küll aga võib imestada, mis radu mööda kulges mõte nende eestlasest ristiisal: oravaga pole neil kohmakatel paksudel loomakestel vähimatki sarnasust, eestimaistest loomadest sarnanevad nad kõige enam ehk sabata kopraga. Ning ümisemisest pidi nimepanijal kah üsna omamoodi arusaam olema: loomakesed pigem vilistavad või kriiskavad lähenevat ohtu märgates. No aga mine tea, võib-olla pesas poegade juures nad ka ümisevad…

Vahepeal ilmestavad teekonda lisaks marmottidele ka mägilambad. Ülbemad neist lesivad lausa teerajal ega tee väljagi, kui matkajad neist mööda lähevad ja muudkui pildistavad. Küllap on nad sellega liiga harjunud.

Marmottide raja lõpus on rongi- ja tõstukijaam. Otsustame aega kokku hoida ja sõita siit alla Zermatti rongiga.

Matterhorni all

Ja nüüd lähevad ilmad halvaks. Terve järgmise ennelõuna oleme pilve sees – juba nii madalal, et siin sajab vihma, segamini küll raheterade ja üksikute jäänõeltega. Ülevalpool on juba lumi.

Sellegipoolest läheme edasi Zermatti. Aja kokkuhoiu mõttes sõidame ühe otsa alla rongiga, aklimatiseerumise mõttes jätkame Zermattist ülespoole Furisse jalgsi. Ööbime taas vihma- ja raheterade sajus ning sõidame järgmisel päeval tõstukiga Schwarzeesse. Sealt on veel mitme tunni teekond üles Hörnlihüttesse, Matterhorni baaslaagrisse.

Ja jätkuvalt on külm. Siin teel käiakse muidu T-särkides, tänavu on meil seljas nii fliisid kui joped. Vihistab peenikest lund.

Esimene päev. Istume Matterhorni baaslaagris (3260m) telgis kui koopaoravad. Päev otsa on sadanud lund, rahet ja lörtsi. Loodame, et homme ilm paraneb, et saaksime teha esimesed tõusud Hörnli ribi peal.

Hommikusöögiks on kotlett, kartulipuder ja kaste - selline eelvalmistatud ja ainult kuumas vees soojendatav toit. Lumeveel on siin täiesti kohutav väävlimaitse – ilmselt on kaljud suure väävlimaagi sisaldusega - , kuid see on ainuke joodav asi.

Teine päev. 15 tundi järjest on lund sadanud. Näib, et Matterhornile on keset südasuve saabumas talv. Võimsad laviinid mürisevad alla mäe külgedel. Tavaliselt nii ülerahvastatud hütt on tühjaks jäänud ning lootuse kaotanud alpinistid tagasi alla laskunud. Meie jääme igaks juhuks veel üheks ööks. Seltsiks saabuvad mingid hullud poola kollid – no ütleme, et kaks meetrit pikad ja õlgadest poolteist meetrit laiad - , kes lubavad, et üritavad homme mäge ronida.

Kolmas päev. Kell kaheksa hommikul kuuleme kilinat ja kolinat – täisvarustuses poolakad pöörduvad laagrisse tagasi: „Too much snow! Too dangerous!” Noh, eks seda oligi arvata. Nüüd siis ka tõestatud.

Paneme kassid alla ning hakkame mööda jäist nõlva laskuma. Vähehaaval hakkab uuesti lund sadama. Tipp mähkub paksudesse pilvedesse, nagu ei olekski teda seal Zermatti kohal kõrgumas.

Aga ta on. Ja kuna me ei saanud üritadagi Matterhornile tõusu, on vähemalt jälle olemas põhjus Alpidesse tagasi tulla.

Mazda 6 Cooperi test

Tagasi Randa kämpingus, loeme Leivoga raha ja peame edasisi plaane. Variant on ümbruskonnas veel mõni tipp teha, kulgedes erinevate mägede vahel tõstukite ja köisraudteega. Aga see muidugi maksab, ja mitte vähe. Jalgsiminek võtab aga aega, rohkem, kui meil kasutada oleks.

Nii otsustamegi hoopis asjad pakkida ning sõita eestlase rahakoti jaoks sõbralikumasse Slovakkiasse. Microsoft Autoroute 2006 joonistab meile vastutulelikult ka teekonna. Furka ja Oberalpstrasse nime kandvad teed ei ütle meile esialgu muud, kui et tõenäoliselt viib tee läbi Alpi aheliku.

Tuleb välja, et ta viib sealt üle.

Mõnetunnise sõidu ja serpentiinidel sikasakatamise järel ilmuvad tee äärde liiklusmärgid, millel autod oleksid justkui nagu mingi aluse peal ja millegi sees. Juures viit, et Furkani on veel nii ja nii mitu kilomeetrit. Saame aru, et Furka on ilmselt rong, mis autod tunneli kaudu läbi mäe transpordib.

Noh, meie muidugi Furka teenuseid ei kasuta, vaid sõidame ise. Täpsemalt sõidab parasjagu Leivo, mina olen kõrvalistmel.

Tee viib üha kõrgemale. Üks serpentiin järgneb teisele, pöörangud muutuvad üha kitsemaks ja järsemaks.

Ühel hetkel vaatan parempoolsest autoaknast välja. Otse akna kõrval tundub algavat järsak – sadu ja sadu meetreid otsejoones alla.
„Kujuta ette, millise tähenduse omandaks siin Eesti liiklusõnnetuste tavapärane lause: auto sõitis teelt välja ja rullus üle katuse,” märgib Leivo nagu minu mõtteid lugedes.

Ee…. Jah.

Adrenaliini tõstmiseks teeb Leivo paar kiiremat kurvi. Kummi võtab vilisema ja minu käed krampuvad kõvasti istme külge. Ja mul on ainult hea meel, et suurem osa serpentiine on nüüd juba nii järsud, et auto sealt teise käigugagi vaevaliselt üles roomab ja kiiruskatsed paratamatult lõpevad.

Vahepeal sõidame autoga paksus pilves. Teeme peatuse väikeses parklas, kus märk lubab imekaunist vaadet – kuid näeme ainult piimjat udu.
GPS näitab kõrguseks 2500 meetrit. Siin on kuru kõrgeim koht, edasi algab juba laskumine.

Ega seegi mingi meelakkumine ole. Kui üles sai sõidetud teise käiguga, siis alla läheb järsematest kohtadest lausa esimesega. Ja minu käed on veel sagedamini istme küljes kinni kui tõusu ajal.

Tee äärde jäävad väikesed nunnud linnakesed, sellised piltpostkaardilt maha astunud paigad. Kuna on aga õhtu, on enamik kohti kinni ja tänavad tühjad. Kahetsedes sõidame nukulinnadest läbi, taas tundega, et siia tahaks küll tagasi tulla. Ja siia. Ja siia.

Ja muidugi ka siia…

Jõuame taas ühe järvekese äärde. Järve kaldal on suuremat sorti parkla, selle kõrval restoran ning veidi kaugemal teine. Parkla servas on matkaradade kaart.

Kõrgust on umbes 2000 kanti ning ümberringi kõrguvad umbes kilomeetri jagu kõrgemad tipud. Koht tundub tore ja otsustame, et siia me jääme. Pargime auto platsile ning käime korra ka restoranis uudistamas. Oleksime valmis mõnuga raha kulutama… kuid paraku on see itaaliapärane söögikoht, kus pakutakse ainult - maakeeli öeldes - makaroniroogi. Kahtlemata on need küll maitsvamad ja mitmekesisemad kui meie pakispagetid… aga tänan, ei. Isegi kui makaron peent nime kannab, olen ma neist kõrini tüdinud.

Sööme autos võisaia, juustu ja shokolaadi ning imetleme restorani madala rõdu all kükitavat kogu, keda esmapilgul kohalikuks kodutuks peame. Tüüp on endale ühe ajalehe istumise alla pannud, loeb teist ja tema nina all podiseb priimus. Siinkohal tuleb märkida, et väljas oli sooja vaevalt kümmekond kraadi ning puhus vinge tuul, nii külm, et meie eelistasime mägedeõhtu romantika asemel turvaliselt autos einestada. Tema aga kügeles rõdu all, mis parasjagu oli maast vaid nii kõrgel, et seal küürutades hädapärast istuma mahtus.

Aga siis sai toit priimusel valmis, mees voltis ajalehed kokku ning tuli kogu oma kraamiga parklasse meie lähedal seisva Saksa numbriga mahtuniversaali juurde. Seal, tuli välja, oli tal kompsude vahel terve pere ning perekonnapea, toitja ja katja oli käinud ennastohverdavalt mammutit murdmas. Ehk tänapäeval siis külma tuule kiuste perele süüa keetmas.

Püüan selle peale Leivot kah priimusega välja ajada, kuid millegipärast pole ta eriti aldis vedu võtma. Jääb siis sedapuhku niimoodi ja heidame magama. Und saadab lähedastel nõlvadel öösel väljas olevate lehmade kaelakellade romantiline kõlin.
Mootorratturhiired Alpidest

Hommik toob meie parklasse mitte nii romantilisel mürinal saabuvad mootorratturhiired. Saabuvad uljaste mootorratturite hordid, kes kahe-, kolme- nelja- ja rohkemakaupa siinsetel siledatel ja superkurvilistel oma sõiduriistast viimast käivad võtmas. Saab kinnitust aksioom, et kõva tsikkel on keskealise raamatupidaja eneseteostus: kui edev kiiver peast võetud, on näha, et enamik mootorrattureid on juba oma teist noorustki ületamas. Ning nahkpükstesse ja jopesse on surutud mõni üsna korpulentnegi keha.

Aga muidugi on see vahva. Parimat pilti pakub külgkorviga superrattal saabunud suurekasvuline macho, kes restorani ees aitab külgkorvist hoolitsevalt välja… väikese koerakese. Sellise pungsilmse ja siledakarvalise, peente jalgadegaja silmnähtavalt aristokraatliku isendi, isanda riietusega sobiv vestike seljas.

Meie trotsime tuult ning keedame auto varjus priimuse peal kohvi. Paneme jalga trekkingusaapad, võtame igaks juhuks kaasa ronimisvarustuse kilakola ning asume teele ühe pealtnäha kolmetuhandese kaljuse tipuga mäe suunas. Viskame nalja, et tõenäoliselt oleme esimesed eestlased, kes selle otsa ronivad – vaevalt siin keegi enne nii suvalises kohas on matkateele asunud.

Algus on suht tüütu. Laskume viissada meetrit mööda lehmade poolt kasutatavat lauget rohunõlva, et teisel pool uuesti tõusma hakata. Paari tunni pärast oleme taas auto kõrgusele jõudnud.

Teekond rohunõlval muudkui jätkub. Kohati on see sala-allikane: Leivo astub ühe jalaga peaaegu põlvini vette, läbi allikat katva hapra rohukamara. Aga vähehaaval hakkab silmapiir avarduma ning pikka igavat tõusu kompenseerivad juba suurepärased ja üha suurepärasemaks muutuvad vaated. Mägijärv, mille äravool on kõrge tammiga takistatud. Täpikesteks muutunud lehmad. Madalamate mägede tipud. Tõstuki lõppjaam ühel kaugemal nõlval…

Teeme lõunapausi ning kuna käeulatusse on jõudnud ka esimesed kaljupangad, paneme varustuse külge ja kiivrid pähe. Esialgu on tee kivide vahel küll selline, et vaevalt on vahepeal vaja kätt vastu kaljut panna, aga ei tea ju, mis eespool tuleb.

Tuleb ikka ka väikest ronimist. Sellist mõnusat, kus kordagi kukkumisohtu ei teki ning kus pole vaja ka klemme ja kaljunaelu panna, vaid saab vastastikku üksteist ümber kivinukkide julgestada.

Ja olemegi tipus. Ilmselt siis esimeste eestlastena. Teeme pilti ja hakkame taas alla minema.

Laskumiseks otsustame valida rohunõlva asemel järsema otsetee. Ronime kivide vahel, libistame end mööda moreeni. Järsemates kohtades teeme jaama ümber kivi ja laskume köiel. Viimane on lõbus ja lausa mõnus, kui välja jätta mõned ohtlikumad kohad. Ühes paigas pole näiteks head nukki, millelt kahekordsel köiel alla tulla, ning Leivo laskub suht ausõna peal ümber kivi püsival köiel. Laskumine on just selles kohas muidugi peaaegu püstloodis… Hoian sõrmi ja varbaid ristis ja küllap see aitab, sest köis ei tule kivi tagant üle. Jess!

Nii jõuame alla kiiresti, ehkki aeglasemalt, kui ülalt vaadates arvanud olime. Org oli paistnud nii käeulatuses, kuid tegelikult oli siiski ikka väga ja väga sügaval…