Ahvenamaa, rootsipäraselt Åland, saarestik Botnia lahe lõunaosas, koosneb rohkem kui 6500 saarest. Soome autonoomse läänina on Ahvenamaal oma parlament, lipp ja esindus Põhjamaade Nõukogus. Ja ta ei kuulugi Euroopa Liitu! Peaaegu kogu rahvastik kõneleb rootsi keelt, kõik sildid ja viidad on nii soome kui rootsi keeles.

Jaanipäeva pikki pühasid kasutades sõitis 11-liikmeline seltskond Guido Leiburi juhtimisel Ahvenamaale kajakimatkale. Seltskonnast pooled olid kogenud matkahundid, kes paatinud läbi kogu maailma Tshuktsist Tulemaani, teise poole moodustasid "noored", kel kogemust vaid Eesti-siseste paadimatkade jagu.

Autodega võeti Helsingist suund Turu, sealt edasi merelinna Kustavi poole. Kirjeldamatu oli elevus üle esimese merelahe-silla sõites: vesi! meri! Emotsioone tekitasid ka kahel pool teed kõrguvad graniitkaljud ja kivipaljandikud. Paadimatkamise kõrval ka alpinismiga tegelnud seltskond arutles, kui lihtne ikka on Soomes kaljuronimist harjutada: päikesesoojad kaljud on igal pool omast käest võtta!

Kustavist edasi sai praamiga Vartsala saarele. Üllatus-üllatus: ehkki ametlik praamiliikluse aeg kestis õhtul kella kümneni ja reisiseltskond jõudis vee äärde alles pool üksteist, tuli teisele kaldale jõudnud praamimees nõutuid reisijaid märgates vastutulelikult tagasi! Topeltüllatus oli see, et kui Eestis käib lõputu kemplemine Saare- ja Hiiumaa praamihindade ümber, praamiliikluse korralda/mise/matuse pärast kukuvad ministrid ning praamid väidetavalt oma tulude suurendamiseks jääteid puruks sõidavad, on heaolu- Soomes praam maantee pikendus ning täiesti tasuta.

Esimene ööbimine oligi Vartsalas tühja mökki-kämpingu territooriumil. Õhtu eel hakkas tibama ka selle reisi esimene vihm. Õnneks oli selleks ajaks söögid söödud ja päikeseloojang imetletud, nii et võis rahumeeles telki pugeda ning vihmasabina saatel uinuda.

Hommikul, läbi vihma- ja tuuleiilide, pakiti asjad autodest kajakkidesse ning tassiti kajakid järgmisele praamile. Sihtkohaks oli Langö - ning oh seda rõõmu! Tunnise praamisõidu järel hiilis ka päike taas pilve tagant välja ning kajakke sai vette lasta ülitoreda paadimatkailmaga.

Praamil sai aga tehtud üks saatuslik viga. Merereeglid näevad ette, et esimesest pudelist tuleb ka Neptunile lonks anda - aga praamil lahti korgitud väike kange magusa napsu kannuke tühjenes enne, kui sellele õieti mõeldagi jõuti. Ja loomulikult maksis solvunud merevalitseja meile sellise lugupidamatuse eest pikalt kätte: alati, kui reisi ajal puhus tuul, oli see vastu!

Esimesel päeval sai vastutuulega toime nii, et otsustasime lihtsalt kurssi muuta ja pöörasime kajakininad enamvähem allatuult. Nii edenes minek ülijõudsalt ning hooga põrutasime kaasavõetud paberist merekaardi piiridest välja. Suur äpardus see küll polnud, sest GPS-is oleva kaardi abil olime oma asukohast jätkuvalt teadlikud.

Ahvenamaa

Turismibrošüüri luulelises kõnepruugis on Ahvenamaa unistuste, päikeseloojangute ja purjekate maa. Koosnedes enam kui 6500 saarest, on ta kõigi paadimatkajate paradiis: päevateekonda saab planeerida mõnusate vahepeatustega nii asustatud kui asustamata saartel, skääridel ja laidudel. Hoiduda tuleb ainult tillukestest lagedatest linnusaartest, et seal pesitsevaid põliselanikke võimalikult vähe häirida.

Meie alustasime oma teekonda Ahvenamaa avamere-poolsest küljest, kus saarestiku ilu on karm, lihtne ja metsik. Graniitkaljud ja vähese metsaga kaetud platood, valged või punased paljad kivisaared… Karmi muljet süvendas teise päeva tinahall taevas ja ebasõbralik terava lainega meri. Maailm tundub siin ühelt poolt järsk ja noor, teisalt jälle mere poolt igivanaks lihvitud. Üheainsa hiigelkiviplatoona merest kõrguva saare kõrval tekib arusaam, mida võib tunda lepatriinu põllukivi vaadates…

Suurematel saartel kasvab mände ja maadligi roomavaid kadakaid. Kivilohkudesse ladestunud settel on kõigepealt hakanud kasvama samblikud, siis madalad tundrataimed. Niiskemates kohtades võimutsevad karumustika- ja sinikapuhmad läbisegi murakalehtedega, kõrgemate kivide vahel moodustuvad imelised kiviktaimla kompositsioonid kukeharjast, kuldjuurest ja meie jaoks nimetutest lilledest. Ning igal pool lokkab metsikult lillade õietupsudega murulauk!

Ühel saarel olid lausa jalgade all kivipinna sees lapivereks nimetatud poolvääriskivi õrnpunased kristallid. Teisel saarel jäid lausa jalgade ette mune täis haha- ja kajakapesad - lahkusime sealt kiirustades, et pesarahvas saaks koju tagasi tulla. Kolmandal saarel tervitas meid maasikavaip - marjad, kahjuks küll, hiliseks jäänud suve tõttu veel täiesti toored.

Varustus

Merel navigeerimiseks oli kaasas kaks GPSi (Magellan ja Garmin), loomulikult ka kompassid ja kiletatud merekaardid. Sidepidamiseks olid raadiosaatjad, mida tõttöelda kasutati küll ainult autodevaheliseks lobisemiseks ning hiljem GPSide lisapatareide allikana. Leivo soovis hirmsasti kaasa võtta ka laptopi, kuid õnneks või kahjuks ei mahtunud see kajakki. Õhtuti laagris pidi ta mahajätmist küll mõnigi kord kahetsema: kui tore olnuks jõudehetkedel arvutit näppida ja sinna GPSist träkki salvestada!...

Kajaki lahutamatuks põhivarustuseks on loomulikult aerud ning seltskonna peale oli igaks juhuks kaasa võetud ka üks varuaer. Samuti peab kajakis olema svamm või pihutäis hästi vett imavaid majapidamislappe, et läbi põllede põhja nõrgunud vett ära kuivatada. Enama vee eemaldamiseks on soovitav omada pumpa ning ümberläinud kajakki tagasironimiseks aerupatja.

Kajakimatkaja riietus on sooja ilmaga võimalikult napp - et oleks vähem asju, mis märjaks võivad saada. Külma ilmaga tuleb end vihma, tuule ja külma eest muidugi riietega kaitsta ning siis on head veekindla pealiskihiga riided. Peamine reegel: varrukasuud tuleb võimalikult kokku tõmmata, sest avar varrukas rüüpab vett nagu kauss ja kätt koos selle pelikanilotiga üles tõstes…. brrr! Samuti peab kindlalt suletav olema kaelus, sest kui laine kajakist ja matkajast üle sahmab, jõuab osa sellest kurgualuse kaudu põue - ja see on oi kui vastik.

Ka jalanõud tuleb valida võimalikult vähese märjakssaamise põhimõttel. Kuna randumisel ja vetteminekul tuleb jalgupidi vees solberdada, on hea valik vesi sisse-vesi välja tüüpi jalatsid, näiteks sandaalid. Kes raatsib, investeerib kalipsosussidesse: jalad jäävad kui mitte just kuivaks, siis vähemalt soojaks. Kui ei raatsi, võib külma ilma korral soovitada vettpidavaid matkasaapaid.

Nii sooja kui külma korral peaks olema midagi peas. Esimesel puhul on see lagipähe paistva päikese, teisel puhul külma eest kaitseks. Pea kaudu võib ju eralduda 30% soojusest!

Päikeselistel ilmadel on hädavajalikud päikeseprillid, päikesekreem ja UV-kaitsega huulepulk. Vastasel korral riskite järgmisel hommikul ärgata hiinamaa tüüpi paistetanud pilusilmade ja indiaanipäraselt punanahkse näoga. Ebamugavaks lisaboonuseks saavad vesivillid ninal, kõrvadel ja põsenukkidel.

Söök tuleb kajakimatkadel korrutada värske õhu koefitsiendiga ehk seda tuleb kaasa võtta palju. Kuna kogu tavaari veab sügavalt vees istuv kajaki kokpit, säilib toit nagu vesijahutusega külmkambris ning kaasa saab võtta jalgsi- või rattamatka mõistes luksuslikke asju: võid, kohupiima, jogurtit, tomateid… Varem põhiliselt alpinismiga tegelnud paatkond oli seda teadmata võtnud toiduvaru "mägikate" kombel: kuivatatud ja võimalikult kerged kontsentraadid, mis muidugi menüüs erilist variatiivsust ei võimaldanud.

Sõit ja ööbimised

Teine sõidupäev algas tugeva tuule, et mitte öelda noore tormiga. Ei julgenud me igaks juhuks sõita otse üle laia merelageda, hiilisime ringiga saarekeste varjus ning võimalikult risti lainet. Mauhh! Tulid pooleteisemeetrised lained üle paadi, kastes märjaks kõik, kes ja mis seal sees…Üdini märgade ja läbikülmunutena jõudsime lõpuks saarekesele, mille peal tuultest viltu lükatud ja hõre, kuid ometi nii armas igamehe-onnike (mökki). Tegime suitsu rohkem sisse kui korstnasse ajavasse kaminahju tule ning nõrgusime silmi vesiseks ajavas suitsusaunas. Pentsik olnuks see pilt kõrvaltvaatajale: üksteist sorakil kuju, käed kehast eemal nagu pingviinitiivad, hoidumas igast väiksemastki liigutusest, mis riietest uue märja koha vastu keha tooks…

Sõime suitsuonnis ka lõunat ning kui tuul pisut vaibus, sõitsime edasi. Ööbimiseks valitud saarel said kõik puud kuivamapandud riietega kaetud: ise ütlesime, et tegime jaanipuid (jaanipäev oli ju kohe kohe tulemas…).

Jaaniõhtu Ahvenamaal on midagi teistsugust kui kusagil mujal. Vette loojuv päike, mis tundub, et ei jõua enne uuesti tõusma hakkamist kadudagi (Ahvenamaa on Eestist põhja pool ja ehkki polaarpäevani on siit veel pikk tee minna, on päev siiski palju pikem kui Eestis). Kaljulõhesse tehtud jaanilõke, materjaliks puiduvaeselt saarelt leitud risu ja oksad. Palju laule, mis siin kuidagi hoopis teistmoodi kostavad kui kodus raadiole kaasa ümisedes või sugulaste sünnipäeval üles võttes…

Neljandal päeval saabus lõpuks ka kajakimatkajate õnn: päike koos täieliku tuulevaikusega. Keegi ei viitsinud õieti sõudagi, võeti paadis päikest ja liiguti rohkem kujutlusteavarustes kui tegeliku vee peal… Hõllanduslikku päeva jäid aga kahjuks kauaks meenutama ärakõrbenud näonahk, turi ja õlad. Isegi hästi, et päikest kogu matka kestel ainult ühel päeval oli!

Enne tagasitulekut külastame veel ühte igamehe-onni, sedapuhku uhket ja kõigi mugavustega, küpsetame priimusel pannkooke, ööbime kajakakoloonia naabruses (kisa tõttu topib mõni meist öösel tropid kõrva, et pisutki magada saaks), käime asustatud "suursaarel" kirikut ja poodi külastamas, imetleme ilusatel päevadel merele jõudnud purjekaid… Ahvenamaa asustatud külje poole jõudes on iga saare peal kellegi suvila, mootorpaadiga käikase kalal ja naabreid külastamas, nagu "Bullerby lastest" välja astunud põngerjad lehvitavad meile oma suvilasaarelt… Õhtud muutuvad üha imelisemaks, meri sõbralikumaks… Jah, Ahvenamaa on tõesti unistuste ja päikeseloojangute ja maa!

Ja ometi on hea meel, kui autosadamas kajakid maale tõmbame ja koduteed alustame…