Jebel Toubkali talvetõus ja madalhooaja Maroko

Marokoga seonduvad märksõnad on tavaliselt Sahara kõrb, Marrakechi hiigelturg, Agadiri puhkusepiirkond ja Casablanca närviline võlu. Hoopis vähem teatakse, et siin, üpris Marrakechi külje all, on ka Atlase mäestiku ja kogu Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jebel Toubkal (4167m).

Jaanuaris on Marokos talv ning seega saame rääkida Jebel Toubkali talvetõusust. Eestlase jaoks on küll kummaline öelda „talv”, kui väljas on paarkümmend soojakraadi. Pigem meenutab see meie maialguse ilma: päevasüdamel on küll soe, kuid õhus on siiski teatavat kargust ning hommikul ja õhtul lühikese varrukaga ringi ei käi. Siinse looduse jaoks on aga tegu ilmselge puhkeperioodiga: lehtpuud on raagus, rohi koltunud ning põllud paljad.

Meie jaoks algasid reisiettevalmistused septembrikuus, kui RyanAiri sooduskampaania raames broneerisime endale lennud Riia-London (Stanstedt) ja London (Luton)-Marrakech ning teistpidi tagasi. Ja soikusid siis lennueelse päeva õhtuni, mil hullumeelselt kiire tööpäeva järel autosse hüppasime ning Riia poole kihutama asusime. Auto jäi Riia lennuväljale valvega parklasse ning jooksujalu jõudsime lennukile.

Kuna tegu oli sooduspakkumise ja odavlennufirmaga, tulnuks pagasisse antavate kottide eest rängalt (kokku ca 650 krooni) juurde maksta. Nii olime otsustanud reisida seekord ainult käsipagasiga. Seljakotti mahtusid isetäituv matt, väike magamiskott, mõned seljariided, hügieenitarbed ja matkakepid. Viimaste pärast olime küll natuke mures, et kas ja kuidas karmistunud lennueeskirjad selliste teravaotsaliste ja potentsiaalselt ohtlike asjade salongivõtmisse suhtuvad. Ette rutates võib aga öelda, et kahtlustavalt suhtuti neisse ainult Marrakechist tagasilennul, mil usin turvakontrollija amordiga keppidest mingi kahtlase vedru avastas ja seda hulk aega uuris. Lõpuks otsustas aga temagi, et võime kepid siiski salongi võtta, tingimusel, et nende eest hoolega hoolt kanname. Mida me siis loomulikult ka lahkesti tegime.

Matkakeppidest rohkem oli meil muret vedelikega. Kuna minekueelsete päevadega läks kiireks, polnud mahti osta piisavalt väikses (kuni 100ml) pakendis kontaktläätsevedelikku ja päiksekreemi, ainult õiges suuruses hambapasta oli kodust kaasa kahmata. Riia lennujaamas pääsesime hoiatusega „Aga olgu see viimane kord!”, Lutonis ja Marrakechis ei huvitunud pardale smugeldatavast märjukesest aga keegi. Alles tagasiteel, Stanstedti turvakontrollis enne Riia-lendu, konfiskeeriti otsustavalt nii päikesekreem kui läätsevedelik.

Marrakechis lennukist maha astudes jalutasime taksode seisuplatsile. Internetist olime lugenud, et mõnekümnekilomeetrine ots Imlilisse, kust algab Jebel Toubkali rada, maksab 300 dirhamit (450 krooni). Esimesed taksojuhid, kes juurde astuvad, küsivad aga 60 eurot (900 krooni). Pärast meie otsustavat eitust langeb järgmiste pakkujate hind algul 600, siis juba 400 dirhamini. Allapoole ei taha keegi tulla. Arutame omavahel, et võib-olla ongi hind vahepeal tõusnud ning oleme juba põhimõtteliselt valmis ka 400 maksma, kui ligineb veel üks mees ja pakub 350.

Lööme käed ja tõstame pakid tema autosse. Nüüd järgneb aga täielik ootamatus.

Meie taksojuht saab ümbritsetud vihaste ametivendade poolt, kes emotsionaalselt kätega vehkides läbisegi vihaselt käratsevad. Pole vaja osata araabia keelt, et tõlkida: „Mina sõidan neljasajaga, me kõik sõidame neljasajaga – nii et ka sina ei saa sõita kolmesaja viiekümnega!”

Aia! Nüüd visatakse turusolkija taksomaffiast välja! kahetseme oma taksojuhti. Järgneb aga uus ootamatus: meie pakid tõstetakse teise autosse ja sinna suunatakse ka meid. Meie taksojuht kinnitab, et sõit maksab meile 350 dirhamit ja … maksab omalt poolt uue takso juhile 50 juurde.

Sest araabiamaades on kaup ja kokkulepe sellised asjad, millest ei taganeta. Mees oli teinud halva kauba ning ei pidanud nüüd mitte ainult klientidest loobuma, vaid ka oma lubaduse ja turuhinna vahe ise kinni maksma.

Algul lauskmaine maantee jõuab umbes poole peal maaliliste mägede vahele. Esimesed muljed on alati hurmavad ning nii muudkui imetleme ja pildistame neid pärastpoole nii tavapäraseks saavaid vanale mäestikule omaselt kulunuks uhutuid kaljusid ja harju. Ning kuna tee on kitsas ja kurviline, tuleb vahepeal hinge kinni pidada ja loota, et sohver tõepoolest ikka sõidab nii hästi, et kulunud kummi vilistades kitsasse pimedasse kurvi siseneda, kus ühelpool kalju ja teisel järsult langev mäenõlv…

Kuna on turismi madalhooaeg, ründavad Imlilis (1740m) meid kohe potentsiaalsed teenusepakkujad. Kes tahab meile varustust laenutada, kes oma poest sööki kaasa müüa või oma restorani kutsuda, kes mäele giidiks tulla. Kuna nad kleepuvad külge nagu kärbsepaber ja lahti neist kuidagi ei saa, ristime sellised mehed kohe esimesel päeval „kleepekateks” ja seda nime jäävad nad kandma meie reisi lõpuni.

Kuidagimoodi siiski vabaneme tülikamatest ja ebameeldivamatest, ostame ühest poekesest natuke sööki ning küsime ühe väikese restorani pidajalt sööki – suurt liha, salatit ja juurvilja. Tajine, on selle kohalik nimi ja ta on ülimalt maitsev, kui poiss ta lõpuks kuskilt kohale kannab. Sest sööki valmistatakse kuskil mujal, „restoran” tähendab lihtsalt kahte raagus puu alla tõstetud ümmargust plastmasslauda. Joome ka teed – maitseb nagu veidi võõrapärane kange piparmünt – ja see on kohutavalt hea. Teed tuleb kannukesest klaasi kallata nii kõrge joana, et tee pinnale tekib mullitav vahukiht. Arvestades, et tegu on araabia kultuuri maaga, hoidume söögilauas hoolega kasutamast vasakut kätt. See, teadagi, on ju tagumikupühkimise käsi.

Külastame ka esimest kohalikku kempsu, mis tähendabki kahel betooni valatud jalajäljel kükitamist augu kohal. Torust tuleb sisse vesi ning kraani all on ämber, millesse vett lastes saab pärast auguümbruse puhtaks uhada ning kätt pesta. Meie oleme aga oma paberi kaasa võtnud ja seda vasaku käe nippi siiski ei proovi.

Reipal sammul jätkame teed 3207m kõrgusel asuva Toubkali hüti suunas. Värvikirevate poekeste vahelt läbi kulgev rada viib üle jõe ja järgmise külakeseni Aroumd, mis istub maalililiselt keset moreeninõlva. Ja siis algab juba mäestik.

Rada, tuleb tunnistada, on siin küll üpris igav. Halli ja punaka tolmu ning kivimoreeni segu ning vana mäestiku ühesugused vaated on juba paari tunni pärast tüdimuseni nähtud. Vaatepilti ilmestavad vastu tulevad muulad ning eelmise päeva tipuvallutajad, kes nüüd tagasi Imlilisse laskuvad. Kuuleme neilt, et hütist ülalpool on kinnivajunud ja kergelt jäätunud lumi ning kassid-kirkad hädavajalikud. Meil kasse kaasas pole, nii et loodame, et saame need hütist laenata. Kirkade osas jääme eriarvamusele: ühestki senisest marsruudikirjeldusest pole kumanud teravat vajadust selle järgi. Kuna ka allatulijate muu varustus on selline, millega võiks kaks korda kõrgema mäe otsa minna, neid saadavad giidid ja nende kotid tuuakse alla muuladel, liigitame nad asjatundmatute mägituristide seltskonda ega võta nende juttu liiga tõsiselt.

Meil on kaasas digitaalne pulss-oksümeeter, et kiirel tõusul (esimesel päeval merepinnast 3200 peale ja järgmisel veel kilomeeter otsa) pulssi ja vere hapnikusisaldust mõõta. Umbes kolmetunnise käimise järel on pulss mõlemal 110, vere hapnikusisaldus 80 ja 90. Jätkame reipalt teekonda.

Umbes poolel teel hütini on külake nimega Sidi Chamharouch. Sõbralikult – ja peaasi, pealetükkimatult - pakutakse meile teed, kuid loobume sellest ning jätkame oma astumist. Siin-seal on näha juba esimesi lumelapikesi ning lisaks T-särgile tuleb selga panna ka fliis. Päike ei ole veel loojunud, kuid rada kulgeb mööda mäe päikesealust nõlva, nii et fliisile lisandub mõne aja pärast juba ka jope.

Hütini on umbes viie tunni tee ja hütte on tegelikult kaks. Hüti silmapiirile ilmudes on juba üpris külm. Ma ei viitsi seljakoti põhja ununenud kindaid otsida, nii et käed tõmbuvad kohma ning hakkavad pärast hüti kaminatule paistel „pinde” ajama.

Hütte on tegelikult mitu. Neist suurimat ei kasutata, ilmselt on tegu ehitaja-arendaja poolse kõrgendatud ootusega mäelkäijate arvu suhtes. Kuna aga kuningas Muhamed on kuulutanud riiklikuks prioriteediks turistide arvu kahekordistamise riigis, võib arendajale maja täitumiseks lootust ja edu soovida.

Kamina ees istuvad tänased tipuskäijad, kuus inglast, ning kolm homset valmistujat. Üks hispaanlasest, õigemini katalaanlasest mees ning vaiksepoolsed mees ja naine ei-tea-kust, kõik oma giidiga. Jalanõude riiulil seisavad nende saapad: Bestardi tippmudel, ühed tundmatud plastikud, sisesaapaga ja pealeehitatud lumesääristega Millet´d – heihei, kas oleme kogemata sattunud hoopis Everesti baaslaagrisse? Meil on jalas oma ustavad äratrööbatud trekkingu-Meindlid ja oleme kindlad, et see on enam kui piisav.

Mis hütist erilisena meelde jääb, on palvetamistuba. Või õigemini palvetamisnurk. Ühel hetkel panevad mehed oma vaibakesed põrandale ja kummarduvad palves Allahi poole. Taganeme viisakalt välja, aga esimesel hetkel on vaatepilt selles peaaegu alpipärases mägihütis küll ootamatu. Aga õige moslem palvetab viis korda päevas, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib.

Tellime hütist ka õhtusöögi. Kas pasta sobib? küsib mees hüti personalist. Sobib ikka, miks ta ei peaks sobima.

Pasta asemel tuuakse meile aga kausitäis cous-cousi suppi. Mis pole just paha, aga ülemäära hea kah mitte. Sööme ta korralikult ära ja arvame, et olgu peale, ju läks mehel midagi segi, aga käib pasta asemel küll.

Ja siis saabub ka pasta. Kaks hiigelsuurt taldrikutäit. Ja magustoit ananassikompoti näol. Kõik see maksab vaid 50 dirhamit.

Sööme kõhud ägisemiseni täis (pool pastat jääb järelegi) ning kobime magama. Magamistuba on kahekohaliste naride jadaga betoonseintega tuba. Katkematu madratsirida tekitab tunde nagu kunagises pioneerilaagris. On külm, aga pikast päevast väsinuna vajume silmapilk unne.

Tipupäev

Äratus on pool kuus. Riietume, sööme kaasaostetud saia ja jogurtit ning hütist tellitud teed. Laua taga istuvad eilsest tuttavad mees ja naine, juba söömise lõpetanud, kuid meist nad sinna edasi istuma jäävad.

Oleme endale rentinud hütist saada olevad Campi rihmik- ja Griveli kiirkinnitusega kassid (vastavalt 50 ja 100 dirhamit) ning astume hütist välja Aafrika tähistaeva alla.

Rada algab kohe hüti tagant ning mõningase sinkavonkatamise järel olemegi tõusu alguses. Tundub, et kohe alguses on ees järseim tõus pikal, keskmiselt 45-kraadisel nõlval. Rada on hästi sisse tallatud, lumi kõva ja tihke ning kergelt jäätunud. Lausa lust on siit kassidega üles krõbistada, vahepeal keppidega tasakaalu hoides.

Nõlva kõrgus on petlik. Kui arvame end juba tõusu lõpus olema, avaneb ühe künka tagant järgmine. Ja jälle järgmine. Ja jälle. Vahepeal oleme juba segaduses ka oletatava tipu asukoha suhtes: kõrgemale tõustes tunduvad mägede proportsioonid muutuvat.

Vähehaaval läheb valgemaks. Tähed kahvatuvad ning selja taha jääva aheliku tippe hakkavad kuldama esimesed päikesekiired. Nüüd on mäestik juba tõeliselt ilus. Puhas valge lumi, kaljused tipud ja päike. Ning ka vaated muutuvad üha võimsamaks. Altpoolt nii ahtakesena tundunud Atlas laiub varsti võimsamana kui oleks osanud ette kujutada.

Rada keerab vasakule ning lume alt hakkab lapiti paistma moreenivälju. Oma kassid võtaks siin ehk alt, aga rendikassidega kõnnime ka üle kivide.

Tipp tuleb kuidagi äkki. Oleme tõusnud vaevalt 2,5 tundi, kui tiputähis järgmise nuki tagant paistma hakkab. Teeme viimase kiire spurdi ning olemegi tippu tähistava püramiidi all.

Ilm on lihtsalt imeline. Päike särab ühegi pilvetupsuta taevas (ei tea küll, kust see lumi siia maha sadada sai?) ning vaade Kõrg-Atlasele võtab ahhetama. Tipud, tipud, tipud, taamal silmapiiril vaevu aimatav lõputu Sahara. Giid, kes üksiku hispaanlasega veerand tundi hiljem tippu jõuab (oleme nende pealampide tulesid pimedas pidevalt näinud) näitab ära olulisemad tipud. Atlase mäed ulatuvad murdunud ahelana ligi 2000 kilomeetrit läbi Maroko, Alzheeria ja Tuneesia. Kõrg-Atlases, mille katusel asume praegu meie, on mõniteist tippu üle 4000 meetri, moodustades sakiliste ribide ja sügavate orgude süsteemi. Imetleme seda oma pool tundi ja ta on väärt iga hetke sellest.

Võtame riideid vähemaks (pikad aluspüksid on pärast päikesetõusu täiesti liig!) ning asume tagasiteele. Seal, kus arvestuslikult on tipuni minna veel tund, kohtame meist hütti istuma jäänud meest ja naist nende giidi saatel. Nad liiguvad kassidel üpris aeglaselt ja kohmakalt, seda enam, et küllap tõusu ägedusfaktori suurendamiseks on giid neile ka kirkad kätte surunud. Ja vist ka öelnud, et kirka tuleb igal sammul poole varreni lumme rammida – igatahes õnnetud mägituristid niimoodi teevad. Lohutame neid, et järsem osa tõusust on läbi ja tipp pole enam kaugel, ja jätame nad vaevarikkalt ülespoole edenema.

Neli tundi pärast tõusu algust oleme hütis tagasi. Pakime asjad, joome teed ja sööme pisut ning alustame laskumist Imlilisse. Leiame endale taksojuhi, kes pakub Marrakechi sõidu hinnaks 300 dirhamit, kuid enne ärasõitu otsustame pisut einet võtta. Sööme sedapuhku juba kohalikus esindusrestoranis, mis asub otse peaväljaku (loe:parkla) kõrval. Omlett on seest täiesti vedel, nii et koos meid ümbritseva mitte just superpuhtusega viib see vägisi mõtted salmonelloosile ja muudele kõhutõbedele. Aga otsustame, et oleme ellujääjad – reisikirjadest oleme ju lugenud, et tipupäeval Imlilisse laskumine on jõukohane ainult väga-väga treenitud matkajatele – ning laseme restorani ümber siblivate kanade toodangul hea maitsta.

Ookeani äärde

Marrakechis palume taksojuhil viia meid bussijaama, sest plaanime sõita mõnda ookeaniäärsesse linna. See maksab 50 dirhamit lisaks, teeb ta meile selgeks. Huvitav, kas 300 eest oleks ta meid linnapiiril maha pannud, mõtleme, kuid lööme käega ja maksame soovitud lisatasu. Niikuinii oli tagasiots ju eelmisest odavam.

Viidatud bussijaamas ronime taksost välja ning siseneme hoonesse. Kui takso on juba minema sõitnud, avastame, et tegu on hoopis rongijaamaga. Noh, vahet tegelikult pole – ka rongid viivad meid soovitud ookeani äärde. Ostame Maroko kaardi ning näeme, et lähim rong läheb Safisse. Olime mõelnud küll Essaouira või Agadiri peale, aga noh, sobib siis ka neist pisut põhjapoolsem Safi.

Sõit kestab kolm tundi ning vahepeal tuleb teha ümberistumine. Kui selleks valmistudes saapaid jalga paneme, on rongi põrandal näha üksikut prussakat. See on aga köömes selle kõrval, mis avaneb järgmises rongis! Süütame ühes tühjas kupees tule – ja igas suunas sibab laiali kümneid ja kümneid prussakaid.

Ega neid eelmiseski rongis vähem ei olnud, kuid seal põles tuli ja nad olid peidus, lohutab Leivo, kui nõuan, et me siit kupeest võimalikult kaugemale hoiaksime. Küllap on tal õigus: peatselt on putukad kadunud ning sisemise vastikusega võideldes seame end kupees sisse.

Rong läheb puupüsti täis. Meiega satub kupeed jagama moslemi perekond, kus rinnalapsega naisel on käed üleni hennaga tätoveeritud. See, eurooplase silmale mitte just imeilus kaunistus, on austusavaldus prohvet Muhamedi tütrele Fatimale, keda tuntakse headuse ja külalislahkuse sümbolina.

Safi, pottide pealinn

Saame edukalt hakkama vahejaamas ümberistumisega ning veidi enne südaööd astume võhivõõras räpases rongijaamas Maroko linnakese (umbes 360 000 elanikku) öösse.

Ütleme, et kergelt kõhe on. Nii füüsiliselt (päikese loojudes läheb kiiresti jahedaks) kui moraalselt (peale meie näivad tänavatel kulgevat ainult mingid imelikud kaagid). Seepärast pole meil lusti pikemalt jalutada, vaid pöörame sisse esimesse tee ääres nähtuvasse hotelli.

Mis muidugi tähendab, et saame eeldatud hotellitoa asemel luksusliku kahetoalise korteri, kus sees ka vannituba ja – ennäe imet – potiga WC. Kõik see 350 dirhami eest. Otsustame, et oleme selle möödunud raske päeva eest täiesti ära teeninud, käime vannis ja poeme avarasse voodisse.

Hommikul tundub linnake hoopis sõbralikum. Registreerime end hotellist välja ning jalutame medina (vanalinna) poole. Saame esimese mulje ookeanist: ilm on tuulevaikne, kuid võimsad veemassiivid pahisevad seesmisel jõul kalda poole, murduvad rannakaljudel ja viskuvad kõrgele üles 15.sajandist pärinevate müürideni välja.

Leiame endale odava (70 dirhamit) toakese otse medina kõrval. Jätame kotid sümboolselt suletavasse tuppa ning lähme linna peale kolama.

Loomulikult üritab paar mitte just kõige puhtamat (et mitte öelda räpaste riietega) meest meile külge kleepuda, väites, et just nemad on parimad meile linna näitama. Veidi puhtam kavalpea soovib aga meiega koos lonkides lihtsalt inglise keelt õppida („nõu mani, frend, nõu problems!”). Oleme juba omandanud mõningase oskuse sellistest lahti saada ning ehkki viimane meil kaua visalt kannul püsib, suudame rahvasummas lõpuks temagi maha raputada.

Ja siis tervitab meid igati viisakas noormees puhasvalgetes A le Coq brändiriietes, suurepärane inglise keel suus. Pakub, et teeb meile ekskursiooni kohalikus (loomulikult talle kuuluvas) potitööstuses. Mitu korda kinnitab veel üle, et ostma midagi ei pea.

Olgu selle omanikustaatusega kuidas on, kuid potte peab Safis kindlasti vaatama. Loomulikult arvestame kohe alguses ka sellega, et see on tasuline, kuid veel algajate marokokülalistena ei taipa me – küllap ka toredast giidist võlutud olles - hinda kohe alguses kokku leppida. Millest hiljem muidugi paras segadus tuleb.

Potitööstus on väärt külastuse iga hetke. Viis, kuidas kohalikust savist lauanõusid, tajine-potte ja nipsasjakesi valmistatakse, ei ole just küll keraamikatööstuse ennenägematu ime, kuid vahva sellegipoolest. Ning uskumatu – kõik need vigurornamentidega vaabad on tõesti käsitöö! Potitööstuses istub toatäismehi (ja üks naine, keda giid meile erilise haruldusena eksponeerib) ning katab pintslikestega ahjust tulnud nõudele mustreid. Paistab, et igaühel on oma lemmikmuster, mida ta ikka ja aina teeb – ühe suure vaagnaga minevat aega umbes tund ja ühesuguseid, erinevas valmimisjärgus vaagnaid on iga kunstnik-meistri kõrval terve kuhi.

Potte ja vaagnaid me siit kaasa ostma muidugi ei hakka, ehkki kiusatus, tuleb tunnistada,  on suur. Eriti tajine-pottide osas – see on roog, mida tahaks koduski hea meelega valmistada proovida ning õigel potil võib selles määrav roll olla… Aga säilitame kainet mõistust ega allu ahvatlustele.

Leivo satub imetlema savist Fatima kätt, Marokopäraselt siniste kirjadega kaetut. Ka mulle hakkab see millegipärast meeldima. Arutame asja, kuid otsustame, et aega suveniire osta on meil edaspidi küll ja küll, samas kui kergestipurunevat kätt seljakotis kaasa vedada pole vast kõige parem mõte.

Nüüd, kui ekskursioon läbi saab, tõstatub kohe ka tasu küsimus. Giid nimetab ühe astronoomilise summa teise järel –et vaja ju maksta vaadatud kunstnikele, põletusmeistritele ja kellele veel. Aga meie oleme juba kah paar tundi kauem Maroko õhku hinganud ja hakkame ägedalt kauplema. Lõpuks lahkume sõpradena sel moel, et meie ostame meeldima hakanud Fatima käe (ilmselt küll kallimalt kui saaks tänavalt ostes, kuid me ei lase endale sellest probleemi teha) ning lepime kokku, et sellest rahast jätkugu ka kõigile vaadatuile maksmiseks. Küllap jätkubki, sest kõigil järgmistel päevadel tervitab meie giid (kelle hea inglise keel pärineb Londonis veedetud kolledzhiaastatest, nagu jutu käigus kuulnud oleme) meid tänavatel ülevoolava sõbralikkusega. Ning näeme teda igal päeval ikka mitu korda, sest tegu on agara noormehega, kes turistide potentsiaalsel liikumisteel tõepoolest lausa igale poole jõuab. „Hi, Estonians!” kuuleme tema reibast hüüdu ka lahkumise varahommikul, kui läbi alles ärkava linna bussijaama poole siirdume…

Jalutame medinas, kolame turul ning imetleme ookeaniäärset kindlust. Ostame tänavamüüjalt kuumas õlis praetud erinevaid kalu (Safit nimetatakse ju ka sardiinipealinnaks) ning sööme neid pabertuutust sealsamas tänaval. Kõige maitsvamaks osutuvad umbes sõrmepikkused määratlematu nimega kalakesed – edasistel ostudel jäämegi ainult nende peale. Teine ostmisväärt asi on samuti tänaval küpsetatavad sõõrikud, mis mitmekaupa mingi tugeva kõrre peale aetakse. Kõrre seob osav müüja kõige ehtsama paalisõlmega rõngaks ja nii on sõõrikuid mugav transportida. Mitte et meil oleks vaja seda liiga kaua teha – esimesed sõõrikuringid kaovad kõhtu juba enne esimest tänavanurka…

Ja loomulikult ostame apelsine! Need on siin magusad ja ülimaitsvad, eriti need kõige suuremad ja tumeoranzhimad. Ajapikku omame niisuguse apelsinisöömisvõime, et sööme kilo apelsine hommikuks, kilo lõunaks ja kilo õhtuks. Kumbki kilo, tähendab. Ja ikka ei saa veel küll.

Essaouira, valge linn

Kui Safi end juba ammendama hakkab, istume bussi ja sõidame edasi turismi-rannikulinna Essaouira.

Essaouira on olnud kaubalinn juba foiniiklaste ajastust. Minevikuhõngu on siinses medinas rohkem kui Safis, aga tagasi vaadates jäi Safist vist siiski soojem ja sõbralikum mälestus. Võib-olla selle tõttu, et turistilõksud olid seal rohkem „päris”, vähem puhta kommertsi peale üles ehitatud… Essaouiras olid aga terved piirkonnad ainult turistidele ning kogu „elu” seati seal üles ainult turistidele vaatamiseks. Tegime ka selle vea, et läksime sööma ühte rannaäärsesse turistirestorani, kuhu giidid gruppide viisi teisi valgeid suunasid. Nii halvasti valmistatud kala ja euromaitsetut sööki ei saanud me Marokos ei enne ega pärast! Ainus „lohutus”, et maksime nende mereandide eest kolm korda rohkem kui mujal…

Essaouira võlu oli käsitöö- ja kaubandustänavates. Seal võis hulkuda, hulkuda ja hulkuma jäädagi. Ning muidugi ookean! Turismilinnale kohaselt oli siin ka beach ning Safi lainemurru asemel pahises ookean randa rahulikul ja leebel liivarannal. Jaanuaris oli muidugi madalhooaeg ning vesi isegi eestlastele suplemiseks liiga külm … aga põlvini me siiski ookeani sees ära käisime.

Essaouiras elasime nö kodumajutuses. Juba bussijaamas soovisid kaks meest meile erinevaid kortereid näidata ja ehkki me kindlalt ütlesime, et soovime odavat elamist, vedasid nad meid siiski ühte luksuslikku apartementi teise järel. Küllap lootuses, et mõni meile nii meeldima hakkab, et sinna jäämegi. Aga meil oli jätkuvalt plaan oma peatuskohas ainult magamas käia ning me ei lasknud end ära võluda. Nii läksid meie teed kodupakkujatega lahku ja hakkasime omal käel ringi vantsima, eelnenud mõttetust kolamisest küll juba üsna tülpinud ja väsinud. Nii et kui keset tänavat üks noor naine meile kodumajutust pakkus, võtsime tema rääbakavõitu ruumi vastu selgest viitsimatusest edasi otsida. Vähemalt oli sel toal päikesepoolne rõdu vaatega parki. Õhtud veetsime seal praetud tänavakala ja apelsine süües ning pargielu, kohalike mõnusat ajaveetmist, imetledes.

Hinnad Marokos

Kilo apelsine 4-6 dirhamit
Tänaval müüdav pannkook/vahvel meega 4-5 dirhamit
Tajine 40-100 dirhamit (sõltuvalt suurusest ja ostukohast, turismipiirkondades on kallim)
Söök Toubkali hütis (väga suur) 50 dirhamit
Tee 5-10 dirhamit (lauale tuuakse igaühe jaoks kannuke, kus sees ca 4 klaasitäit)
Odav hotell kahele 70-150 dirhamit (aknaga tuba, kraanikauss, ühiskasutuses dush ja auk-põrandas WC)
Kallim hotell kahele 300 jne dirhamit (magamistuba, elutuba, köök, potiga WC, vann, dush)
Taksosõit Marrakech-Imlil 300 dirhamit
Kasside rent Toubkali hütis 50 dirhamit (Campi rihmikud) või 100 dirhamit (Griveli kiirkinnitusega mudel)

Muud faktid ja planeerimine

Põhja-Aafirka loodeosas asub  riik nimega Maroko, kus omakorda asub Atlase mäestik ja seal tipp nimega Jebel Toubkal 4167m.

Maroko keskel on ainulaadse arhitektuuriga linn Marrakesh, millest vaevalt 100km kaugusel see mägi Toubkal asubki.

Talv Marokos. Marrakeshis võib olla sooja vaid 8-13 kraadi (eelmine aasta), kuid võib olla ka 18-25 kraadi (paar aastat tagasi).

Mägedes on muidugi vastavalt külmem. Lumepiir algab Atlase mäestikus 2500 pealt.

Ajakava

Meie saabume lennukiga 17.jaanuari hommikul Marrakeshi ning sealt edasi võtame suuna kohe Jebel Toubkali peale.
Kuni Imlili asulani saab autoga, siis sinnani ka esimese päevaga läheme.

Järgmisel päeval plaanime tõusta Imlilist 1650m kuni Neltner hütini 3207m, mis ongi ainuke vahepeatus enne Toubkali tippu. Kui ilm on hea ning enesetunne samuti korras, siis võib üritada kohe järgmisel päeval tippu minekut. Kui aga meie organismid vajavad kohanemist, siis aklimatiseerume seal Neltneri hütis kuni tunneme et oleme valmis tippu minema.

Varustus

Toubkali talviseks tõusuks on vajalikud kassid ja kirka, samuti soojad riided ja korralikud saapad. Soovitatakse ka matkakeppe, aga me ilmselt neid ei võta ruumi ja kaalu kokkuhoiu mõttes. Atlase mäestikus võib esineda talvel ka torme, kuid üldjuhul on need lühikese kestusega.

Eelarve

Lennukipiletid edasi-tagasi (Riia - London - Marrakesh) + transport kahe Londoni lennujaama (Stansted ja Luton) vahel = 2000kr.
Elamine - keskpärane hotell 100 dirhamit, päeva söök 60-80 dirhamit. See on kokku 250kr päev. Transport mäe juurde ja tagasi - ca 1000 kr. Muud suveniirid ja "fotomaksud" - ka 1000kr. Minimaalne eelarve koos lennupiletitega - 5500kr.