Koht võistlusklassis: 4, üldarvestuses 17

Rajal oldud aeg: 29 tundi 17 minutit.

2005.aasta 36-tunni kestvusvõistlus toimus Lõuna-Eestis, algusega Taevaskojas. Võrreldes eelmise aastaga oli start tund aega varasemale ajale nihutatud, nii et Red Bulli stardikaare alt tuli rajale söösta kell 20:00.

Aga alustame algusest

Selleks, et enne starti oleks piisavalt sebimisaega, plaanisime kella viieks võistluskeskusse jõuda. Selleks tuli stardiajaks plaanida juba kell üks päeval. Tänavu meil kellelgi koolilõpetamist ei olnud, kuid ega see tähendanud, et varasemat päeva sai vabalt võtta. Alar pidi möllama infosüsteemide sügavuses muudatusi teha, et üks oluline teenusemuudatus saaks esmaspäeval "laivi minna" ning ta tegeles sellega ka peaaegu terve Tallinn-Tartu maantee vältel. Ühtlasi sai selle käigus ära testitud EMT GPRS-ühenduse toimivus nimetatud maanteel. Toimis küll, turundus võib selles osas nüüd rahuliku südamega jätkata kvaliteedijutu rääkimist!

Leivol olid aga hoopis erilood. Kuna tema tahtis pühapäeval koos lastega sõita läbi Tartu Rattaralli (rajameistrite info kohaselt 69km, rattaspidomeetrite järgi 73 km), pidi ta toimetama lapsed koos nende ratastega Tartus sõbralikku peresse pooleteise ööpäeva hoiule. Pühapäeva hommikul pidi ta nad sealt siis koos peretütrega kätte saama, et siis viiekesi vapralt rallitada.

Tartus said meie kaks autoekipaazhi siis enamvähem kenasti kokku ja jätkasime ühist sõitu Põlva poole.

Kõigepealt tuli muidugi rattad vahetusalasse viia. See asus tänavu võistluskeskuse lähedal, ca 5km. Ratastele võis võistlusjuhendi järgi jätta pakiraami, kaardialuse, kiivri ja PUDELIHOIDJA. Nojah, olnuks ikka nöök küll, kui pidanuks pudelihoidja lahti kruvima ja kogu võistluse seljakotis kandma! Nii täpse juhendi valguses võis juba naljaga pooleks arutlema hakata, kas porilauad ikka võivad ratta külge jääda… Aga eks juhenditega ongi nii, et pigem olgu nad liiga täpsed kui liiga avaraid tõlgendusvõimalusi pakkuvad.

Võistluseelne aeg on põnev, sest kohtab vanu tuttavaid ja leiab uusi. Meie võistkonna plats muutus aga ootamatult populaarseks hoopis Leivo poolt kaasavõetud kaalu tõttu. Algselt oli see küll mõeldud kottide kaalumiseks, et teada saada, kui raskeks kellegi kott kujuneb, kuid üllatuslikult tekitas kaal palju emotsioone ning kõik, kes seda nägid, tahtsid ennast kaaluda. Ja kuna maa peal kaal ebatasasuste tõttu valetas, tuli ta tõsta siledale pingile. Mis omakorda tähendas, et kõik kaalujad astusid samuti pingile, paistsid kaugele välja ja uusi kaalujaid muudkui tuli selle peale juurde.
Kuna meil eelmisel aastal oli võistlusel kaasas olnud terve tehnopark, õnnestus meil korraldajad selle jandi peale peaaegu uskuma panna, et võtame tänavu rajale kaasa kaalu. Sest miks mitte end igas kontrollpunktis kaaluda?

Tänavune võistlus oli internatsionaalne, sest osales ka üks soomlaste võistkond. Neist oli kaugelt arvata, et kindlasti on nad vähemalt segavõistkondade klassis esikohapretendendid - hobitiimid tavaliselt teise riiki võistlema ei lähe. Ka Eestit esindab Lätis ja Soomes, ilmselt edaspidi ka mujal meie eliidist eliidim tiim, mis tänavu kannab nime ISC Adventure (jätkuvalt Rain Lond, Randy Korb ja Heiti Hallikma).

Võistluse patroon oli triatleet Ain-Alar Juhanson, kes hiljuti võitis Lanzarote Ironmani ehk Raudmehe võistluse. Stardis oli tema roll võistlejatele paar sõna kaasa öelda ja õhupall katki torgata, kuid ilmselt ei andnud hing rahu - teised on rajal! - ning nii kohtasime teda hiljem nii kanuupunktis kui rattavahetusalas. Ta osutus äärmiselt sümpaatseks inimeseks ja muidugi oli uhke tunne nii lähedalt üht tõelist Raudmeest näha.

Aga tagasi stardi juurde. Kui Ain-Alar oli öelnud, et tavaliselt on ta harjunud olema teiselpool joont, ja õhupalli katki torganud, pistsid kõik punuma. ISC muidugi kõige ees, aga tubli kakssada meetrit suutsime meiegi juhtgrupis püsida. Edasi jätkasime omas tempos.

Esimene jooksuetapp

Õhtu oli soe ning esimene jooksupunkt metsateel saab võetud tõepoolest jooksu pealt. Punktist tuleb ka tagasi tulla, nii et liidrid kihutavad meile juba vastu, kui punkti poole teel oleme. Leivo ja Alar teevad pilti, ning ISC teeb kiirest tempost hoolimata naerunäod pähe. Sellepärast ongi neist alati ainult rõõmsad ja reipad pildid!
Teel kolmandast punktist neljandasse tegime esimest korda ka jalad märjaks, kahlates läbi põlvini ulatuva oja. Kuna multispordis on jalgadel ainult kaks olekut - kuiv või märg, pole nüüd enam põhjust kuivade jalgade hoidmise pärast põdeda. Märg või veel märjem, siin pole enam mingit vahet.

Neljandas punktis tuli lisaülesandena võistkondadel maha joonistada kaart, mille järgi metsast kolm peidetud punkti leida. Kuna meil oli kaasas digifotokas, täiendasime joonistatud kaarti mahapildistatuga - ja sellest oli tõesti suur abi. Digitaaltehnoloogia ruulib! Sest nagu Alar teadis, kipub kaardi mahajoonistamisel ikka nii olema, et kannad kaardilt maha oma arust kõige ilmselgemad ja vajalikumad objektid, kuid looduses märkad palju selgemini neid, mida kaardil ebaoluliseks pidasid.

Mehed muidugi suutsid kogu aeg uskumatult palju ja uskumatult kiiresti joosta, kuid Kaja jaoks oli uskumatu eelkõige see, et ta üldse jooksuetapi lõpuni joosta suutis. Sest lõpp tuli kuidagi ootamatult äkki: kuues punkt oligi juba kanuuvahetusala ning kui aeglases jões oli tuvastatud, mispidi Ahja jõgi voolab, võis kohe kanuusse hüpata.
Esimene kanuuetapp

Ahja jõgi on alguses käänuline ja kitsas. Lisaboonusena oli torm langetanud ohtralt puid, nii et kohati sarnanes jõgi seal pigem märja puuriida kui voolava veekoguga. Hakkas juba ka pimenema, nii et otsisime pealambid välja.

Tubli trenni said kõhu- ja reielihased, sest üle jõe langenud puude alt läbi sõitmiseks tuli end pidevalt seliliasendisse kallutada. Ent vähemalt olid vee peal ja kohal olevad puud pealambi valgel hästi märgatavad, samas kui veealused olid ainult tunnetatavad - sel hetkel, kui neile otsa põrutad.

Vahepeal tegime kaldal puhkepausi, et kinnitada kanuuistmetele pehmendusmatid (esimese kanuusse pääsemise eufoorias tundusid need millegipärast ebaolulistena) ja pisut süüa. Selle pausi kestel möödus meist üks segavõistkonna, ilmselt Peraküla Krupi kanuu. Kui aga olime uuesti jõele saanud, jõudsime järele jooksuetapil hullu tempot teinud meestevõistkonnale … , kuid kes kanuuga aga oma sõnul juba esimese poole tunni sees kolm korda ümber olid käinud ja piki jõge liikumise asemel järjekindlalt diagonaale võtnud. Ent moraal oli neil kõrge ja meeleolu lõbus, ja meie ees pidid nad peaaegu et neljandat korda ümber minema. Mõne aja pärast said nad kanuutamise muidugi käppa, ehkki kui meie neist lahkusime, avaldasid nad reipalt lootust, et ehk enne 36 tunni möödumist ikka kanuuetapi lõppu jõuavad.

Hommikupoole läks ilm valgemaks, jõgi laiemaks ja õhk külmemaks. Koidu eel lõdisesime päris korralikult, eriti kui Kiidjärvel tuli kanuu veskitammist mööda vedada.

Esimesed päiksekiired kuldasid küll juba puude latvu, kuid jõele ja meie külmetavatele kehadele langesid nad kahjuks alles palju-palju hiljem.

Kui kanuuetapi lõppu ja rattaetapi algusse jõudsime, selgus kohe, et see polegi veel lõpp. Nimelt saabus just meie võiduka randumise hetkel 50-kilomeetriselt rattaetapilt ISC meeskond, kes selle järel uuesti kanuusse juhatati. Vähemalt oli meil rajaetappide jaotusest pilt selge: kõik etapid on pooleks jagatud ning viimane peab olema 50km jalgratast.

Kanuuetapil oli seekord ainult kaks punkti - üks alguses ja teine lõpus. Jõe iseloomu arvestades oli see kindlasti mõistlik, sest pimedas läinuks lõputute käändude ja loogete lugemine kindlasti segamini ning katkestajaid või punkti mitteleidjaid olnuks palju.

Küll aga katkestasid kanuuetapil meie igipõlised sõbrad ja konkurendid rajal, võistkond Tüüsid On Umbes. Nende kanuul oli põhjas väike auguke, nii et sama regulaarne kui mõlamine, oli neil ka kanuu väljatõstmine ja tühjakskallamine. Sellises edasiliikumisviisis ei näinud nad suurt perspektiivi ja otsustasid õigel ajal loobuda.

Esimene rattaetapp

Rattaetapil hakkas kehas peagi mõnusalt soe. Ja kohe üllatati meid lisaülesandega: Alar ronis ära väikese seina ja Leivo turnis nöörredelil ja köitel. Kolmandale liikmele polnud tegevust ette nähtud ning nii jäi Kaja rolliks nöörredeli otsas rippudes seda võimalikult paigal hoida.

Seintega oli Põlva kandis üldse priisata. Ka ülejärgmises punktis tuli ronida seinal, siis kajakiga ümber järvesaare sõita ja rattaga vigursõitu teha. Meie võistkonnal lisandus ülesannete loetellu priimuse ja gaasi väljaotsimine - punktikohtunikul oli vaja endale sööki soojendada. Muidugi polnud meil midagi selle vastu, sest kajakisõit võttis päris pika aja, mille jooksul supp kenasti soojaks sai, kuid loomulikult tuli kohtunike kallal selle eest sõbralikult norida.

Paar punkti edasi oli jälle lisaülesanne, seekord saapaloopimise näol. Saapapunkti oli varast lõunat või hilist hommikusööki pidama jäänud Peraküla Krupp, nii et seal saime nendega taas kokku. Kuna eelmisel aastal olid nad meist lõpus kaheksa tunniga ees olnud, oli seekordne kohtumine peaaegu poolel rajal väga üllatav ja meie enesetunnet tõstev. Dzhentelmenlikult pidasime ka meie söögipausi, enne kui neile järele kimasime, kuid kahjuks tegid nad nüüd seesugust tempot, et uuesti kohtusime nendega alles tagasi võistluskeskuses olles. Ent etteruttavalt võib öelda, et seekord oli meie vahe nendega ainult kolm tundi!

Teine kanuuetapp

Kui nüüd aus olla, siis ega ikka ei tahtnud küll uuesti kanuusse istuda ja nii viivitasime vahetusalas võimalikult kaua. See polnud eriti raske, sest punkti oli tulnud oma kohalviibimisega ilmestama Ain-Alar Juhanson - temaga rääkimine oli loomulikult vabandus veel mitte kanuusse minna. Leivo, kellel unistuseks aastal 2008 Frankfurdi Ironman-võistlusele jõuda, tegi koos temaga lausa pilti.

Oma aja võttis ka kanuu valimine. Kui olime ühe enamvähem sobiva oma lemmikuks tunnistanud ning talle ka istmepehmendused külge teipinud, tuli välja, et sel pole ninanööri. Ega me väga nördinud ei olnud, et kogu staff ja istmepadjad tuli järgmisse ümber kolida! Lõpuks saime igatahes kena puhta kanuu ja kolm korralikku mõla, millega oli lausa lust ja rõõm edasi sõita.

Jõgi oli nüüd juba lai ja avar, kuid endiselt kahetsusväärselt käänuline. Kohati tundus, nagu sõidaksime mööda teda juba lausa tagasi või oleksime vähemalt ringteele sattunud. Helgem hetk oli möödumine Jaan Künnapiga asustatud punktist. Jaan oli üle jõe vedanud paralleelköied, nii et oli juba kaugelt arvata, et seal tuleb turnima hakata. Ent ei tulnudki - saime purgi Red Bulli ja innustavad sõnad ja mõlasime edasi. Ilmselge, et köied olid magustoiduks jalgsietapil.

Kanuuetapi lõpus randus kohe meie järel segatiim Twister, kuid edasi me neid enam ei näinud. Pärast kuulsime, et üks nende tiimiliige oli saanud palaviku ning jalgsietapi lõpus oli tal kõri nii üles paistetanud, et ehkki nad rattaetapile veel läksid, otsustati varsti katkestada.

Teine jooksuetapp

Teel teise jooksuetapi esimesse kontrollpunkti sattusime üllatavalt laiaks osutuva, kolme-neljameetrise mustava veega kraavi taha. Teisel kaldal üritab kala püüda keegi lokkidega ATV-mees, kes jagab lahkelt nõuandeid: konkurendid, keda ta mõni minut varem kohtas, olnud läbimärjad ning vesi ojas kaks-kolm meetrit sügav. Kamoon! Aga õhk oli soe ja nii kargasime otsustavalt ojasse. Vesi ulatus ainult rinnuni.

Nagu oligi arvata, tuli jalgsi jõuda Jaani ülejõe-köitega kontrollpunkti. Kuna aga ülesande kirjeldus oli lihtsalt "Jõuda üle jõe järgmisse punkti" ja olime niikuinii märjad, otsustasime köitega möllamise asemel jõest lihtsalt läbi minna. Õige otsus: vesi ulatus siin vaevalt vööni.

Ülejärgmises punktis ootas Anneli Mere, et saata üks tiimiliige lisaülesandena jooksma 1,8 km pikkusele laudteele ja torni otsa, kust pidi leidma järgmise punkti. Juhend kõlas küll nii, et vaata kaugele ringi, kas keegi lehvitab - aga tegelikult oli punkti number lihtsalt paberile kirjutatud.

Teine rattaetapp

Viimasele jalgrattaetapile minnes arvestasime, et südaööks oleme lõpetanud - aga võta näpust! Korraldajad olid vahele kolm lisaülesannet plaaninud, millest enim võttis aega "tagurpidiorienteerumine": metsa peidetud punktide otsimine ja nende millimeetri täpsusega kaardile kandmine. Ülesanne iseenesest oli huvitav, aga meie kohalejõudmise ajal hakkas juba pimenema. Pimedas metsas peab tont-teab-kus asuvale punktile enamvähem otsa jooksma, et teda pealambi valgusvihus näha. Ja mille järgi määrata leitud punkti täpne asukoht, kui isegi metsasihi tunneb pimedas ära ainult taevas helendavat triipu otsides?... Muidugi võinuks sinna punkti varem jõuda - aga 36-tunni võistlusel jääb viimases etapis pimeda peale julgelt 2/3 võistlejatest.

Ja muidugi tuli ka rattaga sattuda Jaani punkti, mis üldse sai võistluste enimkülastatud punktiks. Ka rattaetapil tuli sealt jõuda üle jõe järgmisse punkti. Mis siis muud, kui ratas õlale ja jõkke! Meie riietumisele aega ei kulutanud ja solistasime täisrõivas, ehkki rattapükste läbivettinud "pampersiga" sadulasse istumine oli pärast täiesti kirjeldamatu elamus.

Kirjeldamatu elamus oli ka öine sõit rattaga, eriti metsa vahel, kus ratturit varitsemas (kujuteldavad) kännud ja liivaalad. Eriti Kaja oli pimedas sõitmisest hirmul, aga tihedalt eessõitja tagarattas kinni, edenesid lõpuks ka metsateed.

Teist rattaetappi ilmestas algul ka üks kadunud punkt - kohalikud külanoored olid ilmselt otsustanud võistluste seikluslikkusse oma panuse anda ja ühes punktis pisut laamendada. Meie kohalejõudmise hetkeks oli Argo Mere jõudnud juba pahandust korrigeerima, ja kui me edasi sõitsime, leidsime teelt ka minemavisatud punktitähise ja järgmise punkti numbri. Nii kauaks siis noortel neist rõõmu jätkuski.

Finish Napilt 5 minutit peale meid lõpetab võistkond Tuuletallajad. Käime saunas, saame õuest termoskastist suppi ja poeme magama. Hommikul sõidab Leivo Tartu Rattarallile, Kaja ja Alar Tallinna poole.

Kokkuvõte

Üllatas, et raske peaaegu polnudki. Väga hea oli tänavune etappide splittimine. Jaotus jalgsi-kanuu-ratas-kanuu-jalgsi-ratas ei lasknud tekkida tüdimusel, mis näiteks eelmise aasta täispika jalgsietapi lõpuks paljudel tuju nullis. Isegi punktikohtunikud märkisid korduvalt, et tänavu tulevad kõik võistkonnad metsast rõõmsate nägudega!

Arvamusi on muidugi vastakaid, kuid meile tundusid pooleks jagatud etapid ka füüsiliselt kergemad.

Seiklusspordi parim osa on aga kaasvõistlejad. Kõigepealt muidugi oma tiimikaaslased, aga ka rajal kohatavad konkurendid. Seiklussport on meeskondlik ala selle sõna parimas tähenduses!
Lisaks pildid: http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/05 kestvusvoistlus segasedEMT/.
Matkaspordi lehekülg: http://www.matkasport.ee/pages/36hMATKaSPORT2005!OpenDocument