Mõnikord kipume taga igatsema aegu, mil laevad olid puust ja mehed rauast, ellujäämine eeldas vastupidavust ning karmis olelusvõitluses tuli hakkama saada kõige erinevamate katsumustega. Tänapäeva elukeskkond inimese füüsiliste võimete piire ei testi ning kes kontorirottide võidujooksust enamat teha tahab, võib end proovile panna multispordi kestvusvõistlusel.

Eesti võistlustest pikim, Matkaspordi korraldatav 36-tunni kestvusvõistlus, toimus tänavu 4.-6. juunil Ida-Virumaal. Proovile tuli end panna jalgsi-, kanuu- ja jalgrattaetapil, läbides võistlusjuhendi järgi 200 kilomeetrit (50-50-100) ning täites vahepeal mitmesuguseid lisaülesandeid. Kuna liikuda tuli kaardi ja kompassi abil, sõltus etappide pikkus nii võistkonna orienteerumisoskusest kui strateegiast: kes eelistas lühema teekonna nimel raskemaid otseminekuid kasutada, kes kiiremaks ja mugavamaks edasiliikumiseks teid pidi ringe teha.

Seiklussport on meeskondlik ala. Katsumustele minnakse vastu kolmeliikmeliste võistkondadena ning iga võistkond on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Iga liige peab arvestama ka sellega, et kaaslase hõõrutud jala, valutava liigese või lihtsalt väsimuse tõttu võib võistlus tiimi jaoks suvalisel hetkel lõppeda. Klappima peavad võistlusele seatud eesmärgid, tiimiliikmete huumorimeel ning omavaheline läbisaamine.

Alljärgnev on ühe heatujulise, naisliikmete osas mitte ülemäära treenitud segavõistkonna reportaazh kestvusvõistluse käigust. Tippude teed ja muljed oleksid muidugi teised, aga seiklusspordi võlu ongi see, et tippude kõrval võivad starti minna kõik, kes tahavad oma vastupidavust proovile panna.

Eellugu

Aasta tagasi tulime samale võistlusele sõbrannade-kolleegide naiskonnana. Paraku lõppes katse kurvalt: rajameistri möödapaneku tõttu 50 kilomeetri asemel 75-kilomeetriseks osutunud jalgsietapi ning meie enda möödapaneku tõttu jalanõudeks valitud kergete tossude koosmõjul olid jalgsietapi lõpu eel kõigil tallapäkkade all hiigelvillid ning ühel tiimiliikmel ka kandade asemel veriliha. Ainuvõimalik otsus oli võistlus katki jätta ning Kõrvemaa metsade vahelt leitud raudteejaamas esimesele rongile kakerdada. Ühine otsus oli järgmisel aastal uuesti proovida, kuid üks tiimiliige vahetas vahepeal töökohta ning nii saigi naistevõistkond tänavu ühe mehega ära segatud.

Esimene päev: käib töö ja vile koos

16:00Võistluspäev algab EBSi lõpuaktusel Estonia kontserdisaalis, kus Kaja saab kätte magistrikraadi ja rektori käepigistuse. Siis tirivad jalgrattasärkides kaaslased talaaris ja kontsakingades vastse magistri autosse, et alustada pikka sõitu Narva poole.
21:00Rattad on Narva külje alla vahetusalasse viidud, meie Niinsaare matkakeskuses telgi püstitanud ning söönud viimase luksusliku õhtusöögi. Vaatame üle varustuse ning jätame Leivo nõudmisel maha umbes poole esialgu plaanitud toidukogusest. Kuna kogu varustus - sealhulgas matkapliit, lambid, 10-15 m köis ja rattakingad - peab kaasas olema, on pikal etapil iga gramm kriitilise tähtsusega.

Erandiks on muidugi elektroonika: kuna Leivo võiks oma võimete ja varasemate saavutuste järgi võistelda mitu astet kõrgemas klassis, tahab ta ajaviiteks rajal tehnikat testida ja võtab kaasa terve elektroonikapargi: GPS-i, sülearvuti koos spetsiifilise kaarditarkvaraga, puntra erinevaid juhtmeid, hunniku varuakusid ja -patareisid ning videokaamera koos statiiviga. (Pärast oleme tagantjärele targad: lisada oleks võinud ka fotoaparaadi, sest praegu pole meil oma tiimist ainsatki pilti!)

22:00 Start!Kui teiste algus näeb välja nii, et haaratakse kaart, tuvastatakse esimese punkti suund ja asutakse teele, siis meie avame rahulikult laptopi ning hakkame sinna koordinaate sisestama.

23:00 Esimene punkt on võetud! Hakkab pimedaks minema ning teele jääb märgala. Otsustame otse läbi minna, ehkki teed takistab muda, vesi ja võpsik. Elagu matkasaapad! Parimaks valikuks tundub olevat vana laudtee, kuid see viib otse sohu. Pöörame tagasi. Võistluse alguses põhjustab väike eksimine vaid naeru ja nalju Sussanini teemadel.

Kõnnime koos eelmisest aastast tuttavate Falcki meestega, kes pole mitte suu peale kukkunud. Meie ka mitte. Lõõp ja lora hoiab meeleolu kõrgel.

Teine päev: kaua veel võib?

00:30 Pime. Soo. Enam nii fun ei ole. Üle neljameetrise pehmete pervedega oja saamiseks tuleb mahalangenud puudest sild ehitada. Koostööd teevad neli võistkonda, sealhulgas tänavuse võistluse ainus naistetiim Boblbee.

01:30 Suurel lagendikul otsime terve igaviku mingis kuhelikus olevat punkti. Koos meiega müttab mitu tiimi, nii et välu on täis pealampide jaaniussikesi. Üks punt otsustab juba lõõgastuda: matkapliit pakitakse välja ning valmistutakse öiseks eineks.

02:00 Mingil hetkel lähevad seni enamvähem koos liikunud tiimide rajad lahku: osa pöörab mööda sihti paremale, osa - sealhulgas meie - vasakule. Naistevõistkond valib meie kurvastuseks parempoolse tee.

03:00 Koidab. Kolmas punkt osutub mehitatuks, kus saab täiendada oma veevarusid ning punktikohtunikult rajainfot kuulda. Kuuleme, et paremale pööranutest pole keegi veel punkti jõudnud, nii et ilmselt oli meie valik õigem. Esikohal olevat soomlased, kuid korraldajate mõningaseks imestuseks pole nad veel kanuuala lähedalegi jõudnud. See paneb kahtlustama, et jalgsietapp võib ka tänavu plaanitust pikemaks osutuda.

Appi!!!

Plaasterdame varbaid ja arutleme strateegiliste küsimuste üle: kas vahetada kuivad sokid või mitte, kas minna otse läbi metsa või ringiga mööda teed. Valime märjad sokid ja metsa.

05:00Valik sokkide osas osutub õigeks, sest kaardil metsana tähistatu kisub tegelikkuses taas soiseks ning ületada tuleb veel paar laia kraavi. Purrete eest on seekord hoolitsenud loodus ise ja liigume üsna kiiresti. Teele pääsedes püüame optimismi rivilauludega kõrgel hoida, sest tegu on ühe kõige pikema punktivahega: 11 kilomeetrit! Aga hommik on ilus: rabadest tõuseb udu, vaevakaskede vahel siravad hommikukastesed ämblikuvõrkude härmalõngad. Aegajalt näeb ees ja taga kolmeliikmelisi tontlikke gruppe. Lõpuks jõuame neljandasse punkti vanas metsade vahele peitunud majavares. Brr, kui palju sääski! Pistame põske paar kommi ja paneme edasi.

05:30 Jälle raba. Õõtsikpind on kõike muud kui meeldiv, vesi tõuseb mätaste vahel saapasääre servani. Meestel on jalad juba ammu märjad: nad on raskemad ja vajuvad soos sügavamale.

07:30 Oleme üle üheksa tunni teel olnud ning entusiasm kipub raugema. Viies, taas mehitatud punkt metsas. Siin on ka esimene lisaülesanne: võta asimuut 18 kraadi ja leia järgmise kontrollpunkti number. Hea uudisena kuuleme, et vahepeal on asunud võistlust juhtima meie lemmik Hekotek. Halb uudis on see, et minna on 15-20 km ja kui me kähku ei tee, ei pruugi me kontrollaja piires kanuuetapile jõuda.

08:30 Speed up!Kappame koos falkikatega läbi soise metsa nagu põdrad ning jõuame järgmisse kontrollpunkti rekordilise kiirusega, läbides selle lõigu paremusjärjestuses kaheksanda-üheksanda tulemusega. Jalad saavad lõplikult märjaks, kuid varvaste ja kandade tervise peale ei mõtle enam keegi. Maanteele jõudes paneb Falck veelgi auru juurde ning nii kaovad nad meil peagi silmist. Soovime neile mõttes edu.

09:30 Seitsmes, Peipsi järve äärne mehitatud punkt, kus kuuleme, et kanuusse mineku aega on pikendatud kella 12ni. Lisaülesanne: teha kaasavõetud köiesse kolm sõlme. Kuna köit pidi olema 10-15m, turtsatame pahuralt nagu väsinud inimesed ikka, aga leebume mõttest, et ehk ei pidanud köit siiski ainult sõlmede jaoks kaasas tassima ning seda läheb ka edaspidi vaja (meil siiski ei lähe).

10:00 Tappev lõik mööda järvekallast. Liiv. Kõrvetav päike. Igast lihasest valusad jalad. Õnneks pole siin vähemalt sääski ning motiveerime ennast, et lõpp on lähedal ja enam hullemaks minna ei saa.

10:30 Saab küll. Ees on soo, kus rabavesi tõuseb poole reieni. Ja nii paarsada meetrit ühtejärge. Nii vasakul kui paremal kuuleme saatusekaaslaste solistamist ning rabast väljuvad koos meiega Bona Fide segatiim ja üllatuseks Falcki teine võistkond, nii et meie sõbrad paistavad olevat oma kolleegidest ette jõudnud. Kuuleme, et Bona Fide oli köit ka reaalselt kasutanud, sest sattusid soos pehme põhjaga laia ja sügava oja taha ja pidid korraliku purde ehitama.

11:00 Kanuuvahetusalas on Kaja ja Anne vaim murdumas. Arutame tõsiselt, kas üldse edasi minna. Lesime ja molutame ning vaatame, kuidas üks võistkond teise järel metsast väljub ja kanuu vette lükkab. Kui enam kedagi tulemas pole ja korraldajad tahavad vahetusala sulgeda, läheme kell 12 lõpuks siiski veele. Leivo ahvatleb meid sellega, et sõidame enda lõbuks: ilm on ilus ja mitte iga päev ei saa Narva jõel kanuutamist proovida.

14:00 Päike on mõnusalt soe, vesi sillerdab. Vool on meeldivalt kiire ning ka tuul lükkab tagant. Huvitaval kombel pole enam üldse tunnet, et selja taga on magamata öö ja palju rassimist. Sööme, päevitame ja otsustame, et siiski võtame ka kanuupunkti. Eks rattaetapil näe, mis edasi saab. Katkestada jõuab alati!

15:00 Kuna oleme jõele läinud viimastena, saame oma kohta ainult parandada. Vähehaaval teemegi seda.

Kontrollpunktis tuleb täita järjekordne lisaülesanne: ajada kaasasoleval matkapliidil keema kolm kruusitäit vett. Punktis istub Matkaspordi tiim, kellel on priimus umbes ning ülesannet ei õnnestu täita. Kas valida parandamine või trahviminutid? Meist jäävad nad parandamist katsetama.

16:00 Pärast Poruni jõge muutub vool aeglaseks ning ka tuul pöördub. Püüame laia jõe loogete ja saarte vahel sõita võimalikult optimaalset teed, jälgides samas, et päris piiririkkujateks ei satuks. Soojuselektrijaama korstnad lähenevad vaevaliselt, aga siiski lähenevad.

18:00 Jalgratta vahetusalas keedame sooja söögi, sööme ja puhkame. Taas lähevad mõned hiljem saabunud tiimid meist varem rajale. Tunneme kaasa enne meid vahetusalasse jõudnud võistkonnale, kes on vastavalt võistlusjuhendile jalgrattad keti ja lukuga kindlalt kinni lukustanud - ja võtme autosse unustanud. Tuleb harjutada murdvarga oskusi ning lukk lahti muukida.

18:30 Pärast kanuus veedetud tunde on jalgrattaga sõita uskumatult mõnus! Entusiasmi ei kahanda oluliselt ka kohaliku teeparanduse eripära: pikad lõigud teel on kaetud rusikasuuruste teravate paekivitükkidega, mida siinkandis ilmselt killustikuks nimetatakse.

Vahepeal läheb ajaarvestus sassi, sest jalgrattaetapp läheb meie võistkonnal nii hästi, et tekib võistlushasart. Paugutame mitmest tiimist mööda, veame vaheldumisi päris suuri gruppe. Meie meeskaaslane on meeldivalt üllatunud, et meil jalgades veel niipalju särtsu on ja utsitab takka: andku me nii palju kui torust tuleb. Ise ta igaks juhuks siiski tempot tegema ei lähe, et meid mitte ära tappa.

Teises jalgrattapunktis näeme Bona Fide naisliiget termokile sees lebamas -seljahäda sunnib katkestama. Kuna punktis on korraldajate esindaja, saavad mehed ta korraldajate hoolitseda jätta ja jätkavad kahekesi. Tulemust sellega kirja ei saa, kuid enda jaoks on lõpuniminek oluline.

Mehitatud punkt pankrannikul. Päike hakkab loojuma kui tulekera ning pangalt avaneb imeline vaade säbrulisele merele. Kahjuks nõuaks looduse ilust vaimustumine enamat energiat kui meil hetkel on. Nendime, et on jah ilus ja jätkame tuimavõitu, kuid kiiret sõtkumist.

Mehitatud punkt Toilas. Saame järgmise etapi kaardid. Teeme kavala lükke ja sõidame mäe ümbert ringi (teised lähevad üle mäe, kaotades palju aega ja jõudu). Oleme uhked ja tänulikud oma kaardilugejale, Leivole.

22:00 Valaste joa kandis kohtume taas oma sõpradega Falckist. Meeleolu kipub juba nüriks kiskuma, iga helge hetk on teretulnud.

23:00 Mehitatud punkt Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi alal. Hulgaliselt põnevaid lisaülesanded: orienteerumine (üks punkt kõrgel mäe otsas ja teine kaevanduskäigus endises lõhkeainelaos), Leivo peab ronima mööda torni sisenurka gongini, mina ja Anne köiega tornist alla laskuma. Lahe! Ainult paigale ei saa jääda: unepuudusest ja kurnatusest ründab liikumise lakkamisel kohe meeletu külmahoog. Uni niikuinii.

23:30 Ühel Falcki tiimi liikmel on rattasadul tagumise otsa nii ära vaevanud, et ta otsustab katkestada ning Kohtla-Nõmmelt finishisse taksoga sõita. Võistkonnakaaslased jätkavad viimased 35 kilomeetrit kahekesi.

Kolmas päev: unenägu või reaalsus?

00:30 Kohutav uni. Teel on koos kolm tiimi ning aegajalt vonksatab kellegi ratas kahtlaselt viltu: sõitja on ratast sõtkudes tukastanud. Uskumatu, kuid ratta seljas on täiesti võimalik magama jääda!

01:00 Midagi pole uskumatut ning magamajäämine kordub taas ja taas. Mõte hangub. Peas taob monotoonselt viimasena meelde jäänud fraasi. Väsimus vajub peale nagu pilv. Näed unes, et sõidad jalgrattaga ja kukud. Ehmud võpatades ärkvele - see ei olnudki uni.

01:30 Uinuv mõistus sünnitab koletisi: Sompa ja Ahtme kaevandusasulate majad viirastuvad läbi pimeduse hiiglaslike monstrumitena, eessõitja seljakott väändub irvitavaks näoks, udust kerkivad tontlikud loomad ja veidrad vastutulijad. Kofeiinitabletid on sel hetkel paljude parimad sõbrad.

02:00 Kujutleme Falcki tiimi liiget pehmes soojas taksos.

02:05 Kujutleme Falcki tiimi liiget pehmes soojas taksos.

02:10 Kujutleme Falcki tiimi liiget pehmes soojas taksos.

02:30Kaja on unepuudusest juhmistunud ning nõuab kangekaelselt seljakoti lahtipakkimist ja kartulikrõpsupakki. Tiimikaaslased teevad väikese peatuse tema toibutamiseks, ehkki finishini on ainult seitse kilomeetrit. Ülejäänud sõidavad klaasistunud pilgul edasi.

03:00 Finish. Poeme jalgratastega läbi telgi (see on viimane katsumus). Üllatus-üllatus: alles nüüd jõuavad kohale vahepeal eest ära sõitnud: nad on sadulas tukastades õigest teeotsast mööda pannud. Empaatiast jääb väheks kujutledes selle eksimuse hinda olukorras, kus iga lisakilomeeter on aeglane surm.
04:00Suurepärane rammus supp, millele korraldajad köögist ka hapukoore peale leiavad. Esikohatiimi Hekoteki mehed - nad on lõpetanud 11 tundi enne meid! - pakuvad õlut. Saun. Telk. Kustumine.

Järellugu

Läbisime 29 tunni ja 2 minutiga 220 kilomeetrit (60 jalgsi, 40 kanuus ja120 jalgrattal). Startinud 32 võistkonnast olime lõpuks 17. kohal, kaheksast segatiimist neljandad. Kuna segatiimide esikolmik oli ülejäänutest peajagu üle (meie kaotasime kolmandale kohale 8 tunniga!), võisime naljaga pooleks öelda, et harrastajate klassis olime segatiimidest esimesed.

Kestvusvõistluste kriitilised edutegurid

1. Orienteerumisoskus. Võib muidugi loota ühele kaaslasele, kes kaardi ja kompassi teemat valdab, kuid oska ka ise kaasa rääkida: siis saab omavahel vastutust jagada ja rajavaliku üle nõu pidada. Pealegi on üsna nüri joosta teistega lihtsalt kaasa, aru saamata kus sa oled ja kui palju maad on järgmise punktini. Ja kui sa ei tea, kuhu minna, ei saa sa iialgi aru, kui olete eksinud!

2. Õige varustus. Jalgsietapil on olulised väga head jalanõud (tugeva tallaga matkasaapad, spetsiaaltossud või orienteerumiskingad) ja keha katvad riided ka kõige palavamal ilmal (lühikesed püksid on võpsikus enesepiinamine). Pikal jalgrattaetapil on elemetaarne "pampersitega" rattapüksid. Töökorras jalgratas niikuinii.

3. Ühtne tiim.

4. Eesmärgi seadmine. Eesmärk võib olla lõpetamine kontrollaja piires, raja läbimine vähem kui x tunniga, koht esimese kolmveerandi hulgas, konkreetsest võistkonnast ettepoole saamine või mida iganes, kuid eesmärk peab olema. Millega ennast muidu mõõdad ja pingutama motiveerid?

5. Käi enne ühepäevas(t)el multispordivõistlus(t)el, et saada ettekujutus, mida ala endast kujutab. Eriti hea, kui teed seda koos tiimiga, kellega pikale võistlusele lähed - saate pildi ka üksteise võimetest ja tiimi koostööst.

Lisalugemist: Kestvusvõistluste terminoloogia laiast maailmast

• Fred- meeskonnaliige, kes ei jaga enam ööd ega mütsi
• Lilly Dipper- meeskonnaliige, kes ainult matkib aerutamisliigutust, mis sarnaneb vesirooside noppimisega. Järgmisel aastal teda ilmselt meeskonnaliikmete nimekirjas üles ei anta.
• Minnie Pearl- meeskonnaliige, kes eemaldab hinnasildid varustuse küljest alles stardis.
• Puppy Pile (kutsikahunnik)- kõik meeskonnaliikmed on nii läbi, et lamavad läbisegi üksteise peal suvalises hunnikus.
• Spoonfest (lusikafestival)- organiseeritum variant kutsikahunnikust, kus meeskonnaliikmed sätivad end soojahoidmiseks nagu lusikad lauahõbeda sahtlis. Kui tehnika on hästi omandatud, mahub kogu tiim ühe teki alla, kusjuures naissoost meeskonnaliige satub peaaegu alati keskele.
• Seeing Elvis- kui näed vastu tulemas Elvist, on see ülimalt suure tõenäosusega unepuudusest tingitud hallutsinatsioon.

Allikas: internet

Siin on Ida-Virumaa kaart ja skemaatiline joon sellest, kuidas me liikusime.

Vaata tulemusi www.matkasport.ee - 36h tulemused.