200km ja 9000m Fogo saarel Cape Verde

 

Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.

Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.

 

Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.

Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.

 

Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.

 

Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.

Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.

 

 

Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.

Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.

Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.

 

 

Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.

 

Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.

 

Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.

 

 

Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.

 

Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.

 

Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.

1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.

 

Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.

 

Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?

 

Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.

 

 

Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.

Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.

 

Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.

 

Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.

 

 

Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.

 

Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.

Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!

Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.

 

Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.

 

Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.

 

 

Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.

Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.

Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.

 

 

Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.

 

Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.

 

Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.

 

Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.

 

 

Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.

 

Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.

 

Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.