Yukon River Quest on 715km pikkune jõemaraton mida võib julgelt ka ultramaratoniks nimetada.
Saavutatud 1. koht kaheses kajakis, Andres Kaju - Leivo Sepp, ajaga 48 tundi. Tulemused
Start Kanadas, Yukoni osariigi pealinnas Whitehorse ning finiš väikeasulas nimega Dawson. 28-30 juuni 2018.
Eestist osales neli paatkonda: Andres Kaju – Leivo Sepp, Mart Reimann – Ivar Hütt, Martin Ilumets – Hillar Irves, Matti Tuul – Martin Pedai. Kõik lõpetasid edukalt täispika võistluse.
Kas ma läheksin Yukonil tagasi?
Ei!
Kõik eesmärgid said täidetud.
- Võit Yukonil, enda klassis.
- Kiireim eestlaste paatkond.
- Aeg alla 50h.
Kas oli valus?
Jah, 200 km peal hakkas selg valutama.
Kui seljavalu aga ei meeldi, siis tuleb lihtsalt mujale suurem valu tekitada. Nõnda oli ka minuga, 400km peal hakkasid õlad valutama ja seljavalu oli nagu niuhti läinud.
Andresel hakkas võistluse teises pooles istumine tunda andma ning ka seljavalu tunnistas ta umbes poole peal. Kumb valu temal teise üle trumpas, seda ma siiski ei tea.
Igatahes tõde nr. 2 on see, et valu ei ole tarvis kannatada. Ja selle vastu aitab ibukas, ehk kohustuslik varustus/valuvaigisti meditsiinipaunast. Andrese jaoks oli see esimest korda enda olemist ibukaga parandada, mina juba teadsin varasemast, et see võimaldab meil normaalselt edasi sõita.
Rasked hetked?
Kõige raskemaks osutus ikkagi unega võitlemine ja sellega toimetulek.
Paaril korral vajusid silmad kinni, aerutamise rütm küll ei muutunud aga ärkasin selge Andrese hüüde peale “aer vette!” No selge, nimetame seda siis aerutamise imitatsioonitrenniks.
Andres ütles öösel, et “ma lähen nüüd magamistuppa ja heidan pikutama, palun tule ja ärata mind 5 min pärast”. Aerutasin ja lugesin mööduvaid minuteid ning kui 5 täis sai, tundus see ikka ebaõiglaselt vähe ja lasin tal edasi magada. Siiski, 8 minuti pealt ärkas ta ise ja jätkas tööd.
Kogemus näitab, et pikkade võistluste tiimiedu tagab see, kui ei hakata teineteisele välja elama raskete hetkede emotsioone. Andres olla olnud mu peale pahane kui ma esimesel öösel aerutamise imitatsiooni tegin, kuid ta jättis selle ütlemata. Samuti jätsin mina ütlemata mõned sõnad Coffee Creekist lahkudes. Lihtsalt peale puhkust on hea koos ühtlaselt tõmmata aga Andresel oli iga natukese aja tagant mingi asi vaja teha, asjad mis oleks võinud olla tehtud enne lahkumist. Kuna õlad olid nagunii juba väga valusad, muutis pidev koormuse vahetus olemise ebamugavaks.Viirastused ja multikad
Inimese kujutlusvõime hakkab ööhämaruses, monotoonseid liigutusi tehes ette kujutama kõikvõimalikke asju mida võib nimetada koondnimetusega multikad (inglased ütlevad samuti cartoonselle kohta).
Meie fantaasiameel on nõnda rikkalik ja nii muutub kõik meid ümbritsev millekski muuks – või hoopis päris tegelikkuseks?
Minu pere ja muud loomad.
Kõigele tekkisid silmad ning mind ümritses rikkalik loomade elu. Kui keegi ütles, et ta võistluse jooksul loomi ei näinud siis mina vastupidi ainult Gerald Durelli loomariigis sõitsingi.
Pilvedes elavad loomad karud, jänesed, nirgid olid suured ja aeglased, põõsastes elas palju-palju väikesi loomi, kellest oli tüüpiliselt näha vaid pea ning seetõttu ei saanudki sotti, et kes need just olid. Vee peal ujuvad palgid muutusid poegadega pardipereks, kajakininale tekkis kellegi kelmikalt pilgutav silm, mägedelt vaatasid vastu suured tumedad kogud - nende kõigiga suhtlesin kogu meie sõidu vältel. Andresele ma sellest sõidu ajal ei rääkinud. Igaks juhuks, hakkab veel mind imelikuks pidama.
Võib-olla oleks aga pidanud ja meie sõit oleks veel poole vahvam olnud?
Postkaart.
Mitmel korral muutus maailm kahedimensiooniliseks - sügavus ehk teisisõnu kaugus kadus lihtsalt ära.
Alles jäi kahemõõtmeline postkaart laotudes suure pilttapeedina mu ees.
Vesi joonistas pildi alumise kolmandiku, mäed moodustasid keskel asuva tumeda viiru, ning pildi ülemise serva moodustasid valged pilved, mis samuti postkaardile kohaselt otse mu lauba vastas asetsesid.
Kogu seda ilu lõhestas noolena üles sirguv kajakinina. Pisut ettepoole kummardudes oleksin võinud oma nina vastu kajaki nina panna.
See pilt elas, kuigi kajakinina koos tumeda mäetriibu ja valge pilveviiruga moodustas liikumatu terviku, andis vesi pildile dünaamika ja pani minu ees seisva seina omal moel värelema ja elama.
Start Whitehorse – Carmacks 300km, 22h
Esimene ots, Whitehorse – Carmacks võttis aega 22 tundi.
400m pikkune stardijooksu tegime selgelt kiire, jõevoolu saime teise paadina. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et ma istun paati siis Andres lükkab veidi meid edasi, istub samuti sisse ning siis Kaja lükkab meid veele. Tegelikult aga istusime mauhti mõlemad kohe sisse ja Kajal oli kõvasti rassimist, et kahte meest vee peale saata.
Alguse tempo oli võimas, umbes nagu oleks läinud Võhandu-laadset 100km sprinti tegema.
Hetkeks üritasime ka esimeste Voyageridega koos sõita aga väga ruttu saime oma teo mõttetusest aru.
Teine selgelt tugev Eesti paatkond oli Mart-Ivar. Algusest ca 30km kaugusel tuleb 50km pikkune Laberge järv ning selle alguseks olime neist ees vaid 4 min, ehk siis vähem kui 1 kilomeeter. Järv, kus vesi ei voola ning edasijõudmise määrab ikkagi aerutajate koguvõimsus, suutsime 50km jooksul ennast 12min kaugusele teisest Eesti paadist tõmmata.
Carmacksisse jõudsime aga juba 30 min enne Mardi-Ivari paati.
Carmacks, 7h kohustuslik peatus.
Olime eelnevalt tegevused kokku leppinud, et mida Andresega teeme ja kuidas meie support Kaja aitab meil kõike seda kiiremini teha.
Duši alla pesema minek. Seisin ühe maja ees ning küsisin et “kus dušš on”, Kaja ütles et siinsamas puidust majas. Kuna ma aga maja suhtes küljega seisin ja eespool samuti ühte hoonet nägin, läksin sinna ja astusin sisse. Dušše seal igatahes polnud, see oli meditsiinipunkti staap ja juba tuligi üks punase risti töötaja joostes “kas on midagi viga ja kas on meditsiiniabi vaja”, vastasin “no” ja olin nüüd Kaja juures tagasi sama küsimusega “kus dušš võiks olla”. Kaja siis võttis ja keeras mind lihtsalt õigeks, sest nüüd olin ma teise küljega duššimaja poole. Ja isegi kui ma nüüd otse õige koha ees seisin, pidi Kaja ikka ukse avama ja mind sisse lükkama, sest ma millegipärast olin võtnud nõuks, et seal kindlasti dušši pole.
Carmacks – Coffee Creek, 240km, 15h
Lahkusime sekundi täpsusega ning asusime kohe püüdma nägemisulatuses 3min enne meid startinud kahest meeste süsta. Paari kurvi järel saime nad ka kätte ja läksime mööda kuna nad ei osanud korralikult voolu lugeda. Suhteliselt kiiresti kadusid nad ka meie tagant olematusse.
Sellega oli meie koht paigas ja järgneva 13 tunni jooksul ei näinud me ühtegi teist võistlejat.
Coffe Creek, kohustuslik paus 3h
Sõime ja magasime.
Kuna meil puudus rajal toimuvast igasugune ülevaade, saime alls väljudes teada, et olime viimase 15 tunniga Merdi-Ivari paadilt veel pool tundi eest ära sõitnud. See tähendas selgelt, et konkurentidel on samuti raske.
Coffee Creek – finiš Dawson, 175km, 11h
11h tõmbasime täielikus üksinduses, eesolev võistleja 1h kaugusel ja tagumised samuti 1h. Selle viimase etapi vältel suurendasime vahet 3. koha paatkonnaga Mart-Ivar 10min võrra.
Tipus olemine on üksildase teekond.
Meie paatkonna track on nähtav Garmini keskkonnas: https://connect.garmin.com/modern/activity/2819360367
TV3 kokkuvõte
Marek ja Indrek tegid TV3 poolel super tööd ning esimesed klipid hulljulgetest eestlastest Yukoni süstamaratonil on ka juba eetrisse läinud:
Yukoni võistluspaat
Voistluspaat World Kayaks WK640 sport versioon.
Mõlemal sõitjal tüüripedaalid (oli väga vajalik), enda disainitud terasest tüürilaba ja eridisainiga kohandatud pedaalisüsteem.
Võistluse risk nr. 1, istmed
Ja muidugi istmed, Andres teadis täpselt mis ja kuidas talle sobib, mina hakkasin katsetama.
Tallinnas proovisin kahte erinevat istet kolmes eriasendis. Yukonil paar päeva enne võistlust tehtud treeningsõitudel aga selgus et see on ikka ebamugav. Sättisid ringi ning teisel treeningsõidul selgus et tulemus sai veel erakordselt halb.
Muutsin siis veelkord kaldenurka, paigaldasid seljatoe ja jäin lihtsalt pöidlad pihus lootma, et sai hea. Katsetada enam ei saanud, sellega pidin otse võistlema minema.
Tagantjärele sain ilmselt parima istme mis mul kunagi olnud. Peale lõpetamist oleksin võinud sellel istmel veel mitu korda Yukoni läbida, lihtsalt nii mugav õnnestus.
Võistluse risk nr. 2, pagas
Kogu võistluse varustus, riided, muhvid, kindad, söögid, kõik oli kadunud lennujaamade salakäikudesse, kuhu pääseb ainult mööda linti check-in seljatagant.
“Vaid” 4 päeva ootamist ja täpselt 2 tundi enne starti sain kätte oma pagasi. Nüüd oli mul asju ülearu, palju uusi asju ostetud, sõpradelt ja korraldajatelt laenatud ja minu pagasiga kohalejoudnud kraam.
Kiire ümberpakkimine ja meie paatkond oligi 30min enne starti valmis.
Võistluse risk nr. 3, jõevesi joogiks
Vahetult enne starti rääkis varasem Yukoni võitja Thomas, et juua tuleb jõest ja geelid on ainult kõhulahtisid.
Andres arvas siis, et Yukoni karu ka joob jõest ning ega tema kehvem pole.
Umbes 500 km läbimise järel teatas Andres, et tal bioloogilise peatusega suhteliselt kiire. Õnneks ootas meid paari tunni pärast kohustuslik peatus Coffee Creek.
Õnneks oli meil kahepeale siiski üks 1,5 liitrine joogisüsteem olemas ning viimased 200 jõime ainult kontrollitud vett. Süüa tegime jätkuvalt jõest võetud veest.
Kaarditöö - õige otsus nr. 1
Internetist Yukoni kohta infot kogudes leidsin ühe võistkonna träki, mille järgi joonistasin valmis meie Eesti paatkondadele GPS-iga jälgitava joone ja enamik tiime nagu ka meie, kandis selle ka paberkaardile. Paberkaartide eest suur aitäh Ivarile.
Joon näitas seda, kuidas tihedas saarestikus orienteeruda, kust läheb vool ning millise kalda äärde hoida.
Seda, kui oluliseks osutus jõevoolu lugemine saime Andresega üsna ruttu aru. Umbes poolel maal hakkasime ka aru saama kuidas seda korrektselt teha.
Kiirusemõõtja juhile - õige otsus nr. 2
Yukon on lai, ühtlaselt kiire vooluga jõgi. Omapärane on aga see, et väga tihti võib sattuda olukorda, kus vool kaob alt ära, näha seda aga pole. Jõgi on kogu aeg ühesugune mullitav (boiling water).
Voolu kadumisest annab märku kiiruse drastiline kukkumine, muutus 4-5 km/h. Seega sõltuvalt sellest, kumb parasjagu tüürib, on tema vastutada vool uuesti üles leida.
Kuna alguses oli GPS ainult mul ees siis pidin pidevalt Andrest korrigeerima stiilis “meie kiirus on vaid 12-13 km/h, peame kiiremas korras voolu üles leidma”. Niisiis vaatasime paremale-vasakule ning katsusime tuvastada voolusängi, kus normaalne kiirus vahemikus 16-20 km/h.
Peale Coffe Creeki sai ka Andres enda ette tekile kiirusemõõtja, kuna lisaks kaardiga GPS-le oli mul ka kell kaasas.
Seega, kui tüürimise on nii ees kui taga, peab mõlemal olema ka kiirusemõõtja.
Söögivalik - õige otsus nr. 3
Süük oli normaalne: juustu-singiga võisaiad, Tactical Food soojad toidud ning mõned banaanid.
Kumbki ei söönud geele, Red Bulli ega muid kontsentreeritud energiabatoone. Ja ainult seetõttu, et vähendada riski bioloogilise peatuse tarvis.
- Esimene lõik, 22 h, kaks sooja toitu ja kaks-kolm võikut.
- Teine lõik 15 h, üks soe toit + paar võikut.
- Kolmas lõik 11 h, üks soe toit + võiku.