elades elusamat elu

Maailmalõpu ultrajooks Ushuaia by UTMB

Sat, 06 Apr 2019 03:00:00 Z

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.

Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

Sun, 03 Mar 2019 00:00:00 Z

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

Medal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Black Canyon Ultra 100k

Sat, 16 Feb 2019 09:34:00 Z

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Ultrarun in the epic wadis of Oman

Sat, 01 Dec 2018 08:12:00 Z

The ultrarun in the scorching hot Oman is mountainous and 137 km long with a vertical gain of 7800 (!) metres. What makes it even more difficult is the thin air at the altitude of 1600-2300 metres. This run is epic, technical and difficult. Maybe even too much so, as almost half of all contestants quit or are unable to finish the race in the 44-hour time limit. Of all the ultrarunners from Estonia, Leivo Sepp (29:15), who came 4th in his age group and 21st in the overall ranking, and Martin Sokk (42:24) finished the race successfully. https://omanbyutmb.com/

Start: straight to social media

The start is at 7.30PM. It’s pitch-black but it is still 28 degrees outside.

Since this is the first ultrarun in Oman, there are over 70 excited Omanis in the 419 registered runners who seem to think that they have a home-field advantage. Spoiler alert, only 6 of them finish the race. Nevertheless, at this moment the first two rows of the starting corridor are filled with euphoric and clapping people taking selfies and videos. A minute before the start and they still have their phones out, they are rapidly writing messages and giving out likes on Facebook. You can see the real runners in the third and the fourth row, standing there focused and with no emotion on their faces.

The start is like in the Estonian movie “Malev” where the elder Lembitu gives the command to charge and the biggest braggarts make 100 metres before they collapse, breathing heavily. By the first ascent, the euphoria is long gone.

21+8 km. Where are my poles?

The first 21 kilometres pass by as a light stable ascent and you can advance at a pace of 5-6 min/km on a road that even bigger off-road vehicles can get through. After this half-marathon, the Oman run literally ends. In the next 8 kilometres, you need to gain 1000 metres vertically and reach the mountainous region.

This is a tough trek and I condemn myself every step I take for deciding not to take my poles with me. I am like a post: people are overtaking me from the left and the right with the clicking of the poles. I try to make the journey a little bit easier by supporting my hands on my knees.

65 km. The great silence of the wadis is taking my breath away.

A wadi is a dry riverbed. Wadis are mentioned in the guide for each part of the trail but I do not know what to think of that. In the mindset of an Estonian, a wadi is the dried-up riverbed of Emajõgi.

Wadis, however, have formed when the rock surface has split and the cliffs are the size of multistory buildings. The smaller wadis are like sharp-edged cliff rivers that have rocks of all sizes thrown about. The large ones though… a suitable comparison for comprehending what a large wadi is, is the Great Canyon in the US and its smaller counterparts. The wadi more so resembled the canyon of the region of Gorges du Verdon in France (albeit, without the water), but only those who have been there understand that reference.

The trail continues through the rocky mess of the wadis. It looks more like jumping from one rock to another, you can hardly call it running. This is called coastaleering and in Estonia you can practice it by the beach, for example, under the cliff of Paldiski.

Do it in the dark. With a headlamp.

When you are descending in the dark, with the trail getting steeper and steeper, and out-of-the-blue your own voice and breathing start to echo eerily, you realise that you are descending into the bottom of a proper wadi.

I first realise this when I am finally in the bottom of one. But what is important is not that you are in the bottom of the wadi, it is the fact that you have to start ascending on the other side.

The hue of the sky makes you realise that the steep, almost-half-a-kilometre-high cliffs towering on both sides of you are to blame for the ghastly silence and the heat of the wadi. Every stumbling stone, clicking of the pole, sigh and snap echos back to you multiple times. The air stands still and you are soaked in a second.

I start to comprehend what the organisers meant by “deep wadi”.

In some larger wadis, the trail goes through the abandoned villages that had been built inside the cliffs. The surreal imagery reminds me of the desert people in Star Wars who lived in sand caves. The only road leading out of the village is a goat trail on a cliff wall that requires a couple of hours of climbing.

The further I go, the less frequently I remember that poles could be useful. You do not need them when descending or on a stretch and the ascents are climbs where you need to grab onto the cliff at each step. One wadi is so steep that it is obligatory to wear a helmet and a climbing harness and you have to have fixed protection to move on the steel cable that has been mounted on the cliffs.

105 km. Woman - the master of running down a mountain

Before reaching the last 1700m ascent there is a 10 km segment on the trail where you lose 1000m of altitude.

It is the only place after the start where it is possible to run, not just jump from rock to rock. The descending mountain trail is again fit for Land Cruisers, just put the pedal to the metal and go.

But you do not master mountain running on Estonia’s flat ground. I learn to do it when an Omani man comes up from behind, overtakes you easily and I can only watch how his back gets smaller in the distance. Of course… he is a local and has been running on mountains for his whole life.

But then a woman shows up. Not an Omani, but a Spanish woman.

She overtakes us both like we are statues. You can see the serpentine for kilometres and I watch with envy as she leaves everyone behind. As my pace is circa 10 min/km and hers is 7-8, she gains at least a 20-minute lead on me.

117 km. Rock climbing 101.

My watch has stopped working due to some technical issue so I have two indicators for time: the sun rises at 6.30AM and sets at 5.30PM. I track my time on the trail according to this.

When the sun sets, I need to put my lamp back on to start trudging towards the last mountain.

But it is not trudging. It is not climbing either. It is full on rock climbing.

On a sheer vertical wall.

You must gain 1200m vertically.

The whole trail is marked with well-noticeable green reflectors and the danger areas are marked with red ones. There is an abundance of devilish red eyes here and putting your hand or your foot in the wrong place can take you down to the black abyss.

Ahead of me, by about 15 minutes, is a girl whose lamp I see a glimpse of above me. From time to time, I hear a clicking noise - is she really using poles here? I do not know but I start to think of her as the girl on a bike. Whenever I see another flash of light, it is still the girl on a bike.

122 km. A mirage of a double mountain

I know from the trail’s description that there is some flat ground at the altitude of 2000m and then there is last hill that has a radio mast.

The road starts to ascend once again and I see glimpses of the girl on a bike always being somewhere above. When the trail starts to descend, I am a little bit perplexed as to how I got past the mast without noticing it but nonetheless, I am glad that I am on my way home.

But then the truth comes out.

There is a ginormous black mountain ahead that has four lights barging up its conical side. And there is a long way there.

Had my watch still worked or had there been daylight, I would have known already on top of the first hill that there was more to come but you lose track of time in the dark and the feel of altitude is not really developed in a person coming from a flat land.

134 km. The race

When the tough ascent is over, you must descend 1700m on the most typical Omani mountain trail: rock to rock, along a wadi or on a beautifully broken down cliff surface.

3 kilometres before the finish line and a Spaniard is breathing down my neck. We have been together quite often on the trail and I know that he is better at descending than I am.

Now!

Athletic will, anger and the decision that although I have to descend 400m during the last 3 kilometres, I will not give my place up.

I turn the lamp on full power and I hit the gas.

I stop stumbling and thinking where to put my foot on the cliff to be safe and not to slip. My feet find where it is best to make contact with the ground on full speed and on their own. Every rock, crack, ledge and hole is suitable, the sole texture of my running shoes grips perfectly and my balance is superb. It is like my body had been waiting for 134 km to finally run. Where were these resources before? Where? In my head!

The Spaniard gives up after he realises what power I am tapping into. I am confident in myself and will not slow down before the finish line.

137 km. The finish line.

I enter the finish corridor with a light stride to cross the finish line in the elegant and energetic pace of a run in the park. My time of 29 hours and 15 minutes places me 4th in my age group, overall I come 21st.

I achieved the best I could after training on the flat surfaces of Estonia. For a better result I would have to start going to training camps in the mountains; to reach the TOP5, I would have to live in the mountains. But I like a technical and difficult trail. I am good at it!

For official results, go to:

https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

State of being

I felt great during the whole competition. My clothes were comfortable, the soles of my brand-new Salomon S-Lab Sense 6 SG shoes were a bit too thin but they had a great texture underneath and gripped well which turned out to be the critical factor of a quick running descent.

I got to eat everything that I wanted; rice, eggs, noodle soup, mashed potatoes, watermelon, bananas, bars and gels were offered. For drinks: plain water.

Epilogue

Oman by UTMB is an epic, technical and difficult run where nearly half of the contestants either quit or were unable to finish the race within the time limit.

The hottest time of day is at 2PM and, depending on the altitude, the temperatures can reach up to 28-30 degrees. It only starts to get cooler after midnight. There is the heat of the wadis inside the wadis and up in the mountains there is wind and it might be chilly and cold (5-6 degrees).

You could run most of the time in short-sleeved clothes but it was windy on the second night at 2300m of altitude so I wore a long-sleeved middle layer to keep warm. The rest of the time, I wore short sleeves.

Next time, I am bringing my poles. I would not have been able to use them in Oman for many of the ascents but there were plenty of places where they would have come in handy.

What is the UTMB series?

UTMB aka Ultra Trail Mont Blanc is the world’s most popular ultrarun that takes place around the mountain of Mont Blanc. To get there, the contestants have to qualify and then there is a raffle since there are 5-6 times more contestants than there are places.

UTMB has now decided to use their brand more broadly in the world. The first ultrarun in this series is Oman by UTMB, Ushuaia by UTMB will be held in South America in 2019 and Gaoligong by UTMB will be held in China in 2020.

Right before the start

Estonian contestants: Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Wed, 28 Nov 2018 00:00:00 Z

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Istria 100 miili ultrajooks Horvaatias

Wed, 04 Jul 2018 00:00:00 Z

Horvaatias on piirkond nimega Istria, kus on nii mägesid kui ka tihe matkaradade võrgustik jalgsi- ja rattamatkajatele. Seal toimub ka 168km pikkune ultrajooks Istria 100 miles.

Istria 100 miles 2018 raja esimene pool on pigem mägine kuid teine ja eriti viimased 30km aga suisa tore ja kergelt mäest alla jooksmine väikeste põksudega.

Istria 100 miles distants on 168km ning tõusumeetreid koguneb 6500m. Seda pidasid endale jõukohaseks 400 jooksjat, kelle hulgast lõpetasin 20. kohal ajaga 24:40, vanuseklassis arvestuses 10. koht.

START

Start antakse 168km pikkusele ultrajooksule linnakesest nimega Labin õhtupoolikul kell 17:00. Kuna inimesi on stardis siiski palju ja polnud teada kui kitsaks läheb rada, valisin alguseks pigem eesliini. Peale starti aga oli hulk torpeedosid, kes kõik laksama hakkasid. Päikese käes oli aga 30 kraadi sooja ja on ebamõistlik ennast sellise kuumaga tühjaks tõmmata, et siis öösel miinuskraadidega lumistel mäetippudel energiavaeselt külmetada.

Esimesed 5km tulid kerge 4:50 kuni 5:20 tempoga, mäest alla. Sisse jäi ka üks single-track lõik, mis venitas inimeste rivi pikaks ja seal sain esimest korda tunda mida tähendab Horvaatia maastik. Suured, ebamääraste kujude ja teravate otstega kivid moodustasid jooksuraja. Ja rajaservi palistasid teravad okaspõõsad. Sisuliselt oli jooksmine siis kivilt-kivile hüppamine ning iga samm nõudis täit tähelepanu. Ja ega siis keegi kive ilusaks teeks polnud ladunud, need olid ikka nii et teravad otsad püsti.

Ühel möödumisel sattusin maanduma kannaga kiviteravikule, millest sai alguse minu jalataldade trauma-jada. Tossudeks olid suhteliselt õhukeste taldadega Salomon S-Lab Sense 6 SG ja esimese poolega rajast olid mu jalatallad nii vaeseomaks pekstud, et ajas lausa vihaseks: „k..t millal see jama ükskord lõpeb“. Sain siiski aru, et see kõik lõpeb alles finišis ning kui tahan et jalatallad ei valutaks, pean lihtsalt valu kuskile mujale veeretama.

Esimeses joogipunktis olin 20. positsioonil. Ega muud kui traditsiooniline banaan ja edasi. Teises joogipunktis enamvähem sama positsioon, taas banaan.

LÄBITUD 25km, 3h ja olin täiesti läbi

Minu organism arvas, et banaanid olid siiski liiast.

Detailseks siinkohal ei läheks, küll aga pean ütlema et kõik mis sees, seal ei püsinud ning peale kolmandat-neljandat korda Horvaatia okaspõõsaste vahel käimist olin täiesti tühi.
Tühi nii füüsilises kui läbi ka energeetilises mõttes. Vaatasin ja nutsin kuidas ma ei suutnud joosta mööda ilusat teed mäest alla.

Tühi jah, aga süüa ka ei saanud, sest nii nagu jalatallad valutasid kividest tundis kogu sisemine osa ennast nagu oleks keegi seda vana Riga pesumasinaga pesnud ja siis veel kuivatusrullide vahelt läbi vändanud.

Inimesed möödusid, vaarusin edasi

Vahepeal saabus öö, rada viis Istria kõrgeimatesse tippudesse, kust avanesid tõesti maalilised päikeseloojangu vaated. Vali tuul ning jahenev õhk sundisid selga panema kaasasoleva kileka.
Vahepeal möödusid märkamatult kaks söögi-joogipunkti. Kasutasin neid ainult vee võtmiseks, süüa mu tühjaks pigistatud kõht ei soovinud.

Olin oma nõrkusega langenud positsioonile 36.

LÄBITUD 73km ja taassünni algus

Endalegi märkamatult oli saabunud 73km joogipunkt. Kuna kõht oli nüüd juba väga tühi, võiks öelda et miinus-tühi, ärkas minus Jack Londoni Valgekihv ja taoline talvine näljane ja kõrendiks kuivanud hundi pilk tabas sooja nuudlitega puljongi ja pehme saia.

Sellega hakkas mu olukord paranema ning maastikule tekkisid ka esimesed pehme niiduga lõigud mis mõjusid jalataldadele nagu pehme silitus.

Mu jalad elasid läbi taassünni ning muutusid pehmeks ja roosaks nagu imikul, mida on mõnus vastu põske panna.

Mu kõhus oli üle pika aja midagi sees ja ma tundsin kuidas enesetunde baromeeter vaikselt ülespoole ronis ning esimest korda selle võistluse juures tundsin, et nüüd lõpuks olen mootori käima saanud.

Joostud on 80km, mootor tööle saadud, enesetunne tipp-topp ja varsti pool maad läbitud.

POOL: 88km ja 13h, Red Bull ja pehme sai

Poole peal asuvas punktis ootas mind sinna ette saadetud kott, vajasin oma varustusest ainult uusi sokke, võtsin kella tagant ära lisa-aku ja panin kella käele.

Sõin peotäie keedetud riisi, avastasin et pakutavas joogivalikus on Red Bull, haarasin seda ühe purgi ning pugisin korralikult saia kõrvale. Red Bull on nagu kange Coca-Cola, mis annab energiat ning sai töötab nagu švamm, aidates kõigel sees püsida. Ütlen etteruttavalt, et sellest saigi kogu ülejäänud raja läbiv söök: Red Bull ning ohtralt saia.

Kell oli täpselt nii palju, et päikesetõusuni oli 1h, pakkisin pealambi ja kileka ära ja läksin välja taas lühikese varrukaga.

Oi-oi, väljas oli enne päikesetõusu ikka kargelt külm, rada viis jõgede-kanalite servas millest õhkas tuntavalt külma niiskust juurde. Piirkond oli ümbritsetud mägedega, seega ka tunni aja möödudes kui päike juba mäetippe silitas, jooksin ma jätkuvalt külmades metsavarjudes.

Sooja saamiseks tuli siis lihtsalt kiiremini liikuda, ainuke tõde. Sest hästi ära pakitud kilekat ju ometi ei hakka välja võtma.

Lõpuks ULTRA, 120 km ja naudin jooksmist

Ja siis tuli justkui lugematu arv väikseid 400 meetriseid tõusukesi. Mis kõik aga võtsid oma aja ning oli näha et paljudele inimestele valmistab mäest alla jooksmine raskusi. Eks see nagu oli valus aga nagu ei olnud ka. See oli nagu mõnus valu, mida on meeldiv kogeda. See pole nagu jooksu alguse segitambitud jalatallad, vaid on selline suure pingutuse läbielanud lihaste töö.

Iga alla joostava sammuga tajud oma sitkete lihaste tööd mis hoiavad tasakaalu, viivad mööda kivist mäekülge alla ja mida kiiremini liikuda seda valusamaks ning nauditavamaks muutub tunne. Tekib võitmatuse, igavesti joosta võiva inimese tunne.

See vist ongi Ultra, kui peale 120km jooksmist hakkad nautima mäest alla jooksmist ja sellega kaasnevat valu.

Võidujooks siniste 110km-ga

Mingil hetkel sai punaste (100 miili jooksjate) rada kokku siniste (110km jooksjad) rajaga.
See oli igati positiivne, sest nii tekkis palju kaasvõistleiaid (küll teiselt rajalt) kellest oli võimalik mööda joosta.
Kuna mu „punane“ number oli jooksmise ajal selja taga, siis möödudes „sinistest“, kuulsin selja tagant väga erinevaid ja lõbusaid reaktsioone. Horvaatia keeles siis peamiselt hüüded „braavo“, kuid ka vene keeles tuli igati koduseid väljendeid, nagu ka „oh boze moi“ jms.

Mõni sinine proovis kaasa joosta ja läks ka mööda. Ühed vene keelt kõnelevad jooksjad arutasid omavahel „võtame sellele punasele tuulde ja saame päris hea tempoga finišisse“. Joosta oli jäänud 30km. Ligi 5km kannatasid nad kõik tõusud ja laskumised, kuid jäid siiski minu selja taha oma vaiksema kulgemise juurde.

Finiš

Viimased 20km oli kõik lihtne, puhas jooksuots, kergelt mäest alla.

Lõpp oli mööda pikki sirgeid kus paistsid kaugele teised jooksjad/kõndijad. Lugesin mõttes kilomeetreid, 19-15-10-9-8. Numbrid alla 5-e oli juba nii pisikesed nagu jalutuskäik pargis.
Lõpp oli muidugi valus kuid ikkagi võis selle kohta öelda nauditav valu, mida täiendas kohe-kohe lõppu jõudmise emotsioon.

Kui ma raja keskel arvasin, et peale lõpetamist hakkan nutma – õnnest? saavutusest? lõpetamisest? ülekoormusest? väsimusest? – siis nüüd lõpule nii lähedal olles sellist tunnet enam polnud. Oli lihtsalt hea, puhas ja rõõmus olemine ning mind ootav Kaja.

Olin lõpetanud. Kaja filmis telefoniga minu finišeerumise, mille kohta hiljem öeldi, et see paistis nagu mees tulekski kergelt pargijooksult.

Aeg 24:40 ja 20. koht ning vanuseklassi arvestuses 10. koht, Istria 100 miili.

Youtube, finiši videoklipp: https://youtu.be/_-6R43lHUVs

Vaheajad: https://stotinka.hr/eng/race/1407/competitor_checkpoints/182565

Garmin Connect: https://connect.garmin.com/modern/activity/2607818449

Ironman, I am the ONE

Sun, 08 Apr 2018 00:00:00 Z

Alljärgneva loo eesmärk on inspireerida teid tegema võimatut.

4. august 2018 toimus Tallinnas täispikk IRONMAN Tallinn võistlus.

Kordame üle, Ironman tähendab järgmisi distsipliine:

3,8km ujumine
180 km rattasõit
42km jooksmine

Tegemist oli mu esimese Ironmaniga ja kogu selle spordi tegemisks kulus aega 11h 51min.

Kuidas siis mul enda arvates läks?

UJUMINE, kuidas on võimalik seda üle 2 tunni teha

Kui meil viimati toimus Microsofti kontori triatlon, mille käigus pidime Trummi välibasseinis 100m ujuma, siis mina läbisin selle distantsi viisil, et lükkasin kätega ees vett kahte lehte laiali ja tegin vesikõndimist.

Andes selgelt endale aru oma erakordsetest ujumisvõimetest, registreerisin ennast samal ajal Tallinna Ironmanile, kus jalad põhja ei ulatu ning ujuma peab 4km.

Ei teagi, täitsa LOLL olin, a võibolla oli täiskuu või mõlemad korraga.

Kui esimest korda basseinis ujumas käisin 2017 detsembris, siis 25m läbimise järel pidin puhkama enne kui tagasi ujusin. Mõnikord vajasin ka ujumisraja keskel rajapiiret, et mitte ära uppuda. Ma ei suutnud uskuda, et üle 25m kunagi suudan ujuda.

Kui esimest korda avavette, Trapiauku läksin, siis esimese 10m järel läbipaistmatus vees ja taimedega võideldes valdas mind nii kohutav paanika, et olin valmis kõigele käega lööma. Kaja vaatas kaldalt mu armetut võitlust nende veetaimedega, haledat kaldale ronimist ja mu mehelikkusest polnud sel hetkel midagi järel.

Ironman Tallinn: Päästke mind juba ära ja viige kaldale!

Vee temperatuur oli minu kella andmetel 14, kuid paljudel näitas kell ka 13 kraadi. Jalas Sealskin sokid, kalipso all oli eraldi pikkade käistega sooja pesu särk ja peas kaks ujumismütsi. Ma olin ikkagi valmistunud ujumisekspeditsiooniks nagu filmis “Mehed ei nuta”.

Esime 200m peal olin kolm korda paanikas ja ujusin meritähte – see tähendab et keerasin selili ja ja lihtsalt lebasin elutult. Mõtted olid stiilis: “päästke mind juba ära ja viige kaldale”.

Päris mitu ujujat muide võttis vaevaks võistluse ajal märgata minu seisukorda ja nõnda küsiti nii inglise kui eesti keeles et kas kõik on korras. EI OLNUD!

Keerasin vahepeal õigeks ja ujusin 10 tõmmet krooli ning siis uuesti selili ja tähekest. Sedasi möödus mu elu kõige pikem 500m. Aga pärast tuli neid veel.

Mis siis juhtus?

Kuna ma hingasin üle kolme tõmbe kordamööda kahele poole, ei saanud ma piisavalt hapnikku ja seetõttu ka paanikahood. Ma polnud treeningutel kunagi ühele poole ehk üle kahe tõmbe hinganud. Ühel selgemal meritähe hetkel sain aru, et mul on kaks võimalust 1) laotun nagu morsk kellegi kajaki peale ja lasen end kaldale toimetada või 2) proovin uutmoodi ujuda – hingates ühele poole.

Ennäe, ühele poole hingates kadus paanika ja hapnikku oli ka piisavalt. Tekkisid aga järgmised probleemid, minu ümber polnud ühtegi ujujat ja prillid olid läbipaistmatud seega olin nagu pime kana ja mul polnud aimugi kuhu peaksin ujuma. Ja suunda ei oska ka ühele poole hingates hoida.

Küll aga oli selge, et paigalseismine on tagasiminek. Ujumisliigutsi tehes toimub vähemalt progress, kas siis edasi või tagasi või merele. Vahepeal tunduski, et näen mereväravaid ning ma lihtsalt lootsin, et ma kuskile avamerele ära ei kaoks.

Ajuti leidis pime kana tera ja siis teise.

Päike kerkis taevasse ja ma muudkui ujusin ning ujusin. Õppisin päikest kompassina kasutama, et selle järgi orienteeruda sadama akvatooriumis. Teisi ujujaid, support kajakeid, SUP-e, puna-kollaseid poisid jms. väikest pudi-padi ma lihtsalt ei näinud.

Ja nii möödus mu elu seal vees. Neetult halva maitsega on meie Tallinna laht, isegi karu ei joo seda.

Kuna teisi ujujaid enam polnud, siis kohtunike vile oli alati mulle mõeldud ja tähendas seda, et liikusin ilmselt täiesti vales suunas.

Korra sattusin sõna otseses mõttes kaldale, suurte kivide otsa. Muidugi oli kohe esmaabi platsis kes oli kindel et ma tahtlikult sinna ujusin ja päästmist vajan.

EI, ma ei vaja PÄÄSTMIST!Tõusin kaldal püsti, uurisin kuhupoole edasi liikuda ja uuesti vette.

Suur aitäh ühele kajakimehele, kes mõistis empaatiliselt mu olukorda ning ta ütles, et sõidab 2 meetri kaugusel mu kõrval ning ma saan tema järgi suunda hoida. Sedasi möödus mu viimane kilomeeter.

Teisel pool kõrval sõitis esmaabi paat, valmis mind päästma ja ilmselgelt üllatunud, et “kes see hull on, et nii kaua siin külmas vees ja päästmist ei vaja”. Olgu külm või mida iganes, aga nüüd teen ma selle jama igaljuhul läbi. Enam te mind päästa ei saa!

Pean tunnistama, et finiši-sillale ronides tundsin end kui mollusk, kes sinna lihtsalt laiali vajus. Vaarudes ajasin end püsti ja hakkasin litsa-lätsa vahetusala poole jooksma.

Kõhuga, mis merevett täis ja see polnud just mingi energiapomm, pidin jooksuga vetsu tormama, et mitte triibuliste pükstega rattasse minna.

RATTA alas oli järel ainult üks ratas, võtsin selle. Oli minu oma.

Ja ratta esimese 80km jooksul taandus ka kõhuvalu.

Hakkasin kohe hoolega geele sööma, sest sõit tuleb pikk ning jooks ka veel. Lisaks oli taskus neli kodust paksu võiga juustusaia. Need maitsesid hea.

Kallas vihma, oli päikest, oli äikest – ja mitte vähe

Oma esialgsest eesmärist, sõita rattas keskmiselt 190W, jäin ikka üsna kaugele (avg:150W ja IF:0,646). Eesmärgiks sai hoopis alla 6 tunni sõita, mis ka õnnestus.

JOOKS tuli lõpuks täitsa kenasti, maratoni aeg 3:40

Toitusin regulaarselt kõigest mida laudadel leidus: geelid, spordijook, cola, vesi, soolaleib, suulakurk, banaan, apelsin ja lihtsalt soolavesi.

Tempo püsis, enesetunne oli hea ja nii saigi minust IRONMAN.

Pildil koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega, kes sai Ironmaniks 10min enne mind. Palju õnne!

Mõned erksamad hetked:

* rattas vaatasin, et üks vanamees käsi välja sirutatud, tahab minuga patsu lüüa, pidasin seda targemaks mitte teha. Ja hea et ei teinud, sest kui temaga kohakuti jõudsin, oli tal peaotäis kirsse ning ta küsis “kas kirsse soovid”. Oioi kui piinlik, kui ma patsu löömisega kõik tema kirsid oleks laiaks löönud.

* ratta lõpp, läbi Stroomi ja pelgulinna. Tee ääres elas üks erakordne vene vant võistlusele kaasa. Röökis kõva ja ilmselgelt purjus häälega “давай-давай”. Aga peamine oli see, et samal ajal lehvitas ta suure kaarega Eesti lippu! KIITUS!

* jooksu alguses hüüdis keegi hea inimene “Leivo, käed käima!”. See oli hea ja vajalik.

* äikesetormi ajal olid rattapunkti tüdrukud kolmekesi ühe pisikese laua alla kobarasse pugenud (armas vaatepilt)

Sõbrad-toetajad. kallis Kaja elas mulle mitmel pool kaasa, Assar hea sõna (“puusad ette!”) ja pildiseeriaga. Ja vanalinnas muidugi Jarek ja Mallor. Rattas nägin ka vilksamisi Tanel Saameret, kuid tema mind ilmselt mitte. Dan, kes jõudis mind Vääna Jõesuus ära oodata ja tee ääres ergutada. Viivi ja Kait, kes olid samuti tulnud jooksurajale hulludele kaasa elama. Yukoni paadiparner Andres Kaju, kes ujus minust täpselt 2x kiiremini, oli rõõmus kui nägi et ma juba jooksurajale jõudsin.. Ja veel paljud tuttavad ning spordisõbrad, kes raja ääres ergutasid ja kaasa ealsid.

Kas lähen veel sellele karnevalile: jah.

Põhjala viimane ürgmaa Sareki rahvuspark

Sat, 31 Mar 2018 11:23:00 Z

Leivo ja Kaja Sepp matkasid suuskade ja kelkudega poolteist nädalat Põhja-Rootsi rahvuspargis Sarek. Pole radu, pole hütte, pole mobiililevi, pole päästeteenistust, pole midagi – on ainult inimene, tema valitud teekond ja loodus.

Sarek. Guugeldades tuleb selle Rootsi põhjaosas asuva rahvuspargi põhilise kirjeldusena, et see on Skandinaavia ja tõenäoliselt kogu Euroopa viimane ürgmaa. Piirkond, kus pole isegi matkaradu, rääkimata nende tähistamisest või hüttidega varustamisest. Pole päästeteenistust, pole mobiililevi – ja kuhu pääsemine võtab jalgsi ka lähimast asustatud punktist poolteist päeva. Või siis – giidiga tuuride korral – helikopteriga 250 kilomeetri kauguselt Lulea lennujaamast. Mootorsaanide ja muude motoriseeritud vahenditega Sarekis liigelda ei tohi. Ning kogu eluks vajalik kraam tuleb endal kaasas kanda. Või vedada, sest talvel matkatakse Sarekis põhiliselt suusa ja varustuskelgu kombinatsiooniga.

Ettevalmistused

Fjellpulkeni varustuskelgud koos spetsiaalsete rakmetega jõuavad Norrast kohale juba novembris. Mida aga pole, on lumi, mille peal neid testida ja vedamist harjutada. Nii et võtame snitti teiste polaarmatkajate kogemusest, hangime vanad autorehvid ning alustame argiõhtuti lohistamisharjutusi Nõmme poristel suusaradadel. Nädalavahetustel siirdume Kõrvemaale, et kõndida rehvirakenditega läbi 19km rada.

Alles veebruaris saame esimese paksema lumega lõpuks ka suusad alla panna ja kelgud välja ajada. Suur on rõõm, et kelguga – isegi kui sinna on raskuseks koorem peale laotud – on liikumine hulga mugavam kui rehviga.

Metallkantidega laiad matkasuusad koos sidemete ja spetsiaalsete saabastega on varasemast olemas. Samuti reguleeritava pikkusega suusakepid. Ka riietuse põgus ülevaatus näitab, et juurde pole midagi vaja. Paksud Feathered Friend magamiskotid said soetatud juba aasta tagasi. Täispikad nahad suuskadele on e-poest teel. Nii et tundub, et kõik on olemas.

Varustuse peaprooviks saab kolmepäevane suusamatk jäätunud Väinamerel, Hiiumaa laidudel, kus läbime 52 km ning veedame telgis kaks ööd. Ainus, mida me veel testida ei saa, on nahad, sest need pole ikka veel kohale jõudnud. Ja nagu korralik peaproov ikka, toob ka see esile meie varustuse nõrgima lüli. See on telk.

Jah, meie ustav Ferrino LaMeije, mis on teeninud aastaid ja Pamiirist Marokoni, on vananenud nii füüsiliselt kui moraalselt. Viimane tähendab, et kasutusmugavuselt – ja eriti ülespaneku mugavuselt – jääb kaheosaline eeskojata kuppeltelk kõvasti alla kaasaegsetele tunneltelkidele. Nii et mõningase kaalutlemise järel saavad meist uue Hillebergi omanikud. Etteruttavalt võib öelda, et see on investeering, mis õigustab end igati. Me saame kogemuse seda telki püstitada keset kõige suuremat lumetormi ja pakast ning muidugi pakse sulekindaid käest võtmata.

Algus

Sõidame autoga läbi Soome, ületame polaarjoone ja Rootsi piiri. Ööbime matka alguskohast Stora Sjöfalletist 100km kaugusel Porjus, sest alguskoha kõrval asuv motell ja looduskeskus on suletud - hooaeg algab siin pärast lihavõtteid, aga meie retk on nädal varem.

Viimased 100 km sõidame päiksetõusus. Autotermomeeter näitab -29 kraadi, kõrgemale kerkiv päike paneb lume kiiskama ning mäed silmapiiril muutuvad aina majesteetlikumaks. Ja siis oleme kohal. Pargime auto tee äärde, kuhu üle pea ulatuvate lumevallide vahele on lükatud väike plats, paneme suusad alla ja asume teele.

Esimene katsumus on leida koht, kust saab ületada Kartjejaure järve. Sest hoolimata pikast talvest ja praegugi paukuvast pakasest on vesi Põhjamaal kohati lahti terve talve. Kiirevooluline jõgi, mis vett järve viib, aurab päikesekiirtes ning kobrutab rõõmsalt – kitsamates kohtades avatult, laiemas õhukese jääkaane või petliku lumesilla all. Ületame järve jõesuudmest ülalpool,järve võimalikult kitsas kohas.

Kelguga kaskede ladvus

Teekond Sarekisse algab pika tõusuga läbi kasemetsa. Kõlab kenasti, kui mõelda, et normaalselt on kask sihvaka tüvega puu, mille võra algab kuskil su pea kohal. Siin aga muudab talve jooksul mäenõlvale ladustunud pooleteisemeetri paksune lumevaip kased lumepinnal laiutavateks kiuslikeks põõsasteks. Kaseharudesse takerdub kelk, okstesse haarduvad riided. Lisage pooleteisemeetrine pehme lumi, kuhu ka suuskadel põlvini sisse vajub, rohkem kui poole kehakaalust moodustav kelk ja tundidepikkune tõus mitte just laugel nõlval.

Leivo teeb ees rada, nii et minul on sellevõrra kergem. Kergem on ka minu kelk – 26 kg Leivo 37 kg vastu -, aga ikka on see uskumatult raske. Samm ja 10 cm. Samm ja 10 cm. Tagasilibisemine. Suusad takerduvad lumme. Ootamatult järsk nõlv, kust ise saad ehk kiiresti üles, kuid kui kelk sellele kohale jõuab, oled selle tagasitõmbavast raskusest käpuli. Ja tõus toimub lainjaid künkaid ületades, nii et vahepeal tuleb vaevaga saavutatud kõrgus laskudes osaliselt tagasi anda. Ja ega laskuminegi mingi maiuspala ole: suusaninad sukelduvad lumme ning kelk – olgugi aiste, mitte nööriga taha rakendatud – liigub oma dünaamikaga ning pidurdab või lükkab kõige ebasobivamatel hetkedel. Sügavas lumes ei saa toetuda ka keppidele – need kaovad käepidemini kuhugi põhjatusse ilma mingi toetuspunktita ning pigem kaotad selle manöövriga tasakaalu kui selle leiad. Kelk jookseb puutüvede otsa ja läheb ümber. Ümber läheb ta ka lihtsalt paksus lumes, sest kõik on nii pehme.

Kõige aeglasem kilomeeter võtab meil aega ligi poolteist tundi. Ja see on tõesti kohutav kilomeeter.

Kui ma olen väsinud, muutun ma kõigepealt vaikseks ja seejärel vihaseks. Sareki vaevakaskede võsa ületas kõik need staadiumid. Tunnistan, et olin alla andmas – mitu korda tahtsin öelda, et see retk on minu jaoks ikka liiga raske, nii et lõpetame parem juba kohe praegu. Ma ei teinud seda ainult sellepärast, et Leivol ees oli kindlasti veel raskem. Pealegi oli Leivo varem rääkinud, et kõikidel suusamatkadel on kõige ebameeldivam juurdepääs piirkonda ning esimene tõus mägede piirkonda – nagu ka alpinismiekspeditsioonidel. Nii et mul siiski on väike lootus, et suusamatk Sarekis ehk ei tähenda ikka kaheksapäevast kahlamist kaelani lumes ja kelguga kaskede ladvus.

Lõpuks jõuame platoole. Ja kõik muutub.

Lumi kannab. Vaadet piirava võsa asemel on avarus, kaskede asemel silmapiirini ulatuvad valged kiiskavad künkad. Kelk libiseb kuulekalt järel, mitte ei lohise omatahtsi allanõlva ega lähe ümber.

Sööme lõunat – oleme juba varem välja mõelnud, et igal hommikul tuleb kaasa teha kaks termosetäit teed ja ports võileibu -, tõmbame kelgul istudes kümmekond minutit hinge. Pikemalt ei saa, sest ehkki liikudes on palav, hakkab paigal olles pakase ja tuule käes kiiresti külm. Leivo arvab, et võiksime sõita üle platoo ja proovida läbida ka selle taga oleva oru, et homseks mitte liiga pikka päevateekonda jätta.

Esimene päev saab 9 tundi pikk ning läbime 14 km. Telgi püstitame kõvale lumekoorikule, valmistame portsud Tactical Foodsi õhturooga (kuum vesi kotti ja 10 minutit seismist), keedame hommikuks valmis tee (see kõik tähendab muidugi kõigepealt lume sulatamist) – ja vajume uskumatult sügavasse unne. Ainult kannad tulitavad öö otsa, sest ehkki suusasaapaid on pikalt sisse kantud, on nad kangekaelsed ning pika tõusu jooksul oli põhiraskus kandadel.

Mägede nõlvad ja Slugga

Teine päev on esimesega võrreldes paradiis. Ei mingeid kaski! Küll aga üllatab kaugelt vaadates nii laugete küngaste ootamatu järskus. Suuskade alla kinnitatud täispikad Black Diamondi nahad võimaldavad küll ka päris järsust ja pikast kallakust peaaegu sirgete sammudega üles astuda – kuid keeruliseks teeb tõusu pehme ja kõvaks tuisanud lume vaheldumine. Hoiad küünte-hammaste-põlvede-suusanahkadega nõlvast, et mitte tagasi libiseda, ja püüad vaevaliselt ülespoole, et kelku sellest ebamugavast kohast kuidagi üle nihutada.

Stora Sjöfalletist Sareki rahvusparki sisenemise maamärgiks on korrapäraselt koonusjas Slugga, mida sisenemisel näeb juba kaugelt ning mille kõrvalt tuleb pikalt mööduda. Pärast seda on laugem platoo – ja siis juba Sareki rahvuspark ning ees kõrguvad ligi paarituhandesed tipud. Ööbime 900m kõrgusel

Kaks päeva oleme liikunud praktiliselt puutumata lumel, nägemata ühtegi elusolendit. Ja siis äkki inimesed! Siin tähendab see, et paari kilomeetri kaugusel vastasnõlval näeme täppidena seitsmeliikmelist gruppi, kes on suundumas rahvuspargist välja.

Tipputõus

Meil kaasas ka räätsad, et suusatamise vahelduseks tõusta matkates mõne kahetuhandelise tippu ning imetleda siinset ürgmaad ka ülalpoolt.

Ilm on selleks ettevõtmiseks imeilus. Päike sirab helesinisest taevast ja ehkki puhub jäine tuul, on ilm päikese mõjul siiski soe.

Kinnitame räätsad ja hakkame ülespoole astuma. Võib ju mõelda, et kahetuhandene tipp ja tuhatkond tõusumeetrit on tühiasi – aga kes iial mägedes käinud, teab, et iial ei tohi alahinnata ühtegi tipputõusu. Tipp on tipp, ja ehkki seal on enamasti tõesti soojem kui oruelanikud arvavad, on see siiski katsumusrohke, külm ja üksildane. Nii otseses kui filosoofilises mõttes.

Oleme tõusu alustanud tuulekindlas fliisis, kuid juba veerandi mäe peal lisame seljakotis kaasa võetud jope. Tuul tugevneb, vilistades tippudevahelistes orgudes ja kuluaarides. Tõus muutub järsemaks ning iga ees kõrguva künka otsa jõudes avaneb ees tõus järgmisele.

Ja järgmisele.

Põsk jäätub. Nina jäätub. Kindad hakkavad tuult läbi laskma ja sõrmed külmetavad. Motivatsiooni ei lisa sugugi see, et Leivo samm on kiirem ning ta kaugeneb aeglaselt, kuid kindlalt.

Aga siis on lõpuks siiski tipp. Kangelaslike pingutustega seab Leivo fotoaparaadi kivile ja saame tehtud ühispildi hurmava panoraami taustal. Ja hurmav on see tõesti – eespool laiuvad tillukestena kõik need suusatades nii kõrgena tundunud künkad ja Slugga veatu koonus, jalgade kõrgusel on teised piirkonna kahetuhandelised ja selja taga, küll teiste tippude taha varjununa, Sareki kaljupüramiidid.

Telki tagasi jõudes on rõõmus üllatus, et päikese käes on telk nii soe ja kuiv. Ka öösel hingeaurust niiskunud magamiskotid on kuivanud krõbekuivaks, kuumaks ja kohevaks. Väljas vilistab üha tugevnev tuul, kuid kuni on päike, saab telgis istuda särgiväel.

Ürgmaa näitab hambaid

Öösel ärkame tuule möirgamise ja telgi laksumise peale. Meie Hilleberg on veatult otsaga vastu tuult, kenasti lumesüvendisse kaevatud ja korralikult kinnitatud, nii et kuulame rahulikult ja püüame taas uinuda. Lootuses, et hommikuks tuul vaibub ja ilm rahuneb.

Ei vaibu ta midagi. Pigem vastupidi, ja telgikatuse vastu hakkab rabistama ka lund. Teeme paar tundi pikema uinaku, veedame aega teed keetes ja hommikust süües. Ja otsustame siiski tormi trotsides laagri kokku pakkida ja edasi liikuda.

Loomulikult on tuul vastu. Terav lumi piitsutab nägu, tuul lõikab läbi kahe tuulekindla rõivakihi. Kogu ilm on tuisus, näha on napilt paari sammu kaugusele. Kui sedagi, sest maad võtab valge pimedus: olek, kus kogu ilm on ühtlaselt valge, nii et pole võimalik eristada sedagi, kas maapind viib üles- või allapoole. Mägedes on see ohtlik, sest võib astuda üle järsaku serva, nii et tuleb enne iga sammu suusakepiga pinda kompida.

Torm on ebameeldiv, aga kõige rohkem kahju on sellest, et valges pimeduses ei näe me neid võimsaid tippe, millele läheneme. Ees on Sareki piirkonnale nime andnud karmiilmelised mäed, ent meie liigume kui vati sees ega näe mitte midagi. Loodame, et järgmiseks päevaks ilm selgib, sest Sareki massiivi ja tema võimsate liustike nägemiseks on taas plaan tõusta mõnele neist tippudest.

Teele jääb ka pisut tsivilisatsiooni. Keset lumevälu on ootamatu sild üle jõe ning üks lumme mattunud telk, mille elanikud ilmselt ilma paranemist ootavad. Sarek tingib nii suure privaatsusaustuse, et meie püstitame oma telgi paar kilomeetrit edasi – inimesed ei tule Sarekisse selleks, et siin külg külje kõrval telklaagris aega veeta.

Järgmiseks hommikuks on ilm läinud pigem hullemaks. Sareki tippudele tõusta pole mingit mõtet – esiteks on see ohtlik, teiseks täiesti kasutu. Imelisi vaateid, mille nimel seda külma ja raskust trotsida ju niikuinii ei näe. Nii et pakime laagri ja asume teele.

Tuul ja lumi on nüüd selja tagant, mis liikumist tublisti hõlbustab. Aga kaks ööpäeva tuult ja lund on kuhjanud nõlvadele paksud lumekarniisid ning valges pimeduses ei saa olukorda õigesti hinnata. Nii juhtubki, et ühel järsupoolsemal nõlval rebeneb lumi just Leivo suusa ees ning pool mäekülge lund variseb tuhmi mürina ja mütsatusega alla. Laviiniks seda just nimetada ei saa, aga ehmatav ja ohtlik on olukord kindlasti. Tagurdame ettevaatlikult oma jälgi mööda tagasi – kelkudega, muide, pole see sugugi kerge – ja hoiame peaaegu hinge kinni, sest praod on ka karniisi selles osas, mille peal oleme meie. Õnneks oleme piisavalt kõrgel, karniis peab vastu ning jõuame ohtlikust alast välja.

Juhtunust heidutatuna otsustame jääda laagrisse. Liigume pool kilomeetrit tagasi, laviiniohtlikest järskudest nõlvadest kaugemale, ja paneme telgi üles. Päevateekonnaks jääb seekord vaid 11 km.

Leivo ühe suusa all on nahk lahti tulnud ja teine laperdab. Naha ja suusa vahele on läinud lumi, liim on jäätunud ning ei kleebi enam midagi. Ilma nahkadeta aga Sareki tõuse võtta ei saa, igatahes mitte kelguga liikudes. Leivo eemaldab jäätunud nahad, kerib võrgule rulli ja sulatab selle jäätunud rullmao öösel enda keha peal üles. Järgmisel päeval kleepuvad sooja liimiga nahad taas rõõmsalt suusa alla.

Sareki kingitus

Õhtul olime tuisus laksuvas telgis arutanud, et tormi jätkudes pole meil mõtet jätkata teekonda plaanitud keerulisemal ja kirjelduste järgi kaunite vaadetega rajal, vaid võtame lihtsama, turvalisema ja igavama. Samal põhjusel, et kui midagi ei näe, on keerulisematesse kohtadesse minek kasutu ja ohtlik. Seepärast on suur rõõm, kui ärkame suhtelises vaikuses: tuult küll on, kuid sadu ja tuisk on lakanud ning läbi pilvevine paistab lubavat päikestki. Harjunud moel sooritame oma hommikurituaalid – puder, tee, võileivad ning kaasavõetava lõunasöögi ettevalmistamine -, pakime laagri ning asume teele läbi 15km pikkuse kanjoni, kahel pool seintena kõrgumas 2000m kõrgused müürid.

Eelmise päeva lühike teekond ja järgnenud pikk puhkus on taastanud ka jõuvarud. Neid läheb ka vaja, sest valime teekonna mööda järsku nõlva. Sellepärast, et oleme teele asunud vara ning päike ei paista veel mägede vahele, kuid nõlval on juba soe.

Väga soe. Laagrist lahkudes oleme selga jätnud tormiste ilmade varustuse – särgi peal on nii tuulekindel fliis kui jope, kuid viimane lendab kelku juba poole tunni pärast. Veel tund, ja temaga seltsib ka fliis, nii et liigume päikesesäras ja kerges taganttuules särgiväel. Probleeme põhjustab ainult kõvakstuisanud nõlva järsk kalle, mis meelitab kelke küljesuunas libisema või sootuks ümber minema. Tunni aja pärast olen kelguga maadlemisest surmani väsinud, kuid oleme jõudnud kausikujuliselt kaarduval mäel just kausi keskossa, nii et pole võimalust ka laskuda. Suunda allapoole saame hoida ainult mööda kausiserva kulgedes.

Kelk ümber. Vaevarikas lohistamine (kui kelk ei liigu põhja peal, tundub ta kaaluvat tonne!) kaaslasest mööda, et ta saaks kelgu ümber pöörata. Sadakond meetrit, ja kummuli on eesmineja kelk. Ettevaatlik liikumine selle kõrvale ja jõu rakendamine järsku tõmbesse, et kelku õigeks pöörata. Sadakond meetrit, ja taas on kummuli tagumine kelk. Nii me liigume. Sageli teevad kelgud lausa salto, keerates rakmetele keeru peale. Lõpuks võtame end rakmetest lahti, et rakmete ja aiste pusa saltode järel kiiremini korda saada.

Lõpuks pöördub kauss kiirenevalt allapoole, aga ikka veel ei saa laskuda nii otse, et kelgud küljesuunas ei kipuks. Sõidame saltotavate kelkudega hoogsalt allamäge.

Ja siis see juhtub. Minu kelk on jälle rullunud, nii et rakmed on sassis ja risti. Lasen need korraks lahti, et keerdu välja puhastada – ja kelk saltotab mäest alla.

Minu ja kelgu õnneks jääb rulluva kelgu teele lumest väljatuisanud kivine astang. Kelk teeb sellele jõudes küll ka kivide vahel veel paar raugevat kukerpalli, kuid jääb siiski enne astangu lõppu pidama. Laskun talle ettevaatlikult järgi – ja kui rakmed uuesti pihus, siis enam neid käest ei lase. Varsti on ka laskumisnurk juba selline, et saame taas rakmetesse asuda ning kelk kenasti selja taga püsimas, rõõmsalt mägedevahelisse jõeorgu laskuda.

Kui piirkonna kirjeldused ütlevad selle teekonnaosa kohta „scenic view“, on see vähe öeldud. Aga paari sõnasse ongi raske kokku võtta kahel pool orgu kõrguvaid massiivseid mäeahelikke, mille tipud on massiivsed kaljupüramiidid. Need on nii järsud, et lumi pole sinna pidama jäänud. Siin on Sareki peatee – piirkond, kust enamik matkajaid läbi käib siinsete ahhetamapanevate vaadete pärast.

Laskume edasi koos jõeoruga, laugelt ikka alla ja alla. Eriti maaliliseks muutub pilt siis, kui meie jõeorg ühineb teisega ning oleme kahe oru V-kujulises tipus.

Lõpuosas järgneb küll taas tõus, kuid päeva üldmulje jääb lõputust maalilisest laskumisest päikesesäras. Isegi nõlval kelguga maadlemine on juba meelest läinud.

Sarek on kinkinud meile tõeliselt imelise päeva. Seitsmetunnise päevateekonnaga läbime 20km, tõusumeetreid (languse- ja lõpuosas) 400.

Telgi püstitame esimeste puude vööndisse jõudes (ca 600m). Õhtul lendavad üle telgi lumivalged linnud.

Nüüd on ka ühe minu suusa alt nahk lahti tulnud. Kuna võrgule keeratud nahkaderulli sulatamine keha peal on siiski väga ebameeldiv olnud, ei taha Leivo seda uuesti teha (minust rääkimata), nii et katsetame sulatamist-soojendamist sel moel, et paneme naharullid pannile ning selle tasasel tulel priimuse kohale. Vett sulab pannile tublisti, nii et tundub, et töötab.

Tagasiteele

Järgmisel päeval on ilm pilvine ja taas tugeva tuulega, kuid selles on äkki pehmust ja lubavust, varasem jäine teravus on kadunud. Kevad?

Meie suund pöördub Sarekist välja. Ka selleks tuleb arvestada poolteist päeva. Liigume lainja reljeefiga künklikul ja kinnituisanud lumega platool, kus on põhjapõdrapabulaid ja karvatupse. Kohtume mootorsaanijäljega ning seda järgides möödume mahamurtud põdrast – ilmselt on omanik saaniga asja uurimas käinud. Mõne aja pärast näeme ka väikest elusate põhjapõtrade karja, kes meie eest rahulikult kõrvale kulgeb.

Järgneb pikk laskumine laugetel nõlvadel. Isegi lumi on kinni tuisanud tasaselt, ainult üksikute suuremate jõnksudega, nii et teekond on selge nauding. Allpool tekivad küll pehmema lume triibud, kuhu suusaninad kipuvad sisse sõitma või kus kelk nii palju hoogu pidurdab, et potsatan mõnigi kord istuli.

Märgiline hetk selles päevas on, kui korraks rebeneb taevast kattev pilveloor ning samal hetkel paljastub läbi platood katva vine otse ees Slugga eksimatult äratuntav koonus. Oleme tõepoolest tagasiteel.

Väljumissuunal näeme taas ka inimesi. Vaevalt poole kilomeetri kauguselt möödub kolmene kelkudega grupp! Meie püstitame viietunnise päevateekonna (15km ja pidevast laskumistundest hoolimata tuleb ka 200m tõusu) telgi

Laskumine lumes ja kaskede vahel

Järgmisel päeval jõuame taas tuttavate kaskede vahele ja algab tuttav põrgu. Füüsiliselt küll siiski kergem kui tõus, kuid pingutav samamoodi. Nõlvad on uskumatult järsud – kui laskumistee ei ristuks aegajalt meie tõusujälgedega (mida on tuisu järel küll veel vaid vaevaliselt aimata) ei usukski, et olen siit koormatud kelguga kunagi ka üles saanud.

Kui tõusul olime liikunud diagonaalis pikalt mööda kasevööndit, siis laskumisel otsustame lõigata otse järve juurde ning sõita mööda selle kaldaäärt. Saaks ainult kiiremini siit kaskedest välja!

Järvejääd katvas lumes on sisse sõidetud värske põlvesügavune vagu – siit on eelmisel päeval mindud raskete kelkudega vastassuunas. See on väga teretulnud, sest vaos liikuda on lihtsam. Ja on ka kindel, et jää lume all kannab.

Edeneme jõudsalt, isegi nii jõudsalt, et tempo hakkab minu jaoks pisut kiiregi tunduma, pulss taob kiiruse pärast juba punases ning hing on paelaga kaelas.

Ja siis on ees järvesopp, kus vesi on lahti.

Egas midagi. Käär on küll suur, kuid sarnaselt eile liikujatele asume jäält kaldale ning jätkame teed mööda järvesopi äärt.

Loomulikult ei ole tegu tasase maapinnaga. Küngas järgneb künkale, tõus laskumisele. Eilsete liikujate vagu pole enam sügav ja kindel, vaid nad on lumes oma kelkude-suuskadega kõvasti puterdanud, aegajalt kinni jäädes ja võibolla ka kukkudes. Meilgi on selles kohevas ja paksus lumes kõvasti ukerdamist.

Ees on eriti järsk nõlv. Joome teed, puhkame (seda vajan eelkõige mina) ja asendame suusad räätsadega. Kelgud viime üles ühekaupa: Leivo eest vedamas, mina tagant lükkamas.

Kirjeldades kõlab see ilmselt nagu lihtne asi? Aga pooleteise meetri paksune lumi, kus pole keppidel toetuspunkti ning järsk nõlv, kus seisteski tundub nina vastu mäge olevat. Toimivaks tehnoloogiaks saab see, et mina ukerdan kelgu taha ja leian mõne puu vastas toetuspinna. Siis Leivo tõmbab ja mina lükkan, laskudes edasiliikuva kelgu järel algul põlvili, siis kõhuli ja siis lükates kelku väljasirutatud kätega nii kaugele kui ulatan. Siis sahmin end kuidagi püsti ja ukerdan taas kelgule järele.

Ja ühe kelguga üles saades tuleb minna uuesti alla teise järele ja kõik kordub.

Aga nõlvast teiselt poolt alla tulles saame jälle järvejääle. Eelmiste liikujate vagu enam küll pole, nende kurss on olnud teistsugune, kuid lumi muutub kõvemaks.

„Nüüd kihutame paaristõugetega!“ ütleb Leivo, kui autoni on veel mõned kilomeetrid. Mina ei jaksa, kuid tema paarsada meetrit oma üleskutset järgibki.

Mis on autosse jõudes kõige suurem õndsus ja kõige harjumatum? See, et su ümber on soe.

Faktid päevade kaupa

Teeloldud aeg ( h)	Päevateekond (km)	Tõus (m)	Keskmine kiirus (km/h)
9	14	650	1,6
7	17	500	2,4
5	11	1000
5	15	200	3
3:30	11	200	3
7	20	400	3
5	15	200	3
4	13	150	3

Kokku: 116km 3300m (tõus)

Orcas Island 100 miili ultramaraton

Sat, 10 Feb 2018 11:39:00 Z

Tööasjad võimaldasid külastada US läänerannikut seega lisasin oma käigule sealse ultramaratoni Orcas Island 100, 9-10 veebruar 2018. Orcas tähendab mõõkvaala. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Ma pole kunagi varem 160km järjest jooksnud ja eriti veel mägedes, ehk see oli väga suur väljakutse.

Siinkohal on paslik meenutada üht mitme aasta eest tehtud jooksu koos Gunnariga kui käisime Tiigril (Tiger Mountain) ja tegime tol korral koos midagi ennekuulmatut – jooksime mäest alla. Võtta joostes 800m laskumist tähendas tol korral seda, et jalad olid lödid ja terve järgmine nädal ei suutnud kõndida ja see tunne on mul siiani meeles.

FlatRunner olen!

Täna, 2 nädalat enne Orcas Island 100 miili jooksu tegin üksi Tiigril trenni ning jooksin kaks korda nonstop üles-alla. Allajooksu tempot pigistasin korralikult, tagasi hoidmata, ennast säästmata, olgu ma hiljem seetõttu yell-O-fish aga trenn on vaja teha. Käänulisel rajal suutsin tempo viia alla 4 min/km, mis on metsajooksu (trailrunningu) kohta väga kiire. Strava edetabelis sain sellega esikümnesse. Enesetunne peale sellist jooksu oli suurepärane. Jalad korras ning molluski tunnet ei olnudki.

Orcas Island 100

Joostakse neli ringi. Iga 40km ringi kohta 2000 tõusumeetrit. Üks olulisemaid ettevalmistusi sellise jooksu jaoks on mentaalne. Töötasin enda jaoks välja psühholoogilise plaani ehk teisisõnu kodeerisin end mingisugusel viisil seda võistlust läbima.

Hästi lihtsustatult oli plaan järgmine: 1-2 ringi (0-80km) tulevad lihtsalt ja see on puhas rõõmu jooks, 3 ringile (80-120) minek on raske, sest enesetunde järgi võiks juba lõpetada ning 4 ring (120-160km) tuleb lihtsalt kuidagi tahtejõuga läbida.

Tegelikkus oli aga hoopis teine

1 ring (0-40km) – kõik on uus ja huvitav 4:35

Stardist (camp Moran) minnes on pikk ja lauge 600m tõus, eelnevalt olin lugenud, et see võetakse sttilis kõnd-jooks. Mida tegid aga esimesed 15, muidugi jooksid terve tee, see oli aga väikese tõusunurga tõttu lihtne.

Järgnes 300m laskumine, kuna olin Tiigril tugevaid, tehnilisi ja kiireid laskumisi teinud siis pidin ennast siinkohal kõvasti tagasi hoidma ja sammu lühendama, sest kartsin tõsiselt seda, et mu jalad viimasel ringil lihtsalt lödid on. Vaatamata minu tagasihoidlikkusele jäid nii mõnedki mägedepojad minust maha ja see hirmutas mind veel kõige rohkem – küllap nad on targad ja teavad kuidas joosta.

Esimene aid station, haarasin banaani ning edasi.

Mount Pickett tõus 300m, hea kerge, vahelduva sörgiga ülesminek.

Ja nüüd selle raja kõige emotsioonikam lõik, laskumine 600m Cascade Falls joa ääres. Vesi möllas kord paremal, kord vasakul, jälle üle silla, taas suure vee langemise müha. Vahepealsest aid stationist lihtsalt banaan ja edasi.

Cascade Lake – 3 km tasast teed mööda järve kallast. Järve lõpus ja vahetult enne mõrvartõusu kolmas aid station. Banaan.

Powerline, 600m tõus, tappis mind sellel võistlusel 4 korda. Kui ma eelnevaid tõuse kirjeldasin kui joostavad või lihtsalt kergelt läbitavad, siis see polnud lihtsalt mitte nagu Haanja100 ratturid teavad mõrvar-tõusu, vaid see oli mõrvar-tõusu-grandgrandmother. See ei lõppenud kunagi. Või kui lõppeski siis ainult korraks, et jätkata viimase 300m tõusuga mount Constitutioni tippu.

Külm, tuul, kõle. Ruttu alla. Camp Moranisse.

2. ring (40-80km) – kõige raskem ring 5:40

Selgus ootamatult, et kõige raskem on hoopis teine ring. Valasin Adventure foods pastaroale kuuma vee, haarasin selle näppu ning kiiresti rajale, taas esimesele pikale ja laugele tõusule.

Erinevalt esimesest ringist oli nüüd jooks-kõnd. Poolel mäel jõudsin järele ühele Arizona tüübile, kellega mõnda aega koos kulgesime. Kuna aga soe pasta andis mulle 600 kcal lisaks, siis see oli vaja kohe kuidagi jooksuks realiseerida ja nii ta sinna üksi kulgema jäi.

Ma olen aga ju nagu väike linnupoeg, kohe kui ussike noka vahelt sisse rändab, tuleb kommike tagant välja. Arizona mees läks selle peale mööda.

Kohtusime temaga taas alles Cascade Lake tasandikku joostes, kuigi mu jalad olid juba pehmed ja ei suutnud korralikult ka siledat maad joosta.

Powerline tõusule sain Arizonast mõni minut varem kuna ta jäi aid stationisse chillima. Kui ta aga ennast käima tõmbas, polnud mul midagi teha, ta lihtsalt tuli ja kadus must mööda nagu valge tuul. Powerline’i tõusunurk on selline, et astuda saab ainult päkale. See aga omakorda paneb väga suure koormuse säärelihasele ja kannakõõlustele ning on uus asi flatrunnerile.

Constitutioni otsas saime aga jälle kokku sest talle meeldis igas stationis chillida. Eks vaatame, kuidas me allajooksul konkureerime. Püsisime jah, mõne hetke koos, kuid siis läinud ta oligi, taas nagu valge tuul.

Tagant tulid veel kaks tüüpi joostes ja läksid mööda (kuigi ma ka oma arust jooksin). Rääkisime mõne sõna juttu ning nad ütlesid et jah “running downhill need some practice”. Nojah, seda ma siin võistluse käigus just omandangi.

3. ring (80-120km) – pime nagu öö 6:25

Lamp pähe, vahetasin pikkade käistega õhukese Salomoni särgi grammikese soojema vastu. Kuum vesi guljaššile ning teele.

Nämm-nämm. Adventure food guljašš oli tõesti hea! Marssisin pikka tõusu ja sõin.

Pime tee, pime mets, pime mägi, pime kosk, pimedad puud, pime järv, pime pime. Kõik oli pime. Inimesi ka polnud, minu positsiooni oli 10, tagant polnud ühtegi tulukest paistmas ning need kes ees, olid mõõtmatult kaugel.

Aga raske ka ei olnud, päriselt, vist seetõttu et liikusin oluliselt aeglasemalt kui eelmisel ringil. Ainult pime oli.

Ja pea oli korralikult segi või õigemini sisemine kompass. Kõikides aid stationites oli telk kuhu ma sisse astusin, et banaani võtta või joogipudelit täita. Peale telgist väljumist olin nagu keerukuju ja õues olles ei teadnud ma kunagi kust olin tulnud ja kuhu minema pean. Vaatasin juhmi näoga ringi ja osutasin näpuga kuskile olematusse, mille peale kohtunik alati lahkelt õige suuna kätte andis. Oeh, tänan.

Või tegelikult, killer Powerline oli ikka väga raske, nii raske et Constitutioni tipus jõudsid mulle veel mitu jooksjat järele, mh. üks jaapanlane. Sõin tipu-stationis erakordselt maitsvat küpsetatud juustu.

Pikk allajooks, jaapanlane kogu aeg tihedalt kannul. Mõtlesin, et teen oma jooksu ja tema pärast tempot muutma ei hakka, kui tahab, läheb mööda. Terve neljas ring on veel ees.

4. ring (120km-160km) – see oli võistlus, 5:50

Vahetusalas tegin kiire akuvahetuse, jõin topsi cocat, haarasin kätte mõned pizzalõigud ja läksin kogu rajale head aega ütlema.

Head aega, pikk 10km tõus.

Möödusin ühest ülesrühkijast, rääkisime mõne sõna juttu aga siis tegin paar jooksusammu, et mitte tema temposse kinni jääda. Küll aga omakorda jõudsid enne tõusu lõppu mulle järgi jaapanlane ja üks kohalik mägihunt, kelle sammust oli näha et ta on 100miili jookse varemgi teinud. Ta liikus ebamäärase kõnni-jooksu vahepealse rutiiniga aga väga nobedalt.

Kannatasin mis ma kannatsin aga pizza vajas omale kohta eelmise toidu arvelt. Seega lasin kaasjooksjad metsas kükkides mööda.

Seejärel aga võtsin hoopis kergema enesetundega tempo ja olin varsti jaapanlasel järel. Kuna raja teises pooles tuleb killer Powerline kus ma olen väga aeglane, pidin hakkama juba varakult edu kindlustama. Seega võtsin kasutusele kõik võtted mida teadsin. Kõigepealt esimese.

1. Joosta tõusul kaasvõistlejast mööda !

See võte on psühholoogiliselt väga terav. Ma lõin jaapanlase lihtsalt moraalselt pimedasse metsa. Kui muidu tõusud kõnnitakse, siis ühel neist võtsin ja jooksin tast mööda seni kuni selja taga olev tuluke täpiks muutus. Ja teda ma rohkem ei näinud.

Head aega mount Pickett, head aega Cascade Falls, selle raja kõige ilusam jooksulõik.

Jõudsin järele minust väga valusalt mööda jooksnud kohalikule, kes oma tossusid puhastas. Mind nähes said ta tossud imeväel kohe puhtaks ning sabas ta mul oligi. Varsti olime all järve ääres ning teada on, et mägihundid on tasasel maal õige pisut tagasihoidlikumad, vist. Võtsin kasutusele teise võtte edu kindlustamiseks.

2. Joosta tasasel maal kiiresti ja juhtida tempot !

Sellega näitad, et suudad ning tegemist jällegi rohkem psühholoogilise võttega. Ta pidas mu tempole kenasti vastu, kuid enne Powerline’i tõusu jäi aid stationisse social-t tegema. Nüüd oli paras moment võtta edu saavutamiseks kasutusele kolmas võte mida teadsin.

3. Joosta aid stationist kohe minema !

See on kõige lihtsam ja vanem meetod edu saavutamiseks. 20sek vs 2min, neid minuteid on väga raske järgi joosta.

Killer powerline. Head aega ka Sulle!Tapsid mind täpselt neli korda aga ma olen surematu.

Constitutioni tipu läbisin joostes ning kuna see oli viimane ring, siis andsin allamäge korralikult hagu. Mets oli eelmisel ringil olijate tuletäppe täis. Oli ausalt öeldes päris kannustav see viimane pikk laskumine.

Head aega külm ja tuuline Constitution oma miinuskraadide ning kõva tuulega.

Head aega viimane laskumine, mida võisin nüüd täiega nautida ja ennast lõpuni joosta.

Head aega, viimane ring!

Finišeerusin pimedas, vahetult enne päikesetõusu, koguaeg 22:53 ja tasuks 6. koht, 160km ja 8000 tõusumeetrit.

Aga kerge ja lihtne oli minna viimasele ringile, päriselt ka. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tean et see kõlab nüüd mõne jaoks veidralt aga ma oleks edasigi jooksnud. Lihased korras, liigesed töötasid nagu kellavärk ja enesetunne hea. Loodus ilus, päike hakkas tõusma, ma jäin veel paljust ilma.

Tulemused: https://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=47664

Ultrajooks kui eluviis ning chillimisest

Tüüpiline US-i ultrajooksja: 1) nokats, 2) habe, mida pikem seda parem, eriti hea kui lehvib veel kahte lehte laiali 3) tätokad kätel-jalgadel.

Ultrajooksja jaoks on tegemist social ja chill üritusega, kus muuhugas saab ka joosta. Aid stationites veedetakse aega, peale jooksu tõmmatakse marihuaanat ja muul eluajal elatakse volkswagen bussis. 100 miili on seliste tüüpide jaoks maraton, päris jooksud on Moab 240 miili, Tahoe 200 ja Bigfoot 200, mis kokku moodustavad kuningliku kolmiku.

Ja panin tähele, et need ultratüübid jooksid alati aid stationist aid stationisse, mina seevastu jooksin finišisse. See oli jällegi erinevus mentaalses mõttes, tuues taas välja nende jaoks olulise osa – social communication.

Peale 100 miili jooksu hakkas ka mul tekkima tunne, et olen konditsioonis ja võinuks liikumist jätkata. Nokatsi oleks saanud kelleltki, tätoka ka ainult habemega läheb aega ja see näitab, et oled poisike.

Varustus

Olulised asjad Salomonilt.

Tossud: Salomon S-Lab SG 6. Need on ka mu tavalised Xdreami tossud. Jalanõusid ega sokke võistluse käigus ei vahetanud. US-i tüüpiline ultrajooksja kasutab aga Hoka OneOne’i.

Sokid, madalad CEP-d.

Jalas Salomoni S-Lab pikad liibukad, põlvede kohal jalgratturitele mõeldud tuulekindlad jalatorud.

Seljas õhuke lühikeste käistega särk, selle peal pikkade käistega Salomoni särk. Kolmanda kihina üliõhuke Salomoni kilekas millega oli väga hea temperatuuri reguleerida. Nimelt on sellel rinnakõrgusel üks trukk, millega saab kaks poolt omavahel kokku panna, ehk siis kui lukk lõpuni lahti tõmmata ei lähe kilekas kahte lehte laiali, vaid see trukk hoiab kahte poolt koos, samas aga jookseb tuul sisse.

Jooksuvestina Salomoni S-Lab väike vest, kuhu mahtus täpselt vajaminev varustus:

üks pehme joogipudel
teise joogipudeli taskusse käis vajadusel jope, kindad, peapael ja banaan
kell koos akupangaga (ahjaa, on hea kui kell pole käe peal, sest kiirel riietumisel hakkab see segama)
vedel magneesium, üks Sleha-taoline ärataja ja 1 geel
igaks juhuk villiplaaster ja valuvaigisti/ibuka tablett
joogitops (aid stationites sai juua ainult oma topsiga, mis pidi endal kaasas olema)
selja peale laskumiste ajaks BlackDiamond Z carbon jooksukepid

Kilekas käis igal ringil jooksu pealt selga ja seljast ära taskusse paar korda.

101 km jooks läbi talvise ja öise Eesti

Sun, 14 Jan 2018 10:32:00 Z

Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.

Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.

Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.

Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.

Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.

Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.

Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.

20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.

Sain juua. Jääkülma vett.

Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.

Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.

Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.

Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.

Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.

Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.

Otsisin kotist paksud sulekindad.

Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.

Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.

Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.

Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.

Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.

Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.

Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.

Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.

Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.

Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.

Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.

„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.

Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.

Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.

Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.

Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus

Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Varustus:

Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
Seljakott Salomon S-Lab.